Laubased mõtted

Niisiis, tänase päevaga saigi punkt pandud! Ma ei hakka parem ütlema, kui palju seekordne tõlge üle tähtaja läks, nõrgemanärvilised võivad minestada, nagu ilmselt kirjastuses kõik juba ongi, aga igal juhul vudisid ligemale kaks miljonit tähemärki rahulolevalt naeratades nüüd just sinna kirjastuse poole, nii et loodetavasti äratab see neid nüüd siis minestusolekust üles... (ja saadab mulle kukile toimetaja, loodetavasti mitte hirmkurja...)

Eilne Sirp, mille lugemiseni ma järjekordselt alles täna jõudsin, sisaldas vähemalt kaks, võib-olla isegi kolm väga head ja tuumakat lugu. Esimene oli Trummali Mardi sulest ja formaalselt Eesti mõtteloo sarja juubelile (100 ilmunud teost) pühendatud, aga mõneti ootamatultki kaldus ta seal mõtisklema kohe palju-palju laiemalt, sealhulgas tõlkimise teemal, mis ju ka otsapidi mõistagi on seotud nii välis- kui sisemaise mõtlemisega ja seeläbi ka mõttelooga. Selles oli õige mitu ka mulle südamelähedast mõtet. Näiteks: "Ei aita siin jutt kuvandist, kujundist, kujutisest ja muudest paslikest võimalustest – kui nende kõrval ei saa mööda imidžist, mida justkui ükski teine sõna eesti keeles ikka päris targalt ei väljenda, siis ongi nii, me ei ole asjale pihta saanud."  Või: "Tarbetud, vahel võikad toorlaenud ei ole keele häda, see on mõtlemise häda." Aga loomulikult polnud tõlkimine kõige kandvam mõte selles loos ja neid teisi, häid või paremaid, oli seal veel hulgi, nii et kahtlemata oli ja on tegemist kultuuri-( ja ka keele-)tundlikule inimesele väga tummise ja kaasa mõtlema ja edasi mõtlema kutsuva lugemisega.

Teine lugu, mis kohe kutsus lugema, seda küll rohkem "objekti", keda ma teataval määral tunnen, kui kirjutava "subjekti" pärast, keda ma vähemalt enda teadmist ja mäletamist mööda ei tunne. "Objektiks" oli siis Hvostovi Ants ja tema raamatu "Sillamäe passioon", "subjektiks" Afanasjevi Vahur. Aga kirjutatud oli hästi ja tundega, ehkki tegemist peaks olema minustki pool põlvkonda, Antsust aga veelgi enam noorema inimesega. Igatahes paistab, et mäletab nõukaaega, nagu seda tänapäeva slängis hellitavalt kutsuma on kiputud, päris hästi või vähemalt oskab enda mälestusi kenasti projitseerida ja seostada selle varasemaga, mida ta ju iseenesest tundma ei peaks (Antsu raamat - mida ma paraku ei ole jõudnud peale põgusa sirvimise lugeda, aga mis mul siiski kavas on millalgi ette võtta - peaks ju lõppema umbes sel ajal, kui arvustaja esimese laksu peale või ka iseomase algatusel esimese häälepaelte katsetuse sessinases maailmas valla laskis ja kuuldavale tõi). Äärmiselt tuttavaid tundeid tekitasid näituseks laused "Iga kannuga kasvab proletaarse nooruki hämming, et kuidas raamatuid lugev tüüp õlut joob, ja veel kõvasti?" või "...ütleb Hvostov Berliini vanapapile, kes ettevaatlikult mainib kuulumist Hitlerjugendisse, et kõik korras, kuulusin ise komsomoli". Väga hea arvustus nii või teisiti, kindlasti ka neile, kes sellest raamatust juhtumisi seniajani midagi ei peaks olema kuulnud.

Kolmas, rohkem huvitava kui "väga hea ja tuumaka" liigituse alla kuuluv lugu oli pärit Friedenthali Meelise sulest ja käsitles aeg-ajalt ikka ka Sirbi veergudele jõudnud igivana probleemi - kas uskuda või teada? Ega see muud erilist tõdemust ei sisaldanud kui see, et inimeste teadmistepagas on ka parimal juhul piiratud ja enamiku asjade puhul tuleb siiski tugineda usule - usule sellesse, et keegi teab ja et seda kedagi tasub uskuda. Mis pole muidugi uus mõte, aga nähtavasti vajab aeg-ajalt ülekordamist, sest ikka ja jälle ilmub esile nii neid, kelle meelest teadus ja "tõsiteaduslik" teadmine on üldse väär igas mõttes ja läbinisti ja üdini, kui ka selliseid "skeptikuid", kelle "empirism" liugleb mingil hoovamatul rajal, mille piirideks paistavad olema parimal juhul kooliõpikud.

Loetud: Sirp, 18.11.2011
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Kälimehed (TV3)

Ilmunud tõlked:
Dario Martinelli: ärge kartke Berlusconit ennast, vaid Berlusconit enda sees (Postimees, 19.11.2011)
Hernando de Soto: majandussurutis on kinni teadmistes (Postimees, 19.11.2011)