Tavaline tööpäev, mille kestva mõjuga katkestus ja kahtlemata tipphetk oli mulle maailmaga elektroonilist ühendust pakkuva ettevõtte Starman tehniku külaskäik. Ettevõtte kauni häälega neiu suutis mind eelnevatel nädalatel veenda oma senise paketi muutmise mõttekuses (seda enam, et see mõte on mul endalgi tegelikult juba mõnda aega peas mõlkunud): nojah, natuke läheb küll kallimaks, aga see-eest on asjad vähemalt mu vaatepunktist kiigatuna mõnevõrra paremad. Muu hulgas tähendab uus pakett või õigemini paketid tunduvalt kiiremat internetiühendust ja senisest pisut rohkem telekanaleid, kusjuures saan tagasi ka vahepeal senisest paketist ärakaotatud Saksa kanalid.
Niisiis, tehnik käis kohal ja tegi oma töö kiiresti ja korralikult ära - või nii vähemalt tundus. Interneti proovisin ka kohe järele, võttes ette süsteemi uuendamise. Nii umbes 2 GB jagu uuendusi läks peale tõepoolest mõnevõrra kiiremini ja kahtlemata oli allalaadimine kohe tunduvalt kiirem, isegi suhteliselt suured tarkvarapaketid (nii 100 MB ringis) tulid viuhti alla. Seda rohkem jäi silma ma ei teagi kas masina nõrkus või protsessi aeglus: kui varem kulus aega nii allalaadimise kui ka paigaldamise peale ühtmoodi palju, siis nüüd oli esimene väga kiire, teise mõningane venimine torkas aga seda selgemalt silma. Mitte et see oleks aeglane iseenesest: 2 GB jagu uuendusi tähendas ühtlasi ju sadu tarkvarapakette ja selge see, et igaühe paigaldamiseks kulub teatav aeg.
Veidi teised lood olid telepildiga. Uus pakett tähendas ka mu jaoks uudset asja, nimelt digiboksi, mille paikapanemise järel ma ei osanud küll pildi kvaliteedis erilist vahet märgata: võimalik, et see on tingitud suhteliselt vanast telerist, võib-olla polegi vahet, võib-olla ei osanud ma seda aga lihtsalt märgata. Või siis ei jõudnud - sest peagi pärast tehniku lahkumist juhtus nii, et rõõmuga kanaleid läbi plõksides jäi ühel hetkel pilt seisma. Ja seisma ta jäigi, vähemalt minu aru ei osanud enam liikuvat pilti tagasi saada, kuigi proovisin ära enda meelest kõik võimalused, mida teler ja/või digiboks pakkuda suudavad. Niisiis peab tehnik homme tagasi tulema, et välja selgitada, miks ja kuidas ja mismoodi pilt, see liikuv, tagasi saaks. Mis tähendas mõistagi ka seda, et õhtune telerivaatamine jäi ära. Õnneks on vähemalt rahvusringhäälingu kanalid ka internetis vaadatavad, nii et midagi ma siiski näha sain ...
Sel nädalal jõudis Sirp mu postkasti ettenähtult õigel ajal, aga et eelmise nädala oma alles mitu päeva hiljem tuli ja ma veel hiljem seda lugeda jõudsin ning et ma sellest seni ühtegi sõna öelnud pole, kuigi öelda oleks, ning et tänasida toimetusi homse varna riputada ehk homset, muidu arvatavasti taas kahelauselist ja kolmesõnalist ajaveebi sissekannet pikemaks venitada, otsustasin täna kirjutada mõned read hoopis tollest eelmise nädala Sirbist ja jätta selle nädala oma kajastamine homsele.
Niisiis, möödunudnädalane Sirp sisaldas päris mitu õige huvitavat ja üsna mitu lugemist väärivat lugu. Et terve lehekülg vaimlistele teemadele pühendatud oli, on muidugi äärmiselt tervitatav. Laidre Mikael oli päris kainelt kirjutanud paavstist ja paavstivõimust, mõistagi seoses hiljutise enneolematu sammuga, nimelt paavsti ametist tagasiastumisega, ja uue valimisega. Kirikutemaatikaga kursis olevale inimesele selles midagi sensatsioonilist ei olnud, aga lugemiseks siiski hea.
Samasse vaimlisse tubriiki kuulus Pauli Toomase kirjutis intrigeeriva pealkirjaga "Vaba tahe on luul". Kui tavaliselt võib Pauli kirjatükke nautida, siis seekord oli paraku tegemist tõsise lati alt läbijooksmisega. Nähtavasti oli miski teda - ilmselt kohe loo algul toodud "esiskeptiku" Välliku Martini üleskutse - nii väga ärritanud, et kuigi ta sellised "skeptikud" (õigustatult jutumärkides) hästi paika pani, langes ta ometi sama determinismi küüsi, mis vaevab neidki. Kuigi jah, võib-olla oleks usuinimesele determinismi raske ette heita, sest mõneti on füüsikalis-keemilis-bioloogiline ettemääratus ja predestinatsioon ju tõepoolest üks ja seesama. Nii et jah, nii "skeptikutelt" kui ka usuinimestelt on võib-olla lausa loomulik oodata vaba tahte eitamist. Vaba tahte eitajaid on muidugi viimasel ajal üldse palju tekkinud, mulle meenub üks tõlgitud absurdselt naljakas, formaalselt igati teaduslik lugu mõne aja tagusest Akadeemiast, kus üritati väita umbes nii, et kuna impulss millegi tegemiseks on õige pisut varasem kui selle impulsi teadvustamine ehk, kuidas öelda, levimine ajus, siis järelikult vaba tahet ei ole ... Aga eks kindlasti olegi deterministlik maailmapilt palju kindlam, välistades igasugused juhuslikud fluktatsioonid ning ootamatud, ennustamatud käänakud ja pöörakud ...
Õieti läks sama joont pidi ka pikk, üle kahe lehekülje ulatuv intervjuu kellegi Devitti Michaeliga, keda on tituleeritud filosoofiks. Lühidalt kokku võttes sedastab temagi, et olemas on vaid "naturaalsed objektid", millega vähemalt minu meelest sisuliselt välistatakse nii vaba tahe kui ka inimene kui mõtlev olend tervikuna, taandades kõik ainult "olemasolevale". Nojah, mina ei ole filosoof ja ei taha sellistel teemadel palju sõna võtta, aga vähemalt see mõttevool, mis sellest intervjuust välja ja läbi kumas, on mu meelest küll täiesti ummiktee, alustamine täiesti valest otsast, mingist abstraktsest "loodusest", selmet alustada sealt, kust kõik alguses saab ehk inimesest ja tema mõistusest.
Ajalooharidusega inimesele on ikka huvitav lugeda kirjutisi nii ajaloo kui ka ajalooraamatute kohta ning Sirbis oligi Mandli Mati Pitka-raamatu ette võtnud Mertelsmanni Olaf. See oli päris osavalt kirjutatud looke: tunnustati küll autorit pärimuse kogumise eest ja nenditi, et kahtlemata on sellest raamatust kellelegi kasu või abi, aga samal ajal öeldi ka otse välja, et nojah, ajaloo(teaduse)ks seda nimetada ei saa. Et ma ise pole seda raamatut isegi mitte käes hoidnud, on raske muidugi hinnangut anda, aga natuke jäi Mertelsmanni öeldust läbi kõlama, kuidas öelda, professionaali üleolevus. Võib muidugi olla, et ka asja eest, mine tea.
Samamoodi muidu tunnustavalt, aga ühele olulisele puudujäägile teravalt tähelepanu osutades oli kirjutatud Tordiku Viviani ja Valgu-Falgi Marise lugu ühest muusikaalasest raamatust. Peamine või tähtsaim etteheide oli seotud pildiallkirjadega, õigemini sellega, et neis pole ära mainitud kõiki piltidel olnud isikuid, mis tunduvalt raskendab nende kasutamist edasises uurimistöös. Millega jääb ainult üle nõustuda: ma olen ka ise silmitsenud mõningaid, küll eravalduses pilte, millel on vaid peategelane või paar-kolm inimest ära mainitud - ja tagantjärele on sageli kuradima raske tuvastada, kes need teised on - ometi vääriksid kindlasti jäävustamist ja jäädvustumist nemadki ...
Kuigi ma ise olen sellest east pisut juba väljas ja isegi sobivas vanuses järeltulijaid pole, oli siiski hea lugeda eesti/Eesti lastekirjanduse heast või paremastki olukorrast. Sellele oli pühendatud lausa kaks lehekülge, ühel Palmi Jaanika pikem ülevaatelugu, teisel Meieli Kaupo keskendumine kolmele, ilmselt tema jaoks märgilisemale teosele (kusjuures üks neist, palju kiruda saanud ja mitmeti mõistmist leidnud Sauteri Peetri "katekismus" oli selline, mida üldisemas ülevaates polnudki mainitud :-) ).Siiski võis näha ka väikest murenooti: kui lastekirjanduses selle kõige otsesemas tähenduses on küllaltki head ajad, siis noortekirjanduses valitsevat kriis. Seda ma olen ka mujalt kuulnud, aga ikka mõelnud, et see võib kergesti olla paljuräägitud põlvkondade "konflikt", kus vanemad ehk hindajad ei saa lihtsalt hästi aru, mis neile noortele peale läheb. Aga võib muidugi ka olla, et ongi kriis, mine tea.
Tänuväärselt oli kirjandusest rohkemgi juttu: näiteks Müürsepa Mare sümpaatne üle- ja sissevaade äsja kultuurkapitali aastapreemiaga üle külvatud Perviku Aino loometeest või intervjuu Tuglase novelliauhinna žüriiliikmega (jah, sellesama preemia, mille pälvijate teadmine mõne päeva eest üllatuslikult mälumängus soolovastuse auhinna tõi :-) ), millest selgus, et auhinnad olid läinud õigetele inimestele, vähemalt žürii arvates, ehkki samal ajal midagi nii säravat polnud, mis oleks kaljukindlalt ja kalju jagu teistest üle kerkinud.
Päris omapärane oli Mäemetsa Merikese lugu sellest, kes õieti on või võib või võiks olla kirjanik. Seda oli ühtlasi väga huvitav lugeda, eriti koos Kivisildniku artikliga, millele vastukaaluks või lisanduseks see oligi kirjutatud, aga et seda hästi ümber jutustada ei saa ja lisamõtteid samuti mul sellele öelda ei ole, siis võib ainult soovitada seda lugeda.
Selle numbri aga ehk huvitavaim ja mõtlemapanevaim lugu leidus teaduskülgedel ja käsitles sellist esmapilgul tänapäevaks triviaalset asja nagu kirjutama õppimine. Õieti oli tegu refereeringuga ühest ingliskeelsest artiklist, mis ründas küllaltki teravalt praeguseni koolis kasutatavat kirjutama õppimise süsteemi, väites, et see on sellisel kujul tarbetu ajaraisk: lapsi õpetatakse kirjutama viisil, mida neil hiljem elus tegelikult vaja ei peaks minema ja mis läheb vastuollu enamiku nähtava (trükitud, kuvatava) kirjaga. Täpsemalt siis see seotud kirja õpetamine, mis, nagu ma enda lapsepõlvestki mäletan, oli tõepoolest küllaltki raske omandada - sest raamatukogus kasvanuna olin juba enne kooli harjunud trükitud kirjaga, mis teatavasti ju pole seotud ... Eks ma koolis, algklassides, sain muidugi selle seotud kirja ka selgeks, aga juba keskkoolis ja veel enam ülikoolides tuli, peamiselt paratamatust vajadusest kiiresti kirjutada, tegelikult tagasi mõneti võib-olla loomulikum kirjutamisviis, kus suur osa tähti seisab teistest lahus. Mõned tähed on muidugi sellised, mida on lihtne teistega kokku kirjutada, näiteks e või l, aga näiteks r või tähed, mida tahaks kirja panna kahest või enamast osast koosnevana (j, t, ka k), on kohe sellised, mida on eriti kiiresti kirjutades palju lihtsam lahku kirjutada kui eelneva ja järgneva tähega kokku vedada. Samamoodi avastasin, et näiteks a on mõistlikum kirjutada lahku, sest seotult kirjutades kippus see ikka moonduma e-ks, eraldi aga tuli see rohkem a moodi välja. Nii et selles õppeprotsessi puudujäägis oma mõte on. Ja olgu lisatud, et ei see artikkel ega mu mõtted siin ei ole kuidagi suunatud kirjutama õppimise vastu - vastupidi, seda on kindlasti vaja. Pigem on küsimus selles, *kuidas* kirjutama õpetada: kas viisil, mis erineb päris tublisti trükitavast tekstist, või hoopis sellega sarnaselt. Ja mõistagi ei välista see seda, et soovi korral võiksid inimesed, olgu lapsed või täiskasvanud, õppida ka niimoodi kirjutama, nagu seda seniajani koolis õpetatakse - täpselt nii, nagu leidub tänapäevani neid, kes süüvivad kalligraafia stiilidesse ja iseärastustesse. Igatahes, kuidas ka sellesse suhtuda, oli see artikkel päris mõtteid ergutav.
Loetud: Sirp, 15.03.2013
Vaadatud. Zeitgeist (ETV2)
No comments:
Post a Comment