- K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen. Tallinna ajalugu
- T. Pruuli (koost). EÜE jälg
- K. Ehin. Paleontoloogi päevaraamat
Täna ilmus üle pika aja taas ka Sirp. Kohe oli näha, et puhkusepäevad on mõju avaldanud: isegi peatoimetaja veerg oli üsna mõistlik, ehkki rääkis taas tollest, samuse peatoimetaja poolt tegelikult tähtsusetuks tunnistatud rahast, eriti selle kulutamise mõttekusest. Aga vähemalt oli see mõttega kirjutatud kolumn - iseasi, kui mõistlik on vastandada raha eest ostetavat reklaami ja tasuta, sõprade tehtavat reklaami.
Hea sõber ja kahekordne kursavend Bahovski Erkki oli kirjutanud kena arvustuse ühest mõne aja eest ilmunud teosest, mis võttis käsitleda Euroopa ajalugu, niivõrd-kuivõrd tervikuna, kui see (autorite) arvates võimalik on. Õieti oli see kena lugu lugeda, sest Erkki polnud ise sugugi nii kena raamatu või õigupoolest artiklikogumiku koostaja vastu. Ja nähtavasti põhjusega, sest tolle raamatu "Euroopa ajaloo võtmehetked" tunduvad tõepoolest pisut kummalised või ütleme, et pisut nihkes. Aga eks ajaloohuviline loeb seda arvustust ise ja teeb järeldused, on see kriitika raamatu suhtes õiglane või mitte.
Ajaloo valda kaldus ka Kaintsi Holgeri ülevaatlik arvustus-tutvustus Mikelsaare Hennu Risto formaalselt ilukirjandusliku, sisult paistab et mälestusliku teose kohta. See ajalehelugu ise tundus juba nii põnev, et ma panin Mikelsaare teose endale kindlalt kõrva taha kui raamatu, mis tuleb hankida (ja võimaluse korral muidugi ka läbi lugeda) - nii palju huvitavat ka mu enda noorusaja kohta, ilmselt täiesti teisest aspektist (linna- ja maainimesel oli toona ikka päris suur vahe, tunduvalt suurem kui praegusaja sidestunud ja lõimunud maailmas, olgu globaalsel või paikkondlikul tasandil). See on kindlasti õige, mida Kaints kirjutab, et aastatega kipuvad mälestused kui mitte tuhmuma, siis pisut moonduma, "nudib, ümardab, ühtlustab", nagu loo autor nendib - seda etem on lugeda midagi, mis tundub olevat kirja pandud võimalikult nii, nagu toonane inimene asja nägi või tundis. Eks seda saab muidugi teataval määral päris palju ja üsna selgelt välja lugeda isegi kunagistest, kaasegsetest kirjutistest, aga see nõuab häid teadmisi ja oskust nüansse tabada, parem ka, kui mõningat kogemust aja endaga, sest muidu võib tekkida ikka too halenaljakas küsimus "aga miks nad siis politseid ei kutsunud?"
Mõnus oli lugeda Ka Meieli Kaupo pikka kirjutist kahe raamatu teemal - Kadastiku Mardi debüütromaan ja Kiviräha Andruse "Maailma otsas" -, mis küll kumbki ei jää minu erilise huvi orbiiti (mis lahtiseletatult tähendab, et kui peaksid kuidagi ette sattuma ja kätte jääma, siis pole midagi selle vastu, et need kodusesse raamatukogusse lisanduvad, ja võib-olla loeksin isegi läbi, aga mingeid pingutusi nende hankimiseks küll tegema ei hakka). Ent lugu ise oli hästi üles ehitatud ja nauditavas keeles kirja pandud, kujutades head näidet selle kohta, kuidas kirjutada köitvalt isegi inimesele, keda teema sugugi ei köida.
Kirjandusarvustuseks tuleks nähtavasti lugeda ka miskipärast meediarubriiki sokutatud Soidro Mardi jutt Tootseni Toivo reisiraamatust, milles oli võrreldud hiljaaegu ilmunud ja aastat neljakümne eest ilmavalgust näinud esimest trükki. Samuti täitsa hea lugemine, paljude huvitavate väljavõtetega ja mõtetega sinna juurde, kuigi ehk mõne koha peal natuke liiga isiklikult torkavaks-torkivaks minev.
Tavaliselt libistan ma arhitektuurikülgedelt vaid pilgu üle, sest see temaatika mind ei huvita, aga seekord jäi pilk pidama Valgu Veronika lool-intervjuul Sterlingi Bruce'ist-Bruce'iga - kes eelkõige, vähemalt mulle, on teada ulmekirjanikuna, aga eks ta ole mitmekülgne inimene. Jah, see arhitektuuri ja linnaplaneerimisse ja muusse puutuv ei huvitanud mind ka selles loos, aga Sterlingil oli üks äraütlemata hea mõte, mida ma ka ise olen ikka mõelnud ja tundnud ja mis sestap vääriks siin osundamist:
Reisin palju, sest vanemaks saades täieneb sõnakasutuse tehniline pool, mistõttu tuleb pidevalt kulgeda uutesse paikadesse, kus ei oska hoobilt kõike kirjeldada. See värskendab, teatud mõttes. Nii reisin palju paikades, kus ma näiteks ei tunne kohalikku keelt – Itaalias, Serbias, Brasiilias ... Paistab, et see käivitab minus millegi, kui lähen tänavale ja õhus olevad sõnad on mulle tähenduseta, müstilised. Tekib soov täita ruum oma sõnadega.
See tunne on mind samuti pidevalt saatnud, mitte tingimata reisimisvajadusena, küll aga lausa kirena pista oma peake (otseses või virtuaalses mõttes) kuhugi, kus ootab ees kas täiesti või peaaegu täiesti tundmatu - et saada uut perspektiivi, saada võib-olla ka uusi kogemusi (kuigi seda ei pruugi juhtuda), aga igal juhul seada end silmitsi millegagi, mis nõuab uurimist, millest kohe aru ei saa.- et siis saada (tavaliselt) ahhaa-kogemus (see on umbes nii nagu ...) või (harva, aga siiski mõnikord) ohhoo-kogemus (ah vaat niimoodi hoopis, tohhoo tonti ...).
Loho Elver oli kirjutanud pika, lausa 1,25 lehekülje pikkuse loo jõulise ja mõjusa pealkirja "Mida oodata poliitikult, kelle mõte kiilus kinni KGB-ajastul?" all. Mis peamiselt võttis ette talle ikka südamelähedased teemad, täpsemalt siis tolle ebardliku mõistega "intellektuaalne omand" väljendatud teemad, aga ka nuhkimise kui sellise, seda eriti tolle viimase aja NSA-skandaali valguses. Kui need teemad kedagi puudutavad, siis on selles artiklis kindlasti äärmiselt palju sellist, mida tasub vähemalt tähele panna, isegi kui mitte tingimata kõigega nõustuda. Täpselt nagu mina, mistap ma ei hakkagi heietama selle üle, mis selles artiklis õiget on, sest seda on seal palju, vaid võtan pigem ette need mõned punktid või nüansid, kus minu meelest on üle võlli mindud ja pandud või mille osas mul on väiksem või suurem eriarvamus.
Kõigepealt kõige silmatorkavamast ehk NSA-skandaali järel päevavalgele tulnud elektroonilise nuhkimise võrdsustamises KGB tegevusega. Selle võrdluse osas ei ole Loho muidugi ainulaadne, seda on enne teda teisedki teinud ja küllap teevad ka edaspidi. Ainult et minu silmis vähendab see kohe oluliselt, lausa väga oluliselt väitja väidete usutavust. Ainuke põhjendus, miks keegi saaks võrrelda näiteks KGB ja NSAd või BND-d või veel mõnda muud demokraatliku riigi asutust, saab mu meelest olla väitja noorus - ja tõepoolest, veebist leitavatel andmetel jääb Loho sünniaasta aega, kus ta KGB eakaaslane sai olla vaid oma imikuaastad. Nii et ehk on see temagi puhul siis vabandatav noorusega - kuigi võhiklikkust selliste absurdsete väidete õhkuviskamisel ei taha mu ajaloolasehing hästi andestada. Ma usun, et paljudele peaks sellise võrdluse alusetus niigi selge olema, aga et seda võib lugeda ka mõni mainitud noorematest inimestest, kelle teadmised ajaloost pole kõige suuremad, siis pisike selgitus ka.
Jah, NSA ja KGB tegevuses on sarnaseid jooni: õieti võiks öelda, et NSA kui (tänapäeval) eelkõige elektroonilise luurega tegelev asutus sarnaneb ühe-kahe KGB peavalitsusega. Sest KGB oli palju laiem ja suurem asutus, mida USA mõistes võiks ehk võrrelda kogu tolle "luurekogukonnaga". Nende peamine erinevus tuleneb aga sellest, et nad tegutsesid/tegutsevad täiesti eri laadi riikides, mis mõjutab ka nende laiemat funktsiooni. Milleks tuleb minna pisut ajalukku, et asi selgem oleks. KGB sai alguse enamlaste võimuhaaramise järel valitsuse alluvusse loodud nõndanimetatud erakorralisest komisjonist, mis lihtsustatult öeldes kujutas endast prokuratuuri, kohtu ja hukkamiskomando/vanglainstitutsiooni funktsioone ühendavat ametiasutust. Ehkki hiljem jõuti Nõukogude riigis ka selleni, et loodi omaette prokuratuur ja kohtud ning timukad ja vangivalvuridki läksid siseministeeriumi alluvusse, säilis KGB kui valitseva (ja sealjuures ainukese) partei "kilbi ja mõõga" roll ka edaspidi. Või kui teisiti ja võib-olla veel selgemalt öelda, siis KGB oli ja jäi võimu haaranud enamlaste jätkuva võimul püsimise üheks peamiseks abivahendiks (ajaloost paralleeli tuues võib seda ligilähedaselt võrrelda samamoodi kurikuulsa SSiga). Mis tähendas muu hulgas ka seda, et kogu KGB tegevus teenis nendesamuste enamlaste huve nii välis- kui kodumaal (see, et KGB tegutses täiesti ametlikult ka kodumaal, peaks olema loodetavasti kõigile siiski teada). NSA teatavasti kodumaal tegutseda ei tohi, vähemalt ametlikult (on küll seadustatud võimalus koguda teavet välisriikides viibivate USA kodanike kohta), samuti pole tal enam-vähem puhta teabekogumisasutusena kuidagi KGBga võrreldavaid funktsioone, kindlasti mitte kodumaal, aga ka välismaal on NSA tegevus palju piiratum kui näiteks CIAl. Kõigest sellest tuleneb too peamine, mis eristab KGB ja paljusid teisi totalitaarsete riikide sarnaseid asutusi NSAst ja paljudest teistest demokraatlike riikide asutustest: kui esimestes on sellised asutused sõna otseses mõttes lahutamatult konkreetse võimulolijaga seotud, valitsusele kui tervikule mittealluvad repressiivorganid, mis on mõeldud nii info kogumiseks, sellest infost järelduste tegemiseks kui ka järelduste elluviimiseks, siis teistes on need vaid üks sisend poliitilises protsessis, milles põhimõtteliselt osaleb kogu ühiskond. Nojah, ma tunnen ise ka, et see eelmine lause on natuke nõrk ja eristus raskesti tabatav, aga selle põhjalikum põhjendamine läheks liiga pikale isegi ajaveebi jaoks, mistõttu võib neile, kel tekkis huvi rohkem teada saada, soovitada lugeda põhjalikumaid käsitlusi nii Nõukogude korra kohta tervikuna kui ka KGB ja selle rolli kohta spetsiifiliselt (Knighti Amy ammune raamat "The KGB" tuleb esimesena meelde, aga teatava pildi võib kätte saada isegi eesti keelde tõlgitud "Mitrohhini arhiivist").
Loho loos oli ka paar mu meelest ebatäpsust või kui teisiti öelda, siis ülevõllikeeramist. Nii väidab ta, et uue, veel jõustumata "Pekingi lepingu" kohaselt "kui su (näiteks alaealine) tuttav on Youtube'i pannud video, kus ta tantsib raadiost tuleva muusika saatel, siis pead sa sellet teatama politseile, sest muidu oled varjamisega pannud ise toime karistatava teo". Mu meelest on see nii küll ei ole: tolles lepingus räägitakse hoopis "õiguste teostamist käsitleva elektroonilise teabe" kõrvaldamisest või ilma loata muutmisest, millega raadiost tuleva muusika korral ilmselgelt ei saa tegemist olla. See võib minna küll teise autoriõigusi puudutava asja alla, nimelt autori reprodutseerimine ilma loata (ja muidugi ka ilma autoritasu maksmata) ehk seesama säte, mille alusel mõningaid poeomanikke on tahetud karistada raadio mängitamise eest, aga see on pisut teine asi.
