Tänase päeva palju tsiteeritud uudis oli Venemaa otsus avalikustada Katõni veretööga seotud materjale. Tegelikult oli see suurest kärast hoolimata siiski rohkem sümboolne otsus, sest kui ma ei eksi, on täna avalikustatud materjalid juba varemgi kättesaadavad olnud ja vähemalt osa neist isegi vist kord või paar publitseeritud. Aga siiski, nüüd on nad väljas ka internetis ehk siis saadaval olulisel määral rohkematele inimestele kui varem. Tõsi, Venemaa arhiivide ametlik veebileht, mis neid sisaldama peaks, oli nii tõsiselt üle koormatud, et vähemalt mul ei õnnestunudki sellele ligi pääseda. Küll oli neid ka peegeldanud raadiojaam Eho Moskvõ, kus sai nendega ilma vaevata tutvuda. Sellest sümboolsest, aga ometi tänuväärsest sammust vahest olulisem oli presidendi (kelle otsusega ka Katõni materjalid avalikustati - nagu ikka, läheb selleks Venemaal vaja "tsaari" sõna...) teadaanne, et sellega asi ei piirdu ja massirepressioonidega seotud arhiivimaterjale avalikustatakse ka edaspidi.
Samal ajal võis ka lugeda, et 9. maiks Moskva tänavatele paigutada kavatsetud Stalini portreega plakatitest siiski loobutakse. Õigemini, ei loobuta, vaid tänavate asemel paigutatakse need peamiselt muuseumidesse, kus huvilised veteranid neid siis uudistada võivad. Kui need mõlemad teated tõepoolest tähendaksid, et Venemaal hakatakse ka kõrgemal tasemel ja ametlikult selgema pilguga nägema 60-70 aasta taguseid sündmusi ning nende politiseeritust vähendama, oleks küll imekena. Aga noh, loota ju tasub...
Samal ajal hoopis teise pildi praeguse Venemaa suundumustest andsid Piirsalu Jaanuse tehtud intervjuud kahe dagestanlasest ühiskonnateadlasega, mis lisaks mustale masendusele, mis tekkis lugedes samavõrra mustast masendusest, mis valitseb Dagestanis ja laiemalt Põhja-Kaukaasias, näitasid päris selgelt, et mingit ideed Venemaal õieti pole, kuidas seda piirkonda kindlalt enda rüpes hoida (kui välja jätta sõjaline jõud, mille jätkusuutmatus on praeguseks küllap selge isegi kõige kõvema peaga kindralitele), ja vist isegi mitte tahet midagi välja mõelda... Mis on õieti äärmiselt kurb, sest see tähendab seda, et pinged ei saagi kuhugi maanduda ning leiavad ikka ja jälle väljundi sellistes väljapursetes, mis oma verisusega köidavad korraks ka maailma tähelepanu. Seal ei ole õieti ju isegi enam iseseisvusvõitlusega tegemist, vaid juba puhtakujulise olelusvõitlusega ellujäämise nimel...
Täna võtsin üle pikema aja ette sammu, millest ma muidu olen püüdnud loobuda, nimelt ühenduse võtmise EKI keelenõuandega. Ma enamasti olen hinnanud, et mu mured on liiga tillukesed, et nende rasket tööd keelenõu jagamisel segada, aga sedakorda löödi mõnevõrra kõikuma mu eneseusk, mis ajendas siiski kontakteeruma. Asi oli nimelt selles, et ühes üldiselt muule pühendatud diskussioonis tekkis tõsine erimeelsus sõna "parendama" pärast. ÕS ütleb selle kohta üsna lakooniliselt:
parendama <52> paremaks tegema. Sageli saab asendada sõnaga parandama. ▪ Tuleb parendada, parem: parandada teeninduskultuuri.Sellest tegi mu, ütleme et oponent, järelduse, et ÕS soovitab üheselt kasutada "parendama" asemel "parandama". Mina nägin seda siiski teisiti: et vaid sageli on mõttekas ja otstarbekas kasutada "parandama" ning "parendama" sobib siiski teatavatel juhtudel. Et oponent aga nagu rauda enda seisukohta raius, siis tekkiski hinge pisike kahtlus. ÕS on pealegi, võin julgelt öelda, mu peamine töövahend, nii et usu ja veendumuse kõigutamine, et ma sellest ikka õigesti aru saan, ei olnud just meeldiv tunne. Nii siis võtsingi ühendust EKI-ga, et pärida sõna "parendama" kasutamisvõimaluste üle, ning sain keelehooldaja Rehemaa Tuuli käest mind täiesti rahuldava vastuse:
Sõna "parendama" läheb vaja siis, nt kui on tarvis rõhutada, et midagi just parendatakse ehk tehakse hea paremaks, mitte ei parandata ehk ei tehta halba heaks. Sõna "parandama" on üldisem ja kätkeb ka parendamist. Keelekorraldajad ei soovita sõna "parendama" eeskätt seetõttu, et mitte suurendada paronüümipesa, samuti läheb kõnealune sõna teinekord segi sõnaga "arendama".Ma loodan väga, et mu hingerahu taastamise üritus ei jätnud kedagi teist, hädalisemat, keelenõust ilma või piinavalt pikalt ootele. Ja olen samas väga tänulik keelehooldajatele, et nad nii operatiivselt ja ammendavalt vastasid.
Täna kuulutas Mandriva taas välja taustapiltide võistluse, mille võitjaid ootab ees suur au ja kuulsus saada enda looming sisse kevadväljalaske (2010.1 ehk 2010 Spring) lisataustapiltide komplekti. Tegin sellest ka pisikese nupu Pingviini. Praegu, käesoleva sissekande kirjutamise ajal, võistlustöid sisaldavat Flickri lehekülge vaadates võis tähele panna, et sinna oli juba jõudnud oma loomingut saata ka kaks eestlast, sealhulgas eelmine kord esikümne ja seega võitjate hulka jõudnud Tauno Erik. Loodetavasti läheb temal või mõnel teisel eestlasel, kes seekord oma loomingut julgevad välja käia, ka nüüd hästi ja nad jõuavad võidukasse esikümnesse.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)
No comments:
Post a Comment