Õhtupoolikul tõstis veidi tuju teleri vahendusel kaetud jalgpall. Nojah, mõnes mõttes muidugi ei tõstnud, sest Itaalias Itaaliaga mänginud Eesti sai ikka suhteliselt haledalt 3:0 kaela. Aga teisalt, väga palju ette heita neile ka ei olnud, sest itaallased - ja see on see rõõmuhetk - näitasid üles väga tasemel mängu, mis päris põhjalikult pärssis eestlaste igasugused katsed midagi tõsisemat ette võtta. Ja see on midagi, mida pole tükk aega itaallaste esituses näinud, just selline elav ja korralik jalgpall. Ma mäletan veel aega, mil itaallasi võis kõige paremini iseloomustada sõnaga "massiiv", olgu nad siis kaitses või, vahel harva, aga siiski mõnikord ka rünnakule minnes. Täna aga sai näha, nojah, võib-olla ka massiivi, aga teistsugust, sellist õhulist ja hästipidavat ja hästitoimivat sõrestikku. Äkki on nad suutnud vahepealsete aastate mõõnast ikkagi üle saada ja hakkavad taas näitama sellist mängu, mida on ka silmale hea kaeda? Tahaks loota...
Tänane Sirp oli taas üsna mitme huvitava looga. Natuke jahmatas küll arvamuskülg, kus nii peatoimetaja kultuurikilomeetri kui ka Madise Ülle kõrghariduse teemal esinesid nii negatiivses ja sünkjas toonis, et vähe polnud - mu meelest mõlemad üle pakkudes, aga teisalt, asjadest, millest nad kirjutasid, teavad nemad usutavasti rohkem kui mina, nii et ju neil siis on põhjust nii mustvõikaid värve oma sõnamaalingutes kasutada. Kultuurikilomeetrit tahaks siiski mingil hetkel ka ise läbida: mitte ainult selleks, et veenduda (või siis mitte veenduda) Sirbi peatoimetaja arvamuses, vaid ka lihtsalt selleks, et näha oma silmaga ära, mida sellega üldse on tahetud öelda, mida sellest kujundada jne - mitmesugused arvamused on liiga virrvarlikud, et neist mingi selge pilt silme ette ja veel enam taha tekitada...
Päris huvitavad olid ka ülevaated kaheest ajalooraamatust, Vseviovi Davidi sulest "Trotski" ja Mandeli Aive sulest "Kolmanda Reich'i" kohta. Service ja Trotski ei tekita muidugi kahtlustki, et asi on kapitaalne ja põhjalik ja ka hea, aga Burleigh' kohta on mul seniajani rohkem intrigeerivaid küsimusi olnud (mis suuremalt jaolt tekkisid omal ajal selleski artiklis mainitud Overy suurteost tõlkides), nii et see üsna hea ülevaade aitas kindlasti kaasa sellele, et see teos nihkuks mu lugemisjärjekorras pisut ettepoole.
Kirjandusest oli õnneks lehes veelgi lugeda, sealhulgas Kaldmaa Kätlini kena arvustus prantsuse-eestlase Kalda Katrina "Eesti romaani" kohta, millest ma panin kõrva taha tarvilise teadmise, mis nihutas selle teose kindlasti mu lugemisjärjekorras tugevasti ettepoole - kuigi see tunne tekkis juba nädala eest autorit ennast kuulates, aga järgnev lõik arvustuses andis sellele vaid kinnitust:
"Tahes tahtmata jääb mulje, et lugu on vaid ettekääne keelelistele viguritele ja uperpallidele. On ju Kalda öelnud (Päevaleht 25. II 2011): „Mulle meeldivad kirjanikud, kes töötlevad keelt, ehitavad romaani nagu katedraali.” Nõnda on noor autor oma romaanile kahtlemata lähenenudki, ainult et selle ehitamise käigus on kaduma läinud kirg ja elu, järele on jäänud sambad, karniisid, keerulised skulptuurid ja seinamaalid stseenidega mingite kaugete tegelaste elust."Vähemalt võib loota siis, et see raamat on kirjutatud rohkem "kunstina kunsti pärast", mitte aga eelkõige ja peaasjalikult millegi südamel kripeldava, mõne järjekordse (mõttetu) "loo" kirjapanemiseks ja ärarääkimiseks. Mitte et sellised just stiilile, struktuurile ja muule "välisele" rõhku asetavad teosed oleksid täiesti ära kadunud, aga tunduvalt vähemaks on neid sellessinatses ainelist külge rõhutavas ja vaimset sfääri vähearvestavas maailmas mu arusaamist mööda jäänud küll. (Või siis teine võimalus on, et ehkki selline taotlus seatakse, joostakse ka murumadala lati alt nii puhtalt läbi, nagu poleks latti olnudki... - väga loodaks, et see raamat selles osas pettumust ei valmista, ja vähemalt senised kuuldused lubavad oodata pigem paremat kui halvemat.)
Üle mäletamatute aegade oli suutnud Priimäe Linnar kirjutada midagi, mis ka mu tagasihoidlikule mõistusele arusaadav ja lisaks veel huvipakkuv ka oli (viimati oli see vist veidi enam kui kahekümne aasta eest veel Edasi veergudel ilmunud sarilugu Dürerist ja tollasest ajastust - vahepeal on, ma usun, kindlasti samuti ilmunud temalt midagi lugemisväärset, aga paraku pole need mulle kätte sattunud...), nimelt äsjailmunud Dante-raamatutest. Seal oli mitu etteheidet eelkõige kommentaaridele, aga ka tõlkele endale, mis vähemalt musugusele võhikule tundusid piisavalt põhjendatud, igal juhul midagi, mida selle eestikeelse tõlke kättevõtmisel kindlasti tasuks arvestada
Kena kirsi tänase Sirbi suhteliselt vahukooreselt nämmale tordile pani Piiri Peetri filmilugu, mida lugedes ei saanud kuidagi tagasi hoida järjepidevalt võrelevat naeruvõru suu ümber. See võib olla täiesti vahva film - äsja nägin samalt režissöörilt lühifilmi "Vene suurus", mis oli ka väga hea kiiksuga tehtud asi ja minu meelest igati hästi välja kukkunud.
Loetud: Sirp, 03.06.2011
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli EM valikmäng Itaalia-Eesti (ETV)
No comments:
Post a Comment