Reedesed mõtted

Päev.

Tänases Sirbis oli mõndagi huvitavat lugemist. Hea klassivend Kerikmäe Tanel oli koos Nymani-Metcalfi Katriniga kirja pannud kindlasti aeg-ajalt meeldetuletamist väärivaid mõtteid riikluse teemal, pöörates erilist tähelepanu just kõige olulisemale: mis on riik (kõige üldisemalt) ja kuidas riigiks saadakse. Puudutades mõistagi eelkõige seda tänapäeva rahvusvahelistes, aga üldse igasugustes tooniandvat pinget, mis valitseb kahe vastandliku mõiste, territoriaalse terviklikkuse ja rahvaste enesemääramisõiguse vahel. Mis omakorda on inimajaloo ühe suurema häbipleki, väärsünnitise, mida nimetatakse Vestfaali süsteemiks, tagajärg, mis on toonud kaasa nõndanimetatud rahvusriikluse ja muud jubedused, mida eriti Euroopa elanikud on viimasel mõnesajal aastal pidanud üle elama. Loomulikult ei olnud kahel autoril võimalik kõigest leheküljel eriti põhjalikult teemasse süveneda, aga aeg-ajalt on hea meelde tuletada mõningaid põhitõiku, näiteks seda, et reaalses poliitikas mängivad eelkõige rolli olupoliitilised otsustused, mitte mis tahes kujul sätestatud õigus, isegi kui viimast usinalt argumendina kasutatakse.

Kas sellest tingituna, et mainitud loos oli juttu Palestiinast, või mingil muul põhjusel oli lehes jagatud ruumi kahele Iisraeli-teemalisele raaamatuarvustusele. Annuse Amar oli kirjutanud Sebagi Montefiore Simoni suurteosest "Jeruusalemm", pöörates tähelepanu selle raamatu mõningatele vajakutele, mis torkavad kindlasti silma inimestele, kes on piirkonna ajalooga paremini kursis - kuigi märkimisväärseid ja olulisi vigu ei paista arvustaja siiski olevat leidnud. Mõneti üllatav oli artikli üsna tugev politiseeritus. Sellise teema puhul pole see muidugi mingi üllatus ja maailma raamatuarvustuste reas leiab nii selle kui ka veel paljude teiste teoste kohta kahtlemata lausa raevukalt poliitilist vahtu pritsivaid arvustusi, aga eestikeelses arvustustraditsioonis on valdavalt püütud hoida siiski suhteliselt neutraalset tooni. Mitte et ma seda kuidagi pahaks paneks, pigem on see isegi hea ja ärgitab rohkem kaasa mõtlema, olgu siis lugeja arvamus kirjutaja omaga sarnane või sootuks erinev. Teine samateemaline arvustus oligi poliitiku Meikari Silveri sulest teosele "Iisraeli riigi ajalugu", mis otsekui kontrastina oli just selline neutraalsemat tüüpi (või õigem oleks vist öelda, et poliitilised seisukohad olid tunduvalt varjatumad).

Eelmise nädala Hennoste Tiidu väga põnevale mõtteavaldusele vastu kajades oli Tamme Marek lahanud veidi põhjalikumalt kirjastuste rolli nüüdsel uuel "e-ajastul". Ilmselt ei sisaldanud see asjaga rohkem kursis inimeste jaoks erilisi üllatusi, aga ma usun, et selliseid artikleid on kas või selleks vaja, et kummutada üsna levinud arusaamasid kirjastuste kohta. Selles mõttes kahtlemata vajalik lugu, mille lõpetas küll kurvapoolne noot, mis ennustas kui mitte kadu, siis vähemalt tõsist ümberkujunemist raamatupoodidele. Mille üle ei tasu tegelikult imestada, sest seda on olnud täheldada juba pikemat aega (pikem aeg on võib-olla palju öeldud, aga ütleme siis, et aastaid): raamatukauplused ei ole enam kaugeltki kohad, mis kauplevad ainult raamatutega, võib-olla lisaks ka mõningate raamatutega lähemalt seotud bürookaupadega, näiteks kirjutamisvahendite ja paberiga, vaid aina enam on neisse leidnud tee kõik need moodsad multimeediumid, küll ehk endiselt mõneti raamatutega seotult, aga juba palju lõdvemalt - kui võtta müüki ja reklaamida ennast kui raamatupõhiste filmide müüjana, siis miks mitte laiendada valikut ka nende filmide arvel, mille taga enam raamatut ei seisagi... Rääkimata sellest, et üha enam on raamatukauplused ka eriti laste, aga ka vanemate meelelahutuskohaks. Kõike seda võib näha siinsamas Eestiski, aga ehk veel enam mujal maailmas, nii-ütelda kultuurimetropolides...

Veel raamatutest kõneldes oli Talvistu Enriko saanud rohkelt ruumi Alttoa Kauri hiljutise Tartu Jaani kiriku raamatu kohta arvamuse avaldamiseks. Väga hea ülevaade nii teosest kui ka probleemidest, mida selles teoses pole piisavalt lahti kirjutatud - seda küll mitte etteheitena autorile, mis nähtavasti oleks lihtsalt ülekohtune. Nauditav on lugeda asjatundja juttu teise asjatundja kohta.

Sirbi viimasele leheküljele jõudes ja seal pealkirja "Rahvaloendus ja soome-ugri" nähes tekkis kohe ebamäärane pelgustunne, nagu paraku ikka, kui jutuks tulevad need idapoolsemad sugulasrahvad. Ja Prozese Jaak ei "petnud lootusi": täpselt oodatult tumedates värvides oligi kirjeldatud soomeugrilaste masendavat saatust selle riigivõimu ikke all, mille alt eestlased õnneks paarikümne aasta eest vabanesid. Ei saa ju inimestele ette heita, et nad suurema ja võimsama kultuuriga sulanduda tahavad, aga kui see käib poolenisti või kolmveerandisti sunniviisiliselt ... Ja nii see ju Venemaa Föderatsioonis paraku käib. Igatahes viimase kahe rahvaloenduse andmete võrdlemine, mis antud artikli sisuks oli, ei sisenda küll mingit vähegi märkimisväärset lootust, pigem vastupidi.

Loetud: Tuna 1/2012
Vaadatud: Elas kord... (FoxLife), Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)