Suhteliselt tavaline tööpäev, millest lõviosa kulus küll mitte põhitööle, vaid tõlkimisele Diplomaatia heaks, mille järgmine number peaks lubaduste põhjal ja mu väsinud sõrmi arvestades lausa kubisema tõlgetest.
Kuigi ka see esmaspäev möödus paraku nii, et tarkvara tõlkimisest ei tulnud midagi välja, siis midagi ma ometi sel rindel tegin - nimelt oli Mandriva takrvara paigaldamise taustaprogrammi uprmi juurde tekkinud kaks ülevaatamist vajavat ja üks uus string, mille ma kohusetruult ka ära tõlkisin/üle vaatasin. Ilmselt ei vääri see isegi sõduri pauna nimetust, mille seest lõpuks peaks marssali kepike välja vupsama, aga ehk sõduri jalaräti külge kleepunud higi- ja mustusekuulikese mõõdu annab ikka välja...
(Tarkvara osas võib veel nii palju öelda, et tänase päevaga sai ka sündiv Mageia valmis - ametlikku teadaannet koos ISO-tõmmiste ja muude asjadega on nähtavasti oodata ülehomme, 1. juunil, aga arendustsüklis keerati juba täna ette Mageia 2 lehekülg.)
Õhtu eel käis ema korraks külas, aga ka sõna otseses mõttes korraks - nad oleksid vist pikemaks jäänud, ent nende kulgemine pärast viljakat ja töörohket nädalavahetust Kunglas oli olnud nii aeglane ja vaevaline (pluss muidugi asjaolu, et Rapla kandis käivad nähtavasti aegade lõpuni permanentsed teetööd - mitte et sellest tee kvaliteet paraneks, aga noh, inimestele on vaja ju tööd anda...), et nad jõudsid enda ajaarvamise järgi nii hilja, et kiirustasid kohe edasi. Kaasa toodud ja "nälgivale" pojaraasukesele üle antud rabarberikissell muidugi kinnitas, et see polnud vaid tuuleiil, mis toast läbi vihises (kuigi täna oli selles mõttes imeline ilm, et tuult oli mõnusalt palju).
Loetud: Oma Keel 1/2011
Vaadatud: Sõnasõda (Kanal2), Ebatavaline perekond (FoxLife), Neli tankisti ja koer (ETV2)
Tarkvaratõlked: Mandriva urpmi
31.5.11
30.5.11
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien
Loetud: Oma Keel 1/2011
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Saar (Kanal2), Spioonid (ETV)
Loetud: Oma Keel 1/2011
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Saar (Kanal2), Spioonid (ETV)
29.5.11
Laubased mõtted
Täiesti töövaba päev, mille peamiseks ja konstitueerivaks osaks oli väljasõit rohelusse. Konkreetsemalt väljendus see Rebala muinsuskaitseala külastamises ehk siis viibimises piirkonnas, kus ma viimati vähegi pikemalt olin viibinud nii umbes paarkümmend aastat tagasi. Ma ei ole oma mälestustes väga kindel, aga üldiselt tundus, et hirmus palju ei ole midagi muutunud - paraku, peaks vist ütlema... Või õigemini, kahtlemata on palju muutunud, sest elu on ju edasi läinud, uusi hooneid on kerkinud ja nii edasi, aga kogu sellel muinsuskaitsealal ringi tiirutades jäi vaevama üks tõeline küsimus: ehkki see on juba peaaegu veerand sajandit olemas olnud, miks ometi ei ole suudetud seda korralikult sildistada, juhatavaid viitu ja muud sellist tekitada? Ainult kaardi järgi orienteerumine on ju ka vahva, aga potentsiaalset turismipotentsiaali silmas pidades võiks siiski olla ehk ka maastikul mõningaid osutusi.
Aga see selleks, vaatamist väärivat jagus seal nii või teisiti. Alates mõistagi tillukesest muuseumist kalmete kõrval, kus kena neiu selgitas meile mitmeid asju ning varustas meid ka kaardi ja mõningase vajaliku teabega ringiliikumiseks (nojah, inimviit niisiis :-) ). Sealt edasi suundusime karstialale ning mõningase ekslemise järel leidsime ka kuulsa "kiviseene" üles, mida eemalt on raske tuvastada, sest pealispind on ülejäänud maastikuga ju samal kõrgusel, aga mis lähemale sattudes on siiski täiesti muljetavaldav. Õieti on neid kiviseeni või nende hakatisi seal muidugi rohkemgi, aga paistis, et vaid üks neist on selline silmatorkavalt eraldiseisev. Muljetavaldavad olid muidugi ka muud karstialal paljanduvad kivimikihilised seinad.
Veel veidi tuuritamist ning muuseumis saadud suuniste sobitamist nähtuga viis meid Liukivi juurde. Kena mürakas keset põldu, kuid nõudis veidi kujutlusvõimet, et näha seal väidetavat kureasendajat, viljastavat renni, mida mööda olla kivilt alla lastud. Lihtsam oli tuvastada noid saladuslikke lohke, mida esivanemad mingil iseäralikul põhjusel suurtele kividele armastasid tekitada.
