Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille alustus möödus küll kodunt eemal. Täpsemalt oli tegu iga-aastase Postimehe arvamusliidrite lõunaga, kuhu mingil mulle veidi saladuslikuks jäänud asjaolude kokkulangemise tõttu on mindki juba mitu aastat kutsutud (arvatavasti on see seotud sellega, et ma osutan ajalehe arvamustoimetusele tõlketeenust, aga ega ma kindel ei ole). Toimus see, nagu enamasti on toimunud, Olümpia hotellis ja mõistagi andis see vähemalt korra aastas võimaluse saada maitsta ka nii-ütelda paremat toitu. Nojah, restoraniportsud on ju alati nii pisikesed, aga see-eest on need kindlasti koostiselt sellised, mida naljalt ise ei tee. Ja otse loomulikult annab selline üritus võimaluse näha õige mitmeid inimesi, keda muidu väga ei näe, olgu siis varasemast ajast tuttavaid, kellega enam kokku ei puutu, või muidu nimekaid inimesi.

Et need lõunad pole kunagi ainult söögiüritus, vaid ka kõneüritus, kus paar inimest räägivad etteantud teemal, siis olgu ära öeldud, et tänavune teema oli "Eestlus avatud maailmas" ning kõneisikuteks Kangro Maarja ja Oki Gunnar, mõlemad arvatavasti inimesed, kes tõepoolest erilist tutvustamist ei vaja. Ma ei hakka pikemalt siin nende sõnavõttudel peatuma, sest need avaldatakse täies mahus homses Postimehes (väike "treiler" ilmus juba tänagi: Kangro oma ja Oki oma), aga mõned mõtted tekkisid küll.

Kangro esinemine algas, nagu kirjainimesele vist lausa kohane, ta enda luulelduse ettelugemisega. Nojah, teemat arvestades oleks ehk oodanud vaat et "Keelepuhtuse deklaratsiooni" :-) (mis on mulle kui luulevõõrale inimesele üks väheseid mitteproosavormis tekste, mis tõepoolest meeldib ja muljet avaldab), aga ta esitas siiski ühe teise, Beavise ja Buttheadi ja rahvuslikkusest nõretava kõnelejaga. Ta muidu üsna vaoshoitud, lausa hillitsetud kõnes oli siiski üks väärt mõte: eestlus on midagi, mida ei tohiks mingil juhul defineerida, niisiis kitsendada - mida rohkem eestlusi, seda parem, seda elujõulisem on eestlus kui selline. Kõne lõpp keeras küll ära sotsiaal- ja maksupoliitikasse ning omariiklusse ja muudesse sellistesse moekatesse teemadesse, aga eks inimesed kipuvad ikka kõnelema sellestki, millest kõnelevad paljud ...

Oki kõne oli äärmiselt faktitihe, nii et üks tuttav nentis hiljem, et selle pealt saaks lausa hulgi mälumänguküsimusi teha. Huvitav sellegipoolest, sest nii mõnedki neist faktidest, isegi kui teada, olid kokku pandud omapärasel moel. Temagi oli eestluse osas optimistlik ega arvanud sugugi, et asjad oleksid halvasti, eesti keel ja rahvas hävimas ja nii edasi, nagu viimsepäevaprohvetid ikka jätkuvalt kuulutavad (ja nagu nad on muidugi kuulutanud ilmselt aegade algusest peale või isegi varem). Aga muidu tõsises ja loogiliselt liikuvas ettekandes torkas kuulamisel otse silma ja kõrva, kui lihtne on langeda loogikalõksudesse, kui soovitakse välja pakkuda positiivset programmi. Ta mainis - täiesti õigesti -, et projektsioonid, mis ennustavad eesti keele ja eestlaste väljasuremist, on usutavasti alusetud, sest tuginevad sellele, et mingit aegrida pikendatakse nii-ütelda joonlauda peale asetades lõpmatuseni, sellised lineaarsed projektsioonid on aga ikka ja jälle valeks osutunud. Millega jääb üle ainult nõustuda: tõesti, elu ei käi nii lihtsalt või kui käiks, siis ei peetaks Hari Seldonit ja psühhoajalugu seniajani ulmeks, vaid eksisteeriksidki reaalsed ja toimivad mudelid, mille alusel inimolu suunata. Ent kohe seejärel tegi ta ise sama vea, lausudes: "Kui me suudame tekitada olukorra, kus iga eestlaste ja eestimaalaste järgmine põlvkond oleks haritum kui eelmine, siis suudame tagada mitte ainult eestluse säilimise, vaid ka elujõu tulevikus." Kui tema enda sõnu tõe pähe võtta, on see lihtsalt võimatu: normaalse arengu korral on vähemalt mõned põlvkonnad kindlasti rumalamad kui eelmine/eelmised (iseasi, kas põlvkonna tarkust ongi üldse kuidagi võimalik määratleda).

Teine asi, mis Oki kõnes silma torkas, oli väide, et "globaliseerumist, väljarännet ja sisserännet ei ole võimalik peatada". Mul tuli paratamatult meelde väike kultuurišokk, mille ma sain Fergusoni Nialli raamatut "Maailmasõda" tõlkides. Väga tugeva majandus(aja)loolase taustaga Ferguson alustab nimelt raamatut (kui välja arvata pikk ja põhiseisukohti postuleeriv sissejuhatus) 11. septembriga 1901 ja nendib, et üleilmastumine (isegi kui seda sõna veel ei kasutatud) oli siis sama võimas kui tänapäeval või mõnes mõttes ehk võimsamgi. Ja samamoodi ei näinud ükski "mõistlik" inimene toona võimalust, et see võiks kuidagi muutuda, alla käia, peatuda. Ometi tuli Esimene maailmasõda ning koos sellega ja eriti veel selle järel piiride sulgemine, autarkiapüüdlused, kõik see, mida praegune "peatumatu" globaliseerumine üritab taas tühiseks muuta. Et ma seda ajalooperioodi väga hästi ei tunne, tuli see mulle toona üllatusena, aga asja kohta rohkem uurides selgus, et õige mis õige, üleilmastumine oli toona täiesti reaalsus. Õieti on ju neid globaliseerumisi  - ja nende vahele perioode, kus see on peatunud ja tagasikäigu saanud partikularismi suunas - olnud varemgi, nii et selline paduoptimism on küll tagasihoidlikult öeldes alusetu.

Hea meel oli ka tõdeda, et kumbki esineja ei saanud kuidagi üle ega ümber tollest viimaste kuude Eesti keskaja teemalisest diskussioonist. Ega olekski pidanud saama, sest teemaga "Eestlus avatud maailmas" on see kindlasti täiesti otseselt seotud. Õieti tuletaski Kangro ju oma eestluste paljususe mõtte ühe tolle keskajakäsitluse autori Kaljundi Linda mõttest, et mida rohkem ajalugusid, seda parem.

Loetud: [digi] märts 2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Juventus-Celtic (TV6)