Minul, kes ma ilukirjandust ääretult harva tõlkima olen sattunud, ei valmista see tegelikult nii suurt vaeva, sest teaduslikumas või ka populaarsema kallakuga kirjanduses on joonealused (või ka lõpu-)märkused üsna levinud asi, olgu autorite enda tahtel või toimetajate-tõlkijate-tõlketoimetajate käe läbi. Kuigi ma pean möönma, et mõnelgi korral olen ma sellest ka loobunud ja ilmselge vea mainimata ära parandanud, näiteks kui autor on jumal teab küll millest juhindudes kirjutanud omaaegse Prantsusmaa presidendi Poincaré eesnimeks Georges õige Raymond'i asemel. Aga et tõlkijate sektsioon koondab pigem rohkem ilukirjanduse tõlkijaid, on see küsimus nende jaoks kindlasti akuutsem, sest ilukirjanduslikus tekstis kipuvad joonealused märkused olema asjad, mida (lugejana) väga näha ei tahaks.
Ei jõutud ka tänasel seminaril mingile kindlale seisukohale: kõlama jäi nii võimalus ikkagi kasutada joonealuseid märkusi, parandada mainimata eksimused ära kui ka juhtida neile tähelepanu järelsõnas või mõnes muus põhiteosele lisanduvas tekstis. Veel üks väga mõistlik võimalik lahendus, millest samuti mitmel korral juttu oli, on ühenduse võtmine autoriga, kui see on vähegi võimalik, ja koostöös temaga sellised ebakõlad lahendada - mis mõnikord võib tähendada ka seda, et originaaligi järgmises trükis võivad need ja võib-olla muudki möödapanekud olla juba parandatud. Üks drastilisemaid kõlanud näiteid toimetamise-tõlkimise kohta küll minu arvates enam õigupoolest tõlke alla ei saanudki käia, ehkki näiteks toodud raamat nähtavasti sellise mulje jätab, kui tänast juttu mittekuulnud selle kätte võtab, vaid käib pigem mugandamise alla.
Mis on muidugi täiesti omaette teema: kui palju tuleks, olgu ilukirjanduses või ka aimekirjanduses, kalduda kõrvale autori näidetest või võrdlustest ja seda selle kultuuri oludele kohandada, millesse tõlgitakse? Kas näiteks võrdlus "poole Missouri suurune" tuleks jätta nii või asendada see võrdlusega "kahe Eesti suurune?" Jällegi on nii-ütelda minu reviiris asi lihtsam, sellise võrdluse saab edukalt lisada joonealuse märkusena, aga ilukirjanduses tunduks see enamasti pigem kohatuna. Aga nähtavasti ei saa siingi mingit selget reeglit kujundada, asi sõltub palju tekstist endast: kui näiteks muinasjutus või üldse nii-ütelda universaalsemas tekstis ei ole näiteks miilide asendamine penikoormate või kilomeetritega sugugi häiriv, siis sellisees "rahvuslikus" või "piirkondlikus" romaanis, kus tegevus käib selgelt, ütleme, 1960. aastate USA pinnal, oleks jälle niisugune asendus ikka üsna häiriv ning miilid ja gallonid peaksid jääma miilideks ja galloniteks (mis ei sega sugugi kas või lisamast väikest konverteerimistabelit kuhugi raamatu sabasse).
Tänane Sirp näitas, et midagi on kuskil vist päris tõsiselt katki läinud ja kaane pealt löönud: peatoimetaja veerg oli seekord räige, sügava viha ja põlgusega suunatud ametis oleva kultuuriministri vastu. Tunnuslik lõik: "Põhiseadusest hoolimata on Eesti poliitiline klass ja ennekõike Reformierakond kui juba 1999. aastast saadik vaid ühe lühikatkestusega (Raivo Palmaru) kultuuriministri portfelli hoidja pidanud võimalikuks lähetada riigi kultuuri juhtima selleks sobimatud inimesed ja vähemasti viimasel juhul ka oma valdkonda ning seal tegutsejaid varjamatult põlgava isiku." Ehkki peatoimetaja veerg on nii mõnigi kord olnud vaat et räuskav ja mõnigi kord tasakaalust väljas, paistab siiski, et midagi on tõsiselt lahti, kui nii teravalt almus pater'it tümitama hakatakse. Paistab, et poliitilises, ka kultuurpoliitilises mõttes on huvitavad ajad käes või kätte jõudmas.
Kunnuse Mihkel oli taas saanud tublisti leheruumi, mõtisklemaks Vipi Kaupo omamoodi maailmalõpukuulutusliku teose "Globaalpohmelus" üle. Kui ma kunagi varem sama autori teksti kohta nentisin, et see jäi pisut segaseks, siis seekord oli küll kõik ilusti ja selgesti välja kirjutatud. Refereerida seda ei ole mõtet, lugeda ent kindlasti tasub, sest mitmesuguseid häid ja paremaid mõtteid leidub selles hulganisti.
Kirjanduskülgede peakangelane oli sel korral mees, kelle puhul näiteks sõnad "must lagi on me toal" tunduksid paduoptimistlikuna. Ehk siis surma, huku ja nihilismi väljapaiskaja E. M. Cioran. Kui Loogi Alvari lugu oli selline konventsionaalne, käsitledes Ciorani teemasid (või peaks ütlema, seda ühtainsamat teemat), siis Herkeli Andres oli ette võtnud asja, mida ta ise paremini tunneb, nimelt cioranliku nihilismi seosed budismiga, leides, et ehkki neil ühiseid kokkupuutepunkte leidub, tuginevad need suurelt jaolt siiski vananenud ja vigasele arusaamale budismist. Seda oli õpetlik kõrva taha panna: nii mõnedki muidu igati väärt tegijad minevikust, aga isegi olevikust on iseenesest suurepärastes teostes lähtunud mingitest arusaamadest millegi kohta, mida nende teemade asjatundjad tahes-tahtmata parimal juhul muigega, halvemal juhul masendunult pealt vaatavad.
Päris põnev oli lugeda Müürsepa Mare ülevaadet vendade Grimmide muinasjuttude juubelikongressist. Nende elu ja tegevus oli mul teada üsna häguselt ja kuigi see artikkel polnud just biograafiline, oli siin ikkagi mõningaid huvitavaid tähelepanekuid. Nagu ka tähelepanek, et "Ühed armetuma tõlgendused tunduvadki olevat filmiversioonid". Mis järele mõeldes on võib-olla ka õige, kuigi kindlasti on erandeid - kui mitte just šedöövreid, siis täiesti talutavalt vaadatavaid linateoseid. Kuigi jah, järele mõeldes tuleb esimese hooga selgelt vaid kaks meelde ja kumbki pole sõna otseses mõttes muinasjuttude linaletoomne: üks neist võtab aluseks vendade Grimmide enda rännakud, näidates neid šarlatanidena, kes ometi on sunnitud lõpuks millegi üleloomulisega silmitsi astuma, ja teine on seriaal, kus esineb küll rohkelt muinasjututegelasi, aga milles nad on omapäraseks seguks kokku miksitud.
Ühe iseäraliku mõtte tõi pähe teaduskülgedel leidunud vestlus Soome kliimaajaloo uurijatega, kes kõige muu huvitava seas sõnasid: "XVIII sajandil hakati huvituma kliima soojemaks muutmisest. Levis idee, et see on saavutatav puude maharaiumise ja maade ülesharimise teel. Pandi tähele, et lumi sulas kiiremini puudeta lagedamatelt aladelt, mis neelavad päikesekiirgust enam kui metsaalad." Kas tõesti võib siit vedada joonekese troopiliste metsade maharaiumise ja globaalse soojenemise juurde?
Veldre Anto jätkas oma infoühiskonna "hereetilist" käsitlust, võttes seekord vaatluse alla demokraatia ja selle vormid või õieti lausa riikluse tervikuna. Siin ei olnud ehk küll nii omapäraseid mõtteid kui mõneski varasemas osas (võib-olla küll on see seisukoht kallutatud mu enda (eel)arvamuste tõttu), aga lugemist vääriva tekstiga on kahtlemata tegemist, kas või juba õhku heidetud ideede pärast.
Sirbi vahele lisatud kultuurkapitali eelmise aasta viimase kvartali rahajaotuse lehekesest võis aga teada saada nii seda, et eesti keelde on jõudmas Spinoza "Eetika", et paistab, nagu oleks lahti läinud täieline Hargla Indreku buum - raha oli eraldatud lausa kolmele tõlkele, vastavalt läti, saksa ja prantuse keelde -, kui ka seda, et maru paljud inimesed on saanud "üheaastast loomingulist stipendiumit". Kirjaniku või loomeinimese palka küll veel ei ole, aga ega see nüüd väga palju ei erine ka ...
Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment