Aasta algus on Sirbis kenasti alanud, aina sisukamaks paistab teine muutuvat, seni ühtlaselt progresseeruvas joones (nii et on vaid karta, et kuskil tuleb jälle langus sisse, sest leheruum on ju piiratud ja mind mittehuvitavad teemad tahavad paraku vististi ka ruumi saada).
Juba tänase numbri "avang" (ma ei teagi, kuidas selle elemendi kohta, mis (tavaliselt) lühikese numbrikokkuvõtte või mingi uitmõttena numbrit nüüdsel ajal alustab, peaks õieti ütlema) paelus tähelepanu, eriti muidugi seetõttu, et selles puudutati üht sellist probleemi, mis, mulle tundub, mind väga paljudest eristab. Nimelt näitleja (või laiemalt mingi tegelaskuju) samastamine reaalse isikuga - siin loos siis Lutsepa Aini näitel. Mulle on see täiesti võõras: jah, see maksab lausa kätte, näiteks mälumängudes, kui küsitakse filminäitlejaid, siis ma tihtipeale tean küll nende "nime", see tähendab seda, kes pildil näidatu selles filmis olnud on, aga mul pole vähimatki aimu, milline võiks olla kujutatu "kodanikunimi". Sest noh, see pole mu jaoks kuidagi oluline, vähimalgi määral: nii et lookeses esitatud probleemi mul ei tekiks - on Konstantin Päts tolles lavastuses ja on Ain Lutsepp, olgu poliitik või näitleja, ja neil ei ole minu arusaamist mööda mitte midagi, üldse mitte midagi ühist. Aga jah, paistab, et paljudel on, mis küllap jääbki mu jaoks igavesti mõistatuseks ...
Luksi Leo oli kirjutanud juba möödunudaastase "Eesti mõtte" otsimise võistluse loo, loomulikult lihtsa, aga kutsuva pealkirjaga "Eesti riigi võimatu mõte". Huvitav oli lugeda pikka filosoofilist arutelu selle üle, miks ei ole Eesti riigi mõtet võimalik defineerida, aga mu meelest jäi siin kasutamata üks võimalus. Autor püüdis mitmeti ja edukalt näidata, kuidas ei ole võimalik samust Eesti riigi mõtet defineerida millenagi, mis *on olemas*, aga jättis täiesti arvestamata võimaluse, et see mõte võiks olla defineeritav saamisena. Või kui teisisõnu öelda, siis seda mõtet ei ole, jah, üldse mitte, vaid on ainult liikumine selle poole - ütleme, samamoodi, nagu ei ole olemas ja enamasti ei saa isegi rahuldavalt sõnastada ideaali kui sellist, küll aga saab selle poole püüelda. Ja selles püüdluses, liikumises õieti see mõte väljendubki. Või noh, kui veel täpsem olla, siis tegelikult Luksi Leogi jõuab selleni välja, kui nendib, et "Eesti riigi mõtet ei ole teoreetilises plaanis võimalik rahuldavalt sõnastada, kuid poliitilises plaanis ei ole võimalik pidevatest sõnastuskatsetest loobuda". Kas nüüd jääda rahule mõneti ootamatu tõdemusega, mida autor lõpus teeb - "Tuleks küsida hoopis vastupidi. Kuidas vabaneda ennast ainsa võimaliku tegelikkusena reklaamiva globaalse turumajanduse hegemooniast? Kuidas avada poliitiliste vaidluste väli tegelikele alternatiividele, et inimesed saaksid langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid?" -, on juba iseasi: esiteks ei oleks ma sugugi kindel, et need kaks "hegemooniat", turumajandus ja Eesti riik, kuidagi vastuolus oleksid, ehkki seda vastandust nii sageli püütakse näidata või vähemalt kuulutada, ja teiseks ei ole ma kaugeltki veendunud, et inimesed ei saa langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid. Tõsi, see ei pruugi käia kujul, millega ollakse ehk harjutud, aga mu meelest on "poliitiliselt kaalukas otsus" kas või samune "jalgadega hääletamine" elik kodumaalt lahkumine, rääkimata paljudest muudest. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et poliitika all mõeldakse traditsioonilist "riigipoliitikat", see tähendab seda, mida teevad valitsus ja meie puhul riigikogu, aga juba ammu ja liberaalse demokraatia tingimustes eriti ei ole see sugugi ainus poliitika: poliitika ja üldse poliitilisuse mõiste on sedavõrd laienenud, et isegi raske on leida valdkonda, mis ei oleks poliitiline - jah, ühte otsa pidi kahtlemata jätkuvalt seotud samuse "riigipoliitikaga", aga teistpidi tegutsemas mitte selle pikenduse või laiendusena, vaid paralleelselt, osati sõltumatultki.
Päris põnev oli lugeda suure Eesti filmi - vähemalt selles mõttes, et see on lausa Oscari kandidaatide sekka pääsenud (iseasi muidugi, palju see nüüd Eesti film on, aga olgu, eks ta mingis mõttes ju on ka) - "Mandariinid" kohta arutelu produtsendi ja ühe peamise näitleja dialoogis. Lugu tasub lugeda, selles on palju huvitavat, aga mul tekkis hoopis teistsugune uitmõte: kui poleks olnud laastavat Teist maailmasõda, mis Euroopa päris korralikult ja õige tükiks ajaks marginaliseeris, kas siis üldse keegi väga punnitaks tänapäeval Ameerika filmitööstuse auhindade pärast või üldse põeks mingi Hollywoodi pärast? Võib-olla kõneldaks hoopis Babelsbergi massitoodangust ja ihaldataks jõuda, ütleme, iga hinna eest miskise Saksa filmitööstuse organisatsiooni lõppnimekirja? Jah, aga paraku nii ei läinud ja hoopis enne Teist maailmasõda siiski suhteliselt vähetuntud ja ääremaine Hollywood/Ameerika Ühendriigid tõusis maailmas esinumbriks ...
Konsa Kurmo oli kirja pannud ülimalt mõtlemapaneva loo, loomulikult ka äärmiselt intrigeeriva pealkirjaga "Lugu sellest, kuidas inimesed digitaalseks muutusid". Kohe väga palju mõtteid tekitava loo, võiks öelda. Ühelt poolt oli siin küllaltki kenasti välja joonistatud nii kultuuri kui sellise areng ning iseloomustatud üsna hästi seda maailma, milles me praegu samuse kommunikatsiooni üüratu avardumise tulemusel elame, ja tehtud ka mõningaid järeldusi, aga teiselt poolt jäi mul kangesti südamele kripeldama lugemise juures kogu aeg saatnud tunne, et see arengujoon ja need kirjeldused ripuvad otsekui õhus, see tähendab, on konstrueeritud tagasivaatavalt, lähtudes praegusest seisukorrast (mitte aga "edasivaatavalt" ehk siis ajaloolises arengus).
Näiteks arvamus, et "Paberile kirjutamine ja trükkimine fikseeris kirjutatu, luues mulje stabiilsest, püsivast informatsioonist. [...] Internetis on info autoriteedi määratlemine hoopis keerukam. Igaüks võib infot luua ja muuta - senised autentsuse ja autoriteetsuse mehhanismid enam ei tööta." Jah, ega sellele otse vastu vaielda ei saa, kuigi mu meelest pole autoriteetsuse osas vähemalt märkimisväärset muutust toimunud: jätkuvalt on autoriteetsed teatavate isikute, institutsioonide jms arvamused või seisukohad, aga mitte teiste (ma ei hakka laskuma arutellu, kust see autoriteetsus täpselt pärit on - nagu ei olnud see "paberiajastul" pärit vaid sellest, et miski oli kirjutatud ja trükitud, nii ei ole see ka nüüd - ega olnud ka enne paberiajastut). Kuid selle pidamine eriliselt uueks on mu meelest kergelt öeldes vale: isegi kui digitaalajastu ja paberiajastu võrdluses võib see teataval määral pädeda, siis kuidas võrrelda kirjeldatud digitaalajastut paberieelse ajastuga (siinkohal mitte tingimata paberi-, vaid mu pärast kas või savitahvliajastuga)? Ka toona oli palju (muidugi mitte kõik, teatavad põhitõed, mida tunnistatakse ja tunnustatakse, on alati olemas olnud, mitte küll alati ja kõik muutumatult samad läbi aja) infot "hästi muutlik", ka toona oli see "ennekõike sotsiaalse suhtluse meedium" (õieti, millal ei olegi olnud?).
Nii et mõnes mõttes tundub see digitaalajastu vastandamine varasemale omajagu kunstlik. Ma julgeks pigem arvata, et põhistruktuurid on ikka samad, erinevus on aga selles, et kommunikatsiooni tasand on järjepidevalt laienenud: kui kunagi väga-väga ammu piirdus see, ütleme, (füüsilise) päevateekonnaga või nii ehk vahetult oma suguharuga ning veel mitte väga ammu tagasi üldjoontes kodulinna/maakonnaga, veel veidi hiljem ehk riigiga, siis nüüd on see laienenud teadaolevas mõttes kogu maailma, võiks lausa öelda universumi (sest paraku ei ole vähemalt teada kedagi teist, kellega suhelda peale samuse maakera elanike - ei väljaspool ega praegu ka seespool (ma ei imestaks, kui millalgi ja kunagi leitaks võimalus, mis annab mingilaadse kommunikeerimisvõimaluse kõigile olenditele, keda võib nimetada mõistuslikuks või keda vähemalt tõlgendatakse mõistuslikuna, pean silmas loomi, miks mitte ka taimi)).
Ehk teisisõnu, kommunikatsioonihorisont on kindlasti muutunud, aga kas ka kommunikatsiooniviis, see on juba kaheldavam, mu meelest vähemalt - sest lõppeks, mille poolest erineb telefonikõne või Skype-kõne ikka nii väga tavalisest kõnelusest, ütleme, kellegagi, kes on seina taga: vahendatud on nad mõlemad selles mõttes, et partnerit ei ole näha (Skype isegi annab siin eelise, pakkudes vahendatuse ja vahetuse omamoodi hübriidi). Iseasi on artiklis korra äramainimist leidnud "taruteadvus", mis vähemalt potentsiaalselt võib tõepoolest olla midagi päris erinevat senituntust. (Ja isegi selle puhul ma ütleks ainult "võib", sest massiteadvus ei ole ka midagi enneolematult uut ja kuni seda "taruteadvust" reaalselt olemas ei ole, ei ole ka võimalik hästi öelda ega ennustadagi, kas ja kuidas see erineb).
Selsamal kultuuriteemal jagus arutlemist ka edasi, täpsemalt juba sügisese vastavateemalise konverentsi jätkukajastusena vestlusringis. Nagu vestlusringide puhul ikka, kõlas siit läbi väga palju huvitavaid mõtteid, millest ma nopiksin osunduste kujul välja kaks sellist, mis ehk oma teatava vapustavusega võivad panna mitmeidki asju teisiti vaatama:
Kui folkloristikas kasutatavate mudelite (V. Proppi muinasjutuskeem, ATU tüübikataloog, freudistlik seksuaalsusekäsitlus jne) loomisel oleks aluseks võetud siinsed rahvaluulekogud, kujunenuks need mudelid hoopis teistsuguseks. Näiteks Lõuna-Eestis dokumenteeritud XVII sajandi nõiaprotsessides süüdistati nõiduses mehi rohkem kui naisi, mis on Euroopa kontekstis haruldane, ega sobitu paljude nõiduseuurijate väljatöötatud skeemidega. Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes).
Üks huvipakkuvaid teemasid on uurimistraditsiooni mõju rahvapäraste stereotüüpide väljakujunemisele. Kas kooseluseaduse vastased oleks saanud kasutada sõnapaari„traditsiooniline perekond“, kui baltisaksa ajaloolased ei oleks hakanud rääkima aegade algusest kestvast eesti patriarhaalsest perekonnast ja eesti ajaloolased poleks jätkanud sedasama juttu läbi kogu XX sajandi? Või oleks kasutatud väljendit „traditsiooniline perekond“ olenemata teadlaste tööst, sest seesugune peremudel on meile omaseks saanud Lääne massikultuuri pealetungi tõttu?
Ka kirjanduse ja raamatuarvustuste sektsioon oli täna põnevast põnevam. Otsa tegi lahti Loogi Alvar, kel nähtavasti oli olnud väga halb päev või vähemalt väga halb tuju, sest nii vihaselt nagu tema käsitletud Tartu ülikooli kultuuriteemalist artiklikogumikku maatasa tegi, ei ole mäletamist mööda enam päris ammu keegi avalikult kedagi materdanud. Küllap põhjusega, jäi mulje, ehkki jah, kogumikku ma ise lugenud ei ole, et selles osas selget seisukohta võtta.
Selle kõrval oli lausa rõõmustav lugeda Pauli Tooma lugu gnoosiseteemalisest teosest, mis oli palju optimistlikum ja tunnustavam. Ja palju lõbusam ka,näiteks arvamuse poolest, et "toonase kosmogoonia suurejoonelised süsteemid [...] ausalt öeldes on üsna sarnased stringide ja M-teooria fantastikaga".
Samamoodi oli võhiku silmale päris huvitav lugeda tavalisest arvustusest nähtavasti teema paraja eksootika tõttu palju üldistavamalt Türgi kohta mitmesugust teavet andvaks ülevaateks kasvanud Tilgari Tanno lugu. Kust küll veidi nukraks tegevalt võis teada saada, et sellest suurest kirjandusest on jõudnud eesti keelde seni ainult 15 raamatut. Mida ilmselgelt on vähe, nendib ka autor ise. Eks ta ole, küllap tuleb oodata, kuni ilmub mõni fanaatik, nagu meil neid näiteks Norra kirjanduse tõlkijate seas on olnud, kes lihtsalt hakkab seda asja ajama ja ajab ja ajab, kuni leiab nii välismaised toetajad kui ka kodumaised huvilised, kes tõlgete ilmumisest huvituvad.
Omamoodi üllatav oli kohata üleriigilises kultuurilehes lõunaeestikeelset arvustust, aga noh, arvustatav teis ise, Kaplinski Jaani sulest, oli ju ka selles keeles, nii et miks ka mitte.
Lehe lõpetuseks oli viimasel küljel Leete Art kirjutanud vaimustavalt iroonilise, aga ühtlasi mõtlepaneva loo pealkirjaga "Soome-ugri vaikus", mis otseselt puudutas seda vähemalt tänapäeval eestlasile, aga ka teisile soomeugrilasile nii iseloomulikuks peetavat vaoshoitust ja kinnisust. Ta küll nendib, et see "vaikus" on ajalooliselt tingitud: kui varasemates tekstides esinevad soomeugrilased (või vähemalt need, kes arvatavasti olid soomeugrilased) pigem kaugete ja metsikutena, sugugi mitte vaiksetena, vaid hoopis sõjakate, jõhkrate, vaat et mõrvarlikena (hõrk tsitaat loost: "Veel XVI sajandil ei tahtnud jugralased vene maksukogujatest midagi teada. Vahelduseks käisid mansid ise vene linnades maksu kogumas, mida kroonikates veidral kombel rüüstamiseks nimetatakse"), siis "vaikseks" muutusid soomeugrilased otsekui üleöö alles XIX sajandil ehk ajal, mil nad olid üleüldiselt alla heidetud ega esinenud enam ajaloo subjektidena, vaid kõigest objektidena.
Isegi nii vaikseks, et võib nentida: "kultuuriline etikett keelab tunnete avaldamise, sest see võib rikkuda vaimude poolt reguleeritud maailma tasakaalu ning põhjustada inimeste haigestumist või hädasid kogu sugukonnale. Ja nagu soomeugrilastel tavaks, on tunnete väljendamine nõiduse vallapääsemise põhjuseks. Vaikimine on kindlaim viis harmoonia säilitamiseks." Ent lõpetuseks nendib autor siiski täiesti mõistuspäraselt, et õieti pole probleem selles, kas keskajal olid mordvalased agressiivsed ja tänapäeval neenetsid ja handid vaikivad", sest nad on ikka üsna ühesugused nii tuna kui ka täna, see-eest "Kindlasti on tugevasti muutunud aga vaatlejad ja kirjeldajad".
Aga numbri maiuspala, päris pärl, mida just lõppu hõrguks magustoiduks jätta, oli, kuidas öelda, erialane tekst, seotud otseselt tõlkimisega: Kuusiku Normani sulest pealkirjaga "Tõlkimine ringiga või otse". Tugines see autori magistritööle, millest ilmselt oli tingitud ka ühelt poolt arvukate ja kohati raskesti jälgitavate näidete esinemine, teiselt poolt aga ilmselge, võib-olla liignegi kompaktsus. Sellest hoolimata oli selles tõstatatud probleem päris oluline ja mulle endale väga hästi tuttav. Ilukirjanduses ehk esineb seda mõnevõrra vähem või vähemalt vähem akuutsel moel, aga just teadus- ja populaarteaduslikes tekstides on tsiteerimine laialt levinud, põhimõtteliselt lausa kohustuslik - ja siis tekib sageli probleem sellega, et autor tsiteerib teatavaid tekste, mis on pärit mõnest muust keelest kui see keel, milles autor kirjutab. Pahatihti, kohe väga pahatihti kiputakse minema lihtsamat teed ning tõlkima siis autori teksti ühe jutiga, ka selliseid tsitaate sellest keelest, milles kirjutab autor, mitte aga algkeelest. Mis tihti ei tekita märkimisväärseid probleeme, aga ma olen ise kogenud, et siiski leidub küllaga kordi, kus algteksti ülesotsimine ja kui ka mitte tingimata sellest tõlkimine, siis vähemalt selle võrdlusena kõrval hoidmine aitab ka tõlkes palju paremini hakkama saada (üks näide on ajaloolistel põhjustel eesti keelele väga lähedane vene keel, teine näiteks kreeka keel, kolmas ehk iiri keel, mis, ütleme, inglise keelde ümber pandud tsitaate tõlkides võivad anda algtekstist tõlkimisega võrreldes tükk maad erinevaid tulemusi - tingimata mitte selliseid, mis päris rappa viiksid, aga nüansirohkus võib kergesti kaduma minna küll). Nii et selles mõttes võib igati nõustuda Kuusiku Normani kokkuvõttega: "Tõlkimisel vahendajakeele kaudu lisandub alati midagi, mida originaalis kunagi pole olnud, vahekeel annab tõlkele oma (ja vahendaja) hääle ning võtab ära midagi algupärase iseärasustest."
Loetud: Sirp, 23.01.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)
No comments:
Post a Comment