Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi pisut põnevust jalgpall, täpsemalt maaimameistrivõistluste valikmäng Eesti ja Türgi vahel. Mis lõppes paraku taas Eesti kaotusega 0:2. Mitte et see oleks olnud üllatav, sest Türgi on lõppeks selgelt Eestist parem, kuuludes Euroopas paremate keskmike või isegi teise järgu paremate sekka, samas kui Eesti on väga selgelt seal keskmike keskmises osas. Ja ka mängust oli selgelt näha Türgi paremus - mitte suur, aga just piisav, et võita.  Vaadata oli sellest hoolimata hea ja huvitav, sest Eestil oli väljas ilmselt üks paremaid koosseise, mida üldse saab välja panna (ja ma isegi usun, et see on senise jalgpalliajaloo üks paremaid), ning mängisid nad ka nii hästi, kui vähegi suutsid, tekitades türklastele päris palju peavalu. Isegi nii hästi, et hea õnne korral poleks ime olnud ka viik ja ülimalt hea õnne korral lausa võitki. Aga jah, Eesti meeskond on paraku veel selles järgus, et niisugune asi nõuab õnne, mitte ei ole päris enda teha ... Milline mõte tuli pähe eriti sellest tingituna, et Eesti meeskond püsib ikka ääretult väheste ja peaaegu asendamatute mängijate peal, ilma kelleta ei ole peaaegu lootustki vähegi hästi mängida: Vassiljev eelkõige, aga ka Ojamaa, ikka veel Piiroja, Pareiko muidugi - võta neist keegi ära ja otsekohe muutub asi hambutumast hambutumaks, sest isegi kui sama asetuse peale on teine mängija võtta, on ta peagu alati selline, kes põhjusega ei kuulu (vähemalt veel) põhikoosseisu ...

Tänase Sirbi avas mu jaoks Künstleri Aili järjekordne nutt ja hala - ja seda ei ütle ma siin sugugi mitte halvustavalt, vaid lihtsalt nentimaks, et ta on (täiesti õigustatult) korduvalt samal teemal kirjutanud. Teemaks siis ikka eesti keele olukord, õigemini selle kasutamisalade kahanemine sugugi mitte otseselt väljamaise pealetungi tõttu, vaid üpris omaalgatuslikult. Seekord olid tal eriti hambus (või oleks õigem öelda - keeles?) humanitaarid üldisemalt ja muusikud ja kunstnikud eriti. Mis on ka selles mõttes põhjendatud, et tõepoolest, nagu ta ka mainib, arvutiala inimesed ja teadlased on oma keele, mis samuti kippus aastat 15-20 või isegi vähem tagasi mitmesuguste võõrkeelte ja nende kohmakate muganduste alla mattuma, suhteliselt ja enam-vähem korda saanud. Võib-olla alati mitte selliselt, et kõik sellega just nõus oleksid (mul endal on siin hambus/keeles ikka nood geoloogide suurtähelised ajastud, mis on ääretult võõristav - ja noh, tarkvara tõlkijana tean hästi, kui levinud, vahel isegi alusega, on arvutiala tõlgete, vähemalt osade nendest üle irvitamine), aga siiski nii, et üldjuhul midagi rohkem pärima ei pea ei need, kes võõrkeeli tunnevad, ega ka need, kes ei tunne. Ma ei ole ise ehk nii palju seda kunsti- ja muusikainimeste (valdavalt) inglise keele lembust tähele pannud - lõppeks Künstleril kui kultuurilehe keeletoimetajal on kindlasti palju rohkem kokkupüudet sellega, kuidas nad end avalikkuses eksponeerivad -, aga Köler Prize'i sugused perverssused on mullegi silma jäänud. Nii et Künstleri avaldusest: miks nood "moodsa kunsti" tegijad ometi vinguvad, et keegi neist aru ei saa, kui nad ongi end jäägitult sidunud millega iganes, aga mitte siinse - eestikeelse! - kultuurieluga, saan ma täiesti hästi aru. Sest kuigi on ka selliseid kultuuriväljendusi, mida ei saa otse tõlkida (igihaljas näide on keelemängud ja muu selline), ei ole ometi tõlkimatut kultuuri põhimõtteliselt olemas, on ainult laiskus mõelda, mida miski õigupoolest tähendab (ja tavaliselt, pahatihti tavaliselt tähendab see ka seda, et tegelikult ei mõistetagi ilmingut, mida suurejoonelise võõrkeelse mõistega tähistatakse, vaid kasutatakse seda ainult eputamiseks).

Omajagu huvitav oli lugeda enam kui kahele leheküljele paigutatud lugusid viimase majandussurutise teemal (mis mõne arvates pole seniajani läbi). Et minu jaoks on majandus küllaltki võõras valdkond, siis oli huvitav lugeda nõndanimetatud fiskaalse kasinuse vastaseid seisukohti, mida esitas Soosaare Raivo. Minu lihtne loogika pigem toetab just kasinust: kui oled võlas ja rahavoogude laekumine ka on nagu kesine, siis tulebki kulusid kokku tõmmata, soodsal juhul ka raha juurde hankida (aga pigem mitte täiendava laenuga, vaid muul moel, nii-ütelda päriseks). Aga noh, majanduses ja eriti poliitikaga segatud majanduses (ehk riigimajanduses) ei paista see lihtne loogika töötavat, seal on ikka valdavad utopistid, kes kõnelevad lõppematust majanduskasvust ja muust sellisest, isegi kui see on põhimõtteliselt võimatu. Lugeda ent oli seda kõike siiski piisavalt põnev.

Nagu oli ka ǘhelt poolt põnevat ja teiselt poolt äraütlemata naljakat vestlusringi meeste ja feminismi üle. Seda humoorikat juttu ei ole võimalik kuidagi ümber jutustada, seda peab ikka ise lugema :-)

Kirjanduskülgedel oli kõrvuti kuidagi väga sobivalt esiteks Matsini Paavo arvustus Vaigu Maidu teosele - lühidalt kokku võttes: kirja on pandud "Tõde ja õigus" versioon 2.0 ja kõigest 111 leheküljel! - ja teiseks Sauteri Peetri arvustus samuse Matsini teosele "Baer". Mõlemad tunduvad olevat väärt lugemine nii või teisiti - see tähendab siis, raamatud muidugi (kuigi ka arvustused on lugemist väärt). Veel toredam oli aga lugeda Klettenbergi Reeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat lugu ühest Ungari kirjanikust ja tema mõne aja eest eestigi keelde jõudnud teosest. Muidu poleks see ehk nii tähelepanuväärnegi, kuigi lugenud oleksin ma seda nii või teisiti ja küllap ka soovitanud, aga selle juures oli üks väike meeldiv lisand. Nimelt on loo autor ühtlasi käsitletava teose tõlkija. Eks muidugi tõlkijatelt soovitakse sageli, et nad tõlgitud raamatust kirjutaksid, sest lõppeks on nad ju pidanud seda tõlkimise ajal võib-olla isegi rohkem kui autor ise läbi elama ja tunnetama, aga teisest küljest on jälle sageli see just ka põhjus, miks nii intiimselt kokku puutunud inimene ei ole sugugi see kõige õigem inimene sellest kirjutama. Vähemalt mina olen nii tundnud mõnelgi korral, sõltuvalt muidugi ka teosest ja selle kallal nähtud vaevast ja muust sellisest. Teatav erand on muidugi tõlke enda ees- või järel- või saatesõna, mis sageli peaks olema lausa obligatoorne. Ja õigupoolest läks ka see artikkel tegelikult pigem sellise saatesõna kilda, andes võimsalt tausta nii kirjanikule kui ka teosele. Vahva igatahes, kui selliseid sõnasid ka laiemale publikule, kes ei pruugi raamatut olla lugenud või isegi mitte teada ei raamatu ega kirjaniku olemasolust, vahetevahel tutvustatakse.

Väga huvitavad olid tänased teadusküljed, mille juhatas sisse küberluure teema. Esiteks Loho Elveri kirjutise kujul, mis üritas vaadelda ohte, mida selline NSA-tüüpi elektrooniline luure kaasa toob - ja toob tema arvates palju, eelkõige kõigi teiste küberjulgeoleku vähenemise. Milles kindlasti on oma "point" olemas, isegi kui Loho ehk ja võib-olla pisut liialt rõhutab kõike seda kurja, mida niisugune luuramine kujutab.

Talle pidanuks täienduseks ja võib-olla ka vastukaaluks olema intervjuu ühe Eesti küberturbe kõrgema juhi Kivimäe Agoga, aga see jäi paraku, nagu ilmselt sellisele ametimehele päris kohane, üsna väheütlevaks. Kuigi, nojah, ka sellest väheütlevusest saab ju üht-teist välja lugeda :-)

Lühikesevõitu, aga kena ülevaate äsjasest rahvusvahelise kliimamuutuste nõukogu aruandest oli teinud Lahtvee Valdur, mille põhiseisukoht oli järgmine: isegi kui kliimamuutused ei pruugi olla nii kiired, nagu arvati varem, on nad ometi kindlalt olemas ja (inimese seisukohalt negatiivselt) jätkuvad pidurdamatus tempos. Võib kindel olla, et veel enne aruande järgmiste osade avaldamist puhkeb taas võimas debatt (mitte et see õieti üldse millalgi märgatavalt kuhtunud oleks) nõndanimetatud kliimaskeptikute ja "panelistide" vahel. Mis on küllap hea, sest kliima kui nähtus, mis mõjutab kõiki, kui nüüd tsiteerida sootuks teist dokumenti, "rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, samuti varalisest ja sotsiaalsest seisundist või muudest asjaoludest" sõltumata, vajab tõepoolest pidevalt tähelepanu keskpunktis olemist, et sellega ikka arvestatakse nii oma praegustes tegudes kui ka tulevikku kavandades.

Kena tutvustuse igiammuse aja kalade fossiilidest Eestis, ajendatuna suvisest kõmuhõngulisest teadaandest, et Narva kandis on avastatud "enneolematu kalaliik", oli kirjutanud Mark-Kuriku Elga. Päris selgust ei paista olevat paleontoloogidel veel praegugi, aga igatahes on sensatsioonimaigust vabastatuna kirjutatud kenakene ülevaade mitte ainult tollest kalast, vaid kogu vanemast elusolendite leidumisest meie maal.

Täitsa huvitav oli lugeda ka ülevaadet frankofoonia mängudest (ehk prantsuskeelse maailma suurest kokkutulekust), kus "vaatlejatena" osalesid ka eestlased (esimene lugu ja teine lugu) - rohkem küll selles mõttes huvitav, nagu omal ajal Rahva Hääle rubriiki "Kirev gloobus" või tänapäeva veebiväljaannete rubriiki "Kurioosum". Aga noh, lõppeks on prantsuskeelne maailm ka päris suur ja lai ning hea, kui sellest ikka mõnigi piisake muud moodi kui ainult ilukirjanduse kujul siiakanti tilgub.

Vene Ilmar oli seekord pagendatud viimasele leheküljele - kuigi teisest küljest võib see ju ka mõne jaoks olla hoopis esimene lehekülg, on ju küllaga neid, kes alustavadki lehte tagantpoolt. Kirjutas ta meelierutaval teemal, nimelt, nagu pealkirigi juba ütles, "Äravalitud rahvaste teemal". Ja kirjutas mõistagi, nagu alati, huvitavalt, võib-olla isegi mõneti rohkem provotseerivalt kui tavaliselt (see puudutab eelkõige lauset "Igaüks, kes võtab lähemalt peatuda Saksamaa ajaloo viimaseil sajandeil, hakkab loodetavasti mõistma, mispärast pidi "rahvuse taassünd" kolmekümnendail aastail möödapääsmatuks kujunema" - mis mu meelest on ehk liiga palju tagantjärele seletuse moodi (see mõte siis, mis selle lause taga, ja too mõistmine), aga millele on ka raske vastu vaielda). Ent üks asi pisut hämmastas. Mõistagi oli kogu teema ajendatud hiljutistest sõnavõttudest ameeriklaste "erandlikkuse" kohta, mis taas kutsus esile ameeriklaste ja venelaste kõige kõrgemal tasandil sõnasõja. Selle juures on omamoodi intrigeeriv asi, mida Vene Ilmar kas ei tea või siis ei pidanud vajalikuks mainida (kuigi see ehk oleks sobinud tema lukku päris hästi), nimelt arvamus, et Ameerika "erandlikkuse" kontseptsioon on väga selgelt tulenenud ühest XX sajandi ajaloo suurkujust, täpsemalt Stalinist (vt nt seda ingliskeelset artiklit). Nojah, loomulikult ei saa talle tegelikult seda erandlikkuse ideed päriselt omistada, sest oli see varemgi olemas, juba XIX sajandil kindlasti, aga vähemalt siinkandis, see tähendab idapoolsemas Euroopas, võib see küll paika pidada. Isegi mina mäletan lapsepõlvest, et Ameerika erandlikkust tambiti õige mitmel puhul tõsiselt ja rängalt - ja poleks üldse imestada, kui see seisukoht olekski otsejoones Stalinilt edasi kandunud (eriti kuna Ameerika Ühendriigid olid sel ajal nagunii vaenlase. lausa ainukese tõsise vaenlase rollis), nagu kandus Nõukogude Liidus selle tegeliku palge kujundajalt ju õige palju. Aga see on muidugi vaid pisike remark, mille puudumine ei kahanda mingil moel Vene Ilmari loo väärtust.

Loetud: Sirp, 11.10.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Türgi (ETV), Terra Nova (TV6)