Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimise päev. Möödus see taas puhtalt KDE tähe all ja kulges suhteliselt edukalt, ehkki mingeid konkreetseid saavutusi välja tuua ei saa: lisaks mõne lisandunud stringi õiendamisele stabiilses harus edenes natuke arendusharu kasutajaliidese ja samamoodi natuke arendusharu dokumentatsiooni osa.

Küll väikese hilinemisega, aga siiski vaatasin täna ära Tallinna TV-s näidatava mälumängu "Kes seljatab Tallinna" ning lausa südame tegi soojaks, et seal võistlustulle astunud Türi esindus näitas ennast nii heast küljest, et võitis kindlalt vooru. Eks sellele aitas muidugi kaasa ka see, et neil oli välja panna väga tugev mälumängija Särgava Alar. Igal juhul kodukandi võistkonna võit rõõmustas tõsiselt.

Täna jõudis taas mõningate sekeldustega (mõnes andmebaasis on endiselt sees tänava vana nimi, aga et see on juba kaks (või lausa kolm?) aastat tagasi ära muudetud, siis navidest, mis tasapisi on samuti uuenenud, enam suurt kasu ei ole...) ukse taha postikuller, kaasas järgnev raamat:

• TEA entsüklopeedia 6 "eerika-faiaagid"

Huvitav, kuidas nad selle tempoga küll 2014. aastaks oma 22+2 köitega valmis jõuavad? Nojah, ütleme nii, et lootus sureb viimasena... Paki vahel oli aga ühe peatselt ilmuva teose reklaam, mis äratas päris huvi: mingi uus (üld)ajalookäsitlus vähemalt laiemalt ajaloospetsialistina seni tundmatu Vaiksoo Rauli sulest. Kirjeldus vähemalt oli üpris lubav, eks näeb, kui raamat ise lõpuks välja tuleb.

Sattusin lugema Applebaumi Anne'i sulest praeguste Põhja-Aafrika-Lähis-Ida rahutuste kommentaari, milles ta ilmselt üsna õigustatult võrdleb neid mitte niivõrd 1989. aastaga, nagu seda viimastel nädalatel on sageli kiputud tegema (ja mis ka minus sellist ebalust tekitas - midagi oleks nagu valesti -, aga paraku pole olnud kuigi palju mahti nende üle pikemalt mõelda, seda enam, et sündmused on ikka veel aktiivselt käimas, nagu kuulsa doominoteooria kohaselt ühest riigist teise liikumas, nii et ehk isegi revolutsiooni nimetust on veel veidi ennatlik pruukida), kuivõrd pigem 1848. aastaga. Kas see nüüd just kõige õigem võrdlus on, võib usutavasti vaielda, aga need jooned, millele ta osutab, on muidugi sarnased küll. Kuigi ta ei jäta ka mainimata, et teleri ja kirjapandu vahendusel saadud pilt on paratamatult puudulik. Nii et võimalik, et selliste hinnangute ja võrdluste esitamisega tasub mõnevõrra oodata - lõppeks pidi ka 1848. aastast veidi mööda saama, enne kui võis (tagantjärgi tarkusena, nagu ikka) öelda, et tegemist oli revolutsiooniaastaga (isegi 1989. aasta puhul valitses tükk aega kerge kõhklus, milleks neid sündmusi õieti pidada, kuigi tollal sattus enamik sündmusi nii kitsasse ajavahemikku, et seda hinnangut oli hõlpsam üsna kiiresti anda).

Keeletoimetuse blogist võis lugeda jätkulugu sellele, kuidas tuleks õieti ja õigesti kirjutada eurot. Komaga eurode ja sentide eraldamine tundub vähemalt mulle kindlasti loomulikum, kuigi nojah, väga suurt vahet ju ei ole. Aga kui standard ka nii ütleb, siis tuleb see teatavaks võtta. Vaatasin üle ka selle, kuidas on KDE-s, ja seal paistab praegu vaikimisi olevat eraldajaks punkt. Nähtavasti tuleb siis ka seal muudatus sisse viia.


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Kes seljatab Tallinna (Tallinna TV), Ajavaod. Eesti Edison (ETV), 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Fringe (Pro7)

Ilmunud tõlked: D. Mogahed: Miks "sõjakas islam" on ohtlik müüt (Postimees, 21.02.2011)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Laubased mõtted

Enam-vähem tavaline tööpäev, kuigi üsna lühike, sest viimasest otsast lõikas tubli jupi ära väsimus, mis sundis enneolematult vara, juba kuskil 22 paiku, võtma sisse rõhtsa asendi ja jätma ennast liivapuisturite hoolde. Esimesest otsast võttis haukas aga isuka ampsu, kuidas seda öeldagi, edevuse ja kohusetunde segu, mis väljendus leplikus soostumises minna raadiosse kõnelema oma üsna äsja ilmunud tõlkeraamatust "Jumala sõda". Täpsemalt oli siis tegemist Kuku raadioga (mis minu üllatuseks oli Narva maantee äärest ära kolinud Ülemiste külje alla) ja saatega "Nädala raamat", mille olemasolust ma juba pikaajalise peaaegu täieliku raadiovälisuse tõttu ei teadnudki, aga mille eksisteerimise ma nüüd vähemasti rasvapliiatsiga kõrva taha üles tähendasin, et ehk mõnikord kas või internetist järelkuulata, millest on seal kõneldud. Kahe kopsaka ja kanget kohvi sisaldava kruusi taganttõukamisel läks saadete lindistamine üsna sujuvalt, kahju ainult, et need nii lühikesed on - kuigi suurejooneliselt lubatakse niigi paksu raamatut raadiokuulajale lahti seletada, kardan ma, et ega väga palju selgemaks või mõistetavamaks, miks just seda raamatut tasub lugeda, nüüd asi küll ei saanud... Aga noh, eks hind ja maht ja võib-olla ka trükiarv seavad nagunii selle raamatu lugejatele arvule piiri ette...
Kukus käimise ajal täheldasin ka kaht muud asja. Esiteks seda, et kodulähedane taksopeatus oli taksodest täiesti tühjaks jäänud, nii et pidin lausa tellima - mis muidu laupäeva keskhommiku või lõuna kohta on üsna haruldane, vähemalt mu nappide kogemuste põhjal. Teine täheldus oli see, et eurod tekitavad ikka veel raskusi - nii pangaautomaadist väljavõtmise juures (kuigi kodulähedases automaadis olid kenasti ka olemas viieeurosed, mille automaatidesse surumise võimalikkuse üle mu meelest väga suur diskussioon käis) kohatud alkašid kui ka taksojuhid nii teel Kukusse kui ka sealt tagasi nägid tublisti vaeva, et sente ja eurosid nagu kord ja kohus kokku arvestada. See tuletas kuidagi meelde ammust nõukogude aega, mil ka kopikas oli küllaltki suur raha ja nende lugemine käis lausa alateadliku ahvikiirusega. Vahepealsed paarkümmend aastat aga pigem õpetasid, et ainuke münt on 50-sendine ja et lugeda tuleb vaid paberraha, mis oma suuruse tõttu on mõistagi oluliselt lihtsam... Küllap see üleminek uuesti metallrahale lähebki lihtsamalt neil, kel veel ammusest ajast kopkate lugemise kogemus olemas...


Loetud: [digi] 69, jaanuar 2011
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Väga tillukese tööpanusega tööpäev, mille süüdlane on õnneks seekord täiesti olemas (ja see pole mõistagi mina ise!). Päeva alustuseks väisasin kodulähedast poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil, mis oli ühtlasi siis esimene kord euroajal üldse midagi ostmas käia. Kena talveilmaga uljalt ülepeakõrguste vallide vahel edasi liikudes jõudsin viperusteta poodi kohale ning avastasin veidi hiljem kassa juurde jõudes, et vahepeal on toimunud räige hinnalangus: kui veel kümmekonna päeva eest taheti mu käest kaupluses saada nii ligi 800 rahaühikut, siis täna enam-vähem samas koguses enam-vähem samade kaupade eest pelgalt 50! Veidi vähem kui 90 aasta eest käis Saksamaal vastupidine protsess, kus raha olevat odavnenud niivõrd, et kui kodus käru raha täis laadisid ja teise tänava otsa leiba ostma kiirustasid, siis kohale jõudes sai selle kärutäie raha eest veel vaevalt pool pätsi kätte... väidetavalt oli toona suuresti just sellest alanud protsesside lõpptulemuseks rahvussotsialistide võimuletulek ja muud koledused. Kui nüüd Eestis niimoodi hoopis vastupidi käib, huvitav, mis on tulemus... :-)

Aga see kaupluse väisamine oli pisike ajaraisk võrreldes sellega, mis veel ees seisis. Nimelt sooritas õhtupoole täies relvis maabumise kurikuulsasse D-terminali (kusjuures, kiitus laevakompaniile, mis iganes ka selle nimi poleks, et äsjaste laevahilinemiste järel suutsid nad nüüd niimoodi kohal olla, et ametliku saabumise ajal juba esimesed kiirustajad liikurtrepist taksode suunas alla hakkasid tormama) üks sugulane (täpsemalt, kui ma nüüd midagi segi ei aja, emaemavennapojatütar), keda ma polnud nii ligikaudu kolmkümmend (loe: 30) aastat ehk sellest saati, kui ma beebi- ja veidi vanema põlve küla Põikva kruusateede tolmu kunagi jalgrattaga rallimisest säärtele ja muudele kehaosadele tekkinud vermetest ettevaatlikult ja veidi nägu krimpsutades minema pühkisin, üldse näinud, kui jätta välja kümmekonna aasta tagune põgus silmamine tolle minu emaemavenna ja tema isaisa matusel. Mis muidugi tähendas, et oli vaja ära rääkida kõik selle kolmekümne aasta jutud. Äärmiselt tugevasti ennast vaos hoides ja piirdudes vaid kõige olulisemaga õnnestus kogu see mõtete ja mõttetuste vahetus siiski ära mahutada umbkaudu seitsme tunni sisse. Ma ei tea täpselt, mida tema edasi tegi (tõenäoliselt leidis, et pehme koti peale kobimine ja laskmine Une-Mattil silmadele liivaterakesi piserdada on sellisel kellaajal kõige ontlikum, et mitte öelda mõistlikum tegevus), aga mina avastasin igatahes, et pooletunnine jalutuskäik koju koos arvukate spagaadihakatiste ja muude gravitatsiooniliste ihulis-füüsiliste harjutustega on nii kehale kui ka vaimule tõeliselt virgastav ja ergastav.


Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: mitte muhvigi

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Tänane oli mõnes mõttes suur päev: mitu nädalat kestnud pingutused kandsid lõpuks vilja ning valmis sai ka see mitu kuud vindunud keeleõpeprakenduse Parley käsiraamat. Nüüd on siis peatse KDE SC 4.6 väljalaske eel dokumentatsioon 100% tõlgitud ja kasutajaliides peaaegu samal määral - välja arvatud ikka need üksikud Kopete veebikaamera videoseadistuste stringid, millest minu mõistus kohe kuidagi üle ei käi. Kui jätta kõrvale väikesed parandused kasutajaliideses, siis oligi Parley käsiraamat õieti peaaegu kõik, mida ma täna ära jõudsin teha. Igatahes on selle üle hea meel: see koera saba viimane tutike hõõrus juba mitu kuud nii paganama karedalt, nii karedalt, et nüüd on nagu vabanemise tunne kohe. Mida muidugi järgmine nädal tuleb hakata täitma muude ülesannetega, sest KDE hõlma alla paistab tarkvara aina juurde tulevat, ka paljud need, kes varem on eelistanud küll teha KDE rakendusi, aga väljaspool otseselt KDE raamistikku.

Õhtul täheldasin telemängu "100 sekundit" vaadates, et euro tulek on ikka väga rängalt mõjunud võimalikele võidusummadele: esimese ringi 250 eurot vastas ehk veel enam-vähem varasemale 5000 kroonile, aga juba teise ringi 1000 eurot polnud kuidagi võrreldav varasema 25 000 krooniga, rääkimata neljandast voorust, kus 250 000 kroonist oli saanud 10 000 eurot. Küsimused olid, tundus, ka vastavalt sellele mõnevõrra lihtsamad, kuigi see võis olla ka tingitud vastajatest, välja arvatud paar viimast, mis vähemalt minu vaatepunktist olid ikka päris rasked. Eurost veel nii palju, et ma olen neil aasta esimestel päevadel mõningase üllatusegatähele pannud mitme inimese kurtmist, et poes valitseb hindade segadik, mis peaks ju õieti olema üleminekuperioodil enesestmõistetav. Imelikumaks on aga muutnud selle pigem asjaolu, et kurtjateks, vähemalt neiks, keda ma olen tähele pannud, on enam-jaolt inimesed, kes ei peaks väga suure rahanappuse käes kannatama, et neil tingimata oleks vaja hindu uurida üldse...Kuigi ma muidugi usun, et ma olen võib-olla üpris erandlik ostleja selle poolest, et tavakäikudel poodi ei vaata ma hindu üldse, vaid ostan seda kaupa, mida ma tunnen, et ma tahan ja vajan. Kusjuures hinnatõus, mis kindlasti on ju olnud, ei ole väga oluliselt isegi tavalise poeskäigu maksumist aastatega tõstnud - viimased aastad on see ikka olnud keskmiselt nii 700 krooni, millest piisab ligikaudu nädala jagu äraelamiseks... Aga noh, kindlasti on inimesi, kes teadlikult soovivad varieerida ka nii-ütelda igapäevast kraami, neile on mõistagi hindades orienteerumine peaaegu hädavajalik...

Sain täna teada, et sel nädalal peaks ees seisma kohtumine ühe sugulasega, keda ma ei ole laias laastus nii kolmkümmend aastat näinud (õigemini, üks nägemine peaks vististi olema sinna vahele jäänud, aga see oli seotud matustega ega ole seepärast eriti meeles ja sellestki on juba kümmekond aastat kulunud...).

Öösel tabas mind ootamatu üllatusena miski, mida ma pole enam aastaid saanud kogeda - nimelt käis poole tunni jooksul tervelt kaks korda elekter ära. Nojah, tegelikult oli midagi sellist ka mõne aasta eest, aga siis oli tegemist maja elektrisüsteemi väljavahetamisega ja see toimus kenasti etteteatamisega ja puha, aga nüüd tuli see nagu välk selgest taevast - või peaks vist õigemini ütlema, nagu lumehelbeke öömustast taevalaotusest, sest ilmselt oli see põhjendatav pigem talviste oludega kui millegi muuga.

Mõtlesin täna anda ka oma panuse Varraku raamatublogis algatatud ühislugemisse (viimane, selle nädala osalugemine siin), aga kui ma vaatasin seda, kuidas oli lugemisi sisse juhatatud ja mida olid kiiremad lugejad sinna kirjutanud, kadus see tahtmine äkitselt sootuks ära. Esiteks seepärast, et ma ei oska ega tahagi arutleda nii teoreetiliselt nagu seal eriti sel korral on kombeks - see võtab üldse ära lugemise lusti ja tundub tühja targutamisena, mingite autoriteetide otsimisena. Teiseks seepärast, et mõneti üllatavalt oskasid senised kommenteerijad, vahest veel rohkem kui viimati Oksase "Puhastuse" puhul, leida neist teostest poliitilist ja ajaloolist agendat. Mis muidugi on nii Oksasel kui ka Ivanovil olemas, aga minu kindlat veendumust mööda väga ebaolulisel kohal, puhtalt taustana, mida võib ju arvestada, aga millel pole mingit iseseisvat tähendust, sest kindlasti pole kumbkil juhul tegemist ajaloolise, veel vähem mingit poliitilist eesmärki kandvate teostega (olgu, Ivanovi enesekaemuslikus "Tuhas" on nii 60 leheküljest ehk paaril selgemalt mingi ajaloolis-poliitiline mõte ja sisu, mis ent tundub ühelt poolt veidi kunstlikuna, vähemalt teose praegusel kujul, ja teisalt asetub väga kenasti sellessesamusesse dekadentlikku enesekaemusse). Võib-olla ma millalgi kirjutan loetud Ivanovi teostest siinsamas ajaveebis, aga igal juhul praegune arutlussuund võttis ära igasuguse tahtmise öelda midagi omalt poolt kõigi nende tarkusest ja mõttesügavusest nõretavate kommentaaride sekka Varraku raamatublogis...


Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Videvik (TV3), Kaugel Maast (TV6)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
KDE stabiilse haru dokumentatsioon

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõnevõrra kärpisid kaks asja. Esiteks otsustas ema läbi astuda, et ikka üle vaadata, kas pojaraasukesel on kõik ka uuel aastal korras, ning ühtlasi kätte toimetada mõningad kingid, millega päkapikud mind mõne päeva eest venna juures viibides olid otsustanud üle külvata - mille usaldamine ema ja ta poiss-sõbra kätte ehk täpsemalt viimase automobiili pagasniku hoolde oli mõistagi üks järjekordseid osavaid võtteid vanainimeste omakasupüüdlikul ärakasutamisel. Kinkide kättesaamine oli tegelikult päris hea, sest aastavahetus näitas, kui oluline võib üks sekund olla: sekund varem oli mul just niipalju sularaha, et selle eest mõnes mõistliku hinnatasemega kohas vahest isegi lõuna kätte saada, sekund hiljem aga piirdus kogu sularaha kunagi juhuslikult kätte sattunud 50-sendisega, mille ostujõud on tagasihoidlikult öeldes, hmm, tagasihoidlik. Kingituste hulgas oli aga ka ilmselt üks ühes krooniga igavikku vajunud aasta lõpu populaarsemaid kinke, too stardipakike, mille abil, kui nii öelda, ema mind siis täna "käivitas". Nii et tagasihoidliku lõuna ehk saab jälle kätte... Kuigi tegelikult oli mõistagi kõigist neist täna pärale jõudnud kinkidest parim, etim ja ülim Gailiti Augusti uuesti avaldatud novellikogu "Saatana karussell", juba mille sisukorra kiikamine tõi meelde erutuse, millega ma omal ajal neid lugeda ahmisin. Mõned, näiteks "Fosfortõbi", on seniajani väga hästi ja otse "graafiliselt" meeles, mõned siiski juba veidi haihtunud, nii et kindlasti liigub see kogumik lugemist ootavate raamatute hunnikute pealiskihti, et siis, kui peaks kätte jõudma ammu ihaldatud ja ihatud aeg alustada lugemisorgiat, võiks see algus olla gailitlikult ekspressiivne ja impressiivne.

Teine täna põhitööle jaguvat aega isegi natuke rohkem kui veidi pisemaks surunud asjaolu oli seotud veel vastsündimata Mageiaga, mille üks avalikkusele nähtav osa on ka veebihääletussüsteem Epoll. Selle tõlkimist on arendajad õhutanud juba mõnda aega ja täna võtsin selle siis ette ning niipea, kui arendajad aastavahetusunest üles ärkavad, peakski olema võimalik veebihääletusi Epolli aadressil ka eesti keeles, õigemini eestikeelse liidese vahendusel korraldada.

Sattusin täna nägema Eesti Ekspressis koostatud asjatundjate ehk ekspertide nimekirja möödunud aasta parimate kodumaiste ja tõlgitud teoste esikümnest (peamiselt ilukirjandus, nagu ikka kombeks, kuigi tõlkeraamatute puhul oli kümne sekka mahtunud ka mõni mitte-päris-ilukirjanduslik raamat). Enamik neist tundus täitsa loetava kraamina ja tegelikult oligi suurem osa nii või teisiti juba pilku püüdnud või vähemalt silma jäänud, mõned lausa selles hirmpikas koduses lugemissabas oma kohagi sisse võtnud. Ma isegi avastasin, et kui ma mõne aja eest mainisin, et olen sel aastal, hambad ristis ja nii et veri väljas, ühe ilukirjandusliku raamatu läbi lugenud, mille eest tuleb olla tänulik Varraku raamatublogis algatatud ühislugemise ideele, siis selle nimekirja vaatamisel sähvatas äkitselt pähe, et see polnud õige - ma lugesin mingil hetkel, mis mõneti arusaamatul põhjusel oli kujunenud töövabaks, läbi ka Aleksejevi Tiidu "Leegionärid"!


Loetud: Vikerkaar 12/2010
Vaadatud: Kuldne kompass (Kanal2), Bitten: vampiiri armastus (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma veidi kärpisin järjekordse isikliku kultuurikilomeetri läbimisega. Sedakorda oli tegemist küll veidi tagurpidi teekonnaga, sest ma ei läinud midagi (loe: raamatupakki) ära tooma, vaid hoopis viima - kuidagi salakavalalt oli see aasta viimane päev kätte jõudnud ning arvukad ristsõnade aastavinjettide kaardid, mis olid valmistatud hulga vaeva ja kleepimisega, lausa anusid lahkumist mu hubasest kodust, käekõrval talutamist lumerohkes linnas ja siis paiskamist iseseisvasse ellu neid õrnalt ja hellalt suure postkasti pilust alla liuelda lastes. Liikumine postkontorini oli erinevalt mõne päeva tagusest väga valutu, kõnniteed olid kenasti ja laialt, ilmselgelt mõne masina abiga lahti lükatud. Kui arvestada, et sumerid, babüloonlased ja akadlased on vististi välja surnud, siis ilmselt pidi seda olema teinud üks kahest (või oli neid kolm?) Eestis elavast assüürlasest, sest oli ilmselge, et lahtilükkajal on olnud vastupandamatu kiusatus ja sisemine tung matkida tsikuraate, tekitades iga mõne meetri järel järjekordse astme - aga näha oli ka seda, et aastatuhandetega on traditsioonid natuke ununema hakanud, mistõttu päris korralikku astmikpüramiidi need kokku ei andnud, ehk vaid mõnikümmend imepisikest, vahelduva kõrgusega tsikuraadikest selle teekonna peale...

Tegin täna ära ka mõne päeva eest mainitud hädavajalikud muudatused KDE-s, asendades seal kehtiva rahaühiku tähise, nii et EEK asemel seisab nüüd EUR. Avastasin, et vanemates versioonides polnudki seda mainitud, nii et tänane muudatus puudutas nelja faili: arendusharus ning harudes 4.6 (ehk jaanuaris ilmuvas uues), 4.5 (praegune stabiilne) ja 4.4. Sellega peaks tegelikult olema nagunii kaetud enam-vähem kõik, mis praegu üldse kasutusel on, aga kui kellelgi peaks tõesti olema mõni vanem versioon, siis KDE-s saab õnneks rahaühikut väga hõlpsasti vahetada, ei ole vaja kuskil müstilistes konfiguratsioonifailides sobrata ega midagi.

Aastavahetus oli nagu aastavahetus ikka, peamiseks tähistajaks sõda meenutav täristamine ja kõmistamine akna taga. Küll avastasin veidi pärast südaööd elik uue aasta saabumist ennast telepurgist. No olgu, võib-olla oli see enesepettus, aga mulle siiski tundus, et paaril korral läigatas mu karvutu kolp siiski objektiivi eest läbi - selle objektiivi eest, mis võttis üles suvise pungipeerude (hmm, see ei kõla pooltki nii loomulikult kui rokipeerud... :-) ) kontserdi, mida minagi kaemas käisin.

Loetud: Vikerkaar 12/2010
Vaadatud: Ühikarottide ekstreem-sõnasõda (Kanal2), Rohke Debelaki libauudised (ETV), Kelgukoerad ja seitse rahatähte (Kanal2), Eesti Vabariigi presidendi uusaastatervitus (ETV), Disko pole oluline, punk on põhiline (TV3)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Mõningate segavate asjaolude tõttu ei olnud see just väga pikk ja töömaht ei tõusnud eriti kõrgele (ehkki nii 1700 stringi on siiski hea saavutus, kuigi tuli sedakorda taas rohkem olemasolevate tõlgete ärakasutamise arvelt kui nii-ütelda puhta tõlkimise pealt), aga igal juhul sai KDE arendusharu see osa, mis puudutab toda KDE SC-d ehk tulevast versiooni 4.6, peaaegu täielikult korda, ainult veel nipet-näpet jäi teha (see puudutab muidugi ainult kasutajaliidest, dokumentatsiooniga tuleb veel vaeva näha omajagu). Mõningat abi sain tõlkijate IRC-kanalil osalejate käest ka nende paganama ränka vaeva valmistavate Kopete videoseadistuste osas, nii et isegi mina sain mõnest asjast paremini aru, aga muidugi on see ikka väga tume maa, nii et vaeva nende mõne üksiku sõnega tuleb veel kõvasti näha...

Täna jõudis mulle koju ka juba ärevusega (kas tõesti ei mahugi nende hulka, keda õnnistatakse?) oodatud eurokalkulaator, kaasas ka kirjake suurtelt ja tähtsatelt ninadelt, brošüür ja kalkulaatori kasutusjuhend. Brošüürile oli ka lisatud üks leheke tolle õnnetu lehekülje asenduseks, kus Rumeenia ja Bulgaaria nagu naksti Euroopa Liidust olid välja jäetud. Kalkulaator ise oli imelihtsake, küll kummalisel kombel mingi väljatõmmatava kileribaga, mis nähtavasti oli mõeldud patarei asjatu kulumise vältimiseks ja mitte just väga esinduslikus pakendis. Aga oma tööd paistis ta korralikult tegevat, vähemalt eurode ja kroonide vahekorra selgitamise osas (ma tavalise arvutamise võtteid ei hakanud proovima). Nii et asi korralik ja ilmselt ka praktiline, eriti neile, kellele peaks korrutamine või jagamine suhteliselt ebamugava suurusega 15,6466 tõsiseid raskusi tekitama. Tundus ka kenasti töökorras olevat, kuigi hämmastas mõnevõrra see, et seda massinat ei saagi välja lülitada. Kirjade kohaselt pidada ta kaheksa minutit pärast kasutamise lõpetamist seda ise tegema ja seda ta ka tegi, kuigi mulle tundus, et aega kulus siiski veidi rohkem, aga see võis olla ka illusioon, sest aega ma ei mõõtnud.

Loetud: T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Kaugel Maast (TV6), Kaks ja pool meest (Kanal2), Akte Golgatha (RTL)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest veidi aega kulus ühe artikli tõlkimisele Postimehe heaks.

Sattusin Economistist lugema huvitavat artiklit, mille võiks lühidalt kokku võtta nii: lugemisoskus on kahandanud inimeste ellujäämisvõimet. See on ehk väike liialdus, aga mitte päris vale: neuroloogide uuringutes selgunud, et ajus kasutavad sama piirkonda lugemisoskus ja iidne kunst samastada objekte nende peegelpildiga (mille inimese peal ehk tuntum näide on peegelkirja lugemise võime). See viimane on loomulikult ellujäämisstrateegias päris oluline, sest vaenlane ei pruugi ju rünnata ainult eest, vaid ka tagant ja siis on küll hea, kui oskad näiteks veepeegelduselt ära tunda, et üks seal nähtu oled sa ise ja teine, kes ennast ähvardavalt sinu kohale välja sirutab, tahab sind nahka pista... Lugemisoskus aga pidada seda omadust kahandama. Aga noh, teiselt poolt annab lugemisoskus ilmselt inimesele ka võimaluse välja töötada ellujäämisstrateegiaid, mis võimaldavad minimeerida kartust, et keegi võib selja tagant (või lausa üldse) rünnata...

Täna sain isikliku kogemuse, mis kinnitas, et euro tõesti tuleb - kuhu ta siis enam saab jääda, kui juba korteriühistu saadab välja arve, millele on juurde kritseldatud maksmisele kuuluv summa ka eurodes. Seda oli napilt alla 100 euro (täpsemalt poolteist eurot vähem). Nojah, need ajad vaevalt enam tagasi tulevad, kus suvekuudel see arve kroonides kolmekohaline oli, isegi kui ühistu võetud laenud peaksid imekombel korraga tasutud saama, aga ma olen aru saanud, et paljud kõnelevad arvetest, mis on lausa kolm-neli korda suuremad... Ilmselt olen õnneseen, et nii vähesega läbi saan ajada :-) Kuigi jah, suurte eeskujude kombel 5000 krooniga kuus läbiajamist ei julge ma enda kohta küll enam väita, ikka natuke rohkem kipub kuluma... :-)

Täna nägi siis lõpuks ilmavalgust ka kaua oodatud Mandriva Linux 2010.1 ehk "kevadväljaanne". Tegin selle kohta ka eraldi uudisnupukese. Loodetavasti on firma nüüd oma rahaasjad nii palju korda saanud (vt ka eilset sissekannet), et need ei hakka edaspidi mõjutama väljalasete ilmumist. Aga eks näeb, milline see uus tegevuskava üldse välja hakkab nägema: kulude kärpimine ja äsjane raske rahalise seis on igatahes juba viinud minema mitmed arendajad ja kui arvestada, et enne sedagi kurdeti tööjõunappuse üle, mis ei võimaldanud mitmeid asju õigeaegselt või üldse teha... Aga jah, öeldakse ju, et lootus pidada see viimane surija olema, nii et loodame siis parimat.

Sattusin täna üsna juhuslikult vaatama veebis paiknevat eesti keele käsiraamatut ja avastasin, et see on saanud uue välimuse. Mitte küll väga uue, sest navigeerimine on endiselt mitte just kõige kergem (pikk, nii pikk alajaotiste nimekiri vasakul, mida aina kerida ja kerida...), aga vähemalt nii-ütelda moodsama ja silmale kenama. Hea seegi, sest vana oli tõesti, kuidas seda öeldagi, väga vana väljanägemisega.


Loetud: [digi] juuli 2010; R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud: Aardekütt (TV11)