Neljabased mõtted

Tavalisena kavandatud tööpäev, millisesse plaani tegi oma kopsaka korrektiivi küll äkitselt ilmnenud vajadus tõlkida kaks artiklit Postimehe ja kaks ajaveebilugu RKK hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Akadeemia 2/2015
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Ukraina verine pööripäev (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 2/2015
Vaadatud: Valge doomino (ETV2), 95 (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Arsenal - Monaco (TV6), Puudutus (TV3)

Ilmunud tõlked:
Kalev Stoicescu. Kas tuleb ka Minsk III? (RKK ajaveeb)
Anna Bulakh. Balti- ja Põhjamaad ning Euroopa LNG-turu tulevik (RKK ajaveeb)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse küll taas lükkis end sisse vajadust teha mõned RKK veebileheküljega seotud tõlked. Muidu rien.


Loetud: Akadeemia 2/2015
Vaadatud: Eesti Vabariik 97. Kaitsejõudude paraad Narvas (ETV), Plekktrumm (ETV2), Mandariinid (ETV), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Juventus - Dortmundi Borussia (TV6), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahutas end ära ka pisut tööd RKK veebiväljundi hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Akadeemia 2/2015
Vaadatud: Atlas kehitas õlgu: I osa (TV6), Kuidas peatada Putinit? (Kanal2), Välisilm (ETV), Revolutsiooni lõõmas (ETV), Elavad surnud (Fox)

Ilmunud tõlked: USA strateegia Ukrainale ja Ida-Euroopale (Postimehe riigikaitse erileht, 23.02.2015)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest oma osa võttis traditsiooniline külaskäik ema juurde. Mis, nagu ikka, tähendas kopsakat kõhutäit - ja oi kui kopsakat veel! - ja parajat peatäit, seda viimast mõistagi ristsõnavihikute kujul.

Tagasiteel koju astusin veel läbi elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseina juurest, kus asuvas pakiautomaadis ootas mind üks pakike raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:

• Jim Ring. Tormijooks Kotkapesale. Hitleri sõda Alpides

Loetud: Akadeemia 2/2015
Vaadatud: Stalini poeg (Kanal12), Ukraina. Aasta Maidani sündmustest (ETV2), Maidan (ETV2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Diplomaatia 1-2/2015
Vaadatud: Viikingid (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: oo, Apollon õhupallikesega! (Postimees, 21.02.2015)
Mihhail Kolossok. Tartu poiss ihkab Donbassi (Postimees, 21.02.2015)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Akadeemia 2/2015
Vaadatud: Düüni lapsed (TNT Film), Vice: Naftahäirekell; Minu vaenlase vaenlane (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Vikerkaar 1-2/2015
Vaadatud: Neandertallaste saladuste jälil (ETV2), Kirjandusministeerium (ETV), Härjasilmad (ETV2), Elu nagu paradiisis (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Schalke 04 - Madridi Real (TV6), Puudutus (TV3)

Ilmunud tõlked: Liis Mure. ELi julgeolek ja kaitse: aeg on kindad käest tõmmata, Tuhkatriinu! (RKK ajaveeb)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi mõningase katkestuse ühe ajaveebiartikli tõlkimine RKK hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Vikerkaar 1-2/2015
Vaadatud: Plekktrumm (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Donetski Šahtar - Müncheni Bayern (TV6), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse põimis end seetõttu, et eile oli mõlemal muid ja paremaid asju teha, ka külaskäik ema juurde. Mis tähendas, nagu ikka, kopsakat kõhutäit - ah, seekord lausa vastlalist kõige oma hernesupi ja vastlakukli ja muu sellisega! - ning parajat peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul.

Aga ühtlasi tähendas see ka mu kodusesse strigoteeki (jajah, see on sõna, mida sõnaraamatust ei leia, ise mõtlesin välja :-) ) järjekordse isendi lisandumist, mida ma hea meelega ka siin demonstreerin:

Aga see polnud veel kõik: samamoodi lisandus selle külaskäiguga üht-teist mu kodusesse raamatukokku, millised lisandused olgu samuti siin ära märgitud:

• Kuressaare vanem ajalugu
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2008
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2009
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2010
• Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2013

Loetud: Vikerkaar 1-2/2015
Vaadatud: Kuidas peatada Putinit? (Kanal2), Välisilm (ETV), Gorbatšov - mees, kes muutis maailma (ETV), Elavad surnud (Fox)

Pühabased mõtted

Suuremalt jaolt töövaba päev, mida see-eest täitis üks väljaskäik eesmärgiga saada kokku ühe väikese seltskonnaga, et veeta ühes mõnusas kõrtsis üks mõnus pärastlõuna-õhtupoolik väga meeldivas ja lahedas õhkkonnas. Privaatsuse ja muudel asjakohastel kaalutlustel ma üksikasjadesse ei lange, küll aga märgin ära, et olemine oli hea ja aina paremaks läks. Ja seda ka, et Bayern Böhmen Keller on päris tore koht nii selliseks ajaviitmiseks kui ka üleüldse (jah, ma olen selles varem ka käinud, nii et kiitus on pigem korduv) ning asukohta arvestades isegi suhteliselt odav pealekauba.


