Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest teatava osa lõikas ära ja maha teiseks ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja esiteks väljaskäik sihiga osaleda ühel raamatuesitlusel. Täpsemalt oli tegu end Eesti ajakirjandusse sisse murdnud ja kindla niši leidnud "Kanada eestlase" Vello Vikerkaare viimase vestekogu "Tantramees ja teised lood" esitlusega Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses. See oli natuke harukordne selle poolest, et tavaliselt õnnestub mul kenasti püsida tagumises reas või nii enam-vähem ilma kellegi märkamata, aga seekord öeldi mu nimi kohe täitsa avalikult maha - mis selles mõttes oli muidugi ka õigustatud, et lõppeks olen ma ju raamatusse märgitud tõlkijana ja nagu ajaveebi hoolikamad jälgijad teavad, siis seda ma tõepoolest ka teinud olen. Ma kardan, et see äramärkimine võis tingida ka mu jäädvustumise mõnele fotole, aga eks peab sellega leppima, kui juba avalikus kohas käid ja pealegi veel sind avalikult nimetatakse, et igasugu koledaid asju võib juhtuda. Üritus ise oli päris vahva, tavalistest raamatuesitlustest mõneti erinev, vähemalt selle poolest, et mingit pikka juttu ei tehtud, küll aga mängis elav muusika (Nõgisto Jaanuse ja mandoliini kujul), pakuti tublisti joogi- ja söögipoolist ning oli ohtralt võimalusi seltskondlikuks suhtlemiseks, selmet istuda ja kuulata, kuidas autori või kellegagi aina raamatust jahutakse. Kena, niisiis.

Kenaduse ootust ja mõnevõrra ka saabumist oli täna veelgi, kuigi mitte päris nii, nagu arvata võiks. Nimelt sai mõne aja eest Pärnu jalgpallinaiskond hakkama Eesti jalgpalli kohta suursaavutusega, jõudes Euroopa meistrite liigas 32 parema sekka põhiturniirile. Mis oli omajagu ime, rõõmustav ime, sest üldiselt on Eesti naiskond olnud ikka Euroopas suhteliselt viletsamate seas, palju kehvemate tulemustega kui meeste oma. Mis on, õigustatult, peab ütlema, kajastunud ka meediatähelepanus: kui meeste jalgpallist räägitakse küllaltki palju ja mängegi näidatakse nii koondise kui ka mõningaid klubide omasid (Eesti kõrgliiga nagunii, aga ka mõningaid neist vähestest Euroopa tasandi mängudest, mida neil on õnnestunud välja võidelda). Aga siiski, meeste klubijalgpall pole suutnud end nii kaugele läbi murda kui naised sel aastal - ja ometi jäi meediatähelepanu ikkagi kesiseks ja napiks (kui ma ei eksi, siis mainiti seda kindlasti, aga vähegi pikemaid lugusid, analüüse ja muud sellist vähemalt "peavoolumeediasse" ei jõudnud ega tekkinud).

32 parema hulka jõudmine oli kena küll, aga võiks lausa öelda, et loositud vastasega ei vedanud kohe mitte põrmugi: selleks sai Wolfsburgi naiskond, eelmise aasta meistrite liiga ja Saksa kõrgliiga võitja, mille koosseisust tubli hulk (viis või kuus) mängib ka Saksamaa koondises - ja see tähendab, võib julgelt öelda, maailma absoluutset tippu. Rääkimata siis Euroopast. Mida oli mängus ka selgelt näha. Klassivahe oli algusest peale ilmne ja kui öelda, et Wolfsburgi võit oli mäekõrgune või et Pärnust sõideti kui teerulliga üle, oleks see vähe öeldud. 14:0 tulemus räägib muidugi enda eest. Ma päris arvet ei pidanud, aga vist oli ainult kaks või äärmisel juhul kolm korda, kus pärnulannad üldse jõudsid vastase värava lähedusse, ja ainult üks kord, kus suudeti ka väravale peale lüüa. Ülejäänud aja käis mäng puhtalt sellel väljakukolmandikul või isegi -veerandikul, mille juures asus parajasti pärnulannade värav. Ja Pärnu mäng tervikuna jättis samuti tugevasti soovida: kui väravavahti ei olegi suuremas osas sisselöödud väravates eriliselt põhjust süüdistada, sest need olid löödud talle püüdmatult (umbes kolm oleks ta siiski võinud parema õnne või oskuste puhul ehk kätte saada), siis peamiselt seepärast, et kaitse logises igast kandist ja nurgast. Ka muud elemendid (söödumäng, üldse koostöö ja nii edasi) olid tagasihoidlikult öeldes üpris puudulikud. Päris mängu lõpus lisas niigi enam kui kibedasse karikasse viimase piisa veel väravavahile antud punane kaart, mis, tõsi küll, oli üsna kahtlasevõitu ja jääb rohkem kohtuniku südametunnistusele (või kui teisiti öelda, siis viga oli, nii et karistust võis muidugi määrata, aga vähemalt kordusest tundus küll päris selgelt, et see oli tahtmatu viga, selline, mida õieti ei saa vältida juba seepärast, et Newton sõnastas kunagi inertsiseaduse :-) aga noh, kohtunikul on teatavasti alati õigus).

Ei tundu ka olevat märkimisväärset lootust, et Pärnu suudaks Wolfsburgi vastu midagi nädala pärast peetavas korduskohtumises, siis juba viimase kodustaadionil. Eriti kui arvestada (põhi9väravavahi kaotust. Millest on juba ette pisut kahju, aga eks vähemalt kogemusi selle kohta, kuidas mängitakse päris maailmatasemel, nad vähemalt omandasid ja on seegi suur asi, edasiseks kindlasti.


Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Pärnu - Wolfsburg (Eurosport)