Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli küllaltki tüüpiline pidu- ja tähtpäevadele: lugeda oli palju, huvitavat õieti ei midagi. Üle mitme numbri hämmastas jälle peatoimetaja veerg, mis ilmselgelt näitab mõtlemise ebajärjekindlust. Seekord oli ette võetud rünnak riigi kui sellise vastu (mis iseenesest võiks ju mulle kui anarhistile meeldigagi), eelkõige seoses küll "sünnipäevaga", aga tundus, et ka laiemalt. Mis on seda enam imestada, et kui asi puudutab raha (toda mõnel puhul samuses veerus õieti mõttetuks nimetatud asja), siis on jälle varasemates kolumnides olnud ühelt poolt nõue, et see kuri riik sekkuks rohkem (s.t. suurema rahalise panusega) ja veel enam, kontrolliks senisest paremini, tõhusamalt ja täpsemalt, et raha ikka asja ette läheks.  Mis minu meelest on täiesti vastandlikud: ei saa kuidagi eeldada, et üksikisik või organisatsioon ennast piiraks, kui talle antakse võimalus sekkuda ja lausa nõutakse sekkumist, kõigest selle ühe aspektiga, sest nii üksikisikud kui ka organisatsioonid on ikka tervikud, mille kõik aspektid sõltuvad teistest, nii et kui anda kellelegi kontroll ühe aspekti üle, on otse loomulik loovutada tahes või tahtmata kontroll ka teiste aspektide üle. Aga noh, oletada ju pigem võib, et juhtkirjad sünnivad ad hoc ja eksprompt, mida sülg suhu ja sulg pihku toob, nii et süüdistada ebajärjekindlas suhtumises oleks ilmselt vildakas, kui sedasamust järjekindlust üldse kilbile ei seatagi, vaid ainult lainega kaasa hulbitakse.

Rummu Hannes oli kenasti kirjutanud Muuli Kalle-Leopoldi hiljutisest raamatust "Isamaa tagatuba", mis mulgi ootab lugemisjärge - lõppeks ikka huvitav aeg ajaloosoonega inimesele kui ka inimesele, kes ise sel ajal elanud. Vabariigi-aastapäeva-hõngulisem oli Hindi Mati ülevaade ühe soomlase raamatust, milles (ülevaates siis) pöörati eelkõige tähelepanu sellele, kuidas Soome suhtus Eestisse, eriti murrangulistel aastatel veerand sajandit tagasi. Muidugi, Soome ajalugu ongi moraalitseva tagasipilguga vaadates palju masendavam kui Eestil üldse: siinne maa oli okupeeritud ja kuigi kollaborantidesse ei suhtuta seniajani positiivselt, ei suhtuta neisse ka ülemäära negatiivselt, sest pikema allutatuse tingimustes on kohe täitsa loomulik, et kuidagi peab ka vallutajaga suhestuma. Soomel paraku ei "vedanud" ja seal kollaboreeriti ilma mingi vallutuseta ...

Kenad lugeda olid ka ülevaated riiklike elutööpreemiate saajatest, kelle seast mulle rohkem huvi pakkusid lood kirjandusloolasest Kalda Maiest ja keeleinimesest Kingisepa Valve-Liivist. Samasse rubriiki võib paigutada kahele leheküljele mahutatud lood Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvinud Nõu Ennust (tema enda kõne ja Unduski Jaani lugu).

Veidi kahju oli, et riiklike teadustööpreemiate saajatele oli pühendatud ainult kaks veergu ja lühitutvustused. Näiteks intervjuu Tvauri Andresega võinuks anda oma lisapanuse viimase aja vaidlustesse Eesti kaugema ajaloo, identiteedi ja muu sellise üle. Nojah, tema on muidugi arheoloog ja eelistab niisuguste spekulatsioonidega võimalikult vähe tegemist teha, aga tolle muistse ühtsustunde kohta on arheoloogid kindlasti pigem kahtleval seisukohal, sest need tõendid, mida nemad on suutnud koguda, näitavad päris üheselt kahe suurema (ja nende sees mitme väiksema) selgelt eristuva kultuuriareaali olemasolu samuse muinasaja lõpuni välja (mis üldjoontes kattuvad ka põhja- ja lõunaeesti keele areaalidega). Tvauri ajavahemikku 450-1050 käsitlevat monograafiat, mille eest preemia antigi, võib muidugi igaüks ka ise lugeda, see internetis vabalt saadaval (allalaaditav näiteks siit)

Omajagu huvitavat teavet võis seekord leida muusikarubriigist, mis tavaliselt mulle kui varases lapsepõlves kõrva kaudu elevandiga liiga tihedalt suhelnud isikule muidu võõraks jääb: Põldmäe Alo oli seal andnud kena tutvustuse Eesti Vabariigi esimese iseseisvusjärgu klaveritest ja klaverimeistritest. Väga kena on, et Sirp on leidnud oma veergudele kirjutama sellise huvitava jutu ja teadmistega inimese nagu Turovski Aleksei, kes oli täna ette võtnud maod (juba pealkiri "Uss, kes teadis inimsõnu", on omaette pärlike, muust tekstist rääkimata). Kena jätk hiljutisele draakoniloole.

Aga kui mult tahetaks teada tänase numbri parimat lugu, siis selleks oli, võib-olla mõneti üllatuslikult, hoopis Tedre Tarmo leheküljeline laast "Tõeline riigimees". Nauditava huumoriga kirjutatud ja mis peamine, väga mõnusa puändiga.


Loetud: Sirp, 22.02.2013
Vaadatud: mitte muhvigi