Kolmabased mõtted

Tänase päeva nael oli kahtlemata väljaskäik sihiga külastada kirjanike liidu korraldatavat kirjanduslikku kolmapäeva, mille teemaks seekord oli "Tõlkija hääl" ja kus pidid esinema hiljutised kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkepreemia nominendid (kellest osa neist ka nüüd või varem samuse preemia pälvinud), täpsemalt Einbergi Veronika, Tomasbergi Leena ja Martsoni Ilona. Õigupoolest oli noid nominente ju rohkemgi, lausa kaks korda nii palju (ja kõik väga väärt tõlgete eest), aga paraku mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel said vaid nimetatud kolm kohal olla. Ja kuigi ürituse intervjueerimise või vestlusringi juhtimine pool, kuidas seda nüüd öeldagi, omajagu lonkas, oli ometi päris huvitav kuulata, mida nad oma tööst ja tegemistest kõnelevad.

Eelkõige ja peamiselt keerles kogu jutt muudkui ikka ja jälle üles kerkinud väite ümber, nagu oleks tõlkimisest kõnelemine kui mitte võimatu, siis asi, mida ometi miskipärast ei tehta. Nojah, mainitud kolmik oma sõnaosavusega tõestas veenvalt, et see väide on puhtalt õhust võetud ega oma mingit alust - või kui üldse omab, siis vaid küsija peas ja mingi spetsiifilise asja kohta, mida võib-olla lihtsalt pole veel küsitud ja sestap ka vastatud.

Sest, kui nüüd enda mõtete juurde minna, ongi suur osa elust üht- või teistpidi tõlkimine: igal hetkel tõlgib inimene nähtut, kuuldut ja muudmoodi adutavat muudkui enda olemasolevasse ning lakkamatult kujunevasse meelelaadi, et olevale reageerida või reageerimata jätta. Ja õigupoolest on igasugune arvamus, taas kõige laiemas tähenduses, just sellesamuse tõlkimise tulemus. Nii et õigupoolest on igasugune argumenteeritud arvamus, mille puhul näidatakse ära sisend ja arutluskäik, kuidas tulemuseni jõutakse, juba rääkimine tõlkimisest. Ent mu meelest on ka siis, kui sellelt üldistavalt tasandilt alla laskuda selle juurde, mida tavapäraselt tõlkimiseks nimetatakse, piisavalt juttu olnud, kuidas seda tehakse, miks seda tehakse, milliste meetoditega, millistes tingimustes ja nii edasi ja nii edasi.

Mis muidugi ei tähenda, et tänane vestlusring oleks olnud liigne. Vastupidi, isegi kui tõlkimisest mitterääkimise väide mu arvates sugugi tõele ei vasta, on see tegevus nagunii väga individuaalne, mistõttu kuulda järjekordse tõlkija juttu oma tegevusest annab nii või teisiti mingi uue vaatenurga. Seda hoolimata sellestki, et nagu ütles üks kõnelejatest, poleks ta teise kõneleja asemel sama teost tõlkides nähtavasti midagi märkimisväärselt teisiti teinud - kui ka tema sõnu tõe pähe võtta - ja selles pole põhjust kahelda -, oleks peaaegu kindlasti lõpptulemus olnud ikkagi mingite nüansside poolest teistsugune. Sest kui ka tõlkimisel määrab eelkõige tooni originaali autor ja seepärast võivad kaks tõlget olla väga sarnased, on ometi igal tõlkijal, nagu õigupoolest ka igal lugejal, ikka oma isiklik arusaam sellest, mis paratamatult avaldub ka tõlkes, mõnes mõttes niisiis arvamuses originaalist.

Aga eks sai seegi tore üritus lõpuks otsa ning koduteel astusin läbi elukohalähedasest superhüpergigamegakaubanduskeskusest, kus mind ootas ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin lahti ja välja öeldud (lisaks veel paar raamatut, mis tegelikult jõudsid mu kätte pisut varem, aga mille omandamise fakti ma ei ole seni ajaveebis teatavaks teinud).

• U. Eco. Foucault' pendel
• R. Dawkins. Isekas geen
• M. Blanchot. Kirjandus ja õigus surmale. Valik tekste
• K. Paas, K. Krjutškova. Andrus Ansip - halva iseloomuga tark poiss
• S. Järve, V. Eskla. Puude ja põõsaste lõikamine
• G. Samuelsson-Brown. A Practical Guide for Translators. Fifth revised edition
• M. Lukens Noonan. Ühe mantli lugu

Loetud: Tehnikamaailm 5/2014
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Oborona Sevastopolja (PBK)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: valesti mõistetud Venemaa? (Postimees, 07.05.2014)