Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev ja teatavate asjaolude tõttu üsna produktiivne. Selleks asjaoluks oli mulle omane tormakus ja riskivalmidus, mis ajendas mind hommikul ette võtma süsteemi uuendamist. Paraku selgus, et KDE 4.4 eelversioon ei ole veel siiski nii palju uuendamist üle elanud, et see oleks kasutatav: ma küll nägin seda, aga täpselt nii palju, et aru saada, et asi on kokku jooksnud. Muidu läks uuendamine kenasti ja õnneks on ju olemas ka teised töökeskkonnad, näiteks LXDE, mille ma kohe ka kasutusele võtsin. See jamamine võttis veidi aega, aga et LXDE ei paku kõiki neid mugavusi, mida KDE (põhimõtteliselt peaksid ju KDE rakendused töötama ka teistes keskkondades ja kindlasti töötavadki, aga et nad mul parajasti sellised räbaldunud ja katkised olid, siis muidugi ei läinud ükski neist käima), sundis see rohkem pöörama tähelepanu just põhitööle ja jätma igasuguse tilu-lilu kõrvale (nojah, selle alla kuulub ka uudiste lugemine, mida ma olen juba väga ära harjunud tegema RSS-i vahendusel, mitte enam aega raiskavalt veebis kolades - eks tuleb siis, kui KDE loodetavasti võimalikult kiiresti lähipäevil või -tundidel terveneb, jälle veidi rohkem aega leida, et ennast selliste uudistega kurssi viia, mis muidu n-ö suurde meediasse ei jõua...) Eks see natuke harjumatu oli teises töökeskkonnas tegutseda, aga mu põhitöövahendid ehk OpenOffice.org Writer ning Firefox töötavad ju keskkonnast sõltumatult, nii et ega väga suurt vahet ei olnud peale selle, et, nagu öeldud, tilu-lilu puudus.

Jõudsin täna lõpule Vikerkaare viimase numbriga. Algus ehk ilukirjandus ja lõpp ehk arvustused olid sedakorda väga tühjad, piisas vaid pilgust peale, et leida, et pole lugemist väärt. Aga see-eest keskmine osa oli küll väga asjalik ja tuumakas. Märt Väljataga on Varraku raamatublogis ilmunud numbri tutvustuses enam-vähem kõik lahti kirjutanud, seepärast piirdun vaid nentimisega, et Eik Hermanni skeptitsismi käsitlus oli erakordselt huvitav, peamiselt vahest seetõttu, et ma varem neist just väga palju ei teadnud - ja nagu lugemisel selgus, olid needki vähesed teadmised omajagu nihkes, võib-olla ka sellepärast, kuidas skepsist ja skeptitsismi enamasti n-ö tavakäsitluses võtma kiputakse. Igatahes äratas see huvi, võib-olla tasuks lausa mõne antiikaja skeptiku teos hankida, et ühtlasi oma nõtra vanakreeka keelt veidi turgutada...

Samas Varraku raamatublogis oli Kai Aareleiult väga vahva kirjutis tõlkijate, kuidas öeldagi, praktilisest elust, täpsemalt sellest, kuidas on füüsiliselt organiseeritud tõlkimisprotsess tõlkija töölaual: mida kasutada tõlgitava raamatu lahtihoidmiseks, kuidas see raamat või ka sagedamini vaja minevad abimaterjalid asetada ja nii edasi. Kunagi sai ühel Varraku tõlkijate peol samast asjast veidi räägitud, sestap oli nüüd hea seda ka kirjas lugeda :-) Ma ise ei ole küll pea kunagi raamatualust kasutanud, pole nagu vajadust olnud, töötool ja laud, kus tõlgitav raamat asetseb, on just sellise kõrgusevahega, et tuleb vaid pilk vasakul "maas" hoida. Samas kõrval on ka vajaliku keele sõnaraamat alati lahti (tavaliselt inglise, aga mõnikord ka mõne muu keele, kui tuleb ette õnnelik juhus ka mõnest muust keelest tõlkida) ning selle taga veidi vähem, aga siiski sageli ära kuluvad ÕS, võõrsõnade leksikon, maailma kohanimede raamat, Piibel ja Koraan. Mõnikord panen käeulatusse ka mõningaid teisi teatme- või muid teoseid, aga üldiselt ma eelistan pigem toolilt tõusta ja astuda mõned sammud vajaliku riiuli juurde - seda ei saa vahest just eriliseks füüsiliseks koormuseks pidada, aga oma lisa igatunnisele pisikesele puhkepausile ikka annab...

Vend andis täna teada, et ta on nüüd ka Youtube'is ja koguni vähemalt kahe videoesitusega :-) Üks neist näitab, kuidas ta rinnalt surumises Eesti meistriks tuli, teine on mingi suvalisem kangitõste. Päris parajate raskustega pistab mu jõutõstjast vennaraas seal rinda :-) ja tahab veel rohkem!

Loetud: Vikerkaar 10-11/2009, Horisont 6/2009
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Jäljetult kadunud (TV3)