Konkreetsemalt ajendas mind seda lugu kirjutama kohanimi, mis originaalis kõlab Луганськ, eesti keeles aga varieeruvalt Lugansk (ametlik) või Luhansk (seni mitteametlik). Et algul oli tegu peamiselt internetiuudistega, kus Luhansk vohama hakkas, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu, sest teadaga, selliseid uudiseid vorbitakse enamasti ja pahatihti kiirustades, mängides rohkem aja kui täpsuse peale. Ent äsja sattus mulle kätte ajakiri, üks neist mitte kuigi paljudest, mis vähemalt mu silmis on seniajani olnud väga hea keelekasutusega ning ka mitmes muus mõttes igati eeskujulik, sealhulgas üldjuhul ka kõikvõimalike võõrnimede kirjutamises osas. Nüüd aga esines sealgi Luhansk. Olgu, see oli luuletekstis, kus ehk võib rohkem vabadusi võtta, eriti kui see tundub õigustatud - aga praegusel juhul ei tundunud see nii olevat. Ja ei olnud ka saatesõnas, kus mõni kohanimi oli kenasti esitatud ja isegi ühel juhul toodud ära nii vene- kui ukrainapärane variant, ühtegi märkust selle kohta, miks just niimoodi (samuti oli seal isikunimi Serhi, samamoodi ilma selgituseta, miks just nii).
Et asjale paremat valgust heita, tuleb alustada pisut kaugemalt. Eesti keeles, nagu paljudes muudeski keeltes (aga siiski mitte kõigis, mõeldagu kas või meie Balti naabrite peale), kehtib reegel, et üldjuhul tuleb nimesid kirjutada nii, nagu neid kirjutatakse originaalkeeles. Kui tegu on ladina kirja kasutavate keeltega, siis ei teki tavaliselt raskusi - on üksikud traditsiooniga põhjendatavad erandid ning mõned lihtsamad mugandused, aga muidu kirjutatakse nii nagu originaalis.
Keerulisemaks läheb asi keeltega, mis kasutavad mõnda muud kirja. Siin valitseb rusikareegel, et esmajärjekorras on eelistatud vastava keele kasutajate enda loodud latiniseering (kui seda pole, siis lähtutakse enamasti inglise keelele, aga mõnikord ka mõnele muule keelele tuginevast tavast, aga ma pole päris kindel, kui palju niisuguseid keeli veel alles on - väga suurt tabelit erinevate eesti keeles kasutatavate transkriptsioonidega võib näha näiteks siin). Ka see rahuldab enamasti küllaltki hästi eesti keeles kirjutajate-rääkijate vajadusi, kuigi tuleb kohe mainida, et teatavat raskust tekitab asjaolu, et valdav osa nõndanimetatud omaladina tabelitest on loodud inglise keele häälduspilti arvestades, mis aga teatavasti on eesti keele seisukohalt vaadates nii mõnigi kord küllaltki võõrastav (ma ise olen sellega kokku puutunud näiteks araabia nimede puhul, kus mõistlikum oleks tugineda meile häälduslikult lähemale saksa transkribeerimistavale).
Mõne keele puhul on aga Eestis peetud paremaks luua oma transkribeerimissüsteem. Kui nende ajalukku vaadata, on põhjus ka üsna selge: enamik neist on loodud 1970. aastate keskel, ilmselge põhjusega mitte kasutada tuimalt vene keelest üle võetud nimekujusid, mis mõnelgi juhul tekitab päris tublisti moonutusi. Praeguseks hetkeks kehtib neist meie oma "tähetabelitest" üksteist, nimelt:
- armeenia
- bulgaaria
- gruusia
- kasahhi
- kirgiisi
- kreeka
- serbia
- tadžiki
- ukraina
- valgevene
- vene
- (varem olid tabelid ka aserbaidžaani, türkmeeni ja usbeki keele kohta, aga et need on nüüd läinud üle ladina kirjale, on neil rohkem ajalooline tähendus)
Seda, milline näeb välja ukraina transkriptsioon, näeb vastavast tabelist. Lühemalt on selle kokku võtnud Pälli Peeter keelenõuande leheküljel. Üldiselt on sellest tabelist ka kinni peetud, eriti pärast seda, kui mõne aasta eest muudeti mõistetavamaks nende erinevate ukraina i-de ja õ-de ümberpanemisviisi (eks nendegagi on seniajani häda omajagu, aga vähemalt mulle tundub, et mitte enam nii palju). Aga jah, on üks täht/häälik, mis on hakanud viimasel ajal, Ukraina uudiste sagenedes rohkesti segadust tekitama ja see on seesama, mis avaldab oma mõju Luganski/Luhanski juures.
Selle selgitamiseks peab alustama sellest, et ukraina keeles on õieti kolm tähte, mis praegusel juhul mängu tulevad:
a) kõigepealt х, mis antakse eesti keeles edasi h-tähega ja ka hääldub enam-vähem samamoodi. Siiski tuleb arvestada, et see hääldub esinemise korral ka sõna alguses, erinevalt eesti keelest, kus täiesti õigustatult on mitu korda tõstatatud küsimus sõnaalguse h ka kirjapildist kaotamise kohta ja kus see on alles jäänud vaid ajaloolise traditsiooni tõttu. Ja ka üldiselt on see mu meelest õige pisut "tugevam" häälik kui tüüpiline eesti h.
b) teiseks ґ, mis antakse eesti keeles edasi g-tähega ja ka nii hääldub. See täht on omamoodi iseärak: kasutusel küll juba ammuaega, aga enamik tänapäeva inimesi vähemalt siin Eestis usutavasti seda ei teagi, sest 1933. aasta väidetavalt tublisti ideoloogilisest taagast kantud keelereformiga see ukraina tähestikust kaotati ja toodi sinna tagasi alles 1990. aastal. Tõsi, mitte ainult sel põhjusel ei ole sel tähel ukraina keeles-kirjas ka väga suurt tähendust: peamiselt kasutatakse seda võõrnimede/sõnade korral, omasõnu, kus seda kasutataks, peaaegu polegi. (Ka viimases ukraina keele õigekirja käsiraamatus öeldakse, et ei peaks pidama sugugi valeks selle mittekasutamist.) Ehkki samal ajal häälduses g siiski esineb, aga seda antakse enamasti edasi hoopis
c) tähega г, mida eesti keeles esitatakse samuti g-tähega, aga mis ei hääldu (üldjuhul ja eriti sõna alguses) sugugi nii. Selle tähe peamist hääldust on õieti raske isegi seletada, aga ma usun, et paljud on siiski seda ühes või teises kontekstis kuulnud. Keeleteaduses nimetatakse seda heliliseks glotaalseks frikatiiviks, see tähendab kõrihäälikuks, ja nagu ma leidnud olen, eksisteerivat selline häälik ka näiteks soome keeles (näiteks on toodud sõna "raha" - ma ise soome keelt ei oska, sestap ei tea ka, kui palju see eesti keele hääldusest eristub, aga nähtavasti siis omajagu).
Nüüd siis selle segaduse juurde. Selle on tekitanud peamiselt see, et ukrainlased lõid 1990. aastatel omaladina transkriptsiooni, milles leiti, et inglise keele iseärasusi ära kasutades on mõistlik anda г edasi h-tähega (erandiks tähekombinatsioon зг, kus zh tekitaks segadust ja mida seepärast antakse edasi kujul zgh) ja х täheühendiga kh. On päris ilmne, et eesti keeles kõlaks eriti viimane üsna eksitavalt, mis usutavasti on ka olnud põhjus, et eesti transkriptsioonitabelit ei ole selles osas muudetud, ehkki on lisatud märkus, et г hääldus sarnaneb rohkem h-ga kui tegeliku g-ga.
Võimalik, et siin oleks ruumi edasi mõelda, kuidas täpsemalt ukraina nimesid edasi anda, nii et nende häälduspilt paremini selge oleks, eriti nüüd, kus ka ukraina kirjas on tagasi see "päris" g-täht. Teisest küljest, arvestades viimase vähest levikut ja kasutamist peamiselt "siseotstarbeks" võõrnimede edasiandmisel, ei ole selleks võib-olla siiski põhjust ja võib leppida edaspidigi teadmisega, et nii umbes 90 juhul 100-st tuleb ukraina nimedes esinev g välja öelda sellise tugeva rögiseva h-na (ja ülejäänud juhtudel kas g-na või v-na - aga eriti seda viimast esineb peamiselt käänamise korral, nii et nimekirjutusse see märkimisväärselt ei puutu). Eeliseks oleks muidugi see, et nii on ka "tagasitõlkimine" hõlpsam: kui eesti keeles on g, vastab sellele ukraina keeles г ja asi ants (nagu öeldud, on ґ esinemine seniajani äärmiselt harv, nii et selle võib peaaegu arvestamata jätta, pealegi, nagu viidatud, ei peeta ka ukraina keeles selle asendamist г-ga veaks).
No comments:
Post a Comment