Loetud: Vikerkaar 1-2/2015
Vaadatud: Stalini poeg (Kanal12), Surrogaadid (TV6)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse põimis end sisse ka ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Vikerkaar 1-2/2015
Vaadatud: Viikingid (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.


Nagu ma juba pelgama hakkasin, saigi täna tõeks see, et liiga kaua ikka kõike head ei saa: kui senised viis numbrit oli Sirp suutnud tõeliselt üllatada ja rohkelt lugemisväärset pakkuda, siis tänane number, nojah, sama hästi võinuks ka olemata olla. Ei, loomulikult, lugeda pikalt ja laialt ja igakülgselt sellest, mida valimisprogrammides ja -platvormides kultuuri heaks tervikuna või mõne selle komponendi heaks lubatakse teha ja kui realistlikuks võiks selliseid lubadusi pidada, võib ju ka omaette huvitav tegevus olla, aga no siiski ...

Ja jumal paraku, valimisteni on veel jupp jagu aega, nii et karta võib, et sellega asi ei piirdu. Kaugema Tambet võttis õigupoolest oma lookeses asja iva üsna hästi kokku: "Kui teid vaevavad unehäired ja te ei saa öösiti sõba silmale, soovitan soojalt, lugege erakondade valimisprogramme ja -platvorme – tunduvalt tõhusam kui lammaste lugemine (assotsiatsioon Kristiina Ojulandi pereparteiga on juhuslik ja meelevaldne). Loed ühe lehekülje ja Une-Mati virutaks otsekui kotiga piki pead (assotsiatsioon Mati Undiga on ka juhuslik ja meelevaldne)." Ma omalt poolt lisan, et sama kehtib neist kõnelevate lugude kohta.

Siiski, üks lugu vähemalt oli ka tänases Sirbis, mida võib küll soojalt soovitada lugeda. Formaalselt kunstinäitusele pühendatud tõlkelugu pakkus tegelikult v'ga põneva sissevaate inuitide maailma ja mitte ainult sellesse traditsioonilisse, millest ju vahest isegi mõnda teatakse, vaid just tänapäevasesse - näiteks sellesse, kuidas inuitid või vähemalt osa neist muudeti põhjapõdraküttidest põhjapõdrakasvatajateks (või vähemalt innustati muutuma - see ei pidanud tingimata olema sunduslik) ja kuidas vähemalt osa neist on leidnud tänaseks hoopis parema väljenduse kunstimaailmas. Väga huvitav, väga.


Loetud: Sirp, 13.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox), Head käed (TV3)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse täna kiilus end sisse tarvidus tõlkida kaks tõlkelugu Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Vikerkaar 1-2/2015
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Jaan Murumets. Hotel Kremlifornia (RKK ajaveeb)
Martin Hurt. Lääne relvad võivad taas sundida Kremlit ümber mõtlema (RKK ajaveeb)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille mahtu küll mõnevõrra kärpis tervelt kolme artikli tõlkimine Diplomaatia ja RKK hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Vikerkaar 1-2/2015
Vaadatud: Puudutus (TV3)

Teisibased mõtted

Suuresti väljaskäimis- ja -olemispäev, nii et põhitööks suurt ega õieti aega ei jagunudki. Algas see iga-aastase Postimehe arvamusliidrite lõunaga, kutse kuhu mind seniajani mõnevõrra hämmastab, aga noh, saab kord aastas eriti hõrkude Olümpia tippkokkade roogadega kõhtu rõõmustatud, hea seegi :-)

Siiski on sel lõunal tavapäraselt kavas paar loengulist ettekannet, mis enamasti on päris huvitavad. Nii ka seekord. Nii Villemsi Richardi kui ka Ehina Kristiina ettekanded olid - küll täiesti erimoodi - äärmiselt huvitavad ja neid võib soovitada lugeda kõigil (või ka (järel)kuulata, kui selline võimalus peaks olema), sestap ma piirdun siin ainult paari ääremärkusega, mis kuulamise ajal ja pärast seda pähe kargasid.

Esiteks see, et eriti Villemsi ettekandes tuli välja see, kuidas keel võib tõsiselt mõjutada mõtlemist. Ka tema oli hädas sellega, mis näiteks inglise keeles, mille baasil õieti kõik need nõndanimetatud soouuringud on tekkinud, tundub õige loomulik. Või kui täpsem olla, siis inglise keele baasil on üsna lihtne eristada ühelt poolt sex'i ja teiselt poolt gender'it ning siis aina ja üha uurida, kuidas need erinevad, mille poolest erinevad, kas peavad erinema ja mida kõike sellest järeldada võiks. Villems, vaeseke, kõneldes eesti keeles, pidi seevastu kasutama kohmakaid ümberütlemisi "soolised rollid" ja "soolised stereotüübid", sest tee mis sa teed, eesti keeles lihtsalt puudub eristus soo kui bioloogilise antuse ja soo kui enesemääratluse või kultuurilise olemi vahel. Või õigemini, see eristus on muidugi olemas, aga praktikas seda tegelikult ei kasutata: on võimalik öelda, et keegi on emane/isane ja keegi on naine/mees, aga sellega ka asi piirdub. Ning kui asi jõuab "soouuringuteni", siis tekib paljudes peades automaatselt segadus: see on ju anatoomia või noh, laiemalt bioloogia uurimisala, mida seal ikka nii väga uurida. Võib-olla oleks lausa vaja eraldi "sõnaust" ühe hea sõna leiutamiseks (jah, tõesti, just leiutamiseks, sest võtta ei paista seda kuskilt), mis tekitaks ka eesti keelde sellise sex/gender-eristuse? Kui seda muidugi üldse on vaja tekitada ...

Teiseks paar asja, üks mõlemas ettekandes, mis mulle esialgu tundusid kerge apsakana ja mis seda ilmselt ka on, kuigi võib-olla mitte just eksimused, vaid liigsed lihtsustused. Näiteks Villemsi jutus see koht, kus ta kõneleb amatsoonidest, kelle üks tunnus olevat olnud see, et neil juba lapsest peale rind ära lõigatud. Ent, nagu Villems osutab, kreeka vaasimaalijad polevat sellest midagi teadnud ja usinalt aga amatsoone korralikult rinnastatud isikutena kujutanud ... Nojah, see viimane on õige küll, ega ei kujutanud tõesti. Aga esimene enam päris õige ei ole: amatsoonide rinnalõikamise väide on ainult üks nende kohta käinud väidetest ja rohkem seotud rahvaetümoloogiaga nende nimetuse kohta kui millegi muuga (ehkki tõesti, see olla olnud antiikajal üks - aga siiski ainult üks - levinumaid seletusi), umbes nii nagu tänapäeval kiputakse arvama, et pikkusühik penikoorem tähendab vahemaad, mille taha koer suudab puhkuseta koormat vedada (eks ole, nii ilus ju), kuigi tegelikult on see hoopis vahemaa, mille tagant on koera haukumist kuulda. Kes need amatsoonid täpselt olid (kui üldse olid) ja mida nende nimetus tähendab, on muidugi seniajani täpselt teadmata ja jätkuvalt arutluste teema (vt nt lühidat, aga küllaltki ammendavat ülevaadet siit), aga selline vastandus, nagu tegi Villems, on natuke üle paisutatud: kreeka vaasimaalijad ja hilisemadki kunstnikud võisid rahumeeli amatsoone täisrinnastatult kujutada, sest arusaam, nagu nad juba lapsena eemaldaks väi kärvutaks-närvutaks rinna, oli kõigest üks, küll levinud, aga siiski mitte valitsev arusaam.

Kristiina ettekandes tekitas aga dissonantsi väide, et eesti regilaulude uurimisel paljastunud tema ees väga jäigalt patriarhaalne ühiskond, kus naine on selgelt allasurutud positsioonil. Millises väites ei ole mul muidugi põhjust sugugi kahelda. Aga kui samal ajal väidab teine folklorist, et "Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes)" (vt paari numbri tagust Sirpi), siis võib küsimus tekkida küll: justkui ühel peaks õigus ja teisel mitteõigus olema? Tegelikult võib muidugi olla, et õigus on mõlemal - regilaulud ja folkloor üldse on teatavasti mitte ühe hetke, vaid tervete ajastute looming ja sestap on selles ka kihistusi, palju kihistusi kohe, milles avalduv taust, see tähendab ühiskondlikud olud, mõttelaad, kas või needsamad soolised stereotüübid, võivad kergesti erineda ajastupõhiselt. Sestap ma ei seaks küll tingimata kahtluse alla Kristiina arvamust, et "Tihti väidetakse, et meil, soomeugri rahvastel, olnud isegi omal kombel matriarhaat ja siinsete naiste elul pole olnud viga midagi. Rahvalaule uurides on sellele väitele raske kinnitust leida", aga lisaksin siiski, et selle kõrval on olemas ka teistsuguseid arvamusi, neidsamu "väiteid" (vt nt üht kättejuhtunud eestikeelset) ja et võib-olla ei ole kummalgi juhul põhjust liiga palju üldistada: varasemal ajal võis ju siin olla sugupoolte vahekord teistsugune, aga on ka ilmne, et Lääne-Euroopa tüüpi ühiskond juurutati siia piisavalt ammu, nii et sellegi kajastusi esineb rahvaluules palju, võib-olla isegi valdavalt, ning nende vanemate olude kajastusi juba palju vähem, lihtsalt aja kuludes on need hääbunud.

Aga veel kord: kui ma ka siin juhtisin tähelepanu ettekandeid kuulates mus tekkinud kahtlustes, siis tervikuna olid need ometi mõlemad head ja mõtlemapanevad ning nende paari pisut kaheldava seisukoha esinemine ei vähenda sugugi ülejäänud jutu väärtust.

Ent vaevalt oli see üritus läbi ja ma korraks taas koju jõudnud, kui tuli uuesti välja minna, nüüd juba sellekuisele Nõmme mälumängule. Kus me olime asjaolude sunnil natuke teises koosseisus kui tavaliselt ja kas just, aga võib-olla ka seetõttu saime täna kindla kuuenda koha. Mis ei olnud üldse halb tulemus, isegi ehk pisut parem kui meil tavaliselt. 

