Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi pisut elevust Tallinnasse saabunud vend, kes ka mind külastas. Tõsi, mitte kuigi pikalt, vaid selleks, et anda üle viimased jupid veel Kunglasse jäänud raamatukogust. Muidu rien.
Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi: Kultuuriharidus on pehmodele? (ETV), Eesti jalgpalli Premium liiga: Kuressaare - Tallinna Kalev (TV6), Ärapanija (Kanal2), Red Faction. Die Rebellen (RTL2), Süvahavva (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas paljastada viimast intelligenti (Postimees, 12.10.2013)
13.10.13
12.10.13
Mageia 4 Alpha 3 väljas
Ma pean taas vabandama, et alles nii suure hilinemisega kajastan Mageia arendustegevuse käiku, aga paraku see nii on - kolmas alfaväljaanne nägi ilmavalgust juba kümne päeva eest, mina aga jõudsin selle järeleproovimiseni ja sellest kirjutamiseni allees nüüd. Osaliselt vabandab seda ehk see, et Mageia alfaväljaanded tavaliselt ei sisalda märkimisväärselt palju uut - uuendused hakkavad rohkemalt sisse tilkuma alles beetaväljaannetes -, aga eks piinlik ole ikka.
Eelkõige seepärast, et selles alfaväljaandes on siiski ka vähemalt üks uus silmatorkav asi. See kannab ametlikku nimetust MageiaWelcome ja nagu vähegi inglise keelt oskav inimene võib juba nimetusest aru saada, on mõeldud põhimõtteliselt esimeseks asjaks, mida vastne Mageia kasutaja peaks nägema. Sõnaga, nii-ütelda tervitusekraan, millel on terve hulk eriti uustulnukale vajalikke asju: viidad dokumentatsioonile ja muudele vajalikele veebilehekülgedele, põnevamale tarkvarale (koos võimalusega kohe paigaldada) ja nii edasi.
 |
| MageiaWelcome'i avavaade |
 |
| MageiaWelcome'i rakendustevaade |
Nagu eespool esitatud piltidelt näha, on esialgu kõik veel ingliskeelne. Selle taga seisab lisaks kõigile neile asjaoludele, mis on mind takistanud viimastel kuudel tarkvara tõlkimisega tegelemast, ka see, et rakendus ise pole veel tõlgitavaks muudetud. Aga see on mõistagi kavas, võimalik, et juba järgmises beetaväljaandes - iseküsimus, kas see selleks ajaks ka eestikeelsena olemas on.
Iseenesest peaks see edaspidi ilmuma automaatselt vähemalt juhul, kui tegu on Mageia süsteemi esmapaigaldusega. Minu järele proovitud variantides KDE LiveDVD peal oli MageiaWelcome küll olemas, aga siiski ei ilmunud automaatselt, vaid tuli eraldi käivitada. PaigaldusDVD puhul, kui valisin LXDE töölaua (nii katsetamishuvist kui ka seetõttu, et selle, suhteliselt väiksemahulise töölaua paigaldamine läheb kiiremini kui KDE või GNOME paigaldamine), ei olnud seda üldse kaasa pandud ja tuli täiendavalt paigaldada. Arvata on, et lõppväljalaske ajaks muutub ka selles osas midagi.
Muud tähelepanuväärset ja siin märkimist vajavat selles väljalaskes mu meelest polnud (kui jätta välja paraku endiselt kehtiv hoiatus, et paigaldamise korral tuleks etapil, mil pakutakse võimalust tarkvara uuendada, valida sellest loobumine, sest nõustumise korral paigaldus lihtsalt hangub), sestap piirdun tarkvara uuemate versioonide loetlemisega:
- kernel 3.11.2
- KDE 4.11.1
- GNOME 3.10.0
- LibreOffice 4.1.2.3
- Firefox 24.0
Väljalasketeadaanne
Väljalaskemärkmed
Teadaolevad vead
Allalaadimine
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi pisut põnevust jalgpall, täpsemalt maaimameistrivõistluste valikmäng Eesti ja Türgi vahel. Mis lõppes paraku taas Eesti kaotusega 0:2. Mitte et see oleks olnud üllatav, sest Türgi on lõppeks selgelt Eestist parem, kuuludes Euroopas paremate keskmike või isegi teise järgu paremate sekka, samas kui Eesti on väga selgelt seal keskmike keskmises osas. Ja ka mängust oli selgelt näha Türgi paremus - mitte suur, aga just piisav, et võita. Vaadata oli sellest hoolimata hea ja huvitav, sest Eestil oli väljas ilmselt üks paremaid koosseise, mida üldse saab välja panna (ja ma isegi usun, et see on senise jalgpalliajaloo üks paremaid), ning mängisid nad ka nii hästi, kui vähegi suutsid, tekitades türklastele päris palju peavalu. Isegi nii hästi, et hea õnne korral poleks ime olnud ka viik ja ülimalt hea õnne korral lausa võitki. Aga jah, Eesti meeskond on paraku veel selles järgus, et niisugune asi nõuab õnne, mitte ei ole päris enda teha ... Milline mõte tuli pähe eriti sellest tingituna, et Eesti meeskond püsib ikka ääretult väheste ja peaaegu asendamatute mängijate peal, ilma kelleta ei ole peaaegu lootustki vähegi hästi mängida: Vassiljev eelkõige, aga ka Ojamaa, ikka veel Piiroja, Pareiko muidugi - võta neist keegi ära ja otsekohe muutub asi hambutumast hambutumaks, sest isegi kui sama asetuse peale on teine mängija võtta, on ta peagu alati selline, kes põhjusega ei kuulu (vähemalt veel) põhikoosseisu ...
Tänase Sirbi avas mu jaoks Künstleri Aili järjekordne nutt ja hala - ja seda ei ütle ma siin sugugi mitte halvustavalt, vaid lihtsalt nentimaks, et ta on (täiesti õigustatult) korduvalt samal teemal kirjutanud. Teemaks siis ikka eesti keele olukord, õigemini selle kasutamisalade kahanemine sugugi mitte otseselt väljamaise pealetungi tõttu, vaid üpris omaalgatuslikult. Seekord olid tal eriti hambus (või oleks õigem öelda - keeles?) humanitaarid üldisemalt ja muusikud ja kunstnikud eriti. Mis on ka selles mõttes põhjendatud, et tõepoolest, nagu ta ka mainib, arvutiala inimesed ja teadlased on oma keele, mis samuti kippus aastat 15-20 või isegi vähem tagasi mitmesuguste võõrkeelte ja nende kohmakate muganduste alla mattuma, suhteliselt ja enam-vähem korda saanud. Võib-olla alati mitte selliselt, et kõik sellega just nõus oleksid (mul endal on siin hambus/keeles ikka nood geoloogide suurtähelised ajastud, mis on ääretult võõristav - ja noh, tarkvara tõlkijana tean hästi, kui levinud, vahel isegi alusega, on arvutiala tõlgete, vähemalt osade nendest üle irvitamine), aga siiski nii, et üldjuhul midagi rohkem pärima ei pea ei need, kes võõrkeeli tunnevad, ega ka need, kes ei tunne. Ma ei ole ise ehk nii palju seda kunsti- ja muusikainimeste (valdavalt) inglise keele lembust tähele pannud - lõppeks Künstleril kui kultuurilehe keeletoimetajal on kindlasti palju rohkem kokkupüudet sellega, kuidas nad end avalikkuses eksponeerivad -, aga Köler Prize'i sugused perverssused on mullegi silma jäänud. Nii et Künstleri avaldusest: miks nood "moodsa kunsti" tegijad ometi vinguvad, et keegi neist aru ei saa, kui nad ongi end jäägitult sidunud millega iganes, aga mitte siinse - eestikeelse! - kultuurieluga, saan ma täiesti hästi aru. Sest kuigi on ka selliseid kultuuriväljendusi, mida ei saa otse tõlkida (igihaljas näide on keelemängud ja muu selline), ei ole ometi tõlkimatut kultuuri põhimõtteliselt olemas, on ainult laiskus mõelda, mida miski õigupoolest tähendab (ja tavaliselt, pahatihti tavaliselt tähendab see ka seda, et tegelikult ei mõistetagi ilmingut, mida suurejoonelise võõrkeelse mõistega tähistatakse, vaid kasutatakse seda ainult eputamiseks).
Omajagu huvitav oli lugeda enam kui kahele leheküljele paigutatud lugusid viimase majandussurutise teemal (mis mõne arvates pole seniajani läbi). Et minu jaoks on majandus küllaltki võõras valdkond, siis oli huvitav lugeda nõndanimetatud fiskaalse kasinuse vastaseid seisukohti, mida esitas Soosaare Raivo. Minu lihtne loogika pigem toetab just kasinust: kui oled võlas ja rahavoogude laekumine ka on nagu kesine, siis tulebki kulusid kokku tõmmata, soodsal juhul ka raha juurde hankida (aga pigem mitte täiendava laenuga, vaid muul moel, nii-ütelda päriseks). Aga noh, majanduses ja eriti poliitikaga segatud majanduses (ehk riigimajanduses) ei paista see lihtne loogika töötavat, seal on ikka valdavad utopistid, kes kõnelevad lõppematust majanduskasvust ja muust sellisest, isegi kui see on põhimõtteliselt võimatu. Lugeda ent oli seda kõike siiski piisavalt põnev.
Nagu oli ka ǘhelt poolt põnevat ja teiselt poolt äraütlemata naljakat vestlusringi meeste ja feminismi üle. Seda humoorikat juttu ei ole võimalik kuidagi ümber jutustada, seda peab ikka ise lugema :-)
Kirjanduskülgedel oli kõrvuti kuidagi väga sobivalt esiteks Matsini Paavo arvustus Vaigu Maidu teosele - lühidalt kokku võttes: kirja on pandud "Tõde ja õigus" versioon 2.0 ja kõigest 111 leheküljel! - ja teiseks Sauteri Peetri arvustus samuse Matsini teosele "Baer". Mõlemad tunduvad olevat väärt lugemine nii või teisiti - see tähendab siis, raamatud muidugi (kuigi ka arvustused on lugemist väärt). Veel toredam oli aga lugeda Klettenbergi Reeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat lugu ühest Ungari kirjanikust ja tema mõne aja eest eestigi keelde jõudnud teosest. Muidu poleks see ehk nii tähelepanuväärnegi, kuigi lugenud oleksin ma seda nii või teisiti ja küllap ka soovitanud, aga selle juures oli üks väike meeldiv lisand. Nimelt on loo autor ühtlasi käsitletava teose tõlkija. Eks muidugi tõlkijatelt soovitakse sageli, et nad tõlgitud raamatust kirjutaksid, sest lõppeks on nad ju pidanud seda tõlkimise ajal võib-olla isegi rohkem kui autor ise läbi elama ja tunnetama, aga teisest küljest on jälle sageli see just ka põhjus, miks nii intiimselt kokku puutunud inimene ei ole sugugi see kõige õigem inimene sellest kirjutama. Vähemalt mina olen nii tundnud mõnelgi korral, sõltuvalt muidugi ka teosest ja selle kallal nähtud vaevast ja muust sellisest. Teatav erand on muidugi tõlke enda ees- või järel- või saatesõna, mis sageli peaks olema lausa obligatoorne. Ja õigupoolest läks ka see artikkel tegelikult pigem sellise saatesõna kilda, andes võimsalt tausta nii kirjanikule kui ka teosele. Vahva igatahes, kui selliseid sõnasid ka laiemale publikule, kes ei pruugi raamatut olla lugenud või isegi mitte teada ei raamatu ega kirjaniku olemasolust, vahetevahel tutvustatakse.
Väga huvitavad olid tänased teadusküljed, mille juhatas sisse küberluure teema. Esiteks Loho Elveri kirjutise kujul, mis üritas vaadelda ohte, mida selline NSA-tüüpi elektrooniline luure kaasa toob - ja toob tema arvates palju, eelkõige kõigi teiste küberjulgeoleku vähenemise. Milles kindlasti on oma "point" olemas, isegi kui Loho ehk ja võib-olla pisut liialt rõhutab kõike seda kurja, mida niisugune luuramine kujutab.
Talle pidanuks täienduseks ja võib-olla ka vastukaaluks olema intervjuu ühe Eesti küberturbe kõrgema juhi Kivimäe Agoga, aga see jäi paraku, nagu ilmselt sellisele ametimehele päris kohane, üsna väheütlevaks. Kuigi, nojah, ka sellest väheütlevusest saab ju üht-teist välja lugeda :-)
Lühikesevõitu, aga kena ülevaate äsjasest rahvusvahelise kliimamuutuste nõukogu aruandest oli teinud Lahtvee Valdur, mille põhiseisukoht oli järgmine: isegi kui kliimamuutused ei pruugi olla nii kiired, nagu arvati varem, on nad ometi kindlalt olemas ja (inimese seisukohalt negatiivselt) jätkuvad pidurdamatus tempos. Võib kindel olla, et veel enne aruande järgmiste osade avaldamist puhkeb taas võimas debatt (mitte et see õieti üldse millalgi märgatavalt kuhtunud oleks) nõndanimetatud kliimaskeptikute ja "panelistide" vahel. Mis on küllap hea, sest kliima kui nähtus, mis mõjutab kõiki, kui nüüd tsiteerida sootuks teist dokumenti, "rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, samuti varalisest ja sotsiaalsest seisundist või muudest asjaoludest" sõltumata, vajab tõepoolest pidevalt tähelepanu keskpunktis olemist, et sellega ikka arvestatakse nii oma praegustes tegudes kui ka tulevikku kavandades.
Kena tutvustuse igiammuse aja kalade fossiilidest Eestis, ajendatuna suvisest kõmuhõngulisest teadaandest, et Narva kandis on avastatud "enneolematu kalaliik", oli kirjutanud Mark-Kuriku Elga. Päris selgust ei paista olevat paleontoloogidel veel praegugi, aga igatahes on sensatsioonimaigust vabastatuna kirjutatud kenakene ülevaade mitte ainult tollest kalast, vaid kogu vanemast elusolendite leidumisest meie maal.
Täitsa huvitav oli lugeda ka ülevaadet frankofoonia mängudest (ehk prantsuskeelse maailma suurest kokkutulekust), kus "vaatlejatena" osalesid ka eestlased (esimene lugu ja teine lugu) - rohkem küll selles mõttes huvitav, nagu omal ajal Rahva Hääle rubriiki "Kirev gloobus" või tänapäeva veebiväljaannete rubriiki "Kurioosum". Aga noh, lõppeks on prantsuskeelne maailm ka päris suur ja lai ning hea, kui sellest ikka mõnigi piisake muud moodi kui ainult ilukirjanduse kujul siiakanti tilgub.
Vene Ilmar oli seekord pagendatud viimasele leheküljele - kuigi teisest küljest võib see ju ka mõne jaoks olla hoopis esimene lehekülg, on ju küllaga neid, kes alustavadki lehte tagantpoolt. Kirjutas ta meelierutaval teemal, nimelt, nagu pealkirigi juba ütles, "Äravalitud rahvaste teemal". Ja kirjutas mõistagi, nagu alati, huvitavalt, võib-olla isegi mõneti rohkem provotseerivalt kui tavaliselt (see puudutab eelkõige lauset "Igaüks, kes võtab lähemalt peatuda Saksamaa ajaloo viimaseil sajandeil, hakkab loodetavasti mõistma, mispärast pidi "rahvuse taassünd" kolmekümnendail aastail möödapääsmatuks kujunema" - mis mu meelest on ehk liiga palju tagantjärele seletuse moodi (see mõte siis, mis selle lause taga, ja too mõistmine), aga millele on ka raske vastu vaielda). Ent üks asi pisut hämmastas. Mõistagi oli kogu teema ajendatud hiljutistest sõnavõttudest ameeriklaste "erandlikkuse" kohta, mis taas kutsus esile ameeriklaste ja venelaste kõige kõrgemal tasandil sõnasõja. Selle juures on omamoodi intrigeeriv asi, mida Vene Ilmar kas ei tea või siis ei pidanud vajalikuks mainida (kuigi see ehk oleks sobinud tema lukku päris hästi), nimelt arvamus, et Ameerika "erandlikkuse" kontseptsioon on väga selgelt tulenenud ühest XX sajandi ajaloo suurkujust, täpsemalt Stalinist (vt nt seda ingliskeelset artiklit). Nojah, loomulikult ei saa talle tegelikult seda erandlikkuse ideed päriselt omistada, sest oli see varemgi olemas, juba XIX sajandil kindlasti, aga vähemalt siinkandis, see tähendab idapoolsemas Euroopas, võib see küll paika pidada. Isegi mina mäletan lapsepõlvest, et Ameerika erandlikkust tambiti õige mitmel puhul tõsiselt ja rängalt - ja poleks üldse imestada, kui see seisukoht olekski otsejoones Stalinilt edasi kandunud (eriti kuna Ameerika Ühendriigid olid sel ajal nagunii vaenlase. lausa ainukese tõsise vaenlase rollis), nagu kandus Nõukogude Liidus selle tegeliku palge kujundajalt ju õige palju. Aga see on muidugi vaid pisike remark, mille puudumine ei kahanda mingil moel Vene Ilmari loo väärtust.
