Veel üks mõnus lugemispäev, millesse tegin väikese katkestuse elukohajärgse kaupluse külastamiseks koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil - imeilusa ilma tingimustes: just täpselt paras temperatuur, nii kraad-paar üle nulli, kerge tuuleriibe, pilved, mis muudavad ilma imeliselt halliks - no mida veel võiks hing ihaldada?!
Erinevalt eelmisest nädalast oli sellenädalases Sirbis omajagu lugemist. Isegi tavaliselt uduteemadele pühendatud kolmas lehekülg sisaldas seekord Mülleri Madise päris head kirjutist Euroopa Liitu praegu vaevavast võlakriisist ja selle võimalikest lahendustest - mis ei ole mõistagi ühestki otsast head, aga mille seast mõned on siiski veidigi etemad kui teised. Tänuväärne lugemine igatahes.
Kena mälestusehõnguline kirjatükk Udami Haljandi suure töö, Türgit käsitleva raamatu kohta oli pärit Schvaki Toomase sulest. Eks see muidugi paraku suhteliselt väike raamat on, aga et Türgi on vähemalt eestikeelsele lugejale ikka seniajani väga tume maa (ja tegelikult ilmselt ka valdavale enamikule neist, kes suudavad lugeda nii eesti kui ka mõnes teises keeles), on sellisegi teose ilmumine üpris suure tähtsusega - lõppeks on ju ikkagi tegemist riigiga, mis parimatel möödaniku aegadel andis tõsiselt tooni kogu Euroopas (see päris Põhja-Euroopa, kus meiegi asume, ehk välja arvatud, kuigi kõikvõimalikke mõjutusi on jõudnud siiagi) ning on mõjutanud eurooplaste teadvust nii varasematel aegadel kui ka mõjutab praegu. Ja võib-olla ongi parem, kui tutvust Türgi taustadega alustada raamatust, mille on kirjutanud suhteliselt kõrvalseisja, nagu eestlased seda olla saavad - minu kogemused on näidanud, et vene- ja saksakeelsed teosed on reeglina äärmiselt tugeva (ideologiseeritud) kallakuga ja isegi ingliskeelsed sageli omajagu selgeltnähtavalt tendentslikud.
Sellesama tendentslikkuse heaks näiteks on samal leheküljel avaldatud Mateo Durandi Ricardo artikkel Peruu kohta, ajendatuna ühest üsna süütust reisifirma reklaamist, mis usutavasti oli koostatud parimas usus, aga mis ometi ilmselgelt teeb liiga nii Peruu enda minevikule kui ka selle "avastajatele" (s.t. eurooplastele/põhjaameeriklastele).
Äärmiselt huvitav oli lugeda teiste tõlkijate tegemistest, sedakorda küll mitte nendest, kes tõlgivad eesti keelde, vaid just nendest, kelle tõlkesuund on vastupidine, see tähendab eesti keelest mõnda muusse keelde, ja kes seeläbi teevad tänuväärset tööd selle väikese Läänemere-äärse maalapi tutvustamisel ülejäänud maailmale. Üllatav ja rõõmustav oli näiteks lugeda, et "Kristiina Ehini luule on inglise keeleruumis nüüdseks juba niisama tuntud nagu hästi tuntud inglise ja iiri luuletajate looming" - isegi kui mina ei pea luulet õieti kirjanduseks, tean ma siiski, et väga paljude meelest on luule enam-vähem "pilk rahva hinge" või midagi sellist (millega ma tegelikult ka ise üsna nõus olen). Sama huvitav oli lugeda ülevaadet nende tõlkijate enda arvamustest, milles mind veidi üllatas väide, et muus maailmas tuntakse üpris loomuliku (tõlke)klassika kõrval huvi just (tõlke)nüüdisproosa vastu. Huvitav, kas see on kirjastajate huvi, kes üritavad lisaks kodumaisele ja seeläbi mõneti ennustavale proosale leida midagi välismaalt, et läbi lüüa? Mu enda mõningad (loomulikult subjektiivsed ja mitte väga arvukad) selleteemalised vestlused teiskeelsete kultuuride esindajatega on jätnud küll mulje, et isegi kui nad tunnevad "välismaa" vastu huvi, siis eelkõige omakultuurses "soustis", olgu siis reisikirjana või kodumaise kirjaniku välismaale kantud tegevusena, aga mitte niivõrd "võõra" kultuuri esindaja pilgu läbi (viimasel on pigem rohkem läbilööki oodata siis, kui ta "kodumaad" puudutab...) Aga küllap nood tõlkijad teavad paremini.
Huvitava arvustusliku ülevaate oli naaberrahva esindaja Ikstena Nora hiljuti eesti keeli ilmunud romaani kohta kirjutanud Viitoli Livia. Tegelikult oli see romaan mul juba pandud sellesse lugemistühjade aastatega paraku päris kopsakaks kerkinud esimeses järjekorra läbilugemist vajavate raamatute kuhilasse, aga see ülevaade ajendas seda natuke ettepoole tõstma.
Ja last but not least - alati tasub hoolikalt vaadata ka reklaamilehekülgi, sest muidu ma polekski ehk niipea teada saanud, et on olemas selline asi nagu Eesti Kultuuri Koda ja et sel on kavas korraldada selline mõneti naljakas, aga teiselt poolt kohe äärmiselt ja väga tänuväärne ettevõtmine nagu Elamusaasta.
Loetud: Sirp, 16,12.2011; Imeline Ajalugu 3/2011; D. Webb. Medieval European Pilgrimage
Vaadatud. Farscape (TV6)
No comments:
Post a Comment