Loetud: Tutulus 2014

Vaadatud: Vice: Heroiinisõda; Kõige külmem sõda (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Jonah Hex (Kanal2), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: kõnelused allaandmise üle (Postimees, 10.02.2015)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Tutulus 2014
Vaadatud: Välisilm (ETV), Frankenstein (ETV2), Elavad surnud (Fox)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine. Mis samamoodi tavapäraselt tähendas kopsakat kõhutäit ja parajat peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul. Ahjaa, ilm oli õige mõnus täna, lahe tuuleke puhus (mida mõned miskipärast tahtsid tormiks nimetada, aga no seda see ikka ei olnud, kaugeltki mitte, vähemalt sel kujul, nagu ma seda kogesin).


Loetud: Horisont 1/2015
Vaadatud: Stalini poeg (Kanal12), Miljonäri linnatuur (Sony Turbo)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Horisont 1/2015
Vaadatud: Viikingid (TV6), Chupacabra (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Ilmunud tõlked:
Frédéric Filloux: ajakirjandus ei tohi hirmu tunda (Postimees, 07.02.2015)
Daniel Coll: kuidas ärritada eestlast (Postimees, 07.02.2015)

Reedesed mõtted

Üpris napi tööpanusega päev, mille peamiseks nappuspõhjuseks oli tänasele langenud järjekordne tõlkijate sektsiooni teemaseminar.

Hennoste Tiit ei kõnelnud küll kuigi palju otseselt tõlkimisest, aga tema ülevaade netikeelest või, nagu ta eelistas pigem öelda, kiirkeelest oli ometi päris huvitav - osaliselt mõistagi kuuldud ja osaliselt iseenese tarkusest tuletatav, aga siiski kenasti kompaktselt kokku võetud. Ja andis muidugi mõtteainet: jah, mul ei ole oma ampluaas märkimisväärselt selliste tekstidega kokkupuudet, kus netikeel võiks üldse esineda, aga eriti moodsa ilukirjanduse tõlkijatel võib selline asi küll tasakesi hambaid ja ajukurde murdma hakata - lõppeks pole ju kuhugi kadunud päriselt ei selline žanr nagu romaan kirjades ega ka komme ilukirjandusteoses kirju tsiteerida. Mis siis tänapäeval pigem on samused elektroonilised kirjad või isegi nõnda-ütelda kiirsuhtlus-kirjavahetus, kus vähimagi autentsusetaotluse korral kahtlemata see neti/kiirkeel sisse tuleb - ja kindlasti ka tõlkijatele omajagu peavalu valmistab, kas või juba selle Hennoste mainitud asjaolu tõttu, et neti/kiirkeel areneb hirmus kiiresti, mistõttu eilsed lemmikfraasid võivad homme arusaamatuna tunduda. (Õieti, eks on ju mulgi sellega teataval määral kokkupuudet, kuigi suhteliselt vähe, sest see kiirkeel pole ju midagi hirmus uut, sedasama võib leida ka näiteks keskaegsetest, mis mõnikord võivad lausa mitmesugustest lühenditest, suupärastest vormidest, väljajättudest ja muust sellisest lausa kubiseda.)

Õige kohati eelnevaga haakudes, aga valdavalt siiski oma rida ajades kõneles Soomre Mati huumori tõlkimisest. Mis on loomulikult maru keeruline, eriti äärmuslikemais vormes, näiteks peaaegu igal juhul tõlkimatud palindroomid või peaaegu samamoodi ainult üksikjuhtudel tõlgitavad kultuuripõhised imitatsioonid (ütleme, näiteks, mõne levinud lastelaulu töötlus või vanasõna ümberväänamine vms).

Rohkete näidetega varustatud ettekandest jäi mulje, et Mati ise eelistab pigem huumori adapteerimist, millega, tundus, mõned kohalolijad tingimata nõus ei olnud, aga eks ta ole, tõlkimises on alati olnud ja küllap veel õige pikaks ajaks, kui mitte igavesti, jääbki vähemalt kaks koolkonda: ühed, kes eelistavad võõrast edasi anda sihtkultuuriruumi oludesse paigutatult, ja teised, kes eelistavad samusesse sihtkultuuriruumi tuua sisse midagi (eeldatavalt värskendavalt) kergelt võõrast. Mõlemal on oma plussid ja miinused, mõlemad võivad anda parimal juhul vaimustavat sünergiat, mistõttu vaevalt saab tingimata ühte teisele eelistada, üldjuhul vähemalt (on kindlasti erijuhte, mitteilukirjanduses näiteks on selgelt eelistatav võimalikult vähene adapteerimine, ent ilukirjanduseski võib otsene ülekanne olla mõnikord vaimustav, teinekord jälle liigselt võõristust tekitav ja sestap asjatu).

Tänane Sirp jätkas selle aasta vinget algust oma sisukuse poolest, kuigi seekord pisut teisiti - tegu oli pigem mõneti teemanumbriga, kus asja kandis mind huvitanud teema, mis muutiski lehe sisukaks (samal ajal kui selle teema ehk autoriõiguste asemel olnuks midagi muud, siis võinuks vaat et lehenumbri päris tühjana maha kanda).

Alustuseks tuleks aga nentida, et kuigi Sirp positsioneerib end eelkõige kultuurilehena, ei pääse seegi, võib-olla paratamatult, muu elu mullistustest ja nii oli tänaseski lehes, nagu suhteliselt kindla regulaarsusega iga nelja aasta järel nii mõnigi selgelt (lokaal)päevapoliitilise tooniga lugu.

Olgu, nii enam-vähem juhtkirja tasemele tõstetud (vähemalt nende silmis, kes on pikemat aega Sirpi lugenud) Larmi Pille-Riinu lugu oli vähemalt kultuurpoliitiline, kirjanik Ivanovi Andrei ümber üles puhutud kodakondsussaaga järjekordne lõiguke, mis ehk senistest kõigest asjatundlikumalt probleemi lahkas ja ilmselgeid väiteid - kui juba see probleem nii suureks on puhutud - kodakondsuse andmise poolt leidis, ent Hindi Mati kaheleheküljelist pikka ja tüütut jauramist oli isegi natuke piinlik lugeda. Mitte et ta ei oskaks kirjutada, kas või pealkirja leida ("Eesti Nokia - negatiivne sünergia" on kahtlemata ligimeelitav ja peibutav) ja mitte et tal ei oleks nii mõnedki asjalikud mõtted loo sees ära öeldud olnud, aga ikkagi, nii pikalt kirjutada ainult sellest, kuidas Savisaare Edgari mahategemine on vale ja mahategijad "kallutatud jõudude küüsis" (ei, seda väljendit ta ei kasutanud, aga oleks vabalt ka võinud, mõte igatahes selline selgelt on), on tagasihoidlikult öeldes isegi Hindi Mati jaoks tuntav lati alt läbihüppamine. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et loos andsid tooni mitmesugused ajast ja arust meemid, nagu peavoolumeedia (jah, kust seda tänapäeval enam leida, ah?, sõnavabaduse (küll selle põhimõtteliselt vildakaimas vormis ehk anonüümsete kommentaaride kujul) pidamine sootuks sõnavabaduse summutamiseks, sildistamise häbivääristamise sildi all ise siltide kleepimine ja nii edasi ja nii edasi.

Ent teiselt poolt oli see artikkel omamoodi ka sümptomaatiline, tuues otsekohe meelde pildi hoopis ühelt teiselt maalt ja sootuks teistsugusest poliitilisest elust. Jah, nii imelik, kui see ka esimesel pilgul ei tundu, sobib Hindi artikkel väga kenasti sellesse mustrisse, mis natuke teistsuguse valimistsüklite ülesehituse tõttu peaaegu lakkamatult käib Ameerika Ühendriikides. Eestis ei ole polariseerumine muidugi nii tõsine, siis on pisut enam kui kaks erakonda, mis võib pilti pisut ähmastada, aga võtted ja stiil on päris sama, eriti kui arvestada seda, et Keskerakond on end kas teadlikult või asjaolude sunnil (mis ei pruugi olla vastanduvad) just üritanudki omamoodi kaheparteisüsteemi tekitada - meie kui (alatine?) opositsioon ja see "teine" (tunne on vastastikune, ka teised erakonnad suhestuvad Keskerakonnaga samamoodi: meie ja see "teine"). Ja kaheparteisüsteemis käivad nähtavasti paratamatult (vähemalt nii paistab kõnelevat ajalugu) võitlused palju teravamalt kui süsteemis, kus sisendeid-väljundeid on tunduvalt rohkem.

Selles mõttes oli Hindi artikkel ühtpidi ebakõlaline ja -kohane, sest no ei ole suhtumine Savisaarde (ja ma julgeks arvata, et isegi mitte Keskerakonda) nii üheülbaline, nagu tema seda kujutada tahab (ja ma tegelikult ei tea kedagi, kes siiralt tahaks Savisaare nime 1980. aastate lõpu sündmustest "välja kirjutada" - teisiti näidata, jah, võib-olla, aga mitte elimineerida, sest see ei ole muul kui puhtalt kinnisilmi-ideoloogilisel põhjusel lihtsalt võimalik), teistpidi aga ülimalt valgustav: isegi kui samune Savisaar ja Keskerakond end tegelikult üpris konservatiivsena näitavad (jah, jälle üks ebakõla: formaalselt ju peaksid nad nagu asuma poliitilises tsentris, kuhu nad ka ise ennast kangesti liigitada tahavad, ja konservatiivid olema hoopis muud jõud, aga praktika näitab järjepanu muud, just seda, et Keskerakond mängib alalhoidlike tunnete ja uuehirmu peale), soovivad nad igati kasutada kõige "moodsamaid" valimiskampaaniavõtteid, isegi kui need ei taha hästi kohalikesse oludesse sobida ...

Aga jäägu see poliitika, ega sellest järgmise kuu jooksul nagunii ei pääse, arvatavalt ka kultuurilehe veergudel, otsesemalt või kaudsemalt, sest tänase numbri peamine huvitav osa moodustas uue kavandatava autoriõiguste seadusega seonduv. Nojah, mis kirjandusse või laiemas mõttes trükiteostesse puutub, siis selles osas ju uues seaduses midagi silmatorkavat ei ole (vähemalt mu arvates - ma olen seda silmanud, aga ei ole väga üksipulgi uurinud: ainuke selge erinevus tundus ses mõttes olevat isiklikuks mitteäriliseks otstarbeks tõlkimise eristamine omaette paragrahvina (varem oli see muidugi ka olemas, aga lihtsalt muu seas ära mainitud)), aga seda huvitavam oli lugeda, millised probleemid on ja mida ehk tulevikus enam ei ole teistes valdkondades.

Näiteks arhitektidel, kes äsja tegid väga jõulise avalduse Eesti ajakirjandusele, milles nõudsid alati arhitektide nime äramärkimist, kui juba arhitektuuriteostest kõneldakse (jajah, eks tõlkijad igatsevad ka ju seda: õnneks on aastatega asi paremaks läinud, aga nii mõnigi kord kõneldakse jätkuvalt tõlketeostest nii, nagu olekski need kohe originaalis eesti keeles kirjutatud, see tähendab autorist ja teosest, aga isegi tõlkija olemasolugi mainimata). Mis, jäi mulje vastavast artiklist, on üks arhitektide suuremaid muresid - ehkki veel suurem on pigem see, et arhitektid on seni heas usus muudkui parimaid projekte vorpinud, aga tellijad-ehitajad, kes rõõmuga need projektid vastu võtnud, pidanud paremaks neid oma äranägemise järgi muuta. Ja tulevases seaduses peaks see siis nüüd paremini ja etemini olema, loodetavasti vähemalt.

Seesama mure, paistab, vaevab ka filmitegijaid, kuigi neist kõnelevas loos on pearõhk ehk hoopis teine, nimelt filmidele iseloomulik üüratult paljude "autorite" olemasolu ja sellest tulenevad (eelkõige rahalised) probleemid. Milliste probleemide sisu jäi mulle pisut võõraks - sest näiteks raamatute puhul võiks ju ka kõnelda suurest meeskonnast, kas või kuni trükikoja koristajani välja, aga vähemalt tavapäraselt neid ikka "meeskonda" ei arvata, isegi mitte "tiitritest" ei leia -, aga küllap sel mingi tähendus siiski on, kui see nii suurt muret ja mõtlemisainest teeb ja annab.

Filmindusele oligi seekordses autoriõiguste "eris" ehk kõige rohkem tähelepanu pööratud: lisaks mainitule veel teist nurka heita tahtev Krabo Anu lugu, mis mu meelest jäi küll pisut skemaatiliseks ja hambutuks (kuigi ENSV-aegsete filmide problemaatikale osutamine oli väga tänuväärt - see teema puudutab ju teravalt ka muid valdkondi peale filmide), eriti aga Hermanni Eiki kirjatükk, mis Sirbi veebilehe liigituse järgi ka rubriiki "Film" on pandud, aga tegelikult palju laiemalt autorsuse teemat üldse käsitles.

Eiki loos oli üks huvitav mõte, küll mitte ta enda oma, vaid laenatud mõtlejalt Foucault't, nimelt et autori "teke" ei ole sugugi seotud samuse autori enda sooviga ennast kehtestada, vaid pigem teiste (nähtavasti eriti võimude) sooviga leida vajaduse korral patuoinas. Ma ei olnud seda teooriat varem kuulnud, aga põhimõtteliselt oma iva võib selles muidugi olla. Kuigi ma siiski omajagu julgeksin selles kahelda: tahtmine silma paista ja valjusti rinnale kloppides teatada "Mina tegin seda!" on küllap vähemalt sama vana kui soov teada saada "Kes kurat seda veel tegi?"

Lisaks mulle tundub, et kommunikatsiooni aina ja üha laienedes ja avardudes on see esimene soov pigem peale jäänud - mitte et teine kuhugi kadunud oleks, aga kui nüüd tänapäeva välja hüpata, kus potentsiaalselt igaüks võib end autoriks kuulutada (olgu, alati on neid, kes ühel või teisel põhjusel seda ei taha, ja sugugi mitte kogu maailm ei ole ka ei mentaalselt ega võimalustelt sellises olekus, et samust rinnalekloppimist kogu maailmale teada anda, veel mitte), on selle teise kihu teostamine hakanud juba sisuldasa mõttetuks muutuma: mitte et süüdistada ei saaks ja vajaduse korral ka karistada (ehkki seegi on aina enam üleilmastunud, ka puhtalt füüsilise liikumise mõttes, maailmas samuti üha keerukam), aga samune kommikatsiooni avardumine tähendab ühtlasi, et juba enne seda võib "süüdlane" leida küllaga mõttekaaslasi, järgijaid, austajaid jms ning süüdigi mõistmine ei pruugi midagi muuta, just samuste mõttekaaslaste, järgijate, austajate jms tõttu.

Sellele viitab ehk mitte nii otse, aga siiski oma loos ka Eik, kes nendib, et praegu "avaneb pilt keerukast olukorras, mis on sedavõrd tasakaalust välja, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril". Ja nii see on: nagu ma ütlesin, tungid kontrollida, olgu loojaid või loomingut või vähemalt selle levikut ei ole kuhugi kadunud, aga aina raskem on neid reaalselt teostada. Muidugi, vaevalt need õieti kunagi päriselt ja lõplikult kaovadki, sest see tung on ikka sees olemas ja ku ajalugu meenutada, siis ei ole ju tänapäevani päris lõplikult ja täielikult kadunud kuhugi, ütleme, ei Euroopa keskajale iseloomulik käsitöö ja kaubanduse range lahterdamine ja reglementeerimine (ehkki on tänapäeval pigem erandlik ja väga ahtake) ega näiteks suisa kogu ühiskonda päris rangelt lahterdanud ja reglementeerinud India kastisüsteem (ehkki pole enam õieti vertikaalne, nagu oli sajandeid, ehk lausa aastatuhandeid, vaid tänapäeval pigem horisontaalne ja sellisenagi tähtsust kaotamas).

Õieti sedasama kommunikatsiooni avardumise tingimustes murranguseisu jõudmist ja suunavalimise raskusi kajastas ka Halliku Martini lugu, mis puudutas lühidalt teadustegevuses tekkinud probleeme, ikka selle autoriõigusega seonduvalt. Eks ta on samal teemal varem ja pisut üldisemalt ka kirjutanud (Sirbis näiteks see lugu), nii et sel korral oli rohkem tegu kitsamate küsimustega, aga näiteks see, mis tänases loos oli öeldud õppejõudude loengumaterjalide kohta, näitas ikka päris skisofreenilist olukorda, mis võib kergesti tekkida, kui autoriõigust nõnda-ütelda täie raua ja tõsidusega rakendada.

Kirjandusestki oli lisaks mainitud poliitilise hõnguga "juhtkirjale" õnnestavalt palju huvitavat kirjutatud ja erilist heameelt tegi see, et just sellisest kirjandusest, mis ju nii hirmus sageli, kuidas öelda, tüüpilisele eestlasele silma ei jää. Samune Ivanovi Andrei oli pälvinud oma vist viimase eest keelde jõudnud raamatu "Bizarre" leheküljepikkuse arvustuse, aga veel paeluvam oli Pilve Aare lausa kaht lehekülge täitev usutlus ühe Leedu kirjandusteadlasega, jututeemaks Baltimaade vene(keelne) kirjandus tervikuna. Millest mina näiteks ei teadnud suurt midagi (mitte et ma nüüdki midagi märkimisväärset teaksin, aga see intervjuu teataval määral silmi siiski avas - ma mõtlen just eriti Läti ja Leedu koha pealt, sest Eesti vene kirjandusest on ikka ju aegajalt juttu olnud). Intervjuus oli mõistagi nauditavaid kõrvalekaldeid puhtalt kirjanduse väljalt ellu enesesse, millest tasuks üks osa lausa eraldi välja tõsta - mõtlema integratsiooni üle peaks see panema küll, võib-olla omajagu teisiti, kui muidu kombeks:

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Äärmiselt mõnus oli lugeda eesti kirjanike järjekordsest "dessandist" Udmurdimaale. Kõige kirjandusse ja sõiduelamustesse puutuva kõrval jäi mulle aga teravalt kõrva miski, mida ma olen ka ise õige mitme veel Venemaale jäänud tuttava puhul tähele pannud: ääretu infonälg, mille taga aimub tõdemus, et näilisest infoküllusest, mis Venemaal ju tegelikult valitseb, ei ole seal ikkagi seda tõest ja õiget teavet. (Jah, seda isegi inimeste puhul, kes võimalust mööda jälgivad välismaiseid teabekanaleid!) Kes on elanud Nõukogude Liidus, mäletab seda tunnet hästi, liigagi hästi - ja nüüd on see tagasi tulnud. Õieti juba ehk oma viis-kuus aastat, võib-olla isegi veidi rohkem (minu peas seondub selle teke Moskva elumajade õhkulendamisega ja kinnistumine Beslani kriisi ajaga, aga noh, räägitakse, et süvenenud olevat see Gruusia ründamise järel - ju "kohalikud" teavad-tunnevad paremini). Siin, Eestis, on seda ehk isegi raske ette kujutada (jah, kui ei mäleta - või ei taha mäletada), mida näitas ilmekalt ju ka üks siinne eksperiment, mille käigus ajakirjanik üritas elada nädalakese "Vene inforuumis": ajakirjanik oli sunnitud tõdema, et nagu õhk oleks ära võetud, aga ilmselgelt ei suutnud ennast kujutada olukorda, kus see õhk on ära võetud mitte kümme päeva, vaid kümme aastat - jah, organism harjub teataval määral sellise "õhupuudusega", kohaneb, aga paratamatult püsib ka teadmine, et "tõde on kusagil olemas".

Põhimõtteliselt samast rääkis ka Piirsalu Jaanuse intervjuu kadunud Sobtšaki Anatoli lesega, mis ühtpidi oli kadunukese alles nüüd avaldatud raamatu tutvustus, aga teiselt poolt selge kriitika praeguse Venemaa võimu ja süsteemi vastu. Väga lugemist väärt intervjuu.

Sama nauditav oli üle tüki aja lugeda Medijaineni Eero kirjatööd, mis käsitles Tammani Tiina raamatut ühest kunagisest Briti luureagendist, kes oli ka Eestiga seotud. Lugu muidugi tõstatas rohkem küsimusi, kui neile oli selles või ka üldse võimalik vastata, aga eks luureteemaga see enamasti nii kipubki olema, et ka parimal juhul jäävad paljud asjad õhku rippuma - mitte asjata ei ole luure teine nimi *sala*teenistus ... Üks asi siiski tasub lausa eraldi ära märkida, millele Medijainen tähelepanu juhib ja mida pahatihti kiputakse ära unustama (meenutada võib kas või Meri Lennarti ümber seniajani käivat Nikolajevi-jama):

Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. [...] Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Päris huvitav oli lugeda juba ammu üles kerkinud, aga mõne ülemaailmselt mõjuka isiku sõnavõtu tõttu alles äsja taas teravalt üles kerkinud probleemidest tehisintellektiga. Mu jaoks, kes ma olen teemat suhteliselt järjepidevalt üritanud jälgida, selles loos küll eriti midagi uut ei olnud, aga siiski oli mõneti vapustav (mõni ütleks kindlasti, et ehmatav ja kreepsu tekitav) lugeda arvamust, et tehisintellekti uurimisel ja arendamisel ollakse praegu just selles seisus, et edasine areng tuleb järsk ja kiire. Eks elame, eks näeme - singulaarsus on asi, millega on rohkem hirmutatud kui tõsiselt arutletud, mida see üldse tähendada võiks ...

Ja lõpetuseks on tore nentida, et samamoodi nagu mul eelmisel nädalal on too punklaulupeole riigi rahakotist jupikese eraldamise taunimine pannud kukalt kratsima ka teisi. Niineste Mart nendib oma vastulauses täiesti õigustatult, et punklaulupidu on nostalgiaüritus, ei kuidagi selline protestiüritus, millele oleks korraldajatel piinlik raha vastu võtta ja/või riigil imelik seda eraldada.



Loetud: Sirp, 06.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Horisont 1/2015
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Martin Hurt. Rootsi julgeolek ja riigikaitse 2014 vaadatuna idast (Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüüs)
Pauli Järvenpää. Soome 2014: Skylla ja Charybdise vahel (Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüüs)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi vaheldust, nagu juba mõnda aega iga kuu esimesel kolmapäeval tavaks, Mageia Eesti sõprade seltskonna kokkusaamine. Ikka tavapärases kohas ehk Kamikadze pubis ja ikka tavapäraselt mõnusalt - ehkk mõningate muremõtetega samuse Mageia enda saatuse üle, mille juures paistab valitsevat päris korralik arendajate nappus, mistõttu ka väljalaske ilmumise tähtajad järjepidevalt edasi lükkuvad. Aga noh, surmakella lüüa on veel ilmsesti vara, kaugelt liiga vara, nii et eks näib.


Loetud: [digi] veebruar 2015
Vaadatud: Puudutus (TV3)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: TM Kodu ja ehitus 2/2015
Vaadatud: Teatud teadmata asjaolud (ETV), Vice: Linn jälgimise all; Unustatud sõda (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Plekktrumm (ETV), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: TM Kodu ja ehitus 2/2015
Vaadatud: Välisilm (ETV), Dracula (ETV2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine, mis, nagu ikka, tähendas üht õige kopsakat ja maitsvat kõhutäit - ahh, kartulipuder ja hakklihakaste, kes teid jõuaks mu kõhust lahuta'! - ning sellele järgnevat parajat peatäit, seda viimast siis ikka ristsõnavihikute kujul. Ühtlasi andis aga külaskäik tublisti mõtteainet taas suguvõsa teemal: kunagi peaks püüdma veidi rohkem selgust saada nõnda-ütelda mu erialases teemas ehk selles, kes ja kus ja millal on sõdinud - praegu valitseb selles osas suhteliselt suur segadus ühelt poolt suulise pärimuse ja teiselt poolt üldtunnustatud ajalooteadmiste vahel (rääkimata juba paljudest pisiasjadest). Aga see on tulevikumuusika, loodetavasti kunagi kenasti (noodi)kirja saav ...


Loetud: Tehnikamaailm 2/2015
Vaadatud: mitte muhvigi

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida küll omajagu, et mitte öelda tublisti kärpisid ühelt poolt tervelt kahe kirjutise tõlkimine Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse hüvanguks ja teiselt poolt üks väljaskäik, mille peamine siht oli ära tuua elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseina juures paiknevasse pakiautomaati toimetatud mulle mõeldud raamatupakike, mille vähene sisu olgu ka siin maha ja ära öeldud:

• Genevieve Cogman. The Invisible Library

Loetud: Tehnikamaailm 2/2015
Vaadatud: Viikingid (TV6), Peata ratsanik (TV6)