Nagu pühapäeviti ikka, oli ka täna peamiseks ja meeldejäävaimaks sündmuseks külaskäik ema juurde. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas rajalt mahavõtmist toeka kõhutäiega - rajalt maha seepärast, et seekord oli üle mõningase aja taas serveerimiseks välja pakutud mu absoluutne lemmik, nimelt kartulipuder hakklihakastmega (omletist kui tiiserist kõnelemata, loomulikult) - kui ka hilisemat tublit peatäit, seda viimast siis ikka mõistagi ristsõnavihikute kujul, mille seas oli täna ka Meistriristik, mis tähendas seda, et lahendamislusti ja -vaeva jagus hiljemgi, juba kodus olles.
Ühtlasi sain imetleda ema väljapanekut oma isa, see tähendab minu vanaisa kohta, mille ta kavatseb üldsusele avalikuks teha nädala pärast peetavatel tõstmisvõistlustel Albus, mis toimuvad just nimelt vanaisa auks ja meenutuseks. Ikka päris palju pilte on sellest omaaegsest "rahvavaenlasest" alles ja nüüd, viimastel aastatel, ka mõningad kirjasõnna jõudnud kajastused, samuti üksikud auhinnaks saadud esemed. (Ma ei ole selles muidugi päris kindel, aga ma natuke kahtlen, et tänapäeval antakse näiteks auhinnalisele kohale tulemise korral autasuks graveeringuga hõbelusikaid või muud sellist, kuidas öelda, "olmenänni", aga paistab, et 1930. aastatel oli see suhteliselt levinud.) Igatahes tundus, et nii palju kui nõndaütelda koduste vahenditega võimalik, annab see väljapanek vanaisast küllaltki hea ülevaate. (No ja näitab muidugi ka seda, kuidas vanaisa tõstjapisik on edasi kandunud nii tema pojas ehk minu onus kui ka lapselapses ehk mu vennas.)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment