31.1.15

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli ehk veel isegi ägedam kui eelmine ja sestap jätkuvalt tõusujoones minev, kuigi teiselt poolt tuleb sama jätkuvalt nentida, et nagu ei saa millegi kasv olla lõpmatu, võis juba seekord täheldada sedagi, et huvipakkuvaid lugusid on natuke vähem.

Numbri avas Kuldkepi Mart vana teema üle - kas Eesti ikka on Põhjamaa või mitte - arutledes ja üsna loogilisele järeldusele jõudes, et kui ka on, siis vaid osaliselt, üheks oluliseks põhjuseks kas või juba see, et kui Põhjamaadel on maailmas teatav kuvand (milline iganes see siis täpselt ka ei oleks), siis Eestil on sinna juba puhtajaloolistel põhjustel veel tükk aega tatsuda. Iseasi, kas üldse tingimata tahetakse tatsuda, leiab autor põhjust kahelda.

Küll aga hämmastas mind veidi loos leidunud väide, et omaaegne, nüüd juba sadakonna aasta taha jääv Eesti iseseisvumine olevat olnud rootslastele üllatus. Või nagu autor ütleb: "Rootslastele, kes Eestist õieti midagi ei teadnud ja olid harjunud nägema seda Venemaana, tulid sellised ambitsioonid üllatusena." Ma ei julge muidugi vastu vaielda inimesele, kes just selle perioodi Eesti-Rootsi sidemeid on lausa doktoritöögi tasemel uurinud, aga kahtluseuss jääb hinge: kas tõesti need rootslased, kes veel 1790. aastal olid käinud Tallinna all lahingut löömas ja kes XIX sajandil olid kujundanud Karl XIIst suure romantilise kangelase, kes paraku jäi alla suurele idanaabrile ja kaotas rohkelt alasid, sealhulgas sellesamuse Eesti, ei mäletanud midagi Eestist? Et iseseisvumissoov võis üllatusena tulla, selles pole põhjust kahelda, eks see tuli paljudele üllatusena, isegi siinsamas Eestis leidus neid, aga et Eestit (ja muidugi Lätit ka, st Balti provintse tervikuna) oldi harjunud nägema Venemaana, tundub siiski pisukese liialdusena. Aga noh, see on ainult selline kahtlus, nagu öeldud, ühel pool on perioodi uurija arvamus ja teisel pool ainult minu asjatundmatu kõhklus.

Tõelise avapaugu andis numbrile aga Paku Triinu pikk ja sädelev arvustus hiljaaegu ilmunud Carlyle'i Thomase teosest "Minevik ja olevik". Ma kunagi ülikooli ajal ühe historiograafialoengu'käigus pidin kohustuslikus korras mõnevõrra Carlyle'i lugema ja mulle ta suurt muljet ei jätnud: varase poleemilise ajalookirjutuse ajajärgu ajaloolased võivad küll olla stiililt head, võib-olla isegi nutikalt ja osavalt lugu põimida, aga nende narratiiv kipub olema liiga auklik, et sellest eriti rõõmu tunda. Põhimõtteliselt umbes samale järeldusele jõuab ka arvustaja, tehes seda küll siinöeldust palju mõjusamalt ja vaat et sama poleemilis-kujundlikult.

Veel suuremat rõõmu valmistas aga see, et kui tihtipeale on isegi suuremate tõlketeoseid käsitlevate artiklite juures tõlge kui selline üsna ära unustatud või mainitud vaid paari lausega, siis Paku Triinu oli kirjutanud lausa spetsiaalse lisaloo (veebis osutatu lõpus), mis vaatles just teost tõlke seisukohalt. Ja kuigi ta lõpuks möönab, et "vähemalt loetavuse poolest võib tõlget pidada siiski suhteliselt õnnestunuks", siis eelnevat turmtuld nii lapsuste kui ka tõsiste kaheldavuste pihta silmas pidades tundub rohkem, et tegemist on rohkem "halastuslasuga" :-)

Kuigi Sirbi kirjandustoimetaja Larmi Pille-Riin leidis oma kolumnis veidi nukralt, et (kirjandus)kriitika avaldamisvõimalused on mandunud sinnamaani, et mis tahes teose autor/tõlkija peaks lausa õnnest lakke ja sellest läbigi kargama, kui tema teos arvustamist leiab, siis õnneks oli just selles numbris lisaks juba mainimist leidnud Carlyle'i (k)arvustusele vaatluse alla võetud ka näiteks Montefiore Simon Sebagi romaan ja veel nii mõnigi teos - mõned (nagu ka Montefiore oma) tõesti juba 2013. aastal ilmunud.

Aga näiteks üks matemaatikateos, mis samuti tänases Sirbis käsitlemist leidis, on siiski üsna värske. Oleski Peetri kirjutisi on alati nauding lugeda, isegi kui mõnikord läheb päris raskeks selle õige tuuma äratabamine ja mitmed sisemised keerud ja käärud kipuvad silmanägemise ja mõtlemisvõime päris krussi ajama. Nagu ka seekordses loos. Põhimõtteliselt oli see muidugi poliitiline artikkel, ühelt poolt suunatud praeguste riigivalitsejate (vähemalt kirjutaja arvates) nukra haridustaseme (eriti reaalteaduste mõttes) pihta, teiselt poolt kirjutaja sugugi mitte esmakordne kurtmine hariduse, eriti kõrghariduse mitmeti viletsa seisu üle (jällegi eriti reaalteaduste osas), kolmandalt poolt mõnus pilguheit teaduse ajalukku ja neljandalt poolt, nojah, eks lugu peab lugema, et kõik need arvukad pooled sealt üles leida.

Tarandi Kaarel oli aga vaadelnud alles äsja ka ETV ekraanil näha saadud päris vastset dokumentaalkaadritega filmi Eesti iseseisvumisajast, mis vaatles kõike seda eelkõige toonase Islandi välisministri silme läbi. Stsenaristide seast Tarandit ei leia, aga kogu kirjutatu kõlas küll just nii, nagu oleks ta ise mõelnud, kuidas sellist filmi teha, ja nüüd need mõtted paberile pannud. Väga kenasti kokku võetud, mu arvates.

Suur osa tänasest Sirbist, täpsemalt keskmine 12-leheküljeline plokk, oli pühendatud Kultuurkapitali teemale, nii selle praegusele olukorrale kui ka võimalikele muutustele. Küllap see mõnelegi on päris huvitav teema, mulle ehk mitte nii väga, aga näiteks Väljataga Märdi lugu võttis küll paljud asjad väga kenasti kokku. Ja ei saa muidugi mainimata kätta (:)kivisildnikku, kes ka, omamoodi nagu ikka, võttis asju kokku ja pani üheselt paika.

Ent kõige selle juures jäi kuidagi imelik ja mõru tunne suhu ja mujale Lõhmuse Marko loost, mis kõneles mitte enam "kulkast", vaid juba kultuuriministeeriumi muusika valdkonna eelarvest. Pealkiri oli mõistagi mu jaoks ligitõmbav: "... ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline". Aga selle mulle huvitava osa juurde jõudis ta alles lõpus: nimelt ei ole autor sugugi rahul, et kultuuriministeerium on, arvatavalt täitsa iseomase arust, otsustanud eraldada toetust punklaulupeole (jah, seesama Rakveres peetud/peetav asjandus). Lõhmuse seisukoht on kokku võetud nii:
Subkultuurina on pungi ideoloogiaks ikka olnud kehtiva võimu halastamatu kriitika ning eristumine peajoone- ja dominantkultuurist. Kui nüüd tõesti Rakvere punklaulupidu soovis ennast seada samasse ritta nende kõrgkultuuri ja peajoonesündmustega, mis KMilt raha saavad, diskrediteerib selline valitsuselt raha vastuvõtmine lihtsalt eesti punki. Kui aga ministeerium ise läks tollele punkpeole raha pakkuma, käitub ta totalitaarse ühiskonna kultuuriaparaadina, kellel on subkultuuridega kokkupuutumisel kaks käitumismalli: keelame jõuga ära või, kui see ei õnnestu, paneme riigi rahast sõltuma. Päris jubedad variandid mõlemad.
Mu meelest on ta siin aga täielikult mööda pannud. Jah, pungi "ideoloogia" (ehkki punk iseenesest pigem on ka ideoloogia kui sellise vastane) on tõepoolest õigesti ära tabatud, aga punklaulupidu paraku ei taha (ja ma tunnen, et ma pole selles arvamuses üksi - ei viitsi hakata internetist viiteid otsima, aga neid mõtteid on avaldatud varemgi) sugugi selle alla mahtuda. Tõsi, seal lauldakse punklaule, aga nii palju kui mina olen aru saanud, on see ikka rohkem ajaloo- ja nostalgiaüritus, meenutus sellest, milline teataval määral ühiskondagi muutev jõud pungil omal ajal oli. Või kui teisiti öelda, siis on sel üsna vähe pistmist tänase päeva "pungiskeenega", eelkõige kõlab seal, mis on ühe laulupeo puhul ju lausa loomulikki, ikka "klassika" Ja sellisena võib seda pigem võrrelda, ütleme, Kreegi või Tubina mälestuspäevadega, millele raha eraldamist, ma usun, ei peaks ükski muusikakultuuri ajaloost lugu pidav isik sugugi sobimatuks (jajah, iseasi on see, et kindlasti võib leida mõningaid muid üritusi, mis ehk väärinuks seda toetust rohkem), mitte aga sugugi pidada "eesti pungi" (jah, mis see õieti üldse on või olema peaks? juba pungi enda mõiste suuresti välistab sellise koosluse) ja valitsuse õudu ja õõva tekitavaks koostööks.

Numbri lõpetas aga meeoleolukas, kirjutatud küll miskipärast pseudonüümi taha varjudes, pilguheit Sirbi minevikku. Väga vahvad mälupildid ja nauditavas keeles ja stiilis.


Loetud: Sirp, 30.01.2015
Vaadatud: Kes? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Ilmunud tõlked: Carlos Ivan Vargas: e-Eesti ehk lihtsuse keerukus (Postimees, 30.01.2015)

30.1.15

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpis mõnevõrra üks väljaskäik. Nimelt olin ma möödunud aasta lõpul saanud õige mitme Rahva Raamatu boonuskaardi omanikuks ja ühtlasi selgus, et üks hea tuttav on parajasti Tallinnas käimas, kellega oleks maru mõnus kuskil kesklinnas, soovitatavalt raamatute läheduses kohtuda. Mõeldud-tehtud ja nii me keset linna samuse raamatukaupluse õdusas kohvikus kokku saimegi ning poolteist tundi lõbusalt veetsime. Aga et tegu oli raamatukauplusega ja mul olid nood boonuskaardid, siis ei saanud mõistagi mööda ka koduse raamatukogu täiendamiseta, millised täiendused olgu ka siin ära mainitud:




Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: mitte muhvigi

29.1.15

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Puudutus (TV3)

28.1.15

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: Plekktrumm (ETV2), Vice: Mängimine tuumatulega; Kedagi ei jäeta maha (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

27.1.15

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: Välisilm (ETV), Need, kes julgesid (ETV)

26.1.15

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse traditsiooniline külaskäik ema juurde. Mis, nagu ikka, tähendas kopsakat kõhutäit ja parajat peatäit, seda viimast mõistagi ja muidugi ristsõnavihikute kujul. Et seekord olid korraga neiks sattunud Meistriristik ja Kuma Kange, jätkus viimast lõbu loomulikult veel koduski.


Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: Battle of the Damned (Pro7)

25.1.15

Laubased mõtted

Äärmiselt napi põhitööpanusega päev, mida vähemal määral põhjustas ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, suuremal määral aga tänasele langenud Eesti ristsõnade lahendamise meistrivõistlus.

Nagu eelmiselgi aastal oli ka seekord kaheksa mõistatust ja kõik ühes jorus lahendada, ilma vaheajata. Ja nagu eelmine kord, olid need tunde järgi üpris rasked - isegi sellest hoolimata, et aega oli sel aastal juurde antud (eelmise aasta 60 minuti asemel nüüd 75 minutit), tuli ära kulutada kogu antud aeg, mis ühtlasi tähendas seda, et mingeid plusspunkte enneaegse vastuste äraandmise eest teenida ei õnnestunud. Nii palju oli küll parem, et kui eelmine aasta jäi mul tervelt kaks ristsõna lahendamata, siis sel aastal ainult üks - ikka seesama sõnade paigutamise ülesanne, mis kahtlemata ei ole mu tugevam külg sellest hoolimata, et ma mõlemal aastal olen tagantjärele endale pidanud kopsti otsaette lööma ja ennast kiruma selle pärast, et tegelikult üsna lihtsalt kerima hakkavas mõistatuses ei suutnud seda õiget alguskohta üles leida.

Sõnaga, ühtekokku tuli ka sel aastal, sarnaselt eelmisele, kaheksas koht. Nojah, eks ma loomulikult ju lootsin paremat, mõningastki tõusu eelmise aasta masendava kukkumise järel, aga kui ei suuda, siis ei suuda, midagi pole teha. Siiski, kahe aasta kogemused "uue formaadiga" on ehk nii palju mõtteainet andnud, et ma võib-olla järgmisel aastal (jah, kaheksas koht ehk esikümnesse jõudmine peaks, kui reglementi ei muudeta, tagama automaatselt osalemise ka järgmisel aastal) suudan kõik mõistatused ära teha - sest isegi üheainsa tegemata jätmine annab liigagi palju miinuspunkte, et neid ka potentsiaalsete ajavõidu eest antavate plusspunktidega tasa teha. Aga eks näeb, aasta on veel pikk ees ja mine tea, mis siis ootab - ja eriti, mis tegelikult välja tuleb ...

Igatahes teel koju astusin läbi ka elukohajärgsest suuremast universaalmagasinist, et selle arvel enda koduseid toidutagavarasid täiendada, aga ühtlasi ka samuse universaalmagasini välisseina juures asuva kapistiku juurest, mille ühes lahtris ootas mind ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud (ühtlasi lisan siia raamatu, mille sain ristsõnade lahendamise võistlusel auhinnaks:





Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Viikingid (TV6), Plahvatav päike (Kanal2), Plahvatav päike (Kanal12), Plahvatav päike (Kanal12), Plahvatav päike (Kanal12), Peata ratsanik (TV6)

24.1.15

Reedesed mõtted

Huh, polnud need väiketööd nii väikesed midagi, vaat et ligemale nädal kulus paari artikli peale ära. Aga valmis nad nüüd on, vähemalt esialgsel kujul.

Aasta algus on Sirbis kenasti alanud, aina sisukamaks paistab teine muutuvat, seni ühtlaselt progresseeruvas joones (nii et on vaid karta, et kuskil tuleb jälle langus sisse, sest leheruum on ju piiratud ja mind mittehuvitavad teemad tahavad paraku vististi ka ruumi saada).

Juba tänase numbri "avang" (ma ei teagi, kuidas selle elemendi kohta, mis (tavaliselt) lühikese numbrikokkuvõtte või mingi uitmõttena numbrit nüüdsel ajal alustab, peaks õieti ütlema) paelus tähelepanu, eriti muidugi seetõttu, et selles puudutati üht sellist probleemi, mis, mulle tundub, mind väga paljudest eristab. Nimelt näitleja (või laiemalt mingi tegelaskuju) samastamine reaalse isikuga - siin loos siis Lutsepa Aini näitel. Mulle on see täiesti võõras: jah, see maksab lausa kätte, näiteks mälumängudes, kui küsitakse filminäitlejaid, siis ma tihtipeale tean küll nende "nime", see tähendab seda, kes pildil näidatu selles filmis olnud on, aga mul pole vähimatki aimu, milline võiks olla kujutatu "kodanikunimi". Sest noh, see pole mu jaoks kuidagi oluline, vähimalgi määral: nii et lookeses esitatud probleemi mul ei tekiks - on Konstantin Päts tolles lavastuses ja on Ain Lutsepp, olgu poliitik või näitleja, ja neil ei ole minu arusaamist mööda mitte midagi, üldse mitte midagi ühist. Aga jah, paistab, et paljudel on, mis küllap jääbki mu jaoks igavesti mõistatuseks  ...

Luksi Leo oli kirjutanud juba möödunudaastase "Eesti mõtte" otsimise võistluse loo, loomulikult lihtsa, aga kutsuva pealkirjaga "Eesti riigi võimatu mõte". Huvitav oli lugeda pikka filosoofilist arutelu selle üle, miks ei ole Eesti riigi mõtet võimalik defineerida, aga mu meelest jäi siin kasutamata üks võimalus. Autor püüdis mitmeti ja edukalt näidata, kuidas ei ole võimalik samust Eesti riigi mõtet defineerida millenagi, mis *on olemas*, aga jättis täiesti arvestamata võimaluse, et see mõte võiks olla defineeritav saamisena. Või kui teisisõnu öelda, siis seda mõtet ei ole, jah, üldse mitte, vaid on ainult liikumine selle poole - ütleme, samamoodi, nagu ei ole olemas ja enamasti ei saa isegi rahuldavalt sõnastada ideaali kui sellist, küll aga saab selle poole püüelda. Ja selles püüdluses, liikumises õieti see mõte väljendubki. Või noh, kui veel täpsem olla, siis tegelikult Luksi Leogi jõuab selleni välja, kui nendib, et "Eesti riigi mõtet ei ole teoreetilises plaanis võimalik rahuldavalt sõnastada, kuid poliitilises plaanis ei ole võimalik pidevatest sõnastuskatsetest loobuda". Kas nüüd jääda rahule mõneti ootamatu tõdemusega, mida autor lõpus teeb - "Tuleks küsida hoopis vastupidi. Kuidas vabaneda ennast ainsa võimaliku tegelikkusena reklaamiva globaalse turumajanduse hegemooniast? Kuidas avada poliitiliste vaidluste väli tegelikele alternatiividele, et inimesed saaksid langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid?" -, on juba iseasi: esiteks ei oleks ma sugugi kindel, et need kaks "hegemooniat", turumajandus ja Eesti riik, kuidagi vastuolus oleksid, ehkki seda vastandust nii sageli püütakse näidata või vähemalt kuulutada, ja teiseks ei ole ma kaugeltki veendunud, et inimesed ei saa langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid. Tõsi, see ei pruugi käia kujul, millega ollakse ehk harjutud, aga mu meelest on "poliitiliselt kaalukas otsus" kas või samune "jalgadega hääletamine" elik kodumaalt lahkumine, rääkimata paljudest muudest. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et poliitika all mõeldakse traditsioonilist "riigipoliitikat", see tähendab seda, mida teevad valitsus ja meie puhul riigikogu, aga juba ammu ja liberaalse demokraatia tingimustes eriti ei ole see sugugi ainus poliitika: poliitika ja üldse poliitilisuse mõiste on sedavõrd laienenud, et isegi raske on leida valdkonda, mis ei oleks poliitiline - jah, ühte otsa pidi kahtlemata jätkuvalt seotud samuse "riigipoliitikaga", aga teistpidi tegutsemas mitte selle pikenduse või laiendusena, vaid paralleelselt, osati sõltumatultki.

Päris põnev oli lugeda suure Eesti filmi - vähemalt selles mõttes, et see on lausa Oscari kandidaatide sekka pääsenud (iseasi muidugi, palju see nüüd Eesti film on, aga olgu, eks ta mingis mõttes ju on ka) - "Mandariinid" kohta arutelu produtsendi ja ühe peamise näitleja dialoogis. Lugu tasub lugeda, selles on palju huvitavat, aga mul tekkis hoopis teistsugune uitmõte: kui poleks olnud laastavat Teist maailmasõda, mis Euroopa päris korralikult ja õige tükiks ajaks marginaliseeris, kas siis üldse keegi väga punnitaks tänapäeval Ameerika filmitööstuse auhindade pärast või üldse põeks mingi Hollywoodi pärast? Võib-olla kõneldaks hoopis Babelsbergi massitoodangust ja ihaldataks jõuda, ütleme, iga hinna eest miskise Saksa filmitööstuse organisatsiooni lõppnimekirja? Jah, aga paraku nii ei läinud ja hoopis enne Teist maailmasõda siiski suhteliselt vähetuntud ja ääremaine Hollywood/Ameerika Ühendriigid tõusis maailmas esinumbriks ...

Konsa Kurmo oli kirja pannud ülimalt mõtlemapaneva loo, loomulikult ka äärmiselt intrigeeriva pealkirjaga "Lugu sellest, kuidas inimesed digitaalseks muutusid". Kohe väga palju mõtteid tekitava loo, võiks öelda. Ühelt poolt oli siin küllaltki kenasti välja joonistatud nii kultuuri kui sellise areng ning iseloomustatud üsna hästi seda maailma, milles me praegu samuse kommunikatsiooni üüratu avardumise tulemusel elame, ja tehtud ka mõningaid järeldusi, aga teiselt poolt jäi mul kangesti südamele kripeldama lugemise juures kogu aeg saatnud tunne, et see arengujoon ja need kirjeldused ripuvad otsekui õhus, see tähendab, on konstrueeritud tagasivaatavalt, lähtudes praegusest seisukorrast (mitte aga "edasivaatavalt" ehk siis ajaloolises arengus).

Näiteks arvamus, et "Paberile kirjutamine ja trükkimine fikseeris kirjutatu, luues mulje stabiilsest, püsivast informatsioonist. [...] Internetis on info autoriteedi määratlemine hoopis keerukam. Igaüks võib infot luua ja muuta - senised autentsuse ja autoriteetsuse mehhanismid enam ei tööta." Jah, ega sellele otse vastu vaielda ei saa, kuigi mu meelest pole autoriteetsuse osas vähemalt märkimisväärset muutust toimunud: jätkuvalt on autoriteetsed teatavate isikute, institutsioonide jms arvamused või seisukohad, aga mitte teiste (ma ei hakka laskuma arutellu, kust see autoriteetsus täpselt pärit on - nagu ei olnud see "paberiajastul" pärit vaid sellest, et miski oli kirjutatud ja trükitud, nii ei ole see ka nüüd - ega olnud ka enne paberiajastut). Kuid selle pidamine eriliselt uueks on mu meelest kergelt öeldes vale: isegi kui digitaalajastu ja paberiajastu võrdluses võib see teataval määral pädeda, siis kuidas võrrelda kirjeldatud digitaalajastut paberieelse ajastuga (siinkohal mitte tingimata paberi-, vaid mu pärast kas või savitahvliajastuga)? Ka toona oli palju (muidugi mitte kõik, teatavad põhitõed, mida tunnistatakse ja tunnustatakse, on alati olemas olnud, mitte küll alati ja kõik muutumatult samad läbi aja) infot "hästi muutlik", ka toona oli see "ennekõike sotsiaalse suhtluse meedium" (õieti, millal ei olegi olnud?).

Nii et mõnes mõttes tundub see digitaalajastu vastandamine varasemale omajagu kunstlik. Ma julgeks pigem arvata, et põhistruktuurid on ikka samad, erinevus on aga selles, et kommunikatsiooni tasand on järjepidevalt laienenud: kui kunagi väga-väga ammu piirdus see, ütleme, (füüsilise) päevateekonnaga või nii ehk vahetult oma suguharuga ning veel mitte väga ammu tagasi üldjoontes kodulinna/maakonnaga, veel veidi hiljem ehk riigiga, siis nüüd on see laienenud teadaolevas mõttes kogu maailma, võiks lausa öelda universumi (sest paraku ei ole vähemalt teada kedagi teist, kellega suhelda peale samuse maakera elanike - ei väljaspool ega praegu ka seespool (ma ei imestaks, kui millalgi ja kunagi leitaks võimalus, mis annab mingilaadse kommunikeerimisvõimaluse kõigile olenditele, keda võib nimetada mõistuslikuks või keda vähemalt tõlgendatakse mõistuslikuna, pean silmas loomi, miks mitte ka taimi)).

Ehk teisisõnu, kommunikatsioonihorisont on kindlasti muutunud, aga kas ka kommunikatsiooniviis, see on juba kaheldavam, mu meelest vähemalt - sest lõppeks, mille poolest erineb telefonikõne või Skype-kõne ikka nii väga tavalisest kõnelusest, ütleme, kellegagi, kes on seina taga: vahendatud on nad mõlemad selles mõttes, et partnerit ei ole näha (Skype isegi annab siin eelise, pakkudes vahendatuse ja vahetuse omamoodi hübriidi). Iseasi on artiklis korra äramainimist leidnud "taruteadvus", mis vähemalt potentsiaalselt võib tõepoolest olla midagi päris erinevat senituntust. (Ja isegi selle puhul ma ütleks ainult "võib", sest massiteadvus ei ole ka midagi enneolematult uut ja kuni seda "taruteadvust" reaalselt olemas ei ole, ei ole ka võimalik hästi öelda ega ennustadagi, kas ja kuidas see erineb).

Selsamal kultuuriteemal jagus arutlemist ka edasi, täpsemalt juba sügisese vastavateemalise konverentsi jätkukajastusena vestlusringis. Nagu vestlusringide puhul ikka, kõlas siit läbi väga palju huvitavaid mõtteid, millest ma nopiksin osunduste kujul välja kaks sellist, mis ehk oma teatava vapustavusega võivad panna mitmeidki asju teisiti vaatama:
Kui folkloristikas kasutatavate mudelite (V. Proppi muinasjutuskeem, ATU tüübikataloog, freudistlik seksuaalsusekäsitlus jne) loomisel oleks aluseks võetud siinsed rahvaluulekogud, kujunenuks need mudelid hoopis teistsuguseks. Näiteks Lõuna-Eestis dokumenteeritud XVII sajandi nõiaprotsessides süüdistati nõiduses mehi rohkem kui naisi, mis on Euroopa kontekstis haruldane, ega sobitu paljude nõiduseuurijate väljatöötatud skeemidega. Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes).
Üks huvipakkuvaid teemasid on uurimistraditsiooni mõju rahvapäraste stereotüüpide väljakujunemisele. Kas kooseluseaduse vastased oleks saanud kasutada sõnapaari„traditsiooniline perekond“, kui baltisaksa ajaloolased ei oleks hakanud rääkima aegade algusest kestvast eesti patriarhaalsest perekonnast ja eesti ajaloolased poleks jätkanud sedasama juttu läbi kogu XX sajandi? Või oleks kasutatud väljendit „traditsiooniline perekond“ olenemata teadlaste tööst, sest seesugune peremudel on meile omaseks saanud Lääne massikultuuri pealetungi tõttu?
Ka kirjanduse ja raamatuarvustuste sektsioon oli täna põnevast põnevam. Otsa tegi lahti Loogi Alvar, kel nähtavasti oli olnud väga halb päev või vähemalt väga halb tuju, sest nii vihaselt nagu tema käsitletud Tartu ülikooli kultuuriteemalist artiklikogumikku maatasa tegi, ei ole mäletamist mööda enam päris ammu keegi avalikult kedagi materdanud. Küllap põhjusega, jäi mulje, ehkki jah, kogumikku ma ise lugenud ei ole, et selles osas selget seisukohta võtta.

Selle kõrval oli lausa rõõmustav lugeda Pauli Tooma lugu gnoosiseteemalisest teosest, mis oli palju optimistlikum ja tunnustavam. Ja palju lõbusam ka,näiteks arvamuse poolest, et "toonase kosmogoonia suurejoonelised süsteemid [...] ausalt öeldes on üsna sarnased stringide ja M-teooria fantastikaga".

Samamoodi oli võhiku silmale päris huvitav lugeda tavalisest arvustusest nähtavasti teema paraja eksootika tõttu palju üldistavamalt Türgi kohta mitmesugust teavet andvaks ülevaateks kasvanud Tilgari Tanno lugu. Kust küll veidi nukraks tegevalt võis teada saada, et sellest suurest kirjandusest on jõudnud eesti keelde seni ainult 15 raamatut. Mida ilmselgelt on vähe, nendib ka autor ise. Eks ta ole, küllap tuleb oodata, kuni ilmub mõni fanaatik, nagu meil neid näiteks Norra kirjanduse tõlkijate seas on olnud, kes lihtsalt hakkab seda asja ajama ja ajab ja ajab, kuni leiab nii välismaised toetajad kui ka kodumaised huvilised, kes tõlgete ilmumisest huvituvad.

Omamoodi üllatav oli kohata üleriigilises kultuurilehes lõunaeestikeelset arvustust, aga noh, arvustatav teis ise, Kaplinski Jaani sulest, oli ju ka selles keeles, nii et miks ka mitte.

Lehe lõpetuseks oli viimasel küljel Leete Art kirjutanud vaimustavalt iroonilise, aga ühtlasi mõtlepaneva loo pealkirjaga "Soome-ugri vaikus", mis otseselt puudutas seda vähemalt tänapäeval eestlasile, aga ka teisile soomeugrilasile nii iseloomulikuks peetavat vaoshoitust ja kinnisust. Ta küll nendib, et see "vaikus" on ajalooliselt tingitud: kui varasemates tekstides esinevad soomeugrilased (või vähemalt need, kes arvatavasti olid soomeugrilased) pigem kaugete ja metsikutena, sugugi mitte vaiksetena, vaid hoopis sõjakate, jõhkrate, vaat et mõrvarlikena (hõrk tsitaat loost: "Veel XVI sajandil ei tahtnud jugralased vene maksukogujatest midagi teada. Vahelduseks käisid mansid ise vene linnades maksu kogumas, mida kroonikates veidral kombel rüüstamiseks nimetatakse"), siis "vaikseks" muutusid soomeugrilased otsekui üleöö alles XIX sajandil ehk ajal, mil nad olid üleüldiselt alla heidetud ega esinenud enam ajaloo subjektidena, vaid kõigest objektidena.

Isegi nii vaikseks, et võib nentida: "kultuuriline etikett keelab tunnete avaldamise, sest see võib rikkuda vaimude poolt reguleeritud maailma tasakaalu ning põhjustada inimeste haigestumist või hädasid kogu sugukonnale. Ja nagu soomeugrilastel tavaks, on tunnete väljendamine nõiduse vallapääsemise põhjuseks. Vaikimine on kindlaim viis harmoonia säilitamiseks." Ent lõpetuseks nendib autor siiski täiesti mõistuspäraselt, et õieti pole probleem selles, kas keskajal olid mordvalased agressiivsed ja tänapäeval neenetsid ja handid vaikivad", sest nad on ikka üsna ühesugused nii tuna kui ka täna, see-eest "Kindlasti on tugevasti muutunud aga vaatlejad ja kirjeldajad". 

Aga numbri maiuspala, päris pärl, mida just lõppu hõrguks magustoiduks jätta, oli, kuidas öelda, erialane tekst, seotud otseselt tõlkimisega: Kuusiku Normani sulest pealkirjaga "Tõlkimine ringiga või otse". Tugines see autori magistritööle, millest ilmselt oli tingitud ka ühelt poolt arvukate ja kohati raskesti jälgitavate näidete esinemine, teiselt poolt aga ilmselge, võib-olla liignegi kompaktsus. Sellest hoolimata oli selles tõstatatud probleem päris oluline ja mulle endale väga hästi tuttav. Ilukirjanduses ehk esineb seda mõnevõrra vähem või vähemalt vähem akuutsel moel, aga just teadus- ja populaarteaduslikes tekstides on tsiteerimine laialt levinud, põhimõtteliselt lausa kohustuslik - ja siis tekib sageli probleem sellega, et autor tsiteerib teatavaid tekste, mis on pärit mõnest muust keelest kui see keel, milles autor kirjutab. Pahatihti, kohe väga pahatihti kiputakse minema lihtsamat teed ning tõlkima siis autori teksti ühe jutiga, ka selliseid tsitaate sellest keelest, milles kirjutab autor, mitte aga algkeelest. Mis tihti ei tekita märkimisväärseid probleeme, aga ma olen ise kogenud, et siiski leidub küllaga kordi, kus algteksti ülesotsimine ja kui ka mitte tingimata sellest tõlkimine, siis vähemalt selle võrdlusena kõrval hoidmine aitab ka tõlkes palju paremini hakkama saada (üks näide on ajaloolistel põhjustel eesti keelele väga lähedane vene keel, teine näiteks kreeka keel, kolmas ehk iiri keel, mis, ütleme, inglise keelde ümber pandud tsitaate tõlkides võivad anda algtekstist tõlkimisega võrreldes tükk maad erinevaid tulemusi - tingimata mitte selliseid, mis päris rappa viiksid, aga nüansirohkus võib kergesti kaduma minna küll). Nii et selles mõttes võib igati nõustuda Kuusiku Normani kokkuvõttega: "Tõlkimisel vahendajakeele kaudu lisandub alati midagi, mida originaalis kunagi pole olnud, vahekeel annab tõlkele oma (ja vahendaja) hääle ning võtab ära midagi algupärase iseärasustest."


Loetud: Sirp, 23.01.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

23.1.15

Neljabased mõtted

Tavaline väiketööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja. Vene "Leviaatan" versus Eesti "Mandariinid" (Postimees, 22.01.2015)

22.1.15

Kolmabased mõtted

Tavaline väiketööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 1/2015
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal Channel), Salajane ladu 13 (Universal Channel), Puudutus (TV3)

21.1.15

Teisibased mõtted

Tavaline väiketööpäev, millesse kiilus end veel väiksema tööna sisse ühe loo tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Imeline Ajalugu 1/2015
Vaadatud: Plekktrumm (ETV2), Müüdud naised (Kanal2), Vice: Terroristide ülikool; Tänapäeva Harmagedoon (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Sucker Punch - põgenemine reaalsusest (Kanal2), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

20.1.15

Esmabased mõtted

Tavaline väiketööpäev, millesse kiilus end sisse veidi tavapäratult tänasele langenud külaskäik ema juurde. Mis tähendas, nagu ikka, kopsakat - täna veel eriti kopsakat - kõhutäit ja parajat peatäit, seda viimast siis mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul.

Aga eriliseks rõõmuks külaskäigu juures oli see, et küllap ehk selle hooaja viimase jõuluaastavahetuskingina - jah, kuidagi on neil päkapikkudel see aadressivärk ikka täiega segi, aru ma ei saa - jõudis mu kätte kaks eriti vaimustavat öökulli. Nii vaimustavat, et ei saa kuidagi jätta neid ka siin visuaalselt kajastamata ja nende valmistajale ääretult suurt tänu väljendamata:




Loetud: Imeline Ajalugu 1/2015
Vaadatud: Välisilm (ETV), Korengal (ETV), Die Frau des Zeitreisenden (Sat1)

19.1.15

Pühabased mõtted

Tavaline väiketööpäev. Rien.


Loetud: Vikerkaar 12/2014
Vaadatud. Peetrikese unenägu (ETV2)

18.1.15

Laubased mõtted

Tavaline väiketööpäev. Rien.


Loetud: Vikerkaar 12/2014
Vaadatud: Maagiline Oz (Kanal2), Peata ratsanik (TV6), Viikingid (TV6)

Ilmunud tõlked: Irina Tokareva. Optimistlik algus ilma helge lõputa (Postimees, 17.01.2015)

17.1.15

Reedesed mõtted

Üsna tavaline tööpäev, kuigi jah, põhitööga tegelemist täna ette ei tulnud: vahel tulevad peale sellised "väiketööd", mis polegi väga väikesed ja nõuavad lausa mitu päeva - nagu ka praegu, nii et ei täna ega mõnel järgmisel päeval ma põhitööni ei jõuagi. Aga teiselt poolt on muidugi huvitav ka niisuguseid asju teha vahelduseks, loomulikult.

Täna anti ka ametlikult teada tublisti hiljaks jäänud tulevase Mageia 5 teisest beetaväljaandest, aga sellest ma loodan kirjutada pisut pikemalt, loodetavasti lähipäevil.

Kui eelmise nädala Sirbi puhul kurtsin, et kirjandusele oli vähe ruumi jagunud, siis tänases oli sellest küllaga juttu, sealhulgas ka moel, mis mind köitis. Aga kõigest järjepanu.

Alustas tänast numbrit Pikkovi Ülo pisut muremõtteid maailma paiskav lugu e-Eestist, täpsemalt selle ühest allkonnast üldnimetusega "kultuur". Põhimõtteliselt on tal kindlasti õigus üleskutse esitamiseks: "Kas Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks ei võiks Eesti kultuur tulla kapist välja?", aga mu meelest on loos natuke liiga mustalt esitatud praegust olukorda. Kas või väide, et "ühelgi Eesti muuseumil pole arvestatavat virtuaalgaleriid". Mu meelest Kumu virtuaaltuur ja (tõsi, võib-olla mitte nii kergesti leitav) EKMi digikogu võiksid siiski arvesse minna täiesti väärtuslike asjadena. Ka Tallinna vanalinnast on ehk Wikipedia artiklist visuaalse poole eelistajale etem kaeda samuse vanalinna panoraamfotosid, mis annavad väga kena ülevaate sellest Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluvast "objektist". Mäluasutustest tasub kindlasti ära märkida veel ka Rahvusarhiivi virtuaalset uurimissaali, mis, tõsi, ei ole "galerii", aga ilmselt seda oleks arhiivilt ka palju nõuda, see-eest väga asjalik portaal, kust on leida õige palju.

Tõsi on kahtlemata ka see, et Eesti kirjandus, muusika, filmid ja kujutav kunst võiks olla veel paremini internetis kättesaadav, aga vähemalt kirjanduse osas on mu meelest viimastel aastatel olukord palju lubavamaks läinud ega ole sugugi nii sünge: on olemas vana kirjandus veebis (nii tekstikogu EEVA kui ka Kreutzwaldi sajandi nime kandva, küll kirjandusele orienteeritud, aga siiski multimeediaportaali ehk "Eesti kultuuriloolise veebi" kaudu - ka kokku ei hõlma nad muidugi kõike, aga päris suurt osa väärtuslikust kindlasti), on olemas (eelkõige) ajakirjanduse digitaalportaal Digar, on olemas arvukalt 0-eurose hinnaga saadaval e-raamatuid (eelkõige just need artiklis osutatud "tüvitekstid", isegi kui mõningase kallakuga kohustusliku koolikirjanduse suunas, aga eks see ole ka mõneti loomulik).

Nii et kuigi ilma igasuguse kahtluseta on loos esile tõstetud mure Eesti kultuuri vähese e-esindatuse pärast põhjendatud, ei tundu vähemalt mulle olukord nii sünge, nagu seda artiklis lugeja silme ette manada püütakse. Mis muidugi ei tähenda, et võiks rusikatega rinnale taguda ja naerusuist nägu teha - sest üleskutse Eesti kultuur kapist välja tuua, olgu vabariigi sajandaks aastapäevaks või ka niisama, väärib kahtlemata järgimist. Nagu ka loos esinenud mõte mitte piirduda veebiga, vaid pakkuda samust Eesti kultuuri ka "metroos", see tähendab avalikes kohtades: võiks ju tõesti olla, et, ütleme, Vabadusristi juures oleks võimalik kohe oma tahvlisse tõmmata ja ära vaadata "Nimed marmortahvlil" või teha samuse tahvliga tuur läbi fotoarhiivi pakutava Vabadussõja albumi ja nii edasi ja nii edasi.

Noor Turovski Mattias oli võtnud lausa kolmel leheküljel arutada nõndanimetatud ökoholismi ehk inimeste/inimkonna ja looduse vahekorra üle. Pikk jutt, sitt jutt, ütelnud vanad eestlased. Ma päris nii ei ütleks, aga natuke liiga palju ühelt poolt erisuunalisi ja teiselt poolt korduvaid mõtteid oli sellesse lukku kokku pandud küll. Mitte et seda seepärast lugeda ei tasuks, tasub kindlasti, kas või juba seepärast, et seesugusest maailmavaatest paremat arusaama omandada.

Mõneti samasse auku oli kirjutatud Silla Elini ja Sepa Tuule põnev lugu eneseohverduskalduvuste tagamaadest - aga nagu ehk kirjutajate nimedegi järgi võib arvata, keskendusid nad rohkem mitteinimestele. Eks ju ka vanarahva tarkus ütle, et "julge hundi rind on rasvane", millele võib ehk lisada "isegi kui on auklik" :-) Miks see nii on, selgitatakse artiklis korralikult, isegi kui need mõtted inimestele üle kantuna võivad pisukest ebamugavust tekitada.

Hoopis teise külje pealt, aga samamoodi teatavas mõttes inimese ja looduse vahekorrast kõneles Tarandi Kaarli lugu Eesti põlevkivitootmisest. See oli muidugi selgelt poliitilise alltooniga ja mina ei ole nii asjatundja, et selles esinevaid väiteid tõeks tunnistada või valeks hinnata, aga vähemalt oma artikliargumentatsiooni raames näitas autor küll kenasti, kui perspektiivitu põlevkivi energiatoormena on. Võimalik, et tal on õigus - aga see tähendaks vajadust mõtestada järjekordselt ja üsna tublisti ümber Eesti energiajulgeoleku alused, mis senini on vähemalt osaliselt tuginenud just sellele, et meil on endal olemas teatav energiatoore, millega ennast hädapärast vee peal hoida. (Tegelikult, isegi kui autoril õigus pole, ei tee sugugi paha ka selline stsenaarium läbi töötada - mida mu teada seni tehtud ei ole.)

Harva ma filmilugusid loen, aga Kruusvalli Filippi lugu ühest dokumentaalfilmist, täpsemalt Tenderi Priidu ja Niglase Liivo filmist "Teekond ussinuumajani" lugesin ma küll isuga. Rohkem ehk seepärast, et see kõneles tšuktši muinasjuttudest, õigemini ühest, millest Tenderi Priit mõne aasta eest väga vinge animafilmi tegi - ja need muinasjutud jätsid lapsepõlves lugedes väga sügava mulje. Nagu ka too animafilm. Ja nagu usutavasti jätab ka see dokumentaalfilm, kui ma kunagi seda nägema peaks sattuma.

Filmiteemal edasi, aga pigem juba kirjandusrubriiki kuuluvana arvustas Lõhmuse Jaak raamatut "Laps Eesti filmis", valdavalt üsna kriitiliselt ja ebakohtadele osutades, aga ometi lõpetas tõdemusega, et tegu on ühe väga hea raamatuga.

Palju etem oli aga Sakova-Merivee Aija pikem lugu paljuütleva pealkirjaga "Eestlus ja saksa keel". See tuli mulle üllatusena, et Tallinnas on vaid kaks kooli, mis pakuvad saksa keele süvaõpet - ainult kaks! Aga nojah, eks ma olen ise ka tähele pannud, et kui ma mainin, et loen midagi saksa keeles või vaatan Saksa kanaleid, siis vaadatakse vaat et imelikult ...

Kindlasti tekitab samamoodi imestust loos kõlanud väide, et "meie kultuur võrdub saksakeelse kultuuriga", isegi kui see on õige vana tähelepanek. Mulle tuletas see meelde ühe mõne aja eest kohatud võrdluse, mis ehk kõlab veel imelikumalt, aga et ütleja on inimene, kes ise asja sees, siis ei ole ju põhjust kahelda: "Kaasajal on soome ja rootsi keel sõsarkeeled, sest nende semantika on samalaadne, mis teeb tõlkimise väga kergeks, isegi kergemaks kui soome ja eesti keele puhul, sest neis kahes puuduvad sageli täpselt sama nüansiga mõisted." (Kari Tarkiainen, Tuna 2/2013)

Eesti keel ja kultuur on muidugi eriti just viimase kolmveerandsajandiga ajaloost tingitud põhjustel omajagu saksa keelest ja kultuurist kaugenenud, aga see alussarnasus on siiski nii tugevalt sees, et senini kehtib tõdemus, mis artiklis sõnastatakse nii: "Paljud eestikeelsed sõnad on tegelikult otsetõlked või laenud saksa keelest. See ilmneb eredalt just siis, kui saksakeelsed inimesed õpivad eesti keelt ja leiavad oma imestuseks selles keeles eest palju tuttavat." Sedasama võib muidugi öelda ka vastupidise kohta: isegi kui saksa keelt peetakse mõnigi kord raskeks keeleks, siis eestlastel on seda omandada pigem suhteliselt lihtsam, just samuse mitte ainult sõnades, vaid ka struktuurides (nii keelelistes kui mõttelistes) ilmneva sarnasuse tõttu.

Kogu selle jutu juures oli kõrvale lisatud nupukesest hea teada saada, et pisukese skandaali tekitanud idee sulgeda rahvusraamatukogus tegutsenud Austria, Saksa ja Šveitsi lugemissaal on praeguseks maha maetud ning need saavad jätkuvalt pakkuda kontsentreeritumalt, kui see muidu ehk võimalik oleks, saksakeelset kultuuri kohalikule elanikkonnale.

Arvustuste kujul jagus kirjandusrubriiki veelgi, kuid mulle huvitavam arvustus oli mõneti juba kirjandusväline, täpsemalt Mertelsmanni Olafi kriitiline ülevaade koguteosest "Esimene maailmasõda ja Eesti", mille pealkirigi oli tähenduslik: "Lõpuks ometi!" Tõepoolest, lõpuks ometi, sest jah, võõrkeeltest on Esimest maailmasõda käsitlevaid teoseid tõlgitud, on ka kohapeal teatavaid aspekte uuritud (eriti Saaremaa vallutamist 1917 ja meresõda tervikuna), on avaldatud ja taasavaldatud mitmeid mäletusi ja kunagi uurimusi, aga kui kõrvale jätta Eesti ajaloo koguteose vastav osa ja ühe soomlase mõne aasta eest ilmunud ning, nagu ma olen aru saanud, mitte just kõige tugevamaks peetav teos, siis ongi ainuke teemat kokkuvõtlikult ja tervikuna käsitlev teos pärit juba enam kui viiekümne aasta tagant (ja mõistagi kõigi tollele ajale omaste ideoloogiliste liialdustega)! Mertelsmann peab hoolimata sellest, et mõningad osad käesolevas koguteoses on tema meelest nõrgavõitu, raamatut tervikuna äärmiselt heaks - mis oli ka minu mulje seda lehitsedes.

Numbri lõpetas aga Pordi Kristjani "Unejutt" - jajah, selle teemaks oligi uni ise :-) Natuke eklektiline tekst ehk oli ja midagi uut vähemalt mulle ei sisaldanud, aga hea lugemine sellegi poolest. Eriti tähelepanu juhtimisega sellele, et liigne ülevalolek, isegi "dopingu" abil, ei tule sugugi mitte kasuks.


Loetud: Sirp, 16.01.2015
Vaadatud: Must lammas (TNT Film), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

16.1.15

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Vikerkaar 12/2014
Vaadatud: mitte muhvigi

15.1.15

Kolmabased mõtted

Äärmiselt napi põhitööpanusega päev, mille panuse nappuse põhjuseks oli ühelt poolt tarvidus valmistada tervelt kaks artiklitõlget Postimehe hüvanguks, teiselt poolt aga üle mõne aja jälle osalemine Jüri mälumängus. Jah, päevad pole vennad ega isegi mitte õed: kui eile Nõmmel läks üsna hästi, siis täna Jüris päris nigelalt: kohaks jäi vist 11 või 12, aga hullem oli veel see, et päris mitme küsimuse vastused jäid lauda või ei tulnud peakolu seest välja, kuigi polnud iseenesest üldse kuigi rasked. Aga noh, ega alati saagi kõik hästi minna, mis teha ...


Loetud: Vikerkaar 12/2014
Vaadatud: Puudutus (TV3)

14.1.15

Teisibased mõtted

Täiesti põhitöövaba päev, millesse mahtus küll lausa kahe artikli tõlkimine, üks Diplomaatia ja teine Postimehe hüvanguks, ning ohtralt väljaskäiku. Viimastest esimene kulges ema juurde, peamiseks põhjuseks see, et seal (jajah, muidugi jälle valel aadressil, eks ole!) olla käinud hilinenud päkapikud, kes poetanud tuppa mulle mõeldud kingituse. Ja see oli uhke küll, järjekordne täiendus mu pisikesele öökullikollektsioonile, nii et uhkus ja suur rõõm ei luba mitte jätta selle pilti ka siin avaldamata:



Enesest mõistagi tähendas ema juures käik ka, nagu ikka, toekat kõhutäit ning pisukest peatäit, seda loomulikult ikka ja ainult ristsõnavihiku kujul. Korralikuma peatäie eest ent hoolitses peatselt järgnenud sellekuine Nõmme mälumäng, kus meie osaks jäi seekord neljas koht. Nii ahvatlevalt lähedal - kõigest ühe punkti kaugusel - kolmandast, et täna oli lausa kahju, et paari-kolme küsimuse vastused mitte peakolu seest välja ei tulnud, vaid jäid sinna ootama ahhaa-hetke vastuse kuulmisel ... Küll aga õnnestus olla poolajaarvestuses suisa esikohal, mille eest saime ka eriauhinna: kotitäie porgandeid :-)


Loetud: Tehnikamaailm 1/2015
Vaadatud. Plekktrumm (ETV), Vice: Gröönimaa sulab; Võlaorjus (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: kollektiivne argus (Postimees, 13.01.2015)

13.1.15

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisukese katkestuse põgus väljaskäik mõningate vajalike argiste tarviduste lahendamiseks, aga ühtlasi ka mõnusa talveilma nautimiseks. Muidu rien.


Loetud: TM Kodu ja ehitus 1/2015
Vaadatud: Välisilm (ETV), Euroopa populismi tõus (ETV)

Ilmunud tõlked: Artemi Troitski: Charlie Hebdo: meeldetuletus tulevikust (Postimees, 12.01.2015)

12.1.15

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt taas ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Tehnikamaailm 1/2015
Vaadatud: Ott kosmoses (ETV2), ENSV (ETV)

11.1.15

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lükkis end sisse ka ühe artiklitõlke valmistamine Postimehe hüvanguks.

Uue aasta esimene Sirp, mis küll alles täna minuni jõudis, alustas päris rajult ja hulganisti lugemist pakkuvalt, ehkki see pole võib-olla pisukest pühadeaegset vaheaega silmas pidades tingimata suur üllatus.

Huviga võis lugeda musugusele amusikaalile nii võõrast asja nagu nelja muusikainimese küll igas võimalikus suunas alatasa laiali valguv, aga siiski küllaltki koherentne mõttevahetus, nojah, muusika kui sellise teemal. Midagi välja võtta sellest kolmest leheküljest tihedast mõtete väljapurskamisest ei oskagi, aga lugeda tasus, kindlasti.

