Natuke mõelnud, leidsin, et kuna reede, laupäev ja pühapäev moodustasid sujuva kolmainsuse minekust, olekust ja tulekust, siis pole põhjust hakata seda päevakaupa lahku ajama, vaid kirjutada ühe jutiga kõik kokku ja nii ausalt ära, kui südame tagavatsakeses tuksuv andmekaitseseadus lubab. Niisiis reede oli mineku, täpsemalt siis sünnipäevale mineku päev, mis algas poolkošmaarselt ja lõppes poolhämarolekus, seega kohaselt ühele korralikule nädalalõpu sissejuhatusele.
See poolkošmaar algas, kui täpne olla, jõudmisega Tallinna autobussijaama, kus ma taksouksest välja astudes avastasin end päris ootamatult keset tellinguid, lubjatolmu ja muud sellist, mida poleks osanud kuidagi oodata. Pisukese otsimise peale selgus, et see, mida ma algul pidasin tänuväärselt paigaldatud välikemmerguks, ongi nüüd Tallinna bussijaam, kus luugikestest ulatatakse pileteid. Olgu, istusin (siis veel pahaaimamatult) Pärnu bussi peale ja lootsin, et see ehitusmüra jääb nüüd selja taha, aga ei. Esimesed paarkümmend minutit, mille jooksul autobuss suutis läbida ehk nii kilomeetrikese ja ennast Ülemiste viaduktini läbi murda, möödusid samuti keset tellinguid ja muid ehituskonstruktsioone. Miskipärast tulid kohe meelde kõikvõimalikud õudusfilmid, kus heausksed inimesed jäävad mingisse väga kurja lõksu, kust nad enam üldse välja ei pääse ... Siiski õnnestus koobaste ja kollide rägastikust pääseda ilma suuremaid tükke enda väärtuslikust minast maha jätmata ja edasine sõit möödus märkimisväärsete ekstsessideta.
Pärnus aga selgus, et veidruste maailm pole veel ammendunud. Ohu poolest pealt tegi ettevaatlikuks ilmselge asjaolu, et ma olen kellelgi kuskil kindlalt luubi all: kui ma Tallinnas võtsin enesestmõistetavalt, et sain bussi peale koha nr 17, kuhu ma ka rõõmsalt maha räntsatasin. siis see, et Pärnu bussijaamas ulatati mulle meeldivalt naeratuse saatel samuti pilet, millel ilutses koht nr 17, tekitas juba tõsist rahutust. Bussis igaks juhuks istusingi teise koha peale ja kuigi ma ei pannud ka 17. koha peal midagi eriskummalist tähele, päästis see kindlasti mu ihu ja hinge ... Pärnust jäi veel ka mällu üks imetabane pildike kohaliku burgeriputka akna taga, mille vitriinis ilutsesid kõrvuti järgmised müügiartiklid: "Tulemasin 0.26 €" ja "Tulemasin tulega 0.60 €". See oleks lausa väärinud pilti, aga mul polnud muud visuaalse jäädvustamise mehhanismi (peale mälu, muidugi) kaasas kui mobiiltelefon ja selle puhul oli enam-vähem valida, kas teha pilt või hoida telefon siiski elu- ja helistamisvõimelisena seni, kuni jõuan lõplikku sihtpunkti. (Hiljem küll targemad inimesed selgitasid mulle, et mind hämmastanud kõrvutusel on oma sügav mõte: tõepoolest, esimene masin suudab tekitada ainult seda tuld, mida tulemasinalt ikka oodataksegi, teisele aga on juurde monteeritud "päris", see tähendab mittelooduslik tuli ehk taskulamp või midagi - nojah, seda saanuks kindlasti öelda kuidagi paremini, et ka musugused rumalad inimesed mõistaksid, aga vähemalt müsteerium sai lahendatud.)
Järgnevad paar ööpäeva möödusidki siis merelähedases, aga siiski mitte päris mereäärses kaunis maakohas sünnipäevalapse päeva tähistades ja järeltähistades. Millega kaasnes mitmesuguseid siinkohal täpsustamata jäävaid episoode. Täpsustamist võimaldavatest episoodidest võib ära mainida laupäeva ööd vastu pühapäeva, mil lõkke ääres mõnuledes sai ära näha ka mõned langevad "tähed", kuigi vähemalt nende tundide jooksul, mil meie silmad taevalaotust registreerida suutsid, mingit suurejoonelist sabatähtede lendu näha küll ei olnud. Siiski oli neid kindlasti rohkem kui mis tahes tavalisel ööl. Ja veel isikliku tähelepanuväärse elemendina jäi nendesse päevadesse üle tüki aja supi söömine - see tuli just ajal, kus organism oligi staadiumis, et supp sobis kehakinnituseks äärmiselt täpselt. Teine selline isiklik ja natuke kipitavam-valusam tähelepanek oli asjaolu, et suvi on jõudnud järku, kus ilmuvad välja need kõige jubedamad olevused maa peal, keda tavatsetakse nimetada parmudeks. Sääsed, kuigi ka mitte sugugi meeldivad olevused, on nende kõrval algajad poisikesed ... Siiski oli ilm piisavalt hea, üsna pideva tuulekesega ja mitte kõige päikeselisem, mis võib-olla ühelt poolt pärssis parmude tarmukust, aga teiselt poolt võimaldas hoida alal head tuju, nii et need ei muutunud üldiselt vastiku enesetunde krooniks, vaid pigem kergeks nuhtluseks, mille suhtes valvel olla.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment