Tänane Sirp oli ehk veel isegi ägedam kui eelmine ja sestap jätkuvalt tõusujoones minev, kuigi teiselt poolt tuleb sama jätkuvalt nentida, et nagu ei saa millegi kasv olla lõpmatu, võis juba seekord täheldada sedagi, et huvipakkuvaid lugusid on natuke vähem.
Numbri avas Kuldkepi Mart vana teema üle - kas Eesti ikka on Põhjamaa või mitte - arutledes ja üsna loogilisele järeldusele jõudes, et kui ka on, siis vaid osaliselt, üheks oluliseks põhjuseks kas või juba see, et kui Põhjamaadel on maailmas teatav kuvand (milline iganes see siis täpselt ka ei oleks), siis Eestil on sinna juba puhtajaloolistel põhjustel veel tükk aega tatsuda. Iseasi, kas üldse tingimata tahetakse tatsuda, leiab autor põhjust kahelda.
Küll aga hämmastas mind veidi loos leidunud väide, et omaaegne, nüüd juba sadakonna aasta taha jääv Eesti iseseisvumine olevat olnud rootslastele üllatus. Või nagu autor ütleb: "Rootslastele, kes Eestist õieti midagi ei teadnud ja olid harjunud nägema seda Venemaana, tulid sellised ambitsioonid üllatusena." Ma ei julge muidugi vastu vaielda inimesele, kes just selle perioodi Eesti-Rootsi sidemeid on lausa doktoritöögi tasemel uurinud, aga kahtluseuss jääb hinge: kas tõesti need rootslased, kes veel 1790. aastal olid käinud Tallinna all lahingut löömas ja kes XIX sajandil olid kujundanud Karl XIIst suure romantilise kangelase, kes paraku jäi alla suurele idanaabrile ja kaotas rohkelt alasid, sealhulgas sellesamuse Eesti, ei mäletanud midagi Eestist? Et iseseisvumissoov võis üllatusena tulla, selles pole põhjust kahelda, eks see tuli paljudele üllatusena, isegi siinsamas Eestis leidus neid, aga et Eestit (ja muidugi Lätit ka, st Balti provintse tervikuna) oldi harjunud nägema Venemaana, tundub siiski pisukese liialdusena. Aga noh, see on ainult selline kahtlus, nagu öeldud, ühel pool on perioodi uurija arvamus ja teisel pool ainult minu asjatundmatu kõhklus.
Tõelise avapaugu andis numbrile aga Paku Triinu pikk ja sädelev arvustus hiljaaegu ilmunud Carlyle'i Thomase teosest "Minevik ja olevik". Ma kunagi ülikooli ajal ühe historiograafialoengu'käigus pidin kohustuslikus korras mõnevõrra Carlyle'i lugema ja mulle ta suurt muljet ei jätnud: varase poleemilise ajalookirjutuse ajajärgu ajaloolased võivad küll olla stiililt head, võib-olla isegi nutikalt ja osavalt lugu põimida, aga nende narratiiv kipub olema liiga auklik, et sellest eriti rõõmu tunda. Põhimõtteliselt umbes samale järeldusele jõuab ka arvustaja, tehes seda küll siinöeldust palju mõjusamalt ja vaat et sama poleemilis-kujundlikult.
Veel suuremat rõõmu valmistas aga see, et kui tihtipeale on isegi suuremate tõlketeoseid käsitlevate artiklite juures tõlge kui selline üsna ära unustatud või mainitud vaid paari lausega, siis Paku Triinu oli kirjutanud lausa spetsiaalse lisaloo (veebis osutatu lõpus), mis vaatles just teost tõlke seisukohalt. Ja kuigi ta lõpuks möönab, et "vähemalt loetavuse poolest võib tõlget pidada siiski suhteliselt õnnestunuks", siis eelnevat turmtuld nii lapsuste kui ka tõsiste kaheldavuste pihta silmas pidades tundub rohkem, et tegemist on rohkem "halastuslasuga" :-)
Kuigi Sirbi kirjandustoimetaja Larmi Pille-Riin leidis oma kolumnis veidi nukralt, et (kirjandus)kriitika avaldamisvõimalused on mandunud sinnamaani, et mis tahes teose autor/tõlkija peaks lausa õnnest lakke ja sellest läbigi kargama, kui tema teos arvustamist leiab, siis õnneks oli just selles numbris lisaks juba mainimist leidnud Carlyle'i (k)arvustusele vaatluse alla võetud ka näiteks Montefiore Simon Sebagi romaan ja veel nii mõnigi teos - mõned (nagu ka Montefiore oma) tõesti juba 2013. aastal ilmunud.
Aga näiteks üks matemaatikateos, mis samuti tänases Sirbis käsitlemist leidis, on siiski üsna värske. Oleski Peetri kirjutisi on alati nauding lugeda, isegi kui mõnikord läheb päris raskeks selle õige tuuma äratabamine ja mitmed sisemised keerud ja käärud kipuvad silmanägemise ja mõtlemisvõime päris krussi ajama. Nagu ka seekordses loos. Põhimõtteliselt oli see muidugi poliitiline artikkel, ühelt poolt suunatud praeguste riigivalitsejate (vähemalt kirjutaja arvates) nukra haridustaseme (eriti reaalteaduste mõttes) pihta, teiselt poolt kirjutaja sugugi mitte esmakordne kurtmine hariduse, eriti kõrghariduse mitmeti viletsa seisu üle (jällegi eriti reaalteaduste osas), kolmandalt poolt mõnus pilguheit teaduse ajalukku ja neljandalt poolt, nojah, eks lugu peab lugema, et kõik need arvukad pooled sealt üles leida.
Tarandi Kaarel oli aga vaadelnud alles äsja ka ETV ekraanil näha saadud päris vastset dokumentaalkaadritega filmi Eesti iseseisvumisajast, mis vaatles kõike seda eelkõige toonase Islandi välisministri silme läbi. Stsenaristide seast Tarandit ei leia, aga kogu kirjutatu kõlas küll just nii, nagu oleks ta ise mõelnud, kuidas sellist filmi teha, ja nüüd need mõtted paberile pannud. Väga kenasti kokku võetud, mu arvates.
Suur osa tänasest Sirbist, täpsemalt keskmine 12-leheküljeline plokk, oli pühendatud Kultuurkapitali teemale, nii selle praegusele olukorrale kui ka võimalikele muutustele. Küllap see mõnelegi on päris huvitav teema, mulle ehk mitte nii väga, aga näiteks Väljataga Märdi lugu võttis küll paljud asjad väga kenasti kokku. Ja ei saa muidugi mainimata kätta (:)kivisildnikku, kes ka, omamoodi nagu ikka, võttis asju kokku ja pani üheselt paika.
Ent kõige selle juures jäi kuidagi imelik ja mõru tunne suhu ja mujale Lõhmuse Marko loost, mis kõneles mitte enam "kulkast", vaid juba kultuuriministeeriumi muusika valdkonna eelarvest. Pealkiri oli mõistagi mu jaoks ligitõmbav: "... ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline". Aga selle mulle huvitava osa juurde jõudis ta alles lõpus: nimelt ei ole autor sugugi rahul, et kultuuriministeerium on, arvatavalt täitsa iseomase arust, otsustanud eraldada toetust punklaulupeole (jah, seesama Rakveres peetud/peetav asjandus). Lõhmuse seisukoht on kokku võetud nii:
Subkultuurina on pungi ideoloogiaks ikka olnud kehtiva võimu halastamatu kriitika ning eristumine peajoone- ja dominantkultuurist. Kui nüüd tõesti Rakvere punklaulupidu soovis ennast seada samasse ritta nende kõrgkultuuri ja peajoonesündmustega, mis KMilt raha saavad, diskrediteerib selline valitsuselt raha vastuvõtmine lihtsalt eesti punki. Kui aga ministeerium ise läks tollele punkpeole raha pakkuma, käitub ta totalitaarse ühiskonna kultuuriaparaadina, kellel on subkultuuridega kokkupuutumisel kaks käitumismalli: keelame jõuga ära või, kui see ei õnnestu, paneme riigi rahast sõltuma. Päris jubedad variandid mõlemad.Mu meelest on ta siin aga täielikult mööda pannud. Jah, pungi "ideoloogia" (ehkki punk iseenesest pigem on ka ideoloogia kui sellise vastane) on tõepoolest õigesti ära tabatud, aga punklaulupidu paraku ei taha (ja ma tunnen, et ma pole selles arvamuses üksi - ei viitsi hakata internetist viiteid otsima, aga neid mõtteid on avaldatud varemgi) sugugi selle alla mahtuda. Tõsi, seal lauldakse punklaule, aga nii palju kui mina olen aru saanud, on see ikka rohkem ajaloo- ja nostalgiaüritus, meenutus sellest, milline teataval määral ühiskondagi muutev jõud pungil omal ajal oli. Või kui teisiti öelda, siis on sel üsna vähe pistmist tänase päeva "pungiskeenega", eelkõige kõlab seal, mis on ühe laulupeo puhul ju lausa loomulikki, ikka "klassika" Ja sellisena võib seda pigem võrrelda, ütleme, Kreegi või Tubina mälestuspäevadega, millele raha eraldamist, ma usun, ei peaks ükski muusikakultuuri ajaloost lugu pidav isik sugugi sobimatuks (jajah, iseasi on see, et kindlasti võib leida mõningaid muid üritusi, mis ehk väärinuks seda toetust rohkem), mitte aga sugugi pidada "eesti pungi" (jah, mis see õieti üldse on või olema peaks? juba pungi enda mõiste suuresti välistab sellise koosluse) ja valitsuse õudu ja õõva tekitavaks koostööks.
Numbri lõpetas aga meeoleolukas, kirjutatud küll miskipärast pseudonüümi taha varjudes, pilguheit Sirbi minevikku. Väga vahvad mälupildid ja nauditavas keeles ja stiilis.
Loetud: Sirp, 30.01.2015
Vaadatud: Kes? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)
Ilmunud tõlked: Carlos Ivan Vargas: e-Eesti ehk lihtsuse keerukus (Postimees, 30.01.2015)