Samas vaimus jätkas samal teemal Siitani Toomas, kelle muusikaaastapuhusest loost noppisin ma enda jaoks välja pisut kurvastava tõdemuse (nojah, eks ma seda ju teadsin, aga põhjendust kui sellist seni polnud): "Palju olulisem on avastus, et samad ajustruktuurid on olulised nii muusikaliste kui ka lingvistiliste stiimulite taju ja moodustuse puhul [...] muusikaliste oskuste arendamine toetab keelte õppimist ning ka võimet mõista keerulise süntaksiga verbaalseid tekste." Mul nähtavasti need ajustruktuurid puuduvad või on tublisti kängunud, mistõttu ongi nii raske, et mitte öelda ilmvõimatu aru saada nii muusikast kui sellisest kui ka omandada võõrkeeltes kõnelemise oskus. Nojah, tavaliselt mulle muidugi piisab sellest, kui ma võõrkeelt kirjalikul kujul korralikult või lausa hästi mõistan ning nende taga struktuuregi näha suudan, aga teinekord tundub mulle, et neil, kes samust keelt ka rääkida suudavad, on mõneti lihtsam paljusid asju mõista, kuidagi loomupärasem, ilma "tuupimata" ...

Kirjandusele pühendatud osa oli täna õige pisuke, vaid paar lehekülge, aga tuleb siiski tunnustavalt öelda, et kohaliku kaitseväe siseelule pühendatud raamatute arvustused (vastavalt Raua Pauli sulest Porvali Timo ja Tiitsu Tarvi "Just nii, härra seersant!" kohta ja Riigi Marveli sulest Põhjala Priidu "Militaarsete miniatuuride" kohta) olid siiski üsna paeluvad lugeda: ma olen nende raamatute hankimisel pisut kõhelnud, aga tundub, et seda peaks siiski tegema - ehk jagub kunagi aega ka nende lugemisele, tõotab vähemalt arvustuste järgi olla mõnus ja hingelähedane.

Üllatav oli pisut Sirbi kohta lausa tohutu poliitilise temaatika esinemine: lausa kuus lehekülge, seda ikka igapäev (ega isegi iganädal) ei juhtu. Mõtlemapanev oli lugeda hõimlase Toomse Rene pikka ja sisukat artiklit Eesti riigikaitse "realistliku visiooni" kohta. See oli väga süstemaatiliselt ja argumenteeritult üles ehitatud ning seeläbi raskesti vaidlustatav - vähemalt kui tema aluspõhimõtetega kaasa minna. Mõneti isegi kahju, et ta otsustas oma poliitilisi ambitsioone hakata teostama just selles erakonnas, mille kasuks tema valik langes, sest karta on, et reaalselt ei saa see kunagi (või vähemalt veel pikka aega) nii tugevasti võimule, et ka kaitseküsimustes vähegi kaasa rääkida. Aga ega meil neid riigikaitselisi mõtlejaid nii hirmus palju ei ole ka, ei ametis ega väljaspool seda, nii et küllap Renegi mõtteid kuulda võidaks võtta, kui vähegi tahetakse (ja kui samune parteiline seotus sellele mentaalseks takistuseks ei saa).

Üht asja tahaks selle muidu hea visiooni juures siiski mainida. Väga torkab silma, et - võib-olla täiesti õigusega - eelduseks on võetud suure ja väikese vastasseisus (mis ju siin meie kandis on ka peaaegu ainutõenäoline) asümmeetrilisuse kasutamine, eelkõige tuginedes viimasel kümmekonnal aastal militaarteoreetilisis ringkonnis palju kõne-, mõtlemis- ja arutlemisainet andnud Hizballahi vastupanuviisile Iisraeli "konventsionaalsele" sõjajõule. Jah, muidugi, praktilisist kaalutlusist lähtudes võib sel olla jumet, kui arvestada võimalike vaenujõudude vahekorda, reaalseid ressursse ja kõike muud.

Kuid ma söandaks siiski arvata, et kunagi 1990. aastatel põgusalt ka Eesti sõjateoreetilises diskussioonis läbi lipsanud teinegi võrdlus ei teeks paha kaaluda ja uurida - mis peaks olema seda lihtsam, et tegu on sama kandiga. Ainult et rõhud oleksid pisut teisiti asetatud: mitte salaühingu (mida Hizballah ju oma loomult on, isegi kui nad viimasel poolteisel aastakümnel jõulisemalt ka avalikumat laadi ühiskondliku organisatsiooni või lausa partei võõbaga end katma asunud) võitlusviis riigi (Iisraeli) vastu, vaid riigi võitlus endast suurema riigi või riikide koalitsiooni vastu. Jah, konkreetsemalt siis samune Iisrael versus eelkõige Egiptus ja Süüria, aga ka Iraak, Saudi Araabia ja veel nii mõnedki Iisraeli "merrepühkimisest" huvitatud asjahuvilised.

Jõudude vahekorra mõttes ei oleks märgatavat vahet, ressursside osas, jah, võib-olla, kuigi väga kindel ma selles ei oleks (see nõuaks lähemat uurimist), küll aga oleks ehk mõistlikum lähtuda sellest, et Eestigi on riik ja suudab oma riigikaitsetki üles ehitada, arendada ja koordineerida loomu poolest palju etemalt kui salaühing. (Mis ei tähenda sugugi, et see, Rene artiklis esitatud vaade, üldse kõrvale peaks jäetama - pigem vastupidi, see peaks sellisel juhul olema selge "plaan B" (nagu mu teada on ka Iisraelil ette nähtud kindlad kavad juhuks, kui peaks ähvardama oht (mis ei ole sugugi vähereaalne) jääda "konventsionaalses" mõttes alla ning olla sunnitud loovutama territooriumit, sõnaga taganema ülekaaluka vastase ees), mis rakenduks esmaste, "konventsionaalsete" meetmete ammendudes.)

Väga laias laastus, mulle tundub, praegune Eesti riigikaitse ju ka sellise (vähemalt kahe)kihilise riigikaitse poole püüdleb ja ega õieti Renegi ju sellele otsustavalt vastu ei vaidle, ainult rõhuasetuse teeb teise. Ja just selles ma ei ole väga kindel, et see on päris õige: see võib lõppkokkuvõttes süvendada kuskil kuklas torkivat tunnet, et Eesti on nõrk ja "moodne metsavendlus" ongi ainuke lahendus, mis mu meelest pigem soodustab potentsiaalses vastases tunnet, et siin võib saavutada kui ka pikemas perspektiivis kuluka, siis vähemalt lühivaates eduka ja edasiseks tegevuseks piisavalt turvalist platsdarmi pakkuvat edu. Ja see oleks juba üsna ohtlik. Ma siiski usun, et Rene artikkel, mis lisaks võib-olla mitte just väga suure lugejaskonnaga Sirbile on avaldatud tema enda temaatikat arvestades küllaltki kopsaka lugejaskonnaga ajaveebis, tekitab veel poleemikat ja ehk selituvad sellest välja senistest paremad, täpsemad ja tulevikukindlamad "visioonid".

Üpris põnev oli lugeda ka Kopõtini Igori ja Krossi Eerik-Niilese dialoogi pealkirjaga "Mida teha venelastega?" Paraku tekkis lehekülge pöörates ja Toomse Rene juurest nende kahe juurde jõudes tubli pingelangus, sest kuigi mõistagi niisugunegi arutelu on vajalik ja midagi halba selles pole, leidus mõlema väljaütlemistes kuhjaga mu meelest juba tublisti iganenud klišeesid, seda sellest hoolimata, et kumbki pole nii märkimisväärselt vana mees (jah, tegelikult tuli see kümmekonnaaastane vanusevahe isegi nende tekstides välja omajagu). Lõppjäreldus - vaja on dialoogi ja seda inimeste enda tasandil - on mõistagi igati õige.

Maiste Valle-Sten oli kirjutanud nupukese rubriigipealkirjaga "Augutäiteks" ja nojah, tuleb öelda, et sellisena see rohkem tunduski: päris räige rünnak nii sisult kui ka vormilt ühelt poolt poliitikute kui selliste vastu (erandiks 5+2 nimeliselt välja ja esile tõstetud inimest, kel olevat võime "midagi süvenevat ja sisukat kirja" panna või üldse "distsiplineeritult mõelda" - millest tuleb nähtavasti järeldada, et teistel seda pole ...), teiselt poolt sotsiaaldemokraatide vastu ja kolmandalt poolt Pilvre Barbi vastu konkreetsemalt. Aga nojah, kui augutäide, siis augutäide ...

Üsna huvitav ja lausa õpetlik oli lugeda Piirsalu Jaanuse küll juba oma kuuvanust, aga vahepealsete pühade tõttu nii siin- kui ka sealmail suhteliselt aktuaalset intervjuud ühe Venemaa nimeka ühiskonnateadlasega. Õpetlik vahest just seepärast, et selles avaldus segastele aegadele tüüpiline segane suhtumine (nojah, Venemaal on need segased ajad kestnud juba pikemat aega, lausa aastakkümneid, nii et tahaks lausa öelda, et venelik suhtumine, aga tõele au andes leiab samasuguseid vooluga, antud juhul siis intervjueerija küsimustega kaasajooksikuid ka mujal, isegi rahulikel ajul, aga eriti just ärevail): põhimõtteliselt nenditakse, et kõik on persses, samas siiski lootes ja näiliselt isegi argumenteeritult põhjendades, et see on ajutine, aga samas ollakse piisavalt lojaalsed parajastisele võimule ega lasta lahti ka selle põhipostulaatidest (antud juhul siis selge teadmine, et kui halb meil ka pole, on meie hädade sellel süüdlasel, keda teised nii väga näha tahavad - konkreetselt Ukrainal -, veel halvem ja üldse oleks parem, kui selle absurdse moodustise - nagu Ukraina ilmselgelt on - saaks kenasti kokkulepetega likvideerida ja kõik võiksid rahulikult edasi elada). Jah, juba selliste küllaltki selgelt avalduvate taustatoonide tajumiseks tasub niisuguseid intervjuusid lugeda.

Osaliselt kirjandusse puutuvalt (või vähemalt sellest ajendatult), rohkem aga mõttemaailma üldisemalt puudutavalt oli lehte mahtunud ka intervjuu Friedenthali Meelisega, mis mõistagi köitis mind eriti oma pealkirja mahtunud sõnakese "ajalugu" poolest. Kuigi loos oli mõningaid mõtteid, mis minu omadega väga ei kipu kattuma (näiteks arvamus, et "Ilma sihita või piirideta ei ole mingit vabadust, sest puudub orientiir, vabaduseks on ikkagi vajalik otsus, teadlik valik, mitte mõttetu ekslemine" - aga kuidas jääb sellega, et "orientiir" sellessinatses maailmas oled sa ise ning mingeid sihte ega piire polegi?), oli seda ometi hea ja lahe lugeda. Eriti aga tahaks tõsta esile intervjuu lõpus välja öeldud mõtet, mida ma ise nii mõnelgi korral tahtnuksin öelda neile, kes räägivad ajaloo spiraalsusest või kordumisest (olgu siis farsina või mis tahes muul kujul) ja muust sellisest, aga pole osanud nii hästi sõnastada:
Üldiselt näib mulle aga ajalugu pigem mingi rabamaastikuna: me võime ekseldes sattuda üsna samasugusena paistvasse kohta, tekib tunne, et jah, siin oleme juba olnud, hakkame käituma teataval moel. Aga tegelikult pole koht sama ja sageli me ainult soovime seda sarnasust.
Lehe lõpetuseks oli Soosaare Sven-Erik kirjutanud nii imetabasest asjast nagu "Wikipediast, soome-ugri keeltes". Täiesti õigesti oli selles öeldud, et Venemaal - aga seal elab ju, kui nüüd lähtuda keeltest (mitte kõnelejate arvust), nagu mulle pigem kombeks, enamik soomeugrilasi - on olukord soomeugrilastega õige hull ja aina hullemaks läheb. Ma olen ka ise korduvalt üritanud nii mõndagi idapoolsemate hõimurahvastega või kas või nende kunagiste asualadega seonduvat leida, aga harva, lausa haruharva leiab seda nende enda keeles, pigem ikka vene keeles. Ja palju parem on enamasti isegi kohe otsida Google'i vahendusel, sest lootus leida midagi millegi kohta mõnest võrgus leiduvast koguteosest või perioodilisest väljaandest on palju suurem kui Wikipediast.

Siiski leidsin sellest loost ka ühe õige tarvilise viite ühele kenale keskkonnale või õigemini programmile nimega Minority Translate, mis võimaldab suhteliselt vähese vaevaga teha vähemalt lühematest artiklitest tõlkeid teiskeelsetesse Wikipediatesse (jah, muidugi, tõlkima peab ikka ise, aga nõnda-ütelda infrastruktuuriga ehk taristuga majandamine paistab olevat tunduvalt lihtsam). Tahaks loota, et see lisaks muule toob kasu ka samustele idapoolsetele frsoomeugrilastele, sest emakeelne teadmusbaas on asi, mille väärtust ei ole kuidagi võimalik ei ala- ega ülehinnata - see on lihtsalt hindamatu väärtus.


Loetud: Sirp, 09.01.2015
Vaadatud: ENSV (ETV), Viikingid (TV6), Mosaiikmõistatus (TV6), Peata ratsanik (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas tagada uuel aastal hea ja halva tasakaal? (Postimees, 10.01.2015)

10.1.15

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus sel nädalal erandlikus korras tänasele sattunud ema külastamine. Mis mõistagi tähendas ikka kõike tavalist, see on kopsakat kõhutäit eelkõige. Aga pakkus ka väga suurt rõõmu, sest puhtjuhuslikult ja ettekavatsemata oli Eestisse ja Tallinnasse sattunud onutütar, keda ma juba oma paarkümmend aastat näinud polnud, ja kel oli ühest liiklusvahendist teise suundudes vahepeal just nii palju aega, et samuti oma tädi juurest läbi astuda. See oli tore taaskohtumine, näha seda kunagist väikest jupatsit, allameetritüdrukut nüüd juba sellise täitsa täiskasvanud inimesena ja puha!


Loetud: Tehnikamaailm 1/2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

9.1.15

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Tehnikamaailm 1/2014
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Olesja Lagašina: tümitame omasid? (Postimees, 08.01.2015)

8.1.15

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestusi ühelt poolt ühe kiirkorras soovitud tõlketöö tegemine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset suuremat megagigasuperhüperkaubanduskeskust, sest ühelt poolt olid nüüd jõuluaastavahetuspühased kodused toidutagavarad tõepoolest täitsa otsa saanud, aga teiselt poolt on samusesse keskusse kolinud nüüd elukohajärgne kandekeskus ja just sinna oli saabunud üks pakike, mis mind igatsevalt juba mitmendat päeva ootas. Väljaskäik andis ka võimaluse täheldada ja omal nahal tunda, et ilm on läinud mõnusalt talviseks, pole enam seda eilihaeikalatunnet, kus ei saa üldse aru, mida selga-jalga-pähe-sõrmeotsa panna ja kuidas liikuda ja kuhu ja miks ...


Loetud: [digi] jaanuar 2015
Vaadatud: Puudutus (TV3)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks ma ei kandideeri riigikokku (Postimees, 07.01.2015)

7.1.15

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: [digi], jaanuar 2015
Vaadatud: Venemaa impeeriumi-igatsus (Kanal2), Vice: Afganistani rahaauk; Rio vaigistamine (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Irina Kablukova. Mees, keda seaduse silmis pole juba aastaid olemas (Postimees, 06.01.2015)

6.1.15

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 12/2014
Vaadatud. Aasia surmatsunami (ETV)

5.1.15

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Imeline Ajalugu 12/2014
Vaadatud: ENSV (ETV), Prometheus - Dunkle Zeichen (Pro7)

4.1.15

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Imeline Ajalugu 12/2014
Vaadatud: Sini-valge lipu all (Tallinna TV), Viikingid (TV6), Peata ratsanik (TV6), The Deaths of Ian Stone (Pro7)

3.1.15

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lükkis end sisse ka külaskäik ema juurde, et tedagi päris isiklikult, ilma telefonioperaatori vahenduseta uue aasta puhul õnnitleda. Ühtlasi sain oma silmaga kaeda ka nüüd juba trükivalmina toda suguvõsa tuntud isikute vihikukest, mille valmimises mulgi tilluke osa oli, ja sama hooga valminud "sugupuud", see tähendab miniatuurse puukese otsa asetatud samuste tuntud isikute pildikesi, mis moodustab samuse vihikukesega kena komplekti. Väga vahva igatahes tundus.


Loetud: Akadeemia 12/2014
Vaadatud: Free Range (ETV)

2.1.15

Kolmaneljabased aastaäravahetamismõtted

Nagu viimaste aastate äravahetamised ikka, möödus ka seekordne tavapäraselt heas seltskonnas ja igati mõnusalt. Võib-olla selja taha jäänud aastast endast tingituna pisut rohkem murelikumaski toonis, aga siiski lõbusalt. Ühtekokku lausa mitmes seltskonnaski. Ent nojah, privaatsus- ja igasugu muudel isiklikumat laadi kaalutlustel olgu selle tõdemusega ka piirdutud.

Ja üsna tavapäraselt jätkus aasta esimesel päeval ka tavapärane tööelu: vaevalt koju jõudnud, ootas mind juba ees kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi