Uue aasta esimene Sirp, mis küll alles täna minuni jõudis, alustas päris rajult ja hulganisti lugemist pakkuvalt, ehkki see pole võib-olla pisukest pühadeaegset vaheaega silmas pidades tingimata suur üllatus.
Huviga võis lugeda musugusele amusikaalile nii võõrast asja nagu nelja muusikainimese küll igas võimalikus suunas alatasa laiali valguv, aga siiski küllaltki koherentne mõttevahetus, nojah, muusika kui sellise teemal. Midagi välja võtta sellest kolmest leheküljest tihedast mõtete väljapurskamisest ei oskagi, aga lugeda tasus, kindlasti.
Samas vaimus jätkas samal teemal Siitani Toomas, kelle muusikaaastapuhusest loost noppisin ma enda jaoks välja pisut kurvastava tõdemuse (nojah, eks ma seda ju teadsin, aga põhjendust kui sellist seni polnud): "Palju olulisem on avastus, et samad ajustruktuurid on olulised nii muusikaliste kui ka lingvistiliste stiimulite taju ja moodustuse puhul [...] muusikaliste oskuste arendamine toetab keelte õppimist ning ka võimet mõista keerulise süntaksiga verbaalseid tekste." Mul nähtavasti need ajustruktuurid puuduvad või on tublisti kängunud, mistõttu ongi nii raske, et mitte öelda ilmvõimatu aru saada nii muusikast kui sellisest kui ka omandada võõrkeeltes kõnelemise oskus. Nojah, tavaliselt mulle muidugi piisab sellest, kui ma võõrkeelt kirjalikul kujul korralikult või lausa hästi mõistan ning nende taga struktuuregi näha suudan, aga teinekord tundub mulle, et neil, kes samust keelt ka rääkida suudavad, on mõneti lihtsam paljusid asju mõista, kuidagi loomupärasem, ilma "tuupimata" ...
Kirjandusele pühendatud osa oli täna õige pisuke, vaid paar lehekülge, aga tuleb siiski tunnustavalt öelda, et kohaliku kaitseväe siseelule pühendatud raamatute arvustused (vastavalt Raua Pauli sulest Porvali Timo ja Tiitsu Tarvi "Just nii, härra seersant!" kohta ja Riigi Marveli sulest Põhjala Priidu "Militaarsete miniatuuride" kohta) olid siiski üsna paeluvad lugeda: ma olen nende raamatute hankimisel pisut kõhelnud, aga tundub, et seda peaks siiski tegema - ehk jagub kunagi aega ka nende lugemisele, tõotab vähemalt arvustuste järgi olla mõnus ja hingelähedane.
Üllatav oli pisut Sirbi kohta lausa tohutu poliitilise temaatika esinemine: lausa kuus lehekülge, seda ikka igapäev (ega isegi iganädal) ei juhtu. Mõtlemapanev oli lugeda hõimlase Toomse Rene pikka ja sisukat artiklit Eesti riigikaitse "realistliku visiooni" kohta. See oli väga süstemaatiliselt ja argumenteeritult üles ehitatud ning seeläbi raskesti vaidlustatav - vähemalt kui tema aluspõhimõtetega kaasa minna. Mõneti isegi kahju, et ta otsustas oma poliitilisi ambitsioone hakata teostama just selles erakonnas, mille kasuks tema valik langes, sest karta on, et reaalselt ei saa see kunagi (või vähemalt veel pikka aega) nii tugevasti võimule, et ka kaitseküsimustes vähegi kaasa rääkida. Aga ega meil neid riigikaitselisi mõtlejaid nii hirmus palju ei ole ka, ei ametis ega väljaspool seda, nii et küllap Renegi mõtteid kuulda võidaks võtta, kui vähegi tahetakse (ja kui samune parteiline seotus sellele mentaalseks takistuseks ei saa).
Üht asja tahaks selle muidu hea visiooni juures siiski mainida. Väga torkab silma, et - võib-olla täiesti õigusega - eelduseks on võetud suure ja väikese vastasseisus (mis ju siin meie kandis on ka peaaegu ainutõenäoline) asümmeetrilisuse kasutamine, eelkõige tuginedes viimasel kümmekonnal aastal militaarteoreetilisis ringkonnis palju kõne-, mõtlemis- ja arutlemisainet andnud Hizballahi vastupanuviisile Iisraeli "konventsionaalsele" sõjajõule. Jah, muidugi, praktilisist kaalutlusist lähtudes võib sel olla jumet, kui arvestada võimalike vaenujõudude vahekorda, reaalseid ressursse ja kõike muud.
Kuid ma söandaks siiski arvata, et kunagi 1990. aastatel põgusalt ka Eesti sõjateoreetilises diskussioonis läbi lipsanud teinegi võrdlus ei teeks paha kaaluda ja uurida - mis peaks olema seda lihtsam, et tegu on sama kandiga. Ainult et rõhud oleksid pisut teisiti asetatud: mitte salaühingu (mida Hizballah ju oma loomult on, isegi kui nad viimasel poolteisel aastakümnel jõulisemalt ka avalikumat laadi ühiskondliku organisatsiooni või lausa partei võõbaga end katma asunud) võitlusviis riigi (Iisraeli) vastu, vaid riigi võitlus endast suurema riigi või riikide koalitsiooni vastu. Jah, konkreetsemalt siis samune Iisrael versus eelkõige Egiptus ja Süüria, aga ka Iraak, Saudi Araabia ja veel nii mõnedki Iisraeli "merrepühkimisest" huvitatud asjahuvilised.
Jõudude vahekorra mõttes ei oleks märgatavat vahet, ressursside osas, jah, võib-olla, kuigi väga kindel ma selles ei oleks (see nõuaks lähemat uurimist), küll aga oleks ehk mõistlikum lähtuda sellest, et Eestigi on riik ja suudab oma riigikaitsetki üles ehitada, arendada ja koordineerida loomu poolest palju etemalt kui salaühing. (Mis ei tähenda sugugi, et see, Rene artiklis esitatud vaade, üldse kõrvale peaks jäetama - pigem vastupidi, see peaks sellisel juhul olema selge "plaan B" (nagu mu teada on ka Iisraelil ette nähtud kindlad kavad juhuks, kui peaks ähvardama oht (mis ei ole sugugi vähereaalne) jääda "konventsionaalses" mõttes alla ning olla sunnitud loovutama territooriumit, sõnaga taganema ülekaaluka vastase ees), mis rakenduks esmaste, "konventsionaalsete" meetmete ammendudes.)
Väga laias laastus, mulle tundub, praegune Eesti riigikaitse ju ka sellise (vähemalt kahe)kihilise riigikaitse poole püüdleb ja ega õieti Renegi ju sellele otsustavalt vastu ei vaidle, ainult rõhuasetuse teeb teise. Ja just selles ma ei ole väga kindel, et see on päris õige: see võib lõppkokkuvõttes süvendada kuskil kuklas torkivat tunnet, et Eesti on nõrk ja "moodne metsavendlus" ongi ainuke lahendus, mis mu meelest pigem soodustab potentsiaalses vastases tunnet, et siin võib saavutada kui ka pikemas perspektiivis kuluka, siis vähemalt lühivaates eduka ja edasiseks tegevuseks piisavalt turvalist platsdarmi pakkuvat edu. Ja see oleks juba üsna ohtlik. Ma siiski usun, et Rene artikkel, mis lisaks võib-olla mitte just väga suure lugejaskonnaga Sirbile on avaldatud tema enda temaatikat arvestades küllaltki kopsaka lugejaskonnaga ajaveebis, tekitab veel poleemikat ja ehk selituvad sellest välja senistest paremad, täpsemad ja tulevikukindlamad "visioonid".
Üpris põnev oli lugeda ka Kopõtini Igori ja Krossi Eerik-Niilese dialoogi pealkirjaga "Mida teha venelastega?" Paraku tekkis lehekülge pöörates ja Toomse Rene juurest nende kahe juurde jõudes tubli pingelangus, sest kuigi mõistagi niisugunegi arutelu on vajalik ja midagi halba selles pole, leidus mõlema väljaütlemistes kuhjaga mu meelest juba tublisti iganenud klišeesid, seda sellest hoolimata, et kumbki pole nii märkimisväärselt vana mees (jah, tegelikult tuli see kümmekonnaaastane vanusevahe isegi nende tekstides välja omajagu). Lõppjäreldus - vaja on dialoogi ja seda inimeste enda tasandil - on mõistagi igati õige.
Maiste Valle-Sten oli kirjutanud nupukese rubriigipealkirjaga "Augutäiteks" ja nojah, tuleb öelda, et sellisena see rohkem tunduski: päris räige rünnak nii sisult kui ka vormilt ühelt poolt poliitikute kui selliste vastu (erandiks 5+2 nimeliselt välja ja esile tõstetud inimest, kel olevat võime "midagi süvenevat ja sisukat kirja" panna või üldse "distsiplineeritult mõelda" - millest tuleb nähtavasti järeldada, et teistel seda pole ...), teiselt poolt sotsiaaldemokraatide vastu ja kolmandalt poolt Pilvre Barbi vastu konkreetsemalt. Aga nojah, kui augutäide, siis augutäide ...
