Ma olen ikka täieline tropp: toimetaja parandustega sisseviidud tõlke versiooni taheti mu käest täna hommikuks, aga ma jõudsin sellega valmis alles õhtupoolikuks... Selles mõttes oli toimetajal õigus olnud, et ta oli neid parandusi üsna vähe teinud, aga kokku tuli neid siiski päris palju ja mõnedki nõudsid veidi mõtlemist ja seisukoha võtmist, rääkimata sellest, et osa nõudis ka registri kõpitsemist, mis ei ole üldse lihtne ülesanne (ma olen kuulnud, et mõned on registrite juures tõelised "käpad", aga vähemalt mul käib see ikka väga raskelt...). Tahaks väga loota, et kirjastus väga ei vihastanud... (nad on mu vastu niigi liigagi armulised olnud, mille üle ma võin ainult tänulik olla)
Tänane Sirp sisaldas päris palju huvitavat lugemist. Erinevalt eelmise nädala nähtavasti kiiruga ajakohasust taotledes sisse pandud pisikestest ja kahtlase väärtusega jupikestest, mis reflekteerisid Eesti inimarengu aruande teemal, oli sedakorda terve lehekülje pikkuselt selle mõned aspektid (just need, mis mullegi rohkem huvi pakuvad) vaatluse alla võtnud Hennoste Tiit. Ja seda väga hästi teinud. Siinkohal vahest piisab, kui ära tuua üks intrigeerivamaid õhku visatud küsimusi - "kas [...] elab edasi skisofreeniline eestlane, kes kasutab endastmõistetavalt vigast inglise või soome keelt ning nõuab teistelt puhast eesti keelt. Lootuses, et selle tulemuseks on ka puhas eesti meel" -, sest kahtlemata oli lugemist ja veel enam kaasamõtlemist väärt kogu see artikkel.
Vähemalt sama huvitav oli ka mõneti omapärane sissevaade raha ajalukku ja ühtlasi tänapäeva finantsprobleemidesse praeguse kriisi taustal Vippi Kaupo sulest. Minu kui võhiku seisukohalt oli mõte, et sõltumata sellest, kui abstraktne võib raha olla, on ta paratamatult ikkagi seotud millegi reaalsega, milleks tänapäeva mõistes on üldistatult energia, ja et mitte raha ei pane rattaid käima, vaid seesamune energia, mida ka parimal juhul on piiratud hulgal, väga apetiitne ja omaks võetav. Või kui tsiteerida autorit: "... lahendusse ei sobitunud fakt, et naftat pole meie planeedil lõputus kogudes ja sellega pole võimalik kaubelda lõputult kasvavas mahus". See kehtib muidugi ka kõigi alternatiivsete energiaallikate kohta - lõppeks on isegi Päike kindla suurusega energiaallikas, rääkimata kõigist neist, mida Maa peal on võimalik kasutada...
Ajaloohuvilisena oli mõistagi väga hea lugeda Brüggemanni Karsteni pikka arvustust suhteliselt hiljaaegu ilmavalgust näinud kahele teosele eelmise sajandi keskpaiga eelsetest massimõrvadest/genotsiidist (täpsemalt siis Timothy Snyderi Bloodlands ja Norman Naimarki Stalin's Genocides). Need küsimused, mida tõstatab noo Brüggemann kui ka tema käsiteldud autorid - kas tegemist oli genotsiidiga, kas seda mõistet on üldse mõttekas kasutada, mida kõik see tähendab "rahvuslikele" narratiividele jne -, on mõistagi ka siinsamas Eestis päris olulised, sest too aeg pole veel nii kaugel, et võiks öelda, et ajalugu on meist ja meie temast lahti lasknud ning lõplikult minevikku jäänud (ehkki kõik ei pruugigi lõplikult minevikku jääda, mõned ideologeemid püsivad aastasadu ja -tuhandeidki...).
Tõlkijana samas oli põnev ja valus lugeda Kaintsi Holgeri juttu Julio Cortázari viimase tõlkeraamatu kohta, mis paistis tõlkija kohe päris maatasa tegevat. Aga siis meenus mulle, et ma olen selle tõlkija - olgu ta nimi siis ka ära öeldud - Klaarika Kaldjärv - nime varem ka kohanud. Väike otsimine näitaski, et juba varem on tema tõlkearusaamad Sirbis jutuks olnud (Väljataga Märt osaliselt temast lähtuvalt tõlkimisest ja Kaldjärve Klaarika vastus). Nii et võib-olla on see artiklis kõlanud kriitika ka asjatu või vähemalt selles mõttes mööda, et see oligi tõlkija taotlus (samas artiklis toodud näited on sellised, mis panevad veidi kahtlema... aga olemata ise lugenud seda uusimat tõlget ja ilmselt ka suutmata hispaania keelt nii hästi mõista, et isegi taodelda võrdlemist, on seda muidugi raske öelda...). Vahest võib oodata tõlkijalt vastulauset - kui mitte muud, siis oleks vähemalt huvitav lugeda diskussiooni tõlkimisprintsiipide ja muu sellise üle (lootuses, et see tekib muidugi - mis pole väga suur, see lootus, aga ehk siiski...).
Eelnevaga (aga osalt ka veel enam eespool osutatud Hennoste Tiidu looga) haakus samuti täna Guardianist loetud lugu tõlkimise "võimatusest" prantsuse keele näitel, kus oli vaatluse alla võetud "sina" ja "teie" kasutamine (tu ja vous siis vastavalt), mille lühikokkuvõte võiks kõlada nii: pöördumise vormide kasutamine prantsuse keeles on nii "siseringi asi", et välismaalasel on peaaegu lootusetu seda isegi tabada, veel vähem aga kasutada. Ja ometi pole prantslased kahtlemata väikerahvas, kel oleks põhjust oma keelest kümne küünega kinni hoida samamoodi nagu eestlastel (nagu Hennoste Tiit mainib)...
Loetud: Akadeemia 9/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Zombie-stripparid (Kanal2)
Showing posts with label Stalin. Show all posts
Showing posts with label Stalin. Show all posts
18.9.11
4.3.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida ma kärpisin pisukese väljaskäiguga naabruses asuvasse kauplusse toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ilm oli märgatavalt parem kui eile vähemalt selles mõttes, et päikest eriti polnud näha, aga vastikult soojaks on ikka küll läinud - karta on, et kevad ja seejärel see kõikse kohutavam aastaaeg on kohe-kohe saabumas...
See ei olnud aga esimene tänane kokkupuude (tavaliselt hirmuäratava) välismaailmaga - juba enne seda seadis sammud mu ukse taha postikuller, kandes hellalt kätel SERK-i raamatupakikest, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
Sattusin täna lugema üht raamatuarvustust või midagi sellist, kust selgus, et suurel ja laial Venemaal leidub ikka igasuguseid imeinimesi, kellest üks, vaadeldes 1937. aastal sadade tuhandete inimeste elu nõudnud terrorilainet, suutis jõuda järeldusele, et selles polnudki õieti keegi süüdi - see lihtsalt juhtus nii! Aga noh, revisioniste leidub muidugi kõikjal, enam-vähem igal üksikult võetaval maal, ja enamasti ei anna nad kuigivõrd tooni. Iseküsimus on muidugi see, et Venemaal on lisaks sellistele "teaduslikele käsitlustele" mõnedki revisionistlikud (Venemaa enda kõnepruugis võiks ju lausa öelda "ajaloovõltsijaslikud", kuigi seda antud juhtudel kindlasti ei kasutata) seisukohad jõudnud lausa õpikutesse (millest ma olen mõnelgi korral varem juba kirjutanud).
Loetud: [digi] märts 2011
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Sosin (Tallinna TV)
See ei olnud aga esimene tänane kokkupuude (tavaliselt hirmuäratava) välismaailmaga - juba enne seda seadis sammud mu ukse taha postikuller, kandes hellalt kätel SERK-i raamatupakikest, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
- B. Jangfeldt. Vladimir Majakovski ja tema lähikond
- A. Brown. Kommunismi tõus ja langus
Sattusin täna lugema üht raamatuarvustust või midagi sellist, kust selgus, et suurel ja laial Venemaal leidub ikka igasuguseid imeinimesi, kellest üks, vaadeldes 1937. aastal sadade tuhandete inimeste elu nõudnud terrorilainet, suutis jõuda järeldusele, et selles polnudki õieti keegi süüdi - see lihtsalt juhtus nii! Aga noh, revisioniste leidub muidugi kõikjal, enam-vähem igal üksikult võetaval maal, ja enamasti ei anna nad kuigivõrd tooni. Iseküsimus on muidugi see, et Venemaal on lisaks sellistele "teaduslikele käsitlustele" mõnedki revisionistlikud (Venemaa enda kõnepruugis võiks ju lausa öelda "ajaloovõltsijaslikud", kuigi seda antud juhtudel kindlasti ei kasutata) seisukohad jõudnud lausa õpikutesse (millest ma olen mõnelgi korral varem juba kirjutanud).
Loetud: [digi] märts 2011
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Sosin (Tallinna TV)
27.11.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev. Vastu õhtut - ma isegi imestasin, et kullerid tegutseva ka ajavahemikus 17-21, mida mulle välja pakuti tema saabumisvahemikuna, aga ilmselt on siis ka postikullerite töö nii ööpäevaringne... - tõi postikuller koju pakikese, mille saatjaks oli SERK ja mis sellest johtuvalt sisaldas mõningaid raamatuid, mille ma siin kohusetundlikult ka üles tähendan:
(Muide, linke lisades märkasin, et mu tohutult vaeva ja kirjastuse meelehärmiks ka aega nõudnud suurtõlge on ka juba jõudnud ilmuvate raamatute rubriiki, nii et ehk on varsti isegi lootust seda siis näha...)
Tänane Sirp oli suhteliselt tühjavõitu, kuigi ühtteist huvipakkuvat selles siiski leidus, eelkõige kaks arvustust, neist üks nii tõsiselt, kui seda ajaleheveergudel ilmselt vähegi saab teha, ajaloofilosoofia ja ajalooteooria vahekordadesse vaatav, tõukuvalt nimeka ajaloolase Karjahärmi Toomase teosest "Oleviku minevikud", teine arvustus Kasekampi Andrese teosele "A History of the Baltic States", millega äärmiselt põhjalik ja intiimne tutvus mul peatselt ees seisab.
Täna tuli ka mõneti kurvastav, kuigi üsna oodatud otsus, et Türi keskkonnakolledž sulgeb oma uksed. Võib muidugi aru saada, et Tartu ülikoolil ei ole raha ja ilmselt tahtmist ning kellelgi teisel samuti raha pole selle ülalpidamiseks, aga enam-vähem kindel on see, et kolledži sulgemisega jääb Türi elu veel vaiksemaks ja väiksemaks, kui ta seda praegu on. Millest on tõsiselt kahju...
Täna tuli ka mõningaid teateid distributsioonide kohta, millega ma seotud olen. Mageia kohta võis teada saada, et nüüd on Prantsusmaal kenasti ära registreeritud vastav "assotsiatsioon", mis lahtiseletatult tähendab, et nüüdsest on tegemist ametlikult legaalse ettevõtmisega ning juriidilisi takistusi uue distributsiooni loomiseks, mille esimest pääsukest alfaväljalaske kujul on lubatud maailmale näidata juba mõne nädala pärast, enam ei ole.
Teine uudis tuli Mandriva kohta ja see puudutas tuleval kevadel ilmuva Mandriva 2011 tehnilist spetsifikatsiooni või õigemini selle algvarianti. Väga palju rõõmustavat sellest just välja lugeda ei saanud: tundub, et õige mitmed asjad tõmmatakse kokku ja püütakse maksimaalselt ära kasutada teiste tehtud tööd, mis näitab ilmselt raskusi arendajate leidmisel või palkamisel; kõige olulisem omapanus paistab minevat rohkem välimusse ja üldisse asjade silumisse, mitte niivõrd Mandriva tööriistadesse, mis seni on olnud vähemalt mingiks trumbiks. Aga noh, eks näeb, kuidas asjad arenevad, Mandriva 2011 ilmumiseni on ju ikka veel oma pool aastat aega ja selle jooksul võib nii mõndagi juhtuda (loe: paremuse poole minna).
Mitu üsna lootustandvat uudist tuli täna Venemaalt. Kõigepealt jäi silma Riigiduuma avaldus, mis mõistis hukka Katõni veresauna - see on praeguste Poolaga aetava lepliku ja lepitava poliitika küllaltki loogiline järg, aga siiski üsna suur samm, eriti pärast vahepealseid aastaid, kus kippus tunduma, et lausa ametlikuski retoorikas kaldutakse tagasi nõukogudeaegsesse retoorikasse, millega õilsalt NSV Liidult kogu vastutus õõvastavate rahvussotsialistide kaela lükati.
Seejärel nägin uudist, et Venemaa viimaste aastate üks kurikuulsamaid uusi ajalooõpikuid (mida ma ka oma ajaveebis olen põgusalt ära maininud), mis tekitas Venemaal endal samuti hulganisti vastukaja, leidis lõpuks siiski üsna väärika ajaloolaste ekspertkomisjoni poolt laitmist kui sobimatu õppevahendiks.
Nende mõlemaga haakus uudis Venemaa presidendi juures tegutseva inimõiguste nõukogu kohta, millest võis välja lugeda, et õige pea on Venemaal kavas stalinism ja kunagine totalitarism kõigi oma kuritegudega päris põhjalikult ja kõrgel tasemel hukka mõista. See tundub eriti pärast selles mõttes masendavalt tagasi langenud putinistlikku kümnendit lausa uskumatu, nii et rõõmust karata ei julgeks, aga päris suure sammuna Venemaa seni äärmiselt vaevaliselt ja rohkem pilk maas tammumisena tundunud Vergangenheitsbewältigung'is paistab see küll olevat (või vähemalt tõotab olla). Põhimõtteliselt paistabki eriti viimastel kuudel olevat see ajaloovõltsimise teemaline tatipritsimine Venemaalt väljapoole oluliselt vaibunud, mida võib küll usutavasti seletada ka muude asjaoludega, aga noh, tahaks ju loota, et ka idanaabri juures hakkab juurduma arusaam, et ajaloo sisse mähitud poliitika on üks ääretult ohtlik asi, mida heal juhul võib lubada endale mõni väga tugev riik ja ka siis üsna ajutiselt, muidu kipub selline emotsioonidel mängimine ikka omadega rappa minema...
Loetud: Sirp, 26.11.2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)
- S. Lindqvist. Pommitamise ajalugu
- G. Robb. Prantsusmaa avastamine
- A. Pehhov. Varjus hiilija
- G. Oster, Õuduste kool
(Muide, linke lisades märkasin, et mu tohutult vaeva ja kirjastuse meelehärmiks ka aega nõudnud suurtõlge on ka juba jõudnud ilmuvate raamatute rubriiki, nii et ehk on varsti isegi lootust seda siis näha...)
Tänane Sirp oli suhteliselt tühjavõitu, kuigi ühtteist huvipakkuvat selles siiski leidus, eelkõige kaks arvustust, neist üks nii tõsiselt, kui seda ajaleheveergudel ilmselt vähegi saab teha, ajaloofilosoofia ja ajalooteooria vahekordadesse vaatav, tõukuvalt nimeka ajaloolase Karjahärmi Toomase teosest "Oleviku minevikud", teine arvustus Kasekampi Andrese teosele "A History of the Baltic States", millega äärmiselt põhjalik ja intiimne tutvus mul peatselt ees seisab.
Täna tuli ka mõneti kurvastav, kuigi üsna oodatud otsus, et Türi keskkonnakolledž sulgeb oma uksed. Võib muidugi aru saada, et Tartu ülikoolil ei ole raha ja ilmselt tahtmist ning kellelgi teisel samuti raha pole selle ülalpidamiseks, aga enam-vähem kindel on see, et kolledži sulgemisega jääb Türi elu veel vaiksemaks ja väiksemaks, kui ta seda praegu on. Millest on tõsiselt kahju...
Täna tuli ka mõningaid teateid distributsioonide kohta, millega ma seotud olen. Mageia kohta võis teada saada, et nüüd on Prantsusmaal kenasti ära registreeritud vastav "assotsiatsioon", mis lahtiseletatult tähendab, et nüüdsest on tegemist ametlikult legaalse ettevõtmisega ning juriidilisi takistusi uue distributsiooni loomiseks, mille esimest pääsukest alfaväljalaske kujul on lubatud maailmale näidata juba mõne nädala pärast, enam ei ole.
Teine uudis tuli Mandriva kohta ja see puudutas tuleval kevadel ilmuva Mandriva 2011 tehnilist spetsifikatsiooni või õigemini selle algvarianti. Väga palju rõõmustavat sellest just välja lugeda ei saanud: tundub, et õige mitmed asjad tõmmatakse kokku ja püütakse maksimaalselt ära kasutada teiste tehtud tööd, mis näitab ilmselt raskusi arendajate leidmisel või palkamisel; kõige olulisem omapanus paistab minevat rohkem välimusse ja üldisse asjade silumisse, mitte niivõrd Mandriva tööriistadesse, mis seni on olnud vähemalt mingiks trumbiks. Aga noh, eks näeb, kuidas asjad arenevad, Mandriva 2011 ilmumiseni on ju ikka veel oma pool aastat aega ja selle jooksul võib nii mõndagi juhtuda (loe: paremuse poole minna).
Mitu üsna lootustandvat uudist tuli täna Venemaalt. Kõigepealt jäi silma Riigiduuma avaldus, mis mõistis hukka Katõni veresauna - see on praeguste Poolaga aetava lepliku ja lepitava poliitika küllaltki loogiline järg, aga siiski üsna suur samm, eriti pärast vahepealseid aastaid, kus kippus tunduma, et lausa ametlikuski retoorikas kaldutakse tagasi nõukogudeaegsesse retoorikasse, millega õilsalt NSV Liidult kogu vastutus õõvastavate rahvussotsialistide kaela lükati.
Seejärel nägin uudist, et Venemaa viimaste aastate üks kurikuulsamaid uusi ajalooõpikuid (mida ma ka oma ajaveebis olen põgusalt ära maininud), mis tekitas Venemaal endal samuti hulganisti vastukaja, leidis lõpuks siiski üsna väärika ajaloolaste ekspertkomisjoni poolt laitmist kui sobimatu õppevahendiks.
Nende mõlemaga haakus uudis Venemaa presidendi juures tegutseva inimõiguste nõukogu kohta, millest võis välja lugeda, et õige pea on Venemaal kavas stalinism ja kunagine totalitarism kõigi oma kuritegudega päris põhjalikult ja kõrgel tasemel hukka mõista. See tundub eriti pärast selles mõttes masendavalt tagasi langenud putinistlikku kümnendit lausa uskumatu, nii et rõõmust karata ei julgeks, aga päris suure sammuna Venemaa seni äärmiselt vaevaliselt ja rohkem pilk maas tammumisena tundunud Vergangenheitsbewältigung'is paistab see küll olevat (või vähemalt tõotab olla). Põhimõtteliselt paistabki eriti viimastel kuudel olevat see ajaloovõltsimise teemaline tatipritsimine Venemaalt väljapoole oluliselt vaibunud, mida võib küll usutavasti seletada ka muude asjaoludega, aga noh, tahaks ju loota, et ka idanaabri juures hakkab juurduma arusaam, et ajaloo sisse mähitud poliitika on üks ääretult ohtlik asi, mida heal juhul võib lubada endale mõni väga tugev riik ja ka siis üsna ajutiselt, muidu kipub selline emotsioonidel mängimine ikka omadega rappa minema...
Loetud: Sirp, 26.11.2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)
22.9.10
Esmabased mõtted
Hästi pisikesel määral ka tööpäev, aga peamiselt niiütelda töövälistele asjadele pühendatud päev. Selle tõttu jäi ära ka muidu esmaspäevadele langev vaba tarkvara tõlkimine ning selle vähese töö, mida ma täna tegin, subjektiks oli endiselt parajasti tõlgitav raamat.
Too tööväline asi oli siiski seotud esmaspäevase vaba tarkvaraga, nimelt viibisin suure osa päevast vaba tarkvara infopäeval. mille korraldamise oli sedapuhku enda peale võtnud lausa Eesti riik. See avaldus ilmselt ka osalejaskonnas, igatahes oli Tallink Spa hotelli konverentsisaal üsna pungil inimesi täis. Kõik ettekanded mõistagi ei olnud võrdväärselt head ja huvitavad, aga enamik siiski pakkus üht-teist huvitavat. Kuigi mul ei ole olnud ja ma ei oska ka näha, et tuleks kokkupuudet ELis kasutatava tarkvaraga, siis oli ikkagi väga huvitav kuulata Szekacsi Szabolcsi juttu sellest, kuidas EL vaba tarkvaraga ümber käib ja ümber käia tahab (eriti vääris huvi osor.eu nime kandev keskkond). Päris huvitav olid ka Andreimanni Antti ja Mõtsküla Peetri ettekanded, mis küll käsitlesid ametlikult vastavalt vaba tarkvara ärimudeleid ja litsentse, kuid millel just nende litsentside kaudu oli palju kokkupuutepunkte. Vähemalt mulle sai nende litsentside osas tunduvalt rohkem selgeks, kuigi kindlasti mitte piisavalt. Kui lisada siia enam-vähem korralik lõunasöök, ohtralt kohvi ja vestlused mitmete tuttavatega, siis võib seda üritust enda seisukohalt igati kordaläinuks pidada, ehkki tähendas see väga varast ärkamist.
Pärast infopäeva lõppemist otsustasin, et lõpuks on aeg realiseerida viimane eelmisel sünnipäeval kingiks saadud Rahva Raamatu kinkekaart (suur tänu kõigile, kes vaest tõlkijat nii usinalt toetasid! :-) ). Üht soovitud raamatut teadsin ma juba ette ja teisegi mõtlesin teel kauplusse välja, nii et valida polnud raske - kuigi, nagu ikka kipub juhtuma, nende ülesleidmine poest polnud just kõige lihtsam ja selle teise osas tuligi müüja poole pöörduda. Niisiis, lisaks muudele sõnaraamatutele ja teistele olulistele teostele täienes mu raamatukogu sõprade toel nüüd järgmiste trükistega:
Sattusin lugema jätku e-raamatute käibemaksu teemal, sedakorda siis nähtavasti asjatundliku maksuinimese sulest, milles selgus, et selle alandamine tavaliste raamatutega samale tasemele polegi nii lihtne, et eksisteerivad ELi reeglid, mis küll põhimõtteliselt seda ei välista, aga ega ei soosi ka kohe üldse mitte. Igatahes on hea, et see teema on nüüd üleval - võimalik et see kiirendab mingigi selguse saamist nii Eestis kui ehk isegi Euroopa Liidu raames.
Täna jäi silme ette ülevaade ühest raamatust, mille sisu ja juba pealkirigi olid mõnevõrra hämmastavad. Tänapäeval ei ole muidugi Läänes Stalin enam selline iidol nagu kunagi ning tema ja üldse kommunismi kuriteod on enam-vähem tunnustatud mõiste, aga pealkiri "Stalin's genocides" on siiski selline, mida naljalt ei oska oodata. Igal juhul võib ainult rõõmu tunda, et selline teave Läänes laiemalt levib.
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Eureka (Pro7), Fringe (Pro7)
Too tööväline asi oli siiski seotud esmaspäevase vaba tarkvaraga, nimelt viibisin suure osa päevast vaba tarkvara infopäeval. mille korraldamise oli sedapuhku enda peale võtnud lausa Eesti riik. See avaldus ilmselt ka osalejaskonnas, igatahes oli Tallink Spa hotelli konverentsisaal üsna pungil inimesi täis. Kõik ettekanded mõistagi ei olnud võrdväärselt head ja huvitavad, aga enamik siiski pakkus üht-teist huvitavat. Kuigi mul ei ole olnud ja ma ei oska ka näha, et tuleks kokkupuudet ELis kasutatava tarkvaraga, siis oli ikkagi väga huvitav kuulata Szekacsi Szabolcsi juttu sellest, kuidas EL vaba tarkvaraga ümber käib ja ümber käia tahab (eriti vääris huvi osor.eu nime kandev keskkond). Päris huvitav olid ka Andreimanni Antti ja Mõtsküla Peetri ettekanded, mis küll käsitlesid ametlikult vastavalt vaba tarkvara ärimudeleid ja litsentse, kuid millel just nende litsentside kaudu oli palju kokkupuutepunkte. Vähemalt mulle sai nende litsentside osas tunduvalt rohkem selgeks, kuigi kindlasti mitte piisavalt. Kui lisada siia enam-vähem korralik lõunasöök, ohtralt kohvi ja vestlused mitmete tuttavatega, siis võib seda üritust enda seisukohalt igati kordaläinuks pidada, ehkki tähendas see väga varast ärkamist.
Pärast infopäeva lõppemist otsustasin, et lõpuks on aeg realiseerida viimane eelmisel sünnipäeval kingiks saadud Rahva Raamatu kinkekaart (suur tänu kõigile, kes vaest tõlkijat nii usinalt toetasid! :-) ). Üht soovitud raamatut teadsin ma juba ette ja teisegi mõtlesin teel kauplusse välja, nii et valida polnud raske - kuigi, nagu ikka kipub juhtuma, nende ülesleidmine poest polnud just kõige lihtsam ja selle teise osas tuligi müüja poole pöörduda. Niisiis, lisaks muudele sõnaraamatutele ja teistele olulistele teostele täienes mu raamatukogu sõprade toel nüüd järgmiste trükistega:
Sattusin lugema jätku e-raamatute käibemaksu teemal, sedakorda siis nähtavasti asjatundliku maksuinimese sulest, milles selgus, et selle alandamine tavaliste raamatutega samale tasemele polegi nii lihtne, et eksisteerivad ELi reeglid, mis küll põhimõtteliselt seda ei välista, aga ega ei soosi ka kohe üldse mitte. Igatahes on hea, et see teema on nüüd üleval - võimalik et see kiirendab mingigi selguse saamist nii Eestis kui ehk isegi Euroopa Liidu raames.
Täna jäi silme ette ülevaade ühest raamatust, mille sisu ja juba pealkirigi olid mõnevõrra hämmastavad. Tänapäeval ei ole muidugi Läänes Stalin enam selline iidol nagu kunagi ning tema ja üldse kommunismi kuriteod on enam-vähem tunnustatud mõiste, aga pealkiri "Stalin's genocides" on siiski selline, mida naljalt ei oska oodata. Igal juhul võib ainult rõõmu tunda, et selline teave Läänes laiemalt levib.
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Eureka (Pro7), Fringe (Pro7)
29.4.10
Kolmabased mõtted
Poolenisti tavaline tööpäev, millest teise poole võttis kahe artikli tõlkimine Diplomaatiale. Ma olen vist ajataju päris ära kaotanud, sest selline tunne on, nagu oleks ma just äsja lõpetanud Diplomaatia megamaratoni, ometi näitab kalender, et see oli juba kolme nädala eest... Aga no vähemalt tundub, et sedakorda midagi nii hullu ees ei ole, lugusid on vähem (tõlkida siis, mitte et lehes endas tingimata vähem lugusid oleks) ja ajalised limiidid ka märksa mõistlikumad.
Tänase päeva palju tsiteeritud uudis oli Venemaa otsus avalikustada Katõni veretööga seotud materjale. Tegelikult oli see suurest kärast hoolimata siiski rohkem sümboolne otsus, sest kui ma ei eksi, on täna avalikustatud materjalid juba varemgi kättesaadavad olnud ja vähemalt osa neist isegi vist kord või paar publitseeritud. Aga siiski, nüüd on nad väljas ka internetis ehk siis saadaval olulisel määral rohkematele inimestele kui varem. Tõsi, Venemaa arhiivide ametlik veebileht, mis neid sisaldama peaks, oli nii tõsiselt üle koormatud, et vähemalt mul ei õnnestunudki sellele ligi pääseda. Küll oli neid ka peegeldanud raadiojaam Eho Moskvõ, kus sai nendega ilma vaevata tutvuda. Sellest sümboolsest, aga ometi tänuväärsest sammust vahest olulisem oli presidendi (kelle otsusega ka Katõni materjalid avalikustati - nagu ikka, läheb selleks Venemaal vaja "tsaari" sõna...) teadaanne, et sellega asi ei piirdu ja massirepressioonidega seotud arhiivimaterjale avalikustatakse ka edaspidi.
Samal ajal võis ka lugeda, et 9. maiks Moskva tänavatele paigutada kavatsetud Stalini portreega plakatitest siiski loobutakse. Õigemini, ei loobuta, vaid tänavate asemel paigutatakse need peamiselt muuseumidesse, kus huvilised veteranid neid siis uudistada võivad. Kui need mõlemad teated tõepoolest tähendaksid, et Venemaal hakatakse ka kõrgemal tasemel ja ametlikult selgema pilguga nägema 60-70 aasta taguseid sündmusi ning nende politiseeritust vähendama, oleks küll imekena. Aga noh, loota ju tasub...
Samal ajal hoopis teise pildi praeguse Venemaa suundumustest andsid Piirsalu Jaanuse tehtud intervjuud kahe dagestanlasest ühiskonnateadlasega, mis lisaks mustale masendusele, mis tekkis lugedes samavõrra mustast masendusest, mis valitseb Dagestanis ja laiemalt Põhja-Kaukaasias, näitasid päris selgelt, et mingit ideed Venemaal õieti pole, kuidas seda piirkonda kindlalt enda rüpes hoida (kui välja jätta sõjaline jõud, mille jätkusuutmatus on praeguseks küllap selge isegi kõige kõvema peaga kindralitele), ja vist isegi mitte tahet midagi välja mõelda... Mis on õieti äärmiselt kurb, sest see tähendab seda, et pinged ei saagi kuhugi maanduda ning leiavad ikka ja jälle väljundi sellistes väljapursetes, mis oma verisusega köidavad korraks ka maailma tähelepanu. Seal ei ole õieti ju isegi enam iseseisvusvõitlusega tegemist, vaid juba puhtakujulise olelusvõitlusega ellujäämise nimel...
Täna võtsin üle pikema aja ette sammu, millest ma muidu olen püüdnud loobuda, nimelt ühenduse võtmise EKI keelenõuandega. Ma enamasti olen hinnanud, et mu mured on liiga tillukesed, et nende rasket tööd keelenõu jagamisel segada, aga sedakorda löödi mõnevõrra kõikuma mu eneseusk, mis ajendas siiski kontakteeruma. Asi oli nimelt selles, et ühes üldiselt muule pühendatud diskussioonis tekkis tõsine erimeelsus sõna "parendama" pärast. ÕS ütleb selle kohta üsna lakooniliselt:
Täna kuulutas Mandriva taas välja taustapiltide võistluse, mille võitjaid ootab ees suur au ja kuulsus saada enda looming sisse kevadväljalaske (2010.1 ehk 2010 Spring) lisataustapiltide komplekti. Tegin sellest ka pisikese nupu Pingviini. Praegu, käesoleva sissekande kirjutamise ajal, võistlustöid sisaldavat Flickri lehekülge vaadates võis tähele panna, et sinna oli juba jõudnud oma loomingut saata ka kaks eestlast, sealhulgas eelmine kord esikümne ja seega võitjate hulka jõudnud Tauno Erik. Loodetavasti läheb temal või mõnel teisel eestlasel, kes seekord oma loomingut julgevad välja käia, ka nüüd hästi ja nad jõuavad võidukasse esikümnesse.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)
Tänase päeva palju tsiteeritud uudis oli Venemaa otsus avalikustada Katõni veretööga seotud materjale. Tegelikult oli see suurest kärast hoolimata siiski rohkem sümboolne otsus, sest kui ma ei eksi, on täna avalikustatud materjalid juba varemgi kättesaadavad olnud ja vähemalt osa neist isegi vist kord või paar publitseeritud. Aga siiski, nüüd on nad väljas ka internetis ehk siis saadaval olulisel määral rohkematele inimestele kui varem. Tõsi, Venemaa arhiivide ametlik veebileht, mis neid sisaldama peaks, oli nii tõsiselt üle koormatud, et vähemalt mul ei õnnestunudki sellele ligi pääseda. Küll oli neid ka peegeldanud raadiojaam Eho Moskvõ, kus sai nendega ilma vaevata tutvuda. Sellest sümboolsest, aga ometi tänuväärsest sammust vahest olulisem oli presidendi (kelle otsusega ka Katõni materjalid avalikustati - nagu ikka, läheb selleks Venemaal vaja "tsaari" sõna...) teadaanne, et sellega asi ei piirdu ja massirepressioonidega seotud arhiivimaterjale avalikustatakse ka edaspidi.
Samal ajal võis ka lugeda, et 9. maiks Moskva tänavatele paigutada kavatsetud Stalini portreega plakatitest siiski loobutakse. Õigemini, ei loobuta, vaid tänavate asemel paigutatakse need peamiselt muuseumidesse, kus huvilised veteranid neid siis uudistada võivad. Kui need mõlemad teated tõepoolest tähendaksid, et Venemaal hakatakse ka kõrgemal tasemel ja ametlikult selgema pilguga nägema 60-70 aasta taguseid sündmusi ning nende politiseeritust vähendama, oleks küll imekena. Aga noh, loota ju tasub...
Samal ajal hoopis teise pildi praeguse Venemaa suundumustest andsid Piirsalu Jaanuse tehtud intervjuud kahe dagestanlasest ühiskonnateadlasega, mis lisaks mustale masendusele, mis tekkis lugedes samavõrra mustast masendusest, mis valitseb Dagestanis ja laiemalt Põhja-Kaukaasias, näitasid päris selgelt, et mingit ideed Venemaal õieti pole, kuidas seda piirkonda kindlalt enda rüpes hoida (kui välja jätta sõjaline jõud, mille jätkusuutmatus on praeguseks küllap selge isegi kõige kõvema peaga kindralitele), ja vist isegi mitte tahet midagi välja mõelda... Mis on õieti äärmiselt kurb, sest see tähendab seda, et pinged ei saagi kuhugi maanduda ning leiavad ikka ja jälle väljundi sellistes väljapursetes, mis oma verisusega köidavad korraks ka maailma tähelepanu. Seal ei ole õieti ju isegi enam iseseisvusvõitlusega tegemist, vaid juba puhtakujulise olelusvõitlusega ellujäämise nimel...
Täna võtsin üle pikema aja ette sammu, millest ma muidu olen püüdnud loobuda, nimelt ühenduse võtmise EKI keelenõuandega. Ma enamasti olen hinnanud, et mu mured on liiga tillukesed, et nende rasket tööd keelenõu jagamisel segada, aga sedakorda löödi mõnevõrra kõikuma mu eneseusk, mis ajendas siiski kontakteeruma. Asi oli nimelt selles, et ühes üldiselt muule pühendatud diskussioonis tekkis tõsine erimeelsus sõna "parendama" pärast. ÕS ütleb selle kohta üsna lakooniliselt:
parendama <52> paremaks tegema. Sageli saab asendada sõnaga parandama. ▪ Tuleb parendada, parem: parandada teeninduskultuuri.Sellest tegi mu, ütleme et oponent, järelduse, et ÕS soovitab üheselt kasutada "parendama" asemel "parandama". Mina nägin seda siiski teisiti: et vaid sageli on mõttekas ja otstarbekas kasutada "parandama" ning "parendama" sobib siiski teatavatel juhtudel. Et oponent aga nagu rauda enda seisukohta raius, siis tekkiski hinge pisike kahtlus. ÕS on pealegi, võin julgelt öelda, mu peamine töövahend, nii et usu ja veendumuse kõigutamine, et ma sellest ikka õigesti aru saan, ei olnud just meeldiv tunne. Nii siis võtsingi ühendust EKI-ga, et pärida sõna "parendama" kasutamisvõimaluste üle, ning sain keelehooldaja Rehemaa Tuuli käest mind täiesti rahuldava vastuse:
Sõna "parendama" läheb vaja siis, nt kui on tarvis rõhutada, et midagi just parendatakse ehk tehakse hea paremaks, mitte ei parandata ehk ei tehta halba heaks. Sõna "parandama" on üldisem ja kätkeb ka parendamist. Keelekorraldajad ei soovita sõna "parendama" eeskätt seetõttu, et mitte suurendada paronüümipesa, samuti läheb kõnealune sõna teinekord segi sõnaga "arendama".Ma loodan väga, et mu hingerahu taastamise üritus ei jätnud kedagi teist, hädalisemat, keelenõust ilma või piinavalt pikalt ootele. Ja olen samas väga tänulik keelehooldajatele, et nad nii operatiivselt ja ammendavalt vastasid.
Täna kuulutas Mandriva taas välja taustapiltide võistluse, mille võitjaid ootab ees suur au ja kuulsus saada enda looming sisse kevadväljalaske (2010.1 ehk 2010 Spring) lisataustapiltide komplekti. Tegin sellest ka pisikese nupu Pingviini. Praegu, käesoleva sissekande kirjutamise ajal, võistlustöid sisaldavat Flickri lehekülge vaadates võis tähele panna, et sinna oli juba jõudnud oma loomingut saata ka kaks eestlast, sealhulgas eelmine kord esikümne ja seega võitjate hulka jõudnud Tauno Erik. Loodetavasti läheb temal või mõnel teisel eestlasel, kes seekord oma loomingut julgevad välja käia, ka nüüd hästi ja nad jõuavad võidukasse esikümnesse.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)
23.2.10
Esmabased mõtted
Tavaline esmaspäev, niisiis tarkvara tõlkimise päev. Täna tegelesin ainiti KDE-ga ja saingi stabiilses harus dokumentatsiooni kenasti taas korda. Nii et tulevane KDE SC 4.4.1 tuleb jätkuvalt sajaprotsendise tõlgitusega. Õnneks toimib Lokalize tõlgete peegeldamise funktsioon ka taas korralikult, nii et ka arendusharus on käsiraamatud nüüd siis suuremalt jaolt heas korras (mõistagi on seal mõningaid muudatusi lisaks tehtud ja otse loomulikult on seal terve hulk extrageari ja playgroundi rakenduste käsiraamatuid, mis endiselt anuvad hoolitsevat kätt...). Lisaks tegin ära ka ühe tükk aega mõttes mõlkunud muudatuse, asendades läbivalt sõna "klaartekst" sõnaga "lihttekst". Vähemalt nii väidavad parema olevat ka sõnaraamatud, kuigi klaartekstil on muidugi oma kõlaline võlu... Igatahes hea, et stabiilse haruga asjad korda said, nüüd saab siis taas pühendada jõudu arendusharule, ehkki eelnevalt vist tuleb veidi aega pigem Mandrivale pühendada - seal seni oluliselt midagi uut pole, küll aga ootavad jätkamist tarkvarapakettide lühikirjeldused, mis, nagu ma hästi põgusast tagasisidest olen aru saanud, kuluvad nii mõnelegi kasutajale marjaks ära.
Novaja Gazeta oli avaldanud huvitavaid dokumente, milles selgus, et juba 1966. aastal olid üsna mitmed Venemaa kultuuritegelased protestinud Stalini hiiliva rehabiliteerimise vastu. Möödunud on 44 aastat ja nüüd on küllaltki suur rühm inimõiguslasi ja veel mitme valdkonna tegelasi, sealhulgas poliitikuid, andnud allkirja peaaegu samasugusele protestile. teemaks siis mõistagi Eestiski kajastamist leidnud kava võidupüha ajaks Moskva üle külvata temaatilise "sotsiaalse reklaamiga", mis muu hulgas sisaldab Stalini suuri portreid. Hämmastab lausa, kuidas ajaratas oma tiire teeb, ja hämmastav tegelikult ka see, et nii pikalt püsib au sees mees, kellele võib julgelt süüks panna Venemaa lagundamist ja nõrgendamist, rääkimata muidugi massimõrvadest... Aga mis teha, omaaegsed "masside psühholoogia" võtted avaldavad nähtavasti mõju veel tänapäevalgi...
Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud. Välisilm (ETV), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)
Novaja Gazeta oli avaldanud huvitavaid dokumente, milles selgus, et juba 1966. aastal olid üsna mitmed Venemaa kultuuritegelased protestinud Stalini hiiliva rehabiliteerimise vastu. Möödunud on 44 aastat ja nüüd on küllaltki suur rühm inimõiguslasi ja veel mitme valdkonna tegelasi, sealhulgas poliitikuid, andnud allkirja peaaegu samasugusele protestile. teemaks siis mõistagi Eestiski kajastamist leidnud kava võidupüha ajaks Moskva üle külvata temaatilise "sotsiaalse reklaamiga", mis muu hulgas sisaldab Stalini suuri portreid. Hämmastab lausa, kuidas ajaratas oma tiire teeb, ja hämmastav tegelikult ka see, et nii pikalt püsib au sees mees, kellele võib julgelt süüks panna Venemaa lagundamist ja nõrgendamist, rääkimata muidugi massimõrvadest... Aga mis teha, omaaegsed "masside psühholoogia" võtted avaldavad nähtavasti mõju veel tänapäevalgi...
Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud. Välisilm (ETV), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)
Subscribe to:
Comments (Atom)