Loetud: Sirp, 11.10.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Türgi (ETV), Terra Nova (TV6)
Tänase Sirbi avas mu jaoks Künstleri Aili järjekordne nutt ja hala - ja seda ei ütle ma siin sugugi mitte halvustavalt, vaid lihtsalt nentimaks, et ta on (täiesti õigustatult) korduvalt samal teemal kirjutanud. Teemaks siis ikka eesti keele olukord, õigemini selle kasutamisalade kahanemine sugugi mitte otseselt väljamaise pealetungi tõttu, vaid üpris omaalgatuslikult. Seekord olid tal eriti hambus (või oleks õigem öelda - keeles?) humanitaarid üldisemalt ja muusikud ja kunstnikud eriti. Mis on ka selles mõttes põhjendatud, et tõepoolest, nagu ta ka mainib, arvutiala inimesed ja teadlased on oma keele, mis samuti kippus aastat 15-20 või isegi vähem tagasi mitmesuguste võõrkeelte ja nende kohmakate muganduste alla mattuma, suhteliselt ja enam-vähem korda saanud. Võib-olla alati mitte selliselt, et kõik sellega just nõus oleksid (mul endal on siin hambus/keeles ikka nood geoloogide suurtähelised ajastud, mis on ääretult võõristav - ja noh, tarkvara tõlkijana tean hästi, kui levinud, vahel isegi alusega, on arvutiala tõlgete, vähemalt osade nendest üle irvitamine), aga siiski nii, et üldjuhul midagi rohkem pärima ei pea ei need, kes võõrkeeli tunnevad, ega ka need, kes ei tunne. Ma ei ole ise ehk nii palju seda kunsti- ja muusikainimeste (valdavalt) inglise keele lembust tähele pannud - lõppeks Künstleril kui kultuurilehe keeletoimetajal on kindlasti palju rohkem kokkupüudet sellega, kuidas nad end avalikkuses eksponeerivad -, aga Köler Prize'i sugused perverssused on mullegi silma jäänud. Nii et Künstleri avaldusest: miks nood "moodsa kunsti" tegijad ometi vinguvad, et keegi neist aru ei saa, kui nad ongi end jäägitult sidunud millega iganes, aga mitte siinse - eestikeelse! - kultuurieluga, saan ma täiesti hästi aru. Sest kuigi on ka selliseid kultuuriväljendusi, mida ei saa otse tõlkida (igihaljas näide on keelemängud ja muu selline), ei ole ometi tõlkimatut kultuuri põhimõtteliselt olemas, on ainult laiskus mõelda, mida miski õigupoolest tähendab (ja tavaliselt, pahatihti tavaliselt tähendab see ka seda, et tegelikult ei mõistetagi ilmingut, mida suurejoonelise võõrkeelse mõistega tähistatakse, vaid kasutatakse seda ainult eputamiseks).
Omajagu huvitav oli lugeda enam kui kahele leheküljele paigutatud lugusid viimase majandussurutise teemal (mis mõne arvates pole seniajani läbi). Et minu jaoks on majandus küllaltki võõras valdkond, siis oli huvitav lugeda nõndanimetatud fiskaalse kasinuse vastaseid seisukohti, mida esitas Soosaare Raivo. Minu lihtne loogika pigem toetab just kasinust: kui oled võlas ja rahavoogude laekumine ka on nagu kesine, siis tulebki kulusid kokku tõmmata, soodsal juhul ka raha juurde hankida (aga pigem mitte täiendava laenuga, vaid muul moel, nii-ütelda päriseks). Aga noh, majanduses ja eriti poliitikaga segatud majanduses (ehk riigimajanduses) ei paista see lihtne loogika töötavat, seal on ikka valdavad utopistid, kes kõnelevad lõppematust majanduskasvust ja muust sellisest, isegi kui see on põhimõtteliselt võimatu. Lugeda ent oli seda kõike siiski piisavalt põnev.
Nagu oli ka ǘhelt poolt põnevat ja teiselt poolt äraütlemata naljakat vestlusringi meeste ja feminismi üle. Seda humoorikat juttu ei ole võimalik kuidagi ümber jutustada, seda peab ikka ise lugema :-)
Kirjanduskülgedel oli kõrvuti kuidagi väga sobivalt esiteks Matsini Paavo arvustus Vaigu Maidu teosele - lühidalt kokku võttes: kirja on pandud "Tõde ja õigus" versioon 2.0 ja kõigest 111 leheküljel! - ja teiseks Sauteri Peetri arvustus samuse Matsini teosele "Baer". Mõlemad tunduvad olevat väärt lugemine nii või teisiti - see tähendab siis, raamatud muidugi (kuigi ka arvustused on lugemist väärt). Veel toredam oli aga lugeda Klettenbergi Reeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat lugu ühest Ungari kirjanikust ja tema mõne aja eest eestigi keelde jõudnud teosest. Muidu poleks see ehk nii tähelepanuväärnegi, kuigi lugenud oleksin ma seda nii või teisiti ja küllap ka soovitanud, aga selle juures oli üks väike meeldiv lisand. Nimelt on loo autor ühtlasi käsitletava teose tõlkija. Eks muidugi tõlkijatelt soovitakse sageli, et nad tõlgitud raamatust kirjutaksid, sest lõppeks on nad ju pidanud seda tõlkimise ajal võib-olla isegi rohkem kui autor ise läbi elama ja tunnetama, aga teisest küljest on jälle sageli see just ka põhjus, miks nii intiimselt kokku puutunud inimene ei ole sugugi see kõige õigem inimene sellest kirjutama. Vähemalt mina olen nii tundnud mõnelgi korral, sõltuvalt muidugi ka teosest ja selle kallal nähtud vaevast ja muust sellisest. Teatav erand on muidugi tõlke enda ees- või järel- või saatesõna, mis sageli peaks olema lausa obligatoorne. Ja õigupoolest läks ka see artikkel tegelikult pigem sellise saatesõna kilda, andes võimsalt tausta nii kirjanikule kui ka teosele. Vahva igatahes, kui selliseid sõnasid ka laiemale publikule, kes ei pruugi raamatut olla lugenud või isegi mitte teada ei raamatu ega kirjaniku olemasolust, vahetevahel tutvustatakse.
Väga huvitavad olid tänased teadusküljed, mille juhatas sisse küberluure teema. Esiteks Loho Elveri kirjutise kujul, mis üritas vaadelda ohte, mida selline NSA-tüüpi elektrooniline luure kaasa toob - ja toob tema arvates palju, eelkõige kõigi teiste küberjulgeoleku vähenemise. Milles kindlasti on oma "point" olemas, isegi kui Loho ehk ja võib-olla pisut liialt rõhutab kõike seda kurja, mida niisugune luuramine kujutab.
Talle pidanuks täienduseks ja võib-olla ka vastukaaluks olema intervjuu ühe Eesti küberturbe kõrgema juhi Kivimäe Agoga, aga see jäi paraku, nagu ilmselt sellisele ametimehele päris kohane, üsna väheütlevaks. Kuigi, nojah, ka sellest väheütlevusest saab ju üht-teist välja lugeda :-)
Lühikesevõitu, aga kena ülevaate äsjasest rahvusvahelise kliimamuutuste nõukogu aruandest oli teinud Lahtvee Valdur, mille põhiseisukoht oli järgmine: isegi kui kliimamuutused ei pruugi olla nii kiired, nagu arvati varem, on nad ometi kindlalt olemas ja (inimese seisukohalt negatiivselt) jätkuvad pidurdamatus tempos. Võib kindel olla, et veel enne aruande järgmiste osade avaldamist puhkeb taas võimas debatt (mitte et see õieti üldse millalgi märgatavalt kuhtunud oleks) nõndanimetatud kliimaskeptikute ja "panelistide" vahel. Mis on küllap hea, sest kliima kui nähtus, mis mõjutab kõiki, kui nüüd tsiteerida sootuks teist dokumenti, "rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, samuti varalisest ja sotsiaalsest seisundist või muudest asjaoludest" sõltumata, vajab tõepoolest pidevalt tähelepanu keskpunktis olemist, et sellega ikka arvestatakse nii oma praegustes tegudes kui ka tulevikku kavandades.
Kena tutvustuse igiammuse aja kalade fossiilidest Eestis, ajendatuna suvisest kõmuhõngulisest teadaandest, et Narva kandis on avastatud "enneolematu kalaliik", oli kirjutanud Mark-Kuriku Elga. Päris selgust ei paista olevat paleontoloogidel veel praegugi, aga igatahes on sensatsioonimaigust vabastatuna kirjutatud kenakene ülevaade mitte ainult tollest kalast, vaid kogu vanemast elusolendite leidumisest meie maal.
Täitsa huvitav oli lugeda ka ülevaadet frankofoonia mängudest (ehk prantsuskeelse maailma suurest kokkutulekust), kus "vaatlejatena" osalesid ka eestlased (esimene lugu ja teine lugu) - rohkem küll selles mõttes huvitav, nagu omal ajal Rahva Hääle rubriiki "Kirev gloobus" või tänapäeva veebiväljaannete rubriiki "Kurioosum". Aga noh, lõppeks on prantsuskeelne maailm ka päris suur ja lai ning hea, kui sellest ikka mõnigi piisake muud moodi kui ainult ilukirjanduse kujul siiakanti tilgub.
Vene Ilmar oli seekord pagendatud viimasele leheküljele - kuigi teisest küljest võib see ju ka mõne jaoks olla hoopis esimene lehekülg, on ju küllaga neid, kes alustavadki lehte tagantpoolt. Kirjutas ta meelierutaval teemal, nimelt, nagu pealkirigi juba ütles, "Äravalitud rahvaste teemal". Ja kirjutas mõistagi, nagu alati, huvitavalt, võib-olla isegi mõneti rohkem provotseerivalt kui tavaliselt (see puudutab eelkõige lauset "Igaüks, kes võtab lähemalt peatuda Saksamaa ajaloo viimaseil sajandeil, hakkab loodetavasti mõistma, mispärast pidi "rahvuse taassünd" kolmekümnendail aastail möödapääsmatuks kujunema" - mis mu meelest on ehk liiga palju tagantjärele seletuse moodi (see mõte siis, mis selle lause taga, ja too mõistmine), aga millele on ka raske vastu vaielda). Ent üks asi pisut hämmastas. Mõistagi oli kogu teema ajendatud hiljutistest sõnavõttudest ameeriklaste "erandlikkuse" kohta, mis taas kutsus esile ameeriklaste ja venelaste kõige kõrgemal tasandil sõnasõja. Selle juures on omamoodi intrigeeriv asi, mida Vene Ilmar kas ei tea või siis ei pidanud vajalikuks mainida (kuigi see ehk oleks sobinud tema lukku päris hästi), nimelt arvamus, et Ameerika "erandlikkuse" kontseptsioon on väga selgelt tulenenud ühest XX sajandi ajaloo suurkujust, täpsemalt Stalinist (vt nt seda ingliskeelset artiklit). Nojah, loomulikult ei saa talle tegelikult seda erandlikkuse ideed päriselt omistada, sest oli see varemgi olemas, juba XIX sajandil kindlasti, aga vähemalt siinkandis, see tähendab idapoolsemas Euroopas, võib see küll paika pidada. Isegi mina mäletan lapsepõlvest, et Ameerika erandlikkust tambiti õige mitmel puhul tõsiselt ja rängalt - ja poleks üldse imestada, kui see seisukoht olekski otsejoones Stalinilt edasi kandunud (eriti kuna Ameerika Ühendriigid olid sel ajal nagunii vaenlase. lausa ainukese tõsise vaenlase rollis), nagu kandus Nõukogude Liidus selle tegeliku palge kujundajalt ju õige palju. Aga see on muidugi vaid pisike remark, mille puudumine ei kahanda mingil moel Vene Ilmari loo väärtust.
Loetud: Sirp, 11.10.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Türgi (ETV), Terra Nova (TV6)
11.10.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest mõningase osa lõikas ära muidu iga kuu esimesel neljapäeval, aga seekord asjaosaliste ajagraafiku tõttu sootuks tänasele lükkunud Mageia sõprade koosviibimine. Mis toimus ikka nüüd juba traditsiooniliseks saanud Kamikadze pubis (head toidud (TM) ja piisavalt hea õhkkond - aga seda ma olen juba varem öelnud) ja tavalise kolme inimese asemel lausa nelja osavõtul. Midagi väga põhjapanevat me ei rääkinud, küll aga avaldas üks ja sama inimene pisut kurvastust, et arvutimaailm paistab olevat nii valmis saanud, et ka tulevane Mageia 4 ei too nähtavasti midagi uut ja huvitavat kaasa, ning pistis erutunult kilkama, kui nägi Mageia 4 koosseisu kuuluma hakkavat nõnda-ütelda tervitusekraani (ingliskeelse nimega MageiaWelcome). Mis ei ole õieti isegi Mageia ajalugu arvestades just päris uus asi: sarnane peamiselt algajatele süsteemis orienteerumiseks mõeldud aknake ilmus ka kunagi Mandriva (või oli see veel Mandrake?) aegadel, aga lendas vahepeal paraku välja.
Nii et selles mõttes võib tal õigus olla, et Mageia 4 millegi radikaalselt uuega välja ei tule (arvatavasti, aga siiski peaaegu kindlalt) - ja eks võib-olla olegi põhjalikumad uuendused rohkem suurema rahakotiga firmade ja kogukondade teha, kel jagub aega ja vahendeid paisata ka sinna, kust lõpuks mingit tulu ei tulegi. Erinevalt Mageiast, mis esialgse hoo ja innu järel on hakanud panustama rohkem stabiilsusele, ehkki üritab seda võimalust mööda miksida vähemalt võimalikult uue tarkvaraga. Mis võib-olla tänapäeva lakkamatust püsimatusest ning uute asjade ja võimaluste järele tormamisest küll endiselt huvituvas, aga siiski juba kergelt tüdinevas ja seetõttu pigem pisut konservatiivsusse kalduvas maailmas polegi ehk nii halb.
Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Haven (Yle2), Mehed, kes jõllitasid kitsesid (TNT Film)
Nii et selles mõttes võib tal õigus olla, et Mageia 4 millegi radikaalselt uuega välja ei tule (arvatavasti, aga siiski peaaegu kindlalt) - ja eks võib-olla olegi põhjalikumad uuendused rohkem suurema rahakotiga firmade ja kogukondade teha, kel jagub aega ja vahendeid paisata ka sinna, kust lõpuks mingit tulu ei tulegi. Erinevalt Mageiast, mis esialgse hoo ja innu järel on hakanud panustama rohkem stabiilsusele, ehkki üritab seda võimalust mööda miksida vähemalt võimalikult uue tarkvaraga. Mis võib-olla tänapäeva lakkamatust püsimatusest ning uute asjade ja võimaluste järele tormamisest küll endiselt huvituvas, aga siiski juba kergelt tüdinevas ja seetõttu pigem pisut konservatiivsusse kalduvas maailmas polegi ehk nii halb.
Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Haven (Yle2), Mehed, kes jõllitasid kitsesid (TNT Film)
10.10.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest teatava osa lõikas ära ja maha teiseks ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja esiteks väljaskäik sihiga osaleda ühel raamatuesitlusel. Täpsemalt oli tegu end Eesti ajakirjandusse sisse murdnud ja kindla niši leidnud "Kanada eestlase" Vello Vikerkaare viimase vestekogu "Tantramees ja teised lood" esitlusega Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses. See oli natuke harukordne selle poolest, et tavaliselt õnnestub mul kenasti püsida tagumises reas või nii enam-vähem ilma kellegi märkamata, aga seekord öeldi mu nimi kohe täitsa avalikult maha - mis selles mõttes oli muidugi ka õigustatud, et lõppeks olen ma ju raamatusse märgitud tõlkijana ja nagu ajaveebi hoolikamad jälgijad teavad, siis seda ma tõepoolest ka teinud olen. Ma kardan, et see äramärkimine võis tingida ka mu jäädvustumise mõnele fotole, aga eks peab sellega leppima, kui juba avalikus kohas käid ja pealegi veel sind avalikult nimetatakse, et igasugu koledaid asju võib juhtuda. Üritus ise oli päris vahva, tavalistest raamatuesitlustest mõneti erinev, vähemalt selle poolest, et mingit pikka juttu ei tehtud, küll aga mängis elav muusika (Nõgisto Jaanuse ja mandoliini kujul), pakuti tublisti joogi- ja söögipoolist ning oli ohtralt võimalusi seltskondlikuks suhtlemiseks, selmet istuda ja kuulata, kuidas autori või kellegagi aina raamatust jahutakse. Kena, niisiis.
Kenaduse ootust ja mõnevõrra ka saabumist oli täna veelgi, kuigi mitte päris nii, nagu arvata võiks. Nimelt sai mõne aja eest Pärnu jalgpallinaiskond hakkama Eesti jalgpalli kohta suursaavutusega, jõudes Euroopa meistrite liigas 32 parema sekka põhiturniirile. Mis oli omajagu ime, rõõmustav ime, sest üldiselt on Eesti naiskond olnud ikka Euroopas suhteliselt viletsamate seas, palju kehvemate tulemustega kui meeste oma. Mis on, õigustatult, peab ütlema, kajastunud ka meediatähelepanus: kui meeste jalgpallist räägitakse küllaltki palju ja mängegi näidatakse nii koondise kui ka mõningaid klubide omasid (Eesti kõrgliiga nagunii, aga ka mõningaid neist vähestest Euroopa tasandi mängudest, mida neil on õnnestunud välja võidelda). Aga siiski, meeste klubijalgpall pole suutnud end nii kaugele läbi murda kui naised sel aastal - ja ometi jäi meediatähelepanu ikkagi kesiseks ja napiks (kui ma ei eksi, siis mainiti seda kindlasti, aga vähegi pikemaid lugusid, analüüse ja muud sellist vähemalt "peavoolumeediasse" ei jõudnud ega tekkinud).
32 parema hulka jõudmine oli kena küll, aga võiks lausa öelda, et loositud vastasega ei vedanud kohe mitte põrmugi: selleks sai Wolfsburgi naiskond, eelmise aasta meistrite liiga ja Saksa kõrgliiga võitja, mille koosseisust tubli hulk (viis või kuus) mängib ka Saksamaa koondises - ja see tähendab, võib julgelt öelda, maailma absoluutset tippu. Rääkimata siis Euroopast. Mida oli mängus ka selgelt näha. Klassivahe oli algusest peale ilmne ja kui öelda, et Wolfsburgi võit oli mäekõrgune või et Pärnust sõideti kui teerulliga üle, oleks see vähe öeldud. 14:0 tulemus räägib muidugi enda eest. Ma päris arvet ei pidanud, aga vist oli ainult kaks või äärmisel juhul kolm korda, kus pärnulannad üldse jõudsid vastase värava lähedusse, ja ainult üks kord, kus suudeti ka väravale peale lüüa. Ülejäänud aja käis mäng puhtalt sellel väljakukolmandikul või isegi -veerandikul, mille juures asus parajasti pärnulannade värav. Ja Pärnu mäng tervikuna jättis samuti tugevasti soovida: kui väravavahti ei olegi suuremas osas sisselöödud väravates eriliselt põhjust süüdistada, sest need olid löödud talle püüdmatult (umbes kolm oleks ta siiski võinud parema õnne või oskuste puhul ehk kätte saada), siis peamiselt seepärast, et kaitse logises igast kandist ja nurgast. Ka muud elemendid (söödumäng, üldse koostöö ja nii edasi) olid tagasihoidlikult öeldes üpris puudulikud. Päris mängu lõpus lisas niigi enam kui kibedasse karikasse viimase piisa veel väravavahile antud punane kaart, mis, tõsi küll, oli üsna kahtlasevõitu ja jääb rohkem kohtuniku südametunnistusele (või kui teisiti öelda, siis viga oli, nii et karistust võis muidugi määrata, aga vähemalt kordusest tundus küll päris selgelt, et see oli tahtmatu viga, selline, mida õieti ei saa vältida juba seepärast, et Newton sõnastas kunagi inertsiseaduse :-) aga noh, kohtunikul on teatavasti alati õigus).
Ei tundu ka olevat märkimisväärset lootust, et Pärnu suudaks Wolfsburgi vastu midagi nädala pärast peetavas korduskohtumises, siis juba viimase kodustaadionil. Eriti kui arvestada (põhi9väravavahi kaotust. Millest on juba ette pisut kahju, aga eks vähemalt kogemusi selle kohta, kuidas mängitakse päris maailmatasemel, nad vähemalt omandasid ja on seegi suur asi, edasiseks kindlasti.
Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Pärnu - Wolfsburg (Eurosport)
Kenaduse ootust ja mõnevõrra ka saabumist oli täna veelgi, kuigi mitte päris nii, nagu arvata võiks. Nimelt sai mõne aja eest Pärnu jalgpallinaiskond hakkama Eesti jalgpalli kohta suursaavutusega, jõudes Euroopa meistrite liigas 32 parema sekka põhiturniirile. Mis oli omajagu ime, rõõmustav ime, sest üldiselt on Eesti naiskond olnud ikka Euroopas suhteliselt viletsamate seas, palju kehvemate tulemustega kui meeste oma. Mis on, õigustatult, peab ütlema, kajastunud ka meediatähelepanus: kui meeste jalgpallist räägitakse küllaltki palju ja mängegi näidatakse nii koondise kui ka mõningaid klubide omasid (Eesti kõrgliiga nagunii, aga ka mõningaid neist vähestest Euroopa tasandi mängudest, mida neil on õnnestunud välja võidelda). Aga siiski, meeste klubijalgpall pole suutnud end nii kaugele läbi murda kui naised sel aastal - ja ometi jäi meediatähelepanu ikkagi kesiseks ja napiks (kui ma ei eksi, siis mainiti seda kindlasti, aga vähegi pikemaid lugusid, analüüse ja muud sellist vähemalt "peavoolumeediasse" ei jõudnud ega tekkinud).
32 parema hulka jõudmine oli kena küll, aga võiks lausa öelda, et loositud vastasega ei vedanud kohe mitte põrmugi: selleks sai Wolfsburgi naiskond, eelmise aasta meistrite liiga ja Saksa kõrgliiga võitja, mille koosseisust tubli hulk (viis või kuus) mängib ka Saksamaa koondises - ja see tähendab, võib julgelt öelda, maailma absoluutset tippu. Rääkimata siis Euroopast. Mida oli mängus ka selgelt näha. Klassivahe oli algusest peale ilmne ja kui öelda, et Wolfsburgi võit oli mäekõrgune või et Pärnust sõideti kui teerulliga üle, oleks see vähe öeldud. 14:0 tulemus räägib muidugi enda eest. Ma päris arvet ei pidanud, aga vist oli ainult kaks või äärmisel juhul kolm korda, kus pärnulannad üldse jõudsid vastase värava lähedusse, ja ainult üks kord, kus suudeti ka väravale peale lüüa. Ülejäänud aja käis mäng puhtalt sellel väljakukolmandikul või isegi -veerandikul, mille juures asus parajasti pärnulannade värav. Ja Pärnu mäng tervikuna jättis samuti tugevasti soovida: kui väravavahti ei olegi suuremas osas sisselöödud väravates eriliselt põhjust süüdistada, sest need olid löödud talle püüdmatult (umbes kolm oleks ta siiski võinud parema õnne või oskuste puhul ehk kätte saada), siis peamiselt seepärast, et kaitse logises igast kandist ja nurgast. Ka muud elemendid (söödumäng, üldse koostöö ja nii edasi) olid tagasihoidlikult öeldes üpris puudulikud. Päris mängu lõpus lisas niigi enam kui kibedasse karikasse viimase piisa veel väravavahile antud punane kaart, mis, tõsi küll, oli üsna kahtlasevõitu ja jääb rohkem kohtuniku südametunnistusele (või kui teisiti öelda, siis viga oli, nii et karistust võis muidugi määrata, aga vähemalt kordusest tundus küll päris selgelt, et see oli tahtmatu viga, selline, mida õieti ei saa vältida juba seepärast, et Newton sõnastas kunagi inertsiseaduse :-) aga noh, kohtunikul on teatavasti alati õigus).
Ei tundu ka olevat märkimisväärset lootust, et Pärnu suudaks Wolfsburgi vastu midagi nädala pärast peetavas korduskohtumises, siis juba viimase kodustaadionil. Eriti kui arvestada (põhi9väravavahi kaotust. Millest on juba ette pisut kahju, aga eks vähemalt kogemusi selle kohta, kuidas mängitakse päris maailmatasemel, nad vähemalt omandasid ja on seegi suur asi, edasiseks kindlasti.
Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Pärnu - Wolfsburg (Eurosport)
9.10.13
Teisibased mõtted
Veidi tavalise tööpäeva moodi, millesse siiski lõid tõsise mõra ja kärpisid oluliselt kaks sündmust, millest üks oli ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks ning teine järjekordne osalemine Nõmme mälumängus. Kui eelmine kord suutsime olla napilt esikolmiku kannul, siis seekord läks, nagu ikka vahel läheb, mõnevõrra nigelamalt ja kohaks jäi kümnes. Aga noh, läks nagu läks, küsimused olid küllaltki huvitavad ja pisut sai ka teadmisi juurde, nii et asi seegi.
Loetud: [digi] oktoober 2013
Vaadatud: Outcasts (BBV Entertainment), Vice - Eraklik Põhja-Korea (Kanal2)
Loetud: [digi] oktoober 2013
Vaadatud: Outcasts (BBV Entertainment), Vice - Eraklik Põhja-Korea (Kanal2)
8.10.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: [digi] oktoober 2013
Vaadatud. Välisilm (ETV), Kahel pool Süüria rindejoont (ETV), Haven (Yle2)
Loetud: [digi] oktoober 2013
Vaadatud. Välisilm (ETV), Kahel pool Süüria rindejoont (ETV), Haven (Yle2)
Subscribe to:
Posts (Atom)