Üks mõte tekkis küll neid ettekandeid, täpsemalt just Pälli Peetri juttu ja tema vastuseid saalist esitatud küsimustele kuulates. Nimelt araabia nimede ja sõnade transkriptsiooniga seoses. Tema ja tema juhtimisel siis põhimõtteliselt kõik, kes eesti keeles neid nimesid edasi annavad, on päris kindlalt tolle inglise keele mõjulise ÜRO transkriptsiooni pooldajad. Mis ei ole iseenesest sugugi vale seisukoht, sest lõppeks on see ilmselt praeguseks ka kõige levinum araabia kirja transkribeerimise viis üldse. Ometi, nagu ma kogesin Tyermani suurteost "Jumala rahu" tõlkides, päris rahul sellega olla ei saa. Just seepärast ei saa, et see on üpris jäigalt inglise keele põhjal valmis tehtud, aga inglise keele hääldus teatavasti on väga mitmes mõttes eriline ja igal juhul tublisti erinev eesti keelele iseloomulikust hääldusest. (Võib tuua kas või näiteks tähe "j", mida pole üldse nii loomulik "dž"-na hääldada, või ka "y", mille hääldamine j"-ina on sama võõrastav, samuti "sh" või "kh" ja neid näiteid jagub veel). Tolle raamatu jaoks uurisin ma neid eri transkriptsiooniviise päris põhjalikult ja leidsin, et kõige parem oleks kasutada sakslaste Hommikumaa Seltsi meetodit, mis on levikult ehk ÜRO latinisatsiooni järel teine (suuresti seepärast, et Hans Wehri sõnaraamat seda kasutab ja see sõnaraamat on üks levinumaid araabia keele sõnaraamatuid üldse). HSi latinisatsioon ei erine tegelikult tollest ÜRO omast kuigi palju (vt võrdlust), aga erinevused on just nende kohtade peal, mis muudavad viimase eestlastele raskeks ja esimese pigem kergeks (tolles tõlkeraamatus tegin ma ühe möönduse või muganduse, kui kasutasin HSi tähe "ǧ" asemel täheühendit "dž"). Ma muidugi ei riski öelda, et nüüd tuleks tingimata ka kõik ÕSis või kaartidel või kus tahes koha- ja isikunimed ümber teha, aga ehk võiks siiski kaaluda mõtet kasutada araabia nimede edasiandmiseks mõnda muud süsteemi, olgu siis alternatiivina või ka ainukesena.
Tänane Sirp oli taas selline pooletoobine, sisaldades küll omajagu huvipakkuvat lugemist, aga siiski mitte midagi sellist, kuidas seda öeldagi, ilma milleta elada ei saaks :-) Alustuseks oli, kui esikülg kaasa arvata, üle kolme lehekülje antud mingi valdavalt majandusteadusliku mõtte väljendamiseks, mille sisu jäi mulle siiski pisut hoomamatuks, kui mitte arvestada seda, et praeguse majanduskriisi leevendamise kavad olla läbinisti valed. Juba avalehe väljavõte pani mind tõsiselt imestama: "Kui keegi ei laena ja keegi ei kuluta, siis kuidas saab majandus terveneda". Minu lihtne loogika ütleb, et kulutada tuleb ikka seda, mis on, mitte aina laenuraha peal elada, ja siis on terved ja õnnelikud kõik, välja arvatud ehk need, kes tahaksid kuidagi nihverdades hakkama saada ja mitte ise palju vaeva näha, vaid teiste vaeva endale haarata. Aga ma olen muidugi aru saanud, et mõte laenamise vältimatusest on tänapäeva majandusteoorias ja -praktikas nii tugevasti sees, et juba ainuüksi mõte mittelaenamisest tekitab tunde, nagu variseks maailm kohe kokku ... Igatahes nende majandus- ja muude teadlaste mitmel korral trummeldatud mõte, et riik peaks veel aktiivsemalt sekkuma majandusellu, on mu meelest juba olemuslikult väär. Aga noh, see selleks.
Palju erutavam oli Kerge Krista suhteliselt lühike ja üsna mittemidagiütleva pealkirjaga "Globaliseeruv kontekst ja Eesti põhiseadus" lugu, mille sisu oli seevastu väga paljuütlev. Täpsemalt siis ikka see kuulus põhiseaduse preambul, mis seab sihiks eesti keele ja kultuuri kaitsmise täna ja igavesti. Kerge osutab õigesti selle teatavale vastuolule sama põhiseadusegi ülejäänud sisuga, mis sätestab inimeste võrdse kohtlemise. Küsimused, mida ta tõstatab, on tegelikult äärmiselt aktuaalsed ja lausa akuutsed, ja on ilmne ka see, et nende lahendamisega või isegi nende üle mõtlemisega tegeldakse häbematult vähe. Kas olukord on just nii hull, nagu ta üritab kujutada - et näiteks teaduskeelena on eesti keel juba peaaegu kadumas või et sisseränd ilmtingimata aina kasvab -, aga vale nende teemade kergitamine kahtlemata ei ole.
Vaatasin huvi pärast statistikaameti andmeid sisserände kohta: jah, suurenemise tendents on olemas, aga mitte just väga kindel, tublide kõikumistega - ja kuigi Eesti majanduslik olukord, mis on sisserände puhul ehk kõige tähtsam tegur, on suhteliselt hea, on siiski tegu riigiga üsna perifeerias, kuidas ka ei vaataks, ja sealjuures paljude rändesuundade seisukohalt märksa rikkamate ja/või rohkem võimalusi pakkuvate riikide taga, nii et järsku suurenemist vaevalt oodata ongi, vähemalt kui midagi radikaalselt ei muutu Eestis endas või ka Euroopas üldisemalt. Muidugi, kui väljaränne samal ajal jätkub ja sisseränne kas või tasapisi suureneb, on ka ilmne, et "muulaste" (sisserändajad ei ole loomulikult sugugi kõik mitte-eestlased, kuigi tõik, et konkurentsitult on esikohal Soome ja Venemaa, viitab sellele, et suurem osa pigem ei ole eestlased) osakaal samamoodi õige tasapisi kasvab, mistõttu Kerge küsimused on täiesti aja- ja asjakohased.
* Uuendatud: 22.05.2013
| RVR05: VÄLISRÄNNE --- Aasta, Riik ning Näitaja | |
|---|---|
| Sisseränne | |
| 2004 | |
| Kokku | 1 097 |
| 2005 | |
| Kokku | 1 436 |
| 2006 | |
| Kokku | 2 234 |
| 2007 | |
| Kokku | 3 741 |
| 2008 | |
| Kokku | 3 671 |
| 2009 | |
| Kokku | 3 884 |
| 2010 | |
| Kokku | 2 810 |
| 2011 | |
| Kokku | 3 709 |
| 2012 | |
| Kokku | 4 244 |
Vist küll esimest või vähemalt äärmiselt haruldast korda oli Sirbis juttu Linuxist ja mitte lihtsalt Linuxist, vaid Linuxi ja helimaailma kokkupuutealast, täpsemalt Linux Audio konverentsist. Traditsiooniliselt on kõik helidega seonduv olnud ikka see, mille puhul Linuxi poole pika näpuga näidatakse - ja küllap õigustatult (mitte et teisteski valdkondades asjad tingimata ilmhead oleks või et teisteski operatsioonisüsteemides heliasjad tingimata igati korras oleks). Sellest artiklist ent jäi vaat et vastupidine mulje, nagu oleks Linuxi maailmas helindusega asjad väga hästi. Mine võta siis kinni ... Küll aga oli selles loos üks mõte, mida tahaksin siinkohal lausa osundada:
Linux ja üldse vabavaraline, avatud lähtekoodiga tarkvara (igaüks võib näha, kuidas programmid on tehtud, kasutada ja muuta koodi mittekommertslikel eesmärkidel, seda samadel põhimõtetel jagada ja levitada, teha parandusi ja täiendusi) on üks valdkondi, kus tõesti ja reaalselt toimibki heas mõttes kommunistlik mõtteviis: kui oled midagi saanud, on kohane soov – ja see tekibki – midagi vastu anda. Konkreetse näitena tähendab see, et vabavaraliste programmide kasutajad on tihti väga aktiivsed programmi puudustest teatajad, kasutajate foorumid ja meililistid on aktiivsed, kantud viisakast ja üksteist toetavast toonist, on täiesti normaalne vabatahtlik panustamine nt programmide tõlkimisse, dokumenteerimisse ja täiendamisse. Ning selle kõige taga on soov luua midagi uut, heal meelel ja õhinaga jagada, mis sul on, et kõigil koos, ühises kommuunis, oleks parem.
Selge see, et tõsisem arendus vajab ressursse, mida saadakse enamasti annetuste, grantide või sponsorite toel (kelleks on tihti suured IT-korporatsioonid, kes on väga huvitatud tarkvaraprojektide tasuta testijate rohkusest), kuid igatahes on tulemuseks see, et piisava osalejate arvuga projektid arenevad kiiresti ning, mis väga tähtis, see kõik on kantud positiivsetest emotsioonidest, vendlusest. Nii kulunult, kui see ka ei kõla.
See omakorda erineb vägagi kõikjalt jõuliselt peale surutavast „loomemajandusest”, kus kauniks peetakse sõnu nagu „klient”, „turundus” ja „müümine”. Sel kõigel pole loomisega ju kuigi palju pistmist! Kui leidub süsteeme ja inimgruppe, kus esikohal on loovus, ideed, ühistöö ja selle tulemuste entusiastlik omavahel jagamine, siis mida julgustavamat veel võiks olla.
Tõlkijana oli hea teada saada, et kaitstud on doktoriväitekiri, mille teemaks on just tõlkimine. Gieleni Katiliina on ka ise tõlkinud, nii et valdkond talle kahtlemata võõras ei ole. Põgus vaatlus näitas, et tegu võib olla päris huvitava lugemisega, mille ma enda tarbeks meelde jätan. Nojah, see on küll selline "moodne" väitekiri, mis koosneb mõnest artiklist ja neile lisatud teoreetilisest sissejuhatusest, aga küllap ei vähenda see töö enda väärtust, seda enam et tõlkeloo uurimine on Eestis ju ikka alles väga lapsekingades ja põhjapanevaid monograafiaid olekski ehk asjatu oodata (kui erijuhtumid, näiteks piiblitõlke uurimine, kõrvale jätta).
Strandbergi Marek oli võtnud kirjutada raamatust, mille ma alles äsja endalegi tellisin, nimelt Smolini Lee teosest "Time Reborn". Ülevaatena täiesti asjalik ja süvendas ainult huvi jõuda hetke, mil saaks raamatu enda kallale asuda.
Samamoodi kergelt naudinguga võis lugeda Märka Veiko seekordset meediajuttu, mille sisu kohta ütleb nähtavasti kõik ära juba pealkiri: ""Õige eestlase" iseloomustus: sallimatu, haige ja ebakindel". Rohkem polegi vaja midagi öelda, tuleb vaid lugeda :-)
Päris huvitav oli intervjuu Eesti keelenõukogu esimene Klaas-Langi Birutega, kes mõneti esindas optimistlikumat suunda kui eespool Kerge Krista, kuigi juhtis samuti tähelepanu mitmetele ohupunktidele, mis eesti keele ees seisavad või võivad seista. Üks äraütlemata hea mõte, mis siit kõlama jäi, on ühtse keskkonna loomine, kuhu koondada kas juba vabad või tulevikus ehk vabaks antavad eesti keele sõnastikud ja muu eesti keele kasutamisega seonduv. Praegu on muidugi selliste keskkondade alged juba olemas, aga ikkagi tuleb käia vähemalt Eesti keele instituudi ja Keeleveebi leheküljel, et vähegi adekvaatne pilt kokku saada - ja ka need kahe peale ei ammenda sugugi kõike, mida internetist tegelikult leida võib. Ja veel teinegi mõte, mis väärib lausa esiletõstmist, olgu siis ohu teadvustamiseks või rõõmustamiseks, ja sobib kenasti ka lõpetuseks:
Usk eesti keele elujõusse on ilmselt nii tugev, et ei osata teadvustada väikekeele kestlikkusele ohtlikke suundumusi.
Loetud: Sirp, 31.05.2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox)
No comments:
Post a Comment