Seejärel tekkis meil soov näha noid kuulsaid muinaspõlde ning suundusimegi tagasi üle suure maantee Rebala suunas. Just siin tekkiski probleem viidamajandusega, sest meie oskamatuse või suutmatuse tõttu neid põlde ja kalmeid me üles ei leidnudki või ei osanud vähemalt ära tunda. Kuigi ühe kalme me sealt piirkonnast siiski tuvastasime (mille juures oli ka vana ja kulunud muinsuskaitsesilt), nii et vähemalt läks see otsing natukenegi asja ette.
Selle aja peale oli tekkinud ka soov pidada maha üks piknik ja sobiva koha otsimiseks suundusime esmalt mere suunas. Pankrannik on seal samuti üsna muljetavaldav, aga väikese arupidamise järel pidasime siiski paremaks pidada piknikku mujal kui mere ääres (mul poleks olnud midagi, aga teistel tekitas kahtlusi potentsiaalne vihmavõimalus (paaril korral päeva jooksul ka midagi alla pudenes, tõepoolest) ja võimalik jahedus). Nii suundusime itta, silme ees terendamas armas metsaväli või midagi sarnast.
Mõningase keerutamise järel jõudsime võimsa rahnu juurde, millel nimeks Laulukivi (või ka Laulumäe kivi). Kaardi järgi otsustades võinuks sinna saada hõlpsalt põhja poolt lähenedes, aga õnneks jäi sellele teele, otse golfiväljaku kõrvale, üks sõbralik maja koos mehega, kes selgitas, et jah, tõesti on võimalik ka siit minna, aga oluliselt kehvemat teed pidi kui lõuna poolt lähenedes. Nii me tegimegi ja lõpuks kohale jõudsimegi. Magistraalliini all lebav kivimürakas oli tõepoolest võimas (peaks olema vist Eesti esikümnes või nii). Tõsi, laulda me seal ei proovinud ja ilmselt isegi kui oleks proovinud, poleks see olnud kuigi hästi kosta, sest praeguseks on see kivi ikka üsna tiheda padriku sees. Küll aga olid innukalt valmis lustima ja meie kivi peal korraldatud piknikuga samal ajal oma verepiknikku pidama arvukad sääsed. Me ei lasknud endid siiski neist segada ja nautisime rõõmuga mõnusat keskkonda, kerget tuult, metsakohinat ja mõnusat tunnet olla taevale mõni meeter lähemal.
Sellega ka meie tänane väljasõit rohelusse lõppes, küll kavatsusega kunagi samasse piirkonda veel tagasi tulla, et ära näha ka muud, mida siin veel pakkuda on (kas või näiteks Jägala linnamägi, aga ka need tabamatuks jäänud muinaspõllud).
Meeldivas seltskonnas jätkunud õhtut sisustas lisaks omavahelisele suhtlemisele ka jalgpall ehk täpsemalt Meistrite liiga finaal. See lõppes üsna arvatult Barcelona küllaltki vääramatu võiduga, ehkki esimesel poolajal võisid visad poolehoidjad ju ka arvata, et Manchester suudab pressi alt välja tulla ja ehk isegi võita. Igatahes ilus mäng oli, ilusad väravad ja puha.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester United - FC Barcelona (TV6)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: kolme martiiniga pruukost (Postimees, 28.05.2011)
Aga see selleks, vaatamist väärivat jagus seal nii või teisiti. Alates mõistagi tillukesest muuseumist kalmete kõrval, kus kena neiu selgitas meile mitmeid asju ning varustas meid ka kaardi ja mõningase vajaliku teabega ringiliikumiseks (nojah, inimviit niisiis :-) ). Sealt edasi suundusime karstialale ning mõningase ekslemise järel leidsime ka kuulsa "kiviseene" üles, mida eemalt on raske tuvastada, sest pealispind on ülejäänud maastikuga ju samal kõrgusel, aga mis lähemale sattudes on siiski täiesti muljetavaldav. Õieti on neid kiviseeni või nende hakatisi seal muidugi rohkemgi, aga paistis, et vaid üks neist on selline silmatorkavalt eraldiseisev. Muljetavaldavad olid muidugi ka muud karstialal paljanduvad kivimikihilised seinad.
Veel veidi tuuritamist ning muuseumis saadud suuniste sobitamist nähtuga viis meid Liukivi juurde. Kena mürakas keset põldu, kuid nõudis veidi kujutlusvõimet, et näha seal väidetavat kureasendajat, viljastavat renni, mida mööda olla kivilt alla lastud. Lihtsam oli tuvastada noid saladuslikke lohke, mida esivanemad mingil iseäralikul põhjusel suurtele kividele armastasid tekitada.
Seejärel tekkis meil soov näha noid kuulsaid muinaspõlde ning suundusimegi tagasi üle suure maantee Rebala suunas. Just siin tekkiski probleem viidamajandusega, sest meie oskamatuse või suutmatuse tõttu neid põlde ja kalmeid me üles ei leidnudki või ei osanud vähemalt ära tunda. Kuigi ühe kalme me sealt piirkonnast siiski tuvastasime (mille juures oli ka vana ja kulunud muinsuskaitsesilt), nii et vähemalt läks see otsing natukenegi asja ette.
Selle aja peale oli tekkinud ka soov pidada maha üks piknik ja sobiva koha otsimiseks suundusime esmalt mere suunas. Pankrannik on seal samuti üsna muljetavaldav, aga väikese arupidamise järel pidasime siiski paremaks pidada piknikku mujal kui mere ääres (mul poleks olnud midagi, aga teistel tekitas kahtlusi potentsiaalne vihmavõimalus (paaril korral päeva jooksul ka midagi alla pudenes, tõepoolest) ja võimalik jahedus). Nii suundusime itta, silme ees terendamas armas metsaväli või midagi sarnast.
Mõningase keerutamise järel jõudsime võimsa rahnu juurde, millel nimeks Laulukivi (või ka Laulumäe kivi). Kaardi järgi otsustades võinuks sinna saada hõlpsalt põhja poolt lähenedes, aga õnneks jäi sellele teele, otse golfiväljaku kõrvale, üks sõbralik maja koos mehega, kes selgitas, et jah, tõesti on võimalik ka siit minna, aga oluliselt kehvemat teed pidi kui lõuna poolt lähenedes. Nii me tegimegi ja lõpuks kohale jõudsimegi. Magistraalliini all lebav kivimürakas oli tõepoolest võimas (peaks olema vist Eesti esikümnes või nii). Tõsi, laulda me seal ei proovinud ja ilmselt isegi kui oleks proovinud, poleks see olnud kuigi hästi kosta, sest praeguseks on see kivi ikka üsna tiheda padriku sees. Küll aga olid innukalt valmis lustima ja meie kivi peal korraldatud piknikuga samal ajal oma verepiknikku pidama arvukad sääsed. Me ei lasknud endid siiski neist segada ja nautisime rõõmuga mõnusat keskkonda, kerget tuult, metsakohinat ja mõnusat tunnet olla taevale mõni meeter lähemal.
Sellega ka meie tänane väljasõit rohelusse lõppes, küll kavatsusega kunagi samasse piirkonda veel tagasi tulla, et ära näha ka muud, mida siin veel pakkuda on (kas või näiteks Jägala linnamägi, aga ka need tabamatuks jäänud muinaspõllud).
Meeldivas seltskonnas jätkunud õhtut sisustas lisaks omavahelisele suhtlemisele ka jalgpall ehk täpsemalt Meistrite liiga finaal. See lõppes üsna arvatult Barcelona küllaltki vääramatu võiduga, ehkki esimesel poolajal võisid visad poolehoidjad ju ka arvata, et Manchester suudab pressi alt välja tulla ja ehk isegi võita. Igatahes ilus mäng oli, ilusad väravad ja puha.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester United - FC Barcelona (TV6)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: kolme martiiniga pruukost (Postimees, 28.05.2011)
28.5.11
Reedesed mõtted
Peaaegu täielikult töövaba ehk lusti-och-lillepeoline päev, millest ma õige mitu tundi veetsin kirjandusfestivali HeadRead õhustikus. Ma olin küll kavatsenud minna kuulama juba lätlanna Ikstena Nora esinemistki, sest ei juhtu ju iga päev nägema elusat lätlast, seda enam veel sellist, kes on seotud niisuguse, tänaseks valdavalt muistse maailma ilminguga nagu liivlased, aga see oli siiski minu jaoks natuke liiga vara.
Sestap jõudsin üritustele just selleks ajaks, kui rahva ette astus julgelt Prantsuse neiu Kalda Katrina - või peaks ütlema "Eesti"? samas elab ta Prantsusmaal, nagu ma olen aru saanud, ja ilmselt on vähemalt suure osa edaspidisest elust ka selle maaga sidunud, nii et õige see ei tundu, olgu ta siis sündinud ja lapsepõlve algusosa veetnud kus tahes... Igal juhul oli tema eesti keel väga hea, nii et kui poleks teadnud, et ta on juba paarkümmend aastat välismaal elanud, siis ei ole ilmselt tähelegi pannud üksikuid hetki, mil ta justkui tundus otsivat (õiget) sõna - nojah, eelteadmine on kahjulik asi, paneb otsima pidepunkte, mis seda kinnitaksid :-) Igal juhul tema vestlus Tamme Marekiga jättis äärmiselt sümpaatse mulje, nagu ka ta ise terve oma olemisega, ja kõik see, mida ta kõneles oma loomeprotsessist (ja ühtlasi Prantsusmaa kirjastamispraktikast), tekitas kindla veendumuse, et tema raamat on üks esimesi, mida ma suve lõpu poole vaba aja tekkides käsile võtan.
Seejärel oli aeg vahetada senine asukoht Kirjanike Liidu majas uue positsioneeringu vastu Solarise Apollos, kus mõni