Samamoodi on pisut üle võlli, küllap teadlikult, väide, nagu tähendaks e-kirja edasisaatmine ilmtingimata kuritegu karistusseadustiku $222 mõttes. Tema näites, kus ta saadab kirja (ilmselt eraviisiliselt) ministeeriumiametnikule, kes selle edasi saadab, võib see ju nii olla, kuigi ma usun, et siin sõltub tõlgendamine väga palju kirja sisust ehk siis sellest, kas see oligi mõeldud konkreetsele ametnikule teadmiseks või oli seal väljendatud soovi, et tõstatatud küsimusi ministeeriumis arutataks (mis implitsiitselt on juba tolles paragrahvis nõutud luba). E-kirjade edasisaatmine on muidugi teemana juba päris ammu ka autoriõiguste rikkumise seisukohast üleval olnud, aga päris selleni, et seda igal tingimusel rikkumiseks pidada, ei ole siiski jõutud. Sest paljudel juhtudel, eriti kui kirjavahetus käib eraisiku ja mõne juriidilise isiku vahel, on ka kirjale lisatud, et tegu on konfidentsiaalse ehk mittelevitatava infoga; samuti saab väga tihti apelleerida nõndanimetatud "fair use" klauslile. Ma usun, et juba Eestigi autoriõiguseseaduse $18, mis ütleb, et "ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata on lubatud teoste ajutine või juhuslik reprodutseerimine, mis toimub tehnilise protsessi lahutamatu ja olulise osana ning mille eesmärk on vahendada teose edastamist võrgus kolmandate isikute vahel või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine ning millel puudub iseseisev majanduslik eesmärk" või ka $19 lükkab tegelikult Loho väite ümber. Aga ma muidugi möönan, et ma pole jurist ja tean, et seadustes järje ajamine ning veel enam, mõistlikule järeldusele jõudmine on üks äraütlemata keeruline asi, nii et ma võin ka vabalt eksida.
Nii et kui eespool tehtud mööndusi arvestada ning osaliselt artiklist läbi kumavat nooruslikku radikaalsust ja uljust samuti silmas pidada, siis on kahtlemata tegu ühe väga hea looga, mis osutab õige mitmele valusale küsimusele, olgu siis autoriõiguste või tolle nuhkimise vallas.
(Natuke naljaga pooleks, aga ka pisut tõsiselt võiks öelda, et minagi olen tolle KGB-ajastul kinni kiilunud mõttega inimene, kes ei näe erilist halba NSA teabekogumises - nagu ei näinud põhimõtteliselt ka KGB vastavas tegevuses -, ainult et paha asi on selle juures see, et nagu KGB, nii hoiab ka NSA seda teavet kangesti enda valduses: kogu too kogutud teave võiks olla avalik, kõigile kättesaadav, et kõik saaksid selle põhjal ise järeldusi teha. Ka selle kohta, kas sellesama teabe põhjal poliitikute langetatud otsused, olgu need siis millised tahes, on olnud õigustatud või mitte. Tarkvara vallas nimetatakse sarnast nähtust avatud lähtekoodiks ja üldiselt peetakse seda paremaks kui kinnist lähtekoodi, kas või juba seepärast, et palju silmi on peaaegu alati parem kui vähesed. Millest, muide, tuleb veel üks asi, mis mind Loho artikli juures pisut häiris, aga küllap on see rohkem tingitud mu anarhistlikust mõttelaadist kui millestki muust: nimelt see, et oma nooruslikust uljusest hoolimata mõtleb ta vaid sellele, kuidas olemasolev süsteem kõigi nende NSAde ja "intellektuaalse omandi" ja kõige muuga võiks olla parem ja "inimsõbralikum", aga ei mõtle üldse väljaspool seda, ei mõtle, et süsteemi ennast polekski vaja, et võiks olla hoopis midagi muud kui see süsteem.)
Eelnev sulgudes mõttearendus viib mind Sirbi viimane tähelepanu vääriva loo juurde, mis mulle kui logofiilile meeldivalt kandis pealkirja "Sõnad, sõnad ...". Levaldi Heino nime nähes, kes rohkem tuntud, kuidas öelda, tehnikainimesena, tekkis mus pisuke hämmastus, aga lugu ise, mis kõneles mõtlemisest ja kõige rohkem sellest, mis jääb sõnadest väljapoole ehk süsteemsest mõtlemisest, oli sellest hoolimata hea. Ma pisut küll kahtlen selles, kas süsteemset mõtlemist ja selle vilju on nüüd ilmtingimata nii raske või lausa võimatu sõnades väljendada, nagu autor seda püüab esitada, aga oma iva tal kindlasti on - vähemalt selles mõttes, et seda ei pruugi olla kerge väljendada lihtsates sõnades, lühidalt ja nii edasi, nagu tänapäeval sageli eeldatakse (see kimbutas ju mindki eespool KGB ja NSA võrdlemise alusetusest kõneldes: ma ise saan (vähemalt enda arvates) sellest aru, küllap veel nii mõnedki, aga isegi ajaveebi suhteliselt piiramatut mahtu arvestades on seda raske lühidalt ja piisavalt tabavalt sõnadesse valada).
Natuke naljakas oli küll süsteemsest mõtlemisest ja selle häädusest kõnelevas loos kohata arvamust, et "vaimseid nakkushaigusi" levitavas massimeedias leidub mõningaid "mõistuslikke sugemeid", mille üheks näiteks oli telekanal Viasat History. Mitte et mul selle telekanali vastu midagi väga oleks (kui arvata välja nende pidev jama subtiitritega, kus ikka hüppab eestikeelsele tekstile sekka kaadrike rumeenia- või lätikeelse tekstiga, nagu võisin tänagi põgusal vaatamisel näha), aga mu meelest on seegi ikka väga meelelahutuslik, umbes samamoodi nagu ainuke eestikeelne mitte-puhtalt-teaduslik ajalooajakiri Imeline Ajalugu. Mõlema peamine puudus on just too süsteemsuse puudumine, vahel võib isegi ühes numbris, kindlasti aga eri numbrites (telekanali puhul siis pigem eri saadetes) ühe ja sama asja kohta näha-kuulda täiesti erinevaid seisukohti. Mis mõnikord on õigustatud, sest isik või ese või nähtus võibki olla omajagu erinev, kui seda eri nurga alt vaadata. Ent tihtipeale jäävad sellised väited puhtalt õhku rippuma ja nii võib juhtuda, et näiteks Karl Suurest kui Euroopa impeeriumitraditsiooni (taas)rajaja ja kultuuri (taas)elavdaja saadet vaataval inimesel jäävad temast valdavalt positiivsed emotsioonid ning ta võib lausa solvuda ja vihastuda, kui satub vestlema kellegagi, kes on näinud saadet paganluse või Saksamaa ajaloost, milles täiesti õigustatult kujutatakse samust Karl Suurt kui verist ja julma sõjapealikku, kes külvas hävingut ja häda ning hävitas rahvatraditsioone. Kusjuures mõlemal oleks selles usutavasti lepitamatus ja täiesti võimalik, et kõrtsilaua taga toimumise korral veriselt lõppevas vaidluses tegelikult õigus - ainult süsteemsust, süsteemset mõtlemist ei ole, mis lubaks neid aspekte korraga näha - vähemalt antud juhul saaks seda ka sõnadega teha, üsna pisikeste täiendustega emma-kumma saate juures, mis vähemalt annaks aimu, et kõik ei ole nii ühepalgeline ja sirgjooneline.
Ning "laastuks, aga mitte liistuks" oli, nagu tihti, Sirbi vahele torgatud Kultuurkapitali käesoleva aasta teise jaotuse tabel, millest selgus muu hulgas, et tõlgitavate teostena on millalgi lugemislauale loodetavasti jõudmas lausa tohutu hulk väärt ja väärikat kirjandust. Piisab, kui mainida vaid autoreid: Feyerabend, Descartes, Rousseau, Voltaire, Diderot, Comte, Zola - no milline valik vaid!
Loetud: Sirp, 26.07.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment