Reedesed mõtted

Üpris napi tööpanusega päev, mille peamiseks nappuspõhjuseks oli tänasele langenud järjekordne tõlkijate sektsiooni teemaseminar.

Hennoste Tiit ei kõnelnud küll kuigi palju otseselt tõlkimisest, aga tema ülevaade netikeelest või, nagu ta eelistas pigem öelda, kiirkeelest oli ometi päris huvitav - osaliselt mõistagi kuuldud ja osaliselt iseenese tarkusest tuletatav, aga siiski kenasti kompaktselt kokku võetud. Ja andis muidugi mõtteainet: jah, mul ei ole oma ampluaas märkimisväärselt selliste tekstidega kokkupuudet, kus netikeel võiks üldse esineda, aga eriti moodsa ilukirjanduse tõlkijatel võib selline asi küll tasakesi hambaid ja ajukurde murdma hakata - lõppeks pole ju kuhugi kadunud päriselt ei selline žanr nagu romaan kirjades ega ka komme ilukirjandusteoses kirju tsiteerida. Mis siis tänapäeval pigem on samused elektroonilised kirjad või isegi nõnda-ütelda kiirsuhtlus-kirjavahetus, kus vähimagi autentsusetaotluse korral kahtlemata see neti/kiirkeel sisse tuleb - ja kindlasti ka tõlkijatele omajagu peavalu valmistab, kas või juba selle Hennoste mainitud asjaolu tõttu, et neti/kiirkeel areneb hirmus kiiresti, mistõttu eilsed lemmikfraasid võivad homme arusaamatuna tunduda. (Õieti, eks on ju mulgi sellega teataval määral kokkupuudet, kuigi suhteliselt vähe, sest see kiirkeel pole ju midagi hirmus uut, sedasama võib leida ka näiteks keskaegsetest, mis mõnikord võivad lausa mitmesugustest lühenditest, suupärastest vormidest, väljajättudest ja muust sellisest lausa kubiseda.)

Õige kohati eelnevaga haakudes, aga valdavalt siiski oma rida ajades kõneles Soomre Mati huumori tõlkimisest. Mis on loomulikult maru keeruline, eriti äärmuslikemais vormes, näiteks peaaegu igal juhul tõlkimatud palindroomid või peaaegu samamoodi ainult üksikjuhtudel tõlgitavad kultuuripõhised imitatsioonid (ütleme, näiteks, mõne levinud lastelaulu töötlus või vanasõna ümberväänamine vms).

Rohkete näidetega varustatud ettekandest jäi mulje, et Mati ise eelistab pigem huumori adapteerimist, millega, tundus, mõned kohalolijad tingimata nõus ei olnud, aga eks ta ole, tõlkimises on alati olnud ja küllap veel õige pikaks ajaks, kui mitte igavesti, jääbki vähemalt kaks koolkonda: ühed, kes eelistavad võõrast edasi anda sihtkultuuriruumi oludesse paigutatult, ja teised, kes eelistavad samusesse sihtkultuuriruumi tuua sisse midagi (eeldatavalt värskendavalt) kergelt võõrast. Mõlemal on oma plussid ja miinused, mõlemad võivad anda parimal juhul vaimustavat sünergiat, mistõttu vaevalt saab tingimata ühte teisele eelistada, üldjuhul vähemalt (on kindlasti erijuhte, mitteilukirjanduses näiteks on selgelt eelistatav võimalikult vähene adapteerimine, ent ilukirjanduseski võib otsene ülekanne olla mõnikord vaimustav, teinekord jälle liigselt võõristust tekitav ja sestap asjatu).

Tänane Sirp jätkas selle aasta vinget algust oma sisukuse poolest, kuigi seekord pisut teisiti - tegu oli pigem mõneti teemanumbriga, kus asja kandis mind huvitanud teema, mis muutiski lehe sisukaks (samal ajal kui selle teema ehk autoriõiguste asemel olnuks midagi muud, siis võinuks vaat et lehenumbri päris tühjana maha kanda).

Alustuseks tuleks aga nentida, et kuigi Sirp positsioneerib end eelkõige kultuurilehena, ei pääse seegi, võib-olla paratamatult, muu elu mullistustest ja nii oli tänaseski lehes, nagu suhteliselt kindla regulaarsusega iga nelja aasta järel nii mõnigi selgelt (lokaal)päevapoliitilise tooniga lugu.

Olgu, nii enam-vähem juhtkirja tasemele tõstetud (vähemalt nende silmis, kes on pikemat aega Sirpi lugenud) Larmi Pille-Riinu lugu oli vähemalt kultuurpoliitiline, kirjanik Ivanovi Andrei ümber üles puhutud kodakondsussaaga järjekordne lõiguke, mis ehk senistest kõigest asjatundlikumalt probleemi lahkas ja ilmselgeid väiteid - kui juba see probleem nii suureks on puhutud - kodakondsuse andmise poolt leidis, ent Hindi Mati kaheleheküljelist pikka ja tüütut jauramist oli isegi natuke piinlik lugeda. Mitte et ta ei oskaks kirjutada, kas või pealkirja leida ("Eesti Nokia - negatiivne sünergia" on kahtlemata ligimeelitav ja peibutav) ja mitte et tal ei oleks nii mõnedki asjalikud mõtted loo sees ära öeldud olnud, aga ikkagi, nii pikalt kirjutada ainult sellest, kuidas Savisaare Edgari mahategemine on vale ja mahategijad "kallutatud jõudude küüsis" (ei, seda väljendit ta ei kasutanud, aga oleks vabalt ka võinud, mõte igatahes selline selgelt on), on tagasihoidlikult öeldes isegi Hindi Mati jaoks tuntav lati alt läbihüppamine. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et loos andsid tooni mitmesugused ajast ja arust meemid, nagu peavoolumeedia (jah, kust seda tänapäeval enam leida, ah?, sõnavabaduse (küll selle põhimõtteliselt vildakaimas vormis ehk anonüümsete kommentaaride kujul) pidamine sootuks sõnavabaduse summutamiseks, sildistamise häbivääristamise sildi all ise siltide kleepimine ja nii edasi ja nii edasi.

Ent teiselt poolt oli see artikkel omamoodi ka sümptomaatiline, tuues otsekohe meelde pildi hoopis ühelt teiselt maalt ja sootuks teistsugusest poliitilisest elust. Jah, nii imelik, kui see ka esimesel pilgul ei tundu, sobib Hindi artikkel väga kenasti sellesse mustrisse, mis natuke teistsuguse valimistsüklite ülesehituse tõttu peaaegu lakkamatult käib Ameerika Ühendriikides. Eestis ei ole polariseerumine muidugi nii tõsine, siis on pisut enam kui kaks erakonda, mis võib pilti pisut ähmastada, aga võtted ja stiil on päris sama, eriti kui arvestada seda, et Keskerakond on end kas teadlikult või asjaolude sunnil (mis ei pruugi olla vastanduvad) just üritanudki omamoodi kaheparteisüsteemi tekitada - meie kui (alatine?) opositsioon ja see "teine" (tunne on vastastikune, ka teised erakonnad suhestuvad Keskerakonnaga samamoodi: meie ja see "teine"). Ja kaheparteisüsteemis käivad nähtavasti paratamatult (vähemalt nii paistab kõnelevat ajalugu) võitlused palju teravamalt kui süsteemis, kus sisendeid-väljundeid on tunduvalt rohkem.

Selles mõttes oli Hindi artikkel ühtpidi ebakõlaline ja -kohane, sest no ei ole suhtumine Savisaarde (ja ma julgeks arvata, et isegi mitte Keskerakonda) nii üheülbaline, nagu tema seda kujutada tahab (ja ma tegelikult ei tea kedagi, kes siiralt tahaks Savisaare nime 1980. aastate lõpu sündmustest "välja kirjutada" - teisiti näidata, jah, võib-olla, aga mitte elimineerida, sest see ei ole muul kui puhtalt kinnisilmi-ideoloogilisel põhjusel lihtsalt võimalik), teistpidi aga ülimalt valgustav: isegi kui samune Savisaar ja Keskerakond end tegelikult üpris konservatiivsena näitavad (jah, jälle üks ebakõla: formaalselt ju peaksid nad nagu asuma poliitilises tsentris, kuhu nad ka ise ennast kangesti liigitada tahavad, ja konservatiivid olema hoopis muud jõud, aga praktika näitab järjepanu muud, just seda, et Keskerakond mängib alalhoidlike tunnete ja uuehirmu peale), soovivad nad igati kasutada kõige "moodsamaid" valimiskampaaniavõtteid, isegi kui need ei taha hästi kohalikesse oludesse sobida ...

Aga jäägu see poliitika, ega sellest järgmise kuu jooksul nagunii ei pääse, arvatavalt ka kultuurilehe veergudel, otsesemalt või kaudsemalt, sest tänase numbri peamine huvitav osa moodustas uue kavandatava autoriõiguste seadusega seonduv. Nojah, mis kirjandusse või laiemas mõttes trükiteostesse puutub, siis selles osas ju uues seaduses midagi silmatorkavat ei ole (vähemalt mu arvates - ma olen seda silmanud, aga ei ole väga üksipulgi uurinud: ainuke selge erinevus tundus ses mõttes olevat isiklikuks mitteäriliseks otstarbeks tõlkimise eristamine omaette paragrahvina (varem oli see muidugi ka olemas, aga lihtsalt muu seas ära mainitud)), aga seda huvitavam oli lugeda, millised probleemid on ja mida ehk tulevikus enam ei ole teistes valdkondades.

Näiteks arhitektidel, kes äsja tegid väga jõulise avalduse Eesti ajakirjandusele, milles nõudsid alati arhitektide nime äramärkimist, kui juba arhitektuuriteostest kõneldakse (jajah, eks tõlkijad igatsevad ka ju seda: õnneks on aastatega asi paremaks läinud, aga nii mõnigi kord kõneldakse jätkuvalt tõlketeostest nii, nagu olekski need kohe originaalis eesti keeles kirjutatud, see tähendab autorist ja teosest, aga isegi tõlkija olemasolugi mainimata). Mis, jäi mulje vastavast artiklist, on üks arhitektide suuremaid muresid - ehkki veel suurem on pigem see, et arhitektid on seni heas usus muudkui parimaid projekte vorpinud, aga tellijad-ehitajad, kes rõõmuga need projektid vastu võtnud, pidanud paremaks neid oma äranägemise järgi muuta. Ja tulevases seaduses peaks see siis nüüd paremini ja etemini olema, loodetavasti vähemalt.

Seesama mure, paistab, vaevab ka filmitegijaid, kuigi neist kõnelevas loos on pearõhk ehk hoopis teine, nimelt filmidele iseloomulik üüratult paljude "autorite" olemasolu ja sellest tulenevad (eelkõige rahalised) probleemid. Milliste probleemide sisu jäi mulle pisut võõraks - sest näiteks raamatute puhul võiks ju ka kõnelda suurest meeskonnast, kas või kuni trükikoja koristajani välja, aga vähemalt tavapäraselt neid ikka "meeskonda" ei arvata, isegi mitte "tiitritest" ei leia -, aga küllap sel mingi tähendus siiski on, kui see nii suurt muret ja mõtlemisainest teeb ja annab.

Filmindusele oligi seekordses autoriõiguste "eris" ehk kõige rohkem tähelepanu pööratud: lisaks mainitule veel teist nurka heita tahtev Krabo Anu lugu, mis mu meelest jäi küll pisut skemaatiliseks ja hambutuks (kuigi ENSV-aegsete filmide problemaatikale osutamine oli väga tänuväärt - see teema puudutab ju teravalt ka muid valdkondi peale filmide), eriti aga Hermanni Eiki kirjatükk, mis Sirbi veebilehe liigituse järgi ka rubriiki "Film" on pandud, aga tegelikult palju laiemalt autorsuse teemat üldse käsitles.

Eiki loos oli üks huvitav mõte, küll mitte ta enda oma, vaid laenatud mõtlejalt Foucault't, nimelt et autori "teke" ei ole sugugi seotud samuse autori enda sooviga ennast kehtestada, vaid pigem teiste (nähtavasti eriti võimude) sooviga leida vajaduse korral patuoinas. Ma ei olnud seda teooriat varem kuulnud, aga põhimõtteliselt oma iva võib selles muidugi olla. Kuigi ma siiski omajagu julgeksin selles kahelda: tahtmine silma paista ja valjusti rinnale kloppides teatada "Mina tegin seda!" on küllap vähemalt sama vana kui soov teada saada "Kes kurat seda veel tegi?"

Lisaks mulle tundub, et kommunikatsiooni aina ja üha laienedes ja avardudes on see esimene soov pigem peale jäänud - mitte et teine kuhugi kadunud oleks, aga kui nüüd tänapäeva välja hüpata, kus potentsiaalselt igaüks võib end autoriks kuulutada (olgu, alati on neid, kes ühel või teisel põhjusel seda ei taha, ja sugugi mitte kogu maailm ei ole ka ei mentaalselt ega võimalustelt sellises olekus, et samust rinnalekloppimist kogu maailmale teada anda, veel mitte), on selle teise kihu teostamine hakanud juba sisuldasa mõttetuks muutuma: mitte et süüdistada ei saaks ja vajaduse korral ka karistada (ehkki seegi on aina enam üleilmastunud, ka puhtalt füüsilise liikumise mõttes, maailmas samuti üha keerukam), aga samune kommikatsiooni avardumine tähendab ühtlasi, et juba enne seda võib "süüdlane" leida küllaga mõttekaaslasi, järgijaid, austajaid jms ning süüdigi mõistmine ei pruugi midagi muuta, just samuste mõttekaaslaste, järgijate, austajate jms tõttu.

Sellele viitab ehk mitte nii otse, aga siiski oma loos ka Eik, kes nendib, et praegu "avaneb pilt keerukast olukorras, mis on sedavõrd tasakaalust välja, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril". Ja nii see on: nagu ma ütlesin, tungid kontrollida, olgu loojaid või loomingut või vähemalt selle levikut ei ole kuhugi kadunud, aga aina raskem on neid reaalselt teostada. Muidugi, vaevalt need õieti kunagi päriselt ja lõplikult kaovadki, sest see tung on ikka sees olemas ja ku ajalugu meenutada, siis ei ole ju tänapäevani päris lõplikult ja täielikult kadunud kuhugi, ütleme, ei Euroopa keskajale iseloomulik käsitöö ja kaubanduse range lahterdamine ja reglementeerimine (ehkki on tänapäeval pigem erandlik ja väga ahtake) ega näiteks suisa kogu ühiskonda päris rangelt lahterdanud ja reglementeerinud India kastisüsteem (ehkki pole enam õieti vertikaalne, nagu oli sajandeid, ehk lausa aastatuhandeid, vaid tänapäeval pigem horisontaalne ja sellisenagi tähtsust kaotamas).

Õieti sedasama kommunikatsiooni avardumise tingimustes murranguseisu jõudmist ja suunavalimise raskusi kajastas ka Halliku Martini lugu, mis puudutas lühidalt teadustegevuses tekkinud probleeme, ikka selle autoriõigusega seonduvalt. Eks ta on samal teemal varem ja pisut üldisemalt ka kirjutanud (Sirbis näiteks see lugu), nii et sel korral oli rohkem tegu kitsamate küsimustega, aga näiteks see, mis tänases loos oli öeldud õppejõudude loengumaterjalide kohta, näitas ikka päris skisofreenilist olukorda, mis võib kergesti tekkida, kui autoriõigust nõnda-ütelda täie raua ja tõsidusega rakendada.

Kirjandusestki oli lisaks mainitud poliitilise hõnguga "juhtkirjale" õnnestavalt palju huvitavat kirjutatud ja erilist heameelt tegi see, et just sellisest kirjandusest, mis ju nii hirmus sageli, kuidas öelda, tüüpilisele eestlasele silma ei jää. Samune Ivanovi Andrei oli pälvinud oma vist viimase eest keelde jõudnud raamatu "Bizarre" leheküljepikkuse arvustuse, aga veel paeluvam oli Pilve Aare lausa kaht lehekülge täitev usutlus ühe Leedu kirjandusteadlasega, jututeemaks Baltimaade vene(keelne) kirjandus tervikuna. Millest mina näiteks ei teadnud suurt midagi (mitte et ma nüüdki midagi märkimisväärset teaksin, aga see intervjuu teataval määral silmi siiski avas - ma mõtlen just eriti Läti ja Leedu koha pealt, sest Eesti vene kirjandusest on ikka ju aegajalt juttu olnud). Intervjuus oli mõistagi nauditavaid kõrvalekaldeid puhtalt kirjanduse väljalt ellu enesesse, millest tasuks üks osa lausa eraldi välja tõsta - mõtlema integratsiooni üle peaks see panema küll, võib-olla omajagu teisiti, kui muidu kombeks:

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Äärmiselt mõnus oli lugeda eesti kirjanike järjekordsest "dessandist" Udmurdimaale. Kõige kirjandusse ja sõiduelamustesse puutuva kõrval jäi mulle aga teravalt kõrva miski, mida ma olen ka ise õige mitme veel Venemaale jäänud tuttava puhul tähele pannud: ääretu infonälg, mille taga aimub tõdemus, et näilisest infoküllusest, mis Venemaal ju tegelikult valitseb, ei ole seal ikkagi seda tõest ja õiget teavet. (Jah, seda isegi inimeste puhul, kes võimalust mööda jälgivad välismaiseid teabekanaleid!) Kes on elanud Nõukogude Liidus, mäletab seda tunnet hästi, liigagi hästi - ja nüüd on see tagasi tulnud. Õieti juba ehk oma viis-kuus aastat, võib-olla isegi veidi rohkem (minu peas seondub selle teke Moskva elumajade õhkulendamisega ja kinnistumine Beslani kriisi ajaga, aga noh, räägitakse, et süvenenud olevat see Gruusia ründamise järel - ju "kohalikud" teavad-tunnevad paremini). Siin, Eestis, on seda ehk isegi raske ette kujutada (jah, kui ei mäleta - või ei taha mäletada), mida näitas ilmekalt ju ka üks siinne eksperiment, mille käigus ajakirjanik üritas elada nädalakese "Vene inforuumis": ajakirjanik oli sunnitud tõdema, et nagu õhk oleks ära võetud, aga ilmselgelt ei suutnud ennast kujutada olukorda, kus see õhk on ära võetud mitte kümme päeva, vaid kümme aastat - jah, organism harjub teataval määral sellise "õhupuudusega", kohaneb, aga paratamatult püsib ka teadmine, et "tõde on kusagil olemas".

Põhimõtteliselt samast rääkis ka Piirsalu Jaanuse intervjuu kadunud Sobtšaki Anatoli lesega, mis ühtpidi oli kadunukese alles nüüd avaldatud raamatu tutvustus, aga teiselt poolt selge kriitika praeguse Venemaa võimu ja süsteemi vastu. Väga lugemist väärt intervjuu.

Sama nauditav oli üle tüki aja lugeda Medijaineni Eero kirjatööd, mis käsitles Tammani Tiina raamatut ühest kunagisest Briti luureagendist, kes oli ka Eestiga seotud. Lugu muidugi tõstatas rohkem küsimusi, kui neile oli selles või ka üldse võimalik vastata, aga eks luureteemaga see enamasti nii kipubki olema, et ka parimal juhul jäävad paljud asjad õhku rippuma - mitte asjata ei ole luure teine nimi *sala*teenistus ... Üks asi siiski tasub lausa eraldi ära märkida, millele Medijainen tähelepanu juhib ja mida pahatihti kiputakse ära unustama (meenutada võib kas või Meri Lennarti ümber seniajani käivat Nikolajevi-jama):

Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. [...] Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Päris huvitav oli lugeda juba ammu üles kerkinud, aga mõne ülemaailmselt mõjuka isiku sõnavõtu tõttu alles äsja taas teravalt üles kerkinud probleemidest tehisintellektiga. Mu jaoks, kes ma olen teemat suhteliselt järjepidevalt üritanud jälgida, selles loos küll eriti midagi uut ei olnud, aga siiski oli mõneti vapustav (mõni ütleks kindlasti, et ehmatav ja kreepsu tekitav) lugeda arvamust, et tehisintellekti uurimisel ja arendamisel ollakse praegu just selles seisus, et edasine areng tuleb järsk ja kiire. Eks elame, eks näeme - singulaarsus on asi, millega on rohkem hirmutatud kui tõsiselt arutletud, mida see üldse tähendada võiks ...

Ja lõpetuseks on tore nentida, et samamoodi nagu mul eelmisel nädalal on too punklaulupeole riigi rahakotist jupikese eraldamise taunimine pannud kukalt kratsima ka teisi. Niineste Mart nendib oma vastulauses täiesti õigustatult, et punklaulupidu on nostalgiaüritus, ei kuidagi selline protestiüritus, millele oleks korraldajatel piinlik raha vastu võtta ja/või riigil imelik seda eraldada.



Loetud: Sirp, 06.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)