Tavaline tööpäev, mille lõpupoole tõi elevust ja ärevust ja muidki tundeid Eesti jalgpallikoondise järjekordne mäng, milles sel korral oli vastaseks Leedu. Eelmine mäng Sloveeniaga muidugi andis kõigest hoolimata sellise positiivse toonuse ja ootuse, et kui ka mõne päeva pärast Inglismaa vastu läheb raskeks nii või teisiti, siis Leedu vastu võiks ehk päris korraliku ja mõistagi samamoodi positiivse tulemusega mängu teha. Ootused ja lootused täitusid selles mõttes, et mängul oli tõepoolest positiivne tulemus, teisisõnu üks võistkond võitis, mitte ei jäänud see viiki - aga paraku ei olnud see võitja Eesti.
Mäng ise oli valdavalt selline suur pusimine ja närveldamine, ilma erilise ilu ja huvitavusetagi. Vähemalt umbes esimese kolmveerandi või nii ulatuses ehk seni, kuni Eesti väravavaht pudistas palli ja leedulased osavalt selle väravasse tõukasid. Seejärel läksid eestlased natuke elavamaks, aga tulu sellest paraku ei tõusnud. Eks seal võib palju põhjusi olla, aga peamine on pigem see, et mingil põhjusel ei suutnud Eesti eriti esimesel poolajal näidata isegi mitte seda söödutaset, mis oli olemas Sloveenia mängus (ja mida ma tookord nimetasin hädasti parandamist vajavaks). Iseenesest polnud leedulastegi mäng kuigi hea ega vaatamisväärne, vähemalt mitte sellise suhteliselt võrdse vastase nagu Eesti vastu, aga jah, kui ikka ise löögile pääseda ei oska, siis ei ole paraku ka midagi väga nuriseda, kui tulemus tuleb selline nagu tuli ...
Tänase päeva palju positiivsema poole peale võib aga kanda ühe, kuidsa öelda, maitseelamuse. Ma eile mainisin läbikäimist ühe tuttava juurest, kes pani armsalt kaasa paar purki õunamoosi. Või nii ta ütles, lisades, et üks on pisut vedelam, teine paksem. Ma ei olegi päris kindel, kumma purgi ma nüüd täna maitsmiseks välja võtsin, aga igatahes läks nii, et ma mõtlesin, et võtan paar lusikatäit maitseks ja siis jätan paremaks ja mõnusamaks ajaks seisma. Need paar lusikatäit ma muidugi võtsingi, aga oma suureks üllatuseks avastasin seejärel, et purk on nagu naksti tühjaks saanud :-)
Siinkohal tuleb ja tasub kahtlemata meenutada, ütleme, et väikeseks selgituseks, seda, kuidas mu lapsepõlves oli müügil toode nimega "Õunakaste" (tänapäeval öeldaks ilmselt püree või võib-olla mehu, aga toona piisast kastmest küll). Ja kuidas see mulle nii hirmkangesti maitses, et ma igal vähegi võimalusel (see tähendab kui kohalikus külapoes või mõnes muus poes, kuhu ma sattusin, muidugi parajasti ikka seda oli ja et oli ka raha selle ostmiseks) seda ikka hankida püüdsin ja naudinguga suhu kummutasin. See oli muidugi lapsepõlverõõm, sest kui ma kunagi 1990. aastatel sama nimega (võimalik, et toodetakse seniajani, siis igatahes toodeti) purgi poest hankisin, siis oli see muutunud mingiks palju vedelamaks ja maitsetumaks, kuidas öeldagi, lögaks. Aga see, mis mul täna asjast õieti aru saamatagi purgist täitsa ära haihtus, oli just selline "õunakaste" nagu lapsepõlves, ma julgeks öelda, et kohe täitsa igas mõttes ja aspektis. Olgu selle valmistaja ka siinse ajaveebi vahendusel igati ära tänatud ja õnnistatud!
Loetud: TM Kodu ja ehitus 10/2014
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli EM 2016 valikmäng: Leedu-Eesti (ETV)
No comments:
Post a Comment