Neljabased mõtted

Peaaegu täielikult töövaba päev, millest suure osa võtsid enda alla mitmesugused ühte põimitud väljaskäigud (nagu ühele algselt maalt ja hobusega mehele sobibki - ei ole ju mõtet iga pisiasja pärast muudkui linna tormata, parem ikka lasta koguneda ja siis ühekorraga ära õiendada, eriti kui mõni neist juhtub olema mitteedasilükatav).

Esimene jupp päevateekonnast viis mind Toompeale RKK-sse, kus pidid ees pookstave ootama paar lepingut terve hunniku Diplomaatiale tehtud tõlgete eest. Juba mõte tollesse mäkke ronimisest pani mind üle kere täiega higist leemendama, sestap pidasin paremaks võtta takso ja sõita sellega mäkke, et siis seal juba rahulikult müüride õnnistavas varjus edasi tatsata (kitsaste tänavatega kivilinnad on selles mõttes ikka täielikult õnnistatud kohad, kus leiab ka kõige kuumemal päeval varju ja jahedust). Taksojuht juhtus olevat õige jutukas - ta oli küll venelane ja rääkis muga vene keeles, kui oli selgeks saanud, et mul selle mõistmisega raskusi ei ole - ja kui mulle oli selgeks saanud, et talle võib sama julgelt eesti keeles vastata :-) - ja, nagu selgus, tõelina kodulinna Tallinna patrioot, kes ei pidanud vaevaks ühele katmata ehitusjäänustega madelautole nii käte kui signaalidega märku anda ning ülejäänud tee manas hooletuid inimesi, kes kaunist kodulinna, kus ta juba nelikümmend aastat rooli keeravat, sedasi tolmuga üle külvavad ja risustavad.

Teistlaadi risustamisega kohtusin juba Toompealt alla laskudes ja järgmisse peatuspunkti Viru keskusse kulgedes. Äkitselt saabunud kuumalainele ja suvele olid kõik vähegi ontlikud ettevõtjad reageerinud nagu ikka oma ukseesise täitmisega nii-ütelda välikohvikutega. Mitte et see iseenesest halb oleks, õieti on ju vaba õhu käes istuda palju paremgi, aga teisest küljest, neil niigi mitte just väga laiadel vanalinna tänavatel liikudes tekib täieline basaaritunne, kui pead laudade, toolide, võrede, turistide ja oma kõikvõimalikke teenuseid pakkuvate agarate müütajate vahel laveerima. Aga nojah, nagu öeldud, on see selline ambivalentne asi, üheti hea, teisiti paha.

Igatahes Viru keskusse ma jõudsin ja sealsesse Rahva Raamatu poodi ka, kus oli kavas Laari Mardi vastse teose "Saaremaa 1944" esitlus (mille ma sealt ka mõistagi omandasin - lihtsalt et ära märkida, kuigi vaevalt keegi söandaks kahtlustadagi, et ma laisa inimesena viitsiksin minna mõnele esitlusele, ilma et mul oleks kavas esitletavat teost omandada :-) ). See Laari 1944. aastat käsitleva nelipaki viimane osa sisaldab õieti endas ka midagi enamat kui ainult toonaste Saaremaa lahingute ülevaadet, nimelt ka käsitlust Eesti laskurkorpuse ajaloost, mida ei ole just väga ohtralt käsitletud  viimasel paarikümnel aastal, vähemalt mitte nii-ütelda laiemale avalikkusele mõeldud kujul (õieti jäi Pärna Lembitu mälestuste ja mõne aasta eest ilmunud korpusepoiste teose vahele isegi lausa oma kolmkümmend aastat). Mõningate pidulike sõnavõttude järel ootas kõiki kogunenuid, keda polnud just ülearu palju, ka Saaremaa-teemaline lauake, kus kõrvuti seisid äravahetamiseni sarnased Saaremaa viin ja Saaremaa vesi - aga loodetavasti suutsid siiski kõik leida selle õige...

Viru keskusest viis tee mind edasi Solarisesse ja sealsesse Apollo poodi, mille ühes nurgakeses (hmm, õieti asub see küllaltki keset ruumi, aga ma ei oska ka selle kohta kuidagi teisiti öelda) peeti maha üritus, mis kannab nimetust Apollo kirjandusklubi. Sedakorda oli teemaks eesti keeleski ohtralt avaldamist leidnud briti ajaloolane/kirjanik Montefiore Simon ning kõnelevateks peadeks, kes tema üle arutlesid ja vestlesid, Kaera Krista ja Juure Mart. Ma ei ole väga kindel, kas koht või miski muu, aga mu meelest ei sarnanenud see asi just väga kirjandusklubiga või vähemalt ei olnud selline, nagu mul mõningate ammuste kogemuste põhjal väike ette- ja eelkujutus oli. See tähendab, et täna oli seal ainult poodiumi peal kaks kõnelevat pead (või no kui täpne olla, siis nad istusid nii, et võib ka öelda "kaks kõnelevat keha", aga ikkagi :-) ), kes muudkui rääkisid ja kui neil jutt otsa sai, oligi asi läbi. Nojah, tegelikult käisid vestlused nii-ütelda grupiviisiliselt ka enne ja ilmselt pärastki, aga päris sellist nagu klubitunnet ei olnud ega tekkinud. Tõsi, see oli mul ka esimene kord seal viibida, nii et mingit üldistust ei riski ma teha. Ja nii või teisiti, ka nende kahe esineja jutt oli igati hea, nad mõlemad teadsid, mida räägivad, ja oskasid seda ka igati soravalt, andekalt ja vaimukalt välja öelda.

Õhtupoole sattusin lugema teaduse eesrindel tegutsevate inimeste järjekordsest saavutusest, mida lühidalt ja suhteliselt täpselt võib kokku võtta nii - õnnestus luua tehislik elusolend ehk siis olend, kes ei põlvne kellestki. Esialgu oli tegemist küll alles väga tagasihoidliku elusolendi, nimelt bakteriga, aga mõistagi toob juba see silme ette kõik need arvukad golemid ja teised, palju "arenenumalt" loodud olendid, kes ulmekirjanduse lehekülgedel või ulmefilmide kaadrites ringi sebivad ja vastavalt autori kujutlusele usinad orjad/teenrid või siis mässumeelsed võrdsete õiguste taotlejad on (või, veidi harvemal juhul, ka inimeste armutud hävitajad...).

Nojah, eetiliste küsimuste eel käivad mõistagi praktilised probleemid, sest kuivõrd nüüdne saavutus oli esimene, ei tea ju õieti keegi, mis juhtub, kui selline tehisolend nii-ütelda vabadusse pääseb: kuidas ta areneb koosmõjus teiste organismidega, mida ja kuidas ja millises suunas ta mõjutab ja nii edasi. Et inimesele on omane eetikast mõtlema hakata alles siis, kui ta satub silmitsi millegagi, millest jõud või mõistus kohe hoobilt üle ei käi, niisiis vähemalt teise omasuguse või (vähemalt mingis aspektis) etemagi olendiga, siis vaevalt need küsimused ka tõsisemalt kerkivad enne seda, kui keegi lõpuks kuskil mõne homunkuluse valmis nikerdab (no või vähemalt mõne suure selgroogse, kes kui mitte mõistuselt, siis jõu poolest inimesest üle käiks...). Seda enam, et "looja" enda sõnul on ju kõik vaid hästi kavandatud: osavalt "inseneerides" saab luua baktereid, mis usinalt inimeste järelt kõikvõimalikku reostust ära koristavad või midagi muud kasulikku teevad. Nii et esimese sensatsiooni järel, kui mingil põhjusel ei peaks sellealaseid uurimistöid ära keelatama, usutavasti (negatiivsed) tundepuhangud vaibuvad. Ent mõtlema paneb see saavutus siiski...

Õhtul tuli ka teade, et Mandriva Linuxi kevadväljalase on sammukese finaalile lähemale astunud - ilmus esimene ja kavade kohaselt ka ainsaks jääv väljalaskekandidaat, mille kohta ma tegin ka eraldi uudisnupukese.


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)