Üsna huvitav ja lausa õpetlik oli lugeda Piirsalu Jaanuse küll juba oma kuuvanust, aga vahepealsete pühade tõttu nii siin- kui ka sealmail suhteliselt aktuaalset intervjuud ühe Venemaa nimeka ühiskonnateadlasega. Õpetlik vahest just seepärast, et selles avaldus segastele aegadele tüüpiline segane suhtumine (nojah, Venemaal on need segased ajad kestnud juba pikemat aega, lausa aastakkümneid, nii et tahaks lausa öelda, et venelik suhtumine, aga tõele au andes leiab samasuguseid vooluga, antud juhul siis intervjueerija küsimustega kaasajooksikuid ka mujal, isegi rahulikel ajul, aga eriti just ärevail): põhimõtteliselt nenditakse, et kõik on persses, samas siiski lootes ja näiliselt isegi argumenteeritult põhjendades, et see on ajutine, aga samas ollakse piisavalt lojaalsed parajastisele võimule ega lasta lahti ka selle põhipostulaatidest (antud juhul siis selge teadmine, et kui halb meil ka pole, on meie hädade sellel süüdlasel, keda teised nii väga näha tahavad - konkreetselt Ukrainal -, veel halvem ja üldse oleks parem, kui selle absurdse moodustise - nagu Ukraina ilmselgelt on - saaks kenasti kokkulepetega likvideerida ja kõik võiksid rahulikult edasi elada). Jah, juba selliste küllaltki selgelt avalduvate taustatoonide tajumiseks tasub niisuguseid intervjuusid lugeda.
Osaliselt kirjandusse puutuvalt (või vähemalt sellest ajendatult), rohkem aga mõttemaailma üldisemalt puudutavalt oli lehte mahtunud ka intervjuu Friedenthali Meelisega, mis mõistagi köitis mind eriti oma pealkirja mahtunud sõnakese "ajalugu" poolest. Kuigi loos oli mõningaid mõtteid, mis minu omadega väga ei kipu kattuma (näiteks arvamus, et "Ilma sihita või piirideta ei ole mingit vabadust, sest puudub orientiir, vabaduseks on ikkagi vajalik otsus, teadlik valik, mitte mõttetu ekslemine" - aga kuidas jääb sellega, et "orientiir" sellessinatses maailmas oled sa ise ning mingeid sihte ega piire polegi?), oli seda ometi hea ja lahe lugeda. Eriti aga tahaks tõsta esile intervjuu lõpus välja öeldud mõtet, mida ma ise nii mõnelgi korral tahtnuksin öelda neile, kes räägivad ajaloo spiraalsusest või kordumisest (olgu siis farsina või mis tahes muul kujul) ja muust sellisest, aga pole osanud nii hästi sõnastada:
Üldiselt näib mulle aga ajalugu pigem mingi rabamaastikuna: me võime ekseldes sattuda üsna samasugusena paistvasse kohta, tekib tunne, et jah, siin oleme juba olnud, hakkame käituma teataval moel. Aga tegelikult pole koht sama ja sageli me ainult soovime seda sarnasust.Lehe lõpetuseks oli Soosaare Sven-Erik kirjutanud nii imetabasest asjast nagu "Wikipediast, soome-ugri keeltes". Täiesti õigesti oli selles öeldud, et Venemaal - aga seal elab ju, kui nüüd lähtuda keeltest (mitte kõnelejate arvust), nagu mulle pigem kombeks, enamik soomeugrilasi - on olukord soomeugrilastega õige hull ja aina hullemaks läheb. Ma olen ka ise korduvalt üritanud nii mõndagi idapoolsemate hõimurahvastega või kas või nende kunagiste asualadega seonduvat leida, aga harva, lausa haruharva leiab seda nende enda keeles, pigem ikka vene keeles. Ja palju parem on enamasti isegi kohe otsida Google'i vahendusel, sest lootus leida midagi millegi kohta mõnest võrgus leiduvast koguteosest või perioodilisest väljaandest on palju suurem kui Wikipediast.
Siiski leidsin sellest loost ka ühe õige tarvilise viite ühele kenale keskkonnale või õigemini programmile nimega Minority Translate, mis võimaldab suhteliselt vähese vaevaga teha vähemalt lühematest artiklitest tõlkeid teiskeelsetesse Wikipediatesse (jah, muidugi, tõlkima peab ikka ise, aga nõnda-ütelda infrastruktuuriga ehk taristuga majandamine paistab olevat tunduvalt lihtsam). Tahaks loota, et see lisaks muule toob kasu ka samustele idapoolsetele frsoomeugrilastele, sest emakeelne teadmusbaas on asi, mille väärtust ei ole kuidagi võimalik ei ala- ega ülehinnata - see on lihtsalt hindamatu väärtus.
Loetud: Sirp, 09.01.2015
Vaadatud: ENSV (ETV), Viikingid (TV6), Mosaiikmõistatus (TV6), Peata ratsanik (TV6)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas tagada uuel aastal hea ja halva tasakaal? (Postimees, 10.01.2015)
No comments:
Post a Comment