Reedesed mõtted

Täna oli siis see päev, kus üle paljude kuude sai taas tarkvara tõlkimise kallale asuda. Täpsemalt siis KDE kallale ja esimese hooga ikka selle KDE4 kallale, mis on küll põhimõtteliselt surnud, aga siiski veel natuke ka elus :-) Aga ega seal palju polnudki teha, nii et järgmine samm on minna uue, kf5 põhise KDE kallale, kus tööd ootab ees kahtlemata ja vaieldamatult tunduvalt rohkem: eks ta ole selle vana KDE4 jätk ju küll, aga ikkagi uus põlvkond ja seetõttu on seal lisaks sootuks uutele asjadele ja omadustele ka seniseid asju ja omadusi tublisti ümber tõstetud, laiali löödud, uuesti kokku pandud ja nii edasi, mis ühtlasi võib ka tõlgete mõttes nii lisatööd kui ka täpsustamise-parandamise võimalusi pakkuda.

Tänasesse jäi ka väljaskäik teiseks sihiga täiendada koduseid toiduainevarusid ja esiteks eesmärgiga tuua ära mõningad raamatud, mis mind eri kohtades pakendatuna ootasid. Need viimased olgu ka siin ära märgitud:

• Marju Kõivupuu. Eestlase eluring
• Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid. I osa
• Tiit Leito. Maakillud meres. Eesti väikesaared
• Grigori Oster. Vallatu matemaatika [ülesannete kogumik]
• Gregory Feifer. Venelased. Inimesed võimu kulisside taga
• SERK kalender 2016

Üle tüki aja täna taas ilmunud Sirp alustas väga võimsa sissejuhatusega, sellise probleemartikli-seusukohavõtuga, millest minu väike aju keeldus õieti ja õigesti lausa aru saamast: nimelt oli teemaks vajadus sooliselt mõtestatud ja võrdõigusliku riigieelarve järele. Ma muidugi saan aru, et sugudevahelise võrdsusega ei ole ei maailmas ega ka Eestis sugugi alati ja sugugi kõik mitte paremas ega parimas korras ja ma oleksin ilmsesti selgelt selle vastu, kui riigieelarvesse kirjutataks sisse punktid stiilis "raha eraldada meestele/naistele, aga mitte naistele/meestele", aga noh, arutada stiilis, kas tee-ehituse ja teedevõrgu hooldamise juures on sugudevahelise võrdsusega ikka kõik korras, tundub natuke, isegi natuke rohkem kui liiast - nii kistud abstraheerimisena, et ei oska selle kohta isegi midagi rohkemat arvata.

Põhiosa tänase Sirbi aurust oli kulunud vastselt kehtima hakanud kirjaniku/kunstnikupalga ümber ja üle arutamisele. Ega sealt palju midagi uut välja ei koorunud, isegi kui võrdlusse toodi sisse kulka "Ela ja sära" stipendium. Küll aga jäi mind natuke kummitama üks võrdlus, mida nagu liiga palju rõhutati ja liiga kaugele välja venitati: nagu oleks (vähemalt tänapäevane) kunst olemuslikult rahvusvaheline ja kirjandus olemuslikult rahvuslik, mis vastavalt tähendab seda, et mõlema levimis- ja vastuvõtuvõimalused on nii erinevad, et nagu polekski erilist ühisosa. Selles kahtlemata oma iva on: pilt või skulptuur ei vaja samas mõttes tõlkimist nagu kirjandus, et seda nautida ning keeleerinevused maailmas muudavad kirjanduse raskemini ligipääsetavaks kui silmaga (ja mitte teksti mõistmiseks vajalike ajuosadega) haaratava kunsti.

Aga teiselt poolt tundub see vastandamine väga kunstlik, kohe väga: kui jätta tõlkimise küsimus kõrvale, mis lõppeks on enam või vähem lahendatav probleem, siis on ju ühelt poolt kindlasti olemas selline kirjandus, mida võib julgelt maailmakirjanduseks nimetada - Shakespeare'i võib kindlasti lugeda ja arvatavasti põhjalikumaltki mõista, kui teada kirjutamisaegset tausta, aga teda võib ka lugeda "igihalja" inimkäsitlusena, mis ei hooli palju maast ega kohast ega isegi ajast; sama võib öelda, kui kitsamale Eesti-pinnale tulla, näiteks Gailiti või veel õige mitme kirjaniku kohta - ja teiselt poolt on kahtlemata selline kunst, mille mõistmiseks on lausa vajalik tausta tundmine (olgu see siis näituseks Raudade maalikunst või, kui viimasesse aega tulla, Normani Kristina "kuldsõdur", millel kindlasti on ka puhtesteetiline väärtus, aga mille mõistmine ilma konkreetse taustata on tagasihoidlikult öeldes puudulik). Ja nii ei kulge mu meelest see veelahe mitte kunsti ja kirjanduse vahel, nagu võis kergesti mulje jääda tänasest leheloost, vaid pigem ikka nende valdkondade sees: on loojaid ja teoseid, kes ja mis (jällegi, see kirjandust pisut rohkem vaevava tõlkimise küsimus kõrvale jätta) ongi rahvusvahelisemad ja üldinimlikumad, ja on loojaid ja teoseid, kes ja mis on konkreetsemalt kinni kohas või ajas, ilma mille tundmiseta on raske, võib-olla isegi võimatu adekvaatselt või üldse aru saada, millega on tegemist ja miks see loodud on.

Ma ei maininud eespool Gailitit asjata: lisaks sellele, et minu arusaamist mööda on tegemist senise Eesti kirjakultuuri võimsaima esindajaga üldse, oli tänases lehes Kulli Aivari sulest tema kohta lugu, mis nime poolest võttis käsitleda samuse Gailiti ajaloofilosoofiat. Mida ma mõistagi lugesin suure huviga, aga jah, pidin rängalt pettuma. Põhimõtteliselt võib loo kokku võtta nii: Gailit liikus algsest ekspressionistlikust (ja ehk Spenglerist mõjutatud) maailmalõpumeelsusest (või lausa -vaimustusest) elu lõpu poole "hävimatu ajaloolise optimismi" suunas. Tsitaate oli artikkel muidugi ohtralt täis pillutatud, aga need ei andnud sellele põhiteesile õieti midagi juurde - sama hästi oleks võinud nelja veeru asemel piirduda veerandveeruga sama äraütlemiseks. Kuidagi liiga lihtsaks, skemaatiliseks ja sirgjooneliseks jäi see käsitus, isegi ajaleheartikli jaoks. Sest õigupoolest on nii selle "hävimatu ajaloolise optimismi" (mis tegelikult oli rohkem ajast ja oludest tingitud kui mingist, ütleme, isiksuse arengust) jooni varasemaski loomingus (jah, ei ole ka rohkelt tsiteeritud "Purpurne surm" nii üheselt lauspessimistlik) kui ka leidub samlaadset pessimismi (ehkki küll mitte enam nii vohav-ekspressionistlikus vormis) Gailiti hilisemates kirjatöödes.

Mõneti viitab sellisele lausa tunnuslikule pealiskaudsusele ja lobedale sõnavoolule ka eelmise looga haakuv arvustus samuse Kulli Aivari raamatukaante vahele koondatud artiklite kogumikule. See arvustus väärib ehk selle poolest äramainimist, et tegelikult üsna harva võib kohata avaldatud arvustusi, mis käsitletavat teost pea täielikult maha teevad, just seda aga Meltsi Brita on ette võtnud, jätmata Kulli raamatust suuremat midagi järele. Ta küll möönab nende lugude hetkelist väärtust, st väärtust ajal, mil nad ilmusid, aga nendib lõpetuseks, et ühtede kaante vahele kogutuna jäävad need aina õõnsamaks. Aga noh, eks võib-olla ma leidsin siit selle negatiivsuse eelkõige seepärast, et Kulli Aivari enda eelmisele leheküljele paigutatud lugu oli nii mõru maigu suhu jätnud ...

Imetabase ja ühtlasi halenaljaka, et mitte öelda pooltraagilise kirjelduse ühe teadusartikli valmimise ja avaldamise loost oli kirja pannud Luksi Leo. Väga soovitatav lugemine kõigile, kel teadusartiklit avaldada vaja või vähemalt soov.

Numbri lõpetuseks kirjutas aga produktiivne Velmeti Aro (selleski numbris tervelt kaks kirjatükki) huvitava nurga alt e-riigist. Nimelt on tal miskipärast arvamus, et e-riiki ei olevat senini mõistetud poliitilisena, vaid ainult tehnilisena. Mis tundus mulle õige kummaline arusaam, sest e-riik on ju algusest peale olnud selgelt Eesti riigi pikendus või laiendus või osa ja seeläbi juba iseenesest nii "olemuslikult poliitiline" kui vähegi olla saab. Igatahes mõtted, mida ta ses loos esitas, olid intrigeerivad, isegi kui tundusid veidi lahtisest uksest sissemurdmisena.


Loetud: Sirp, 08.01.2016
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE4 stabiilne haru
KDE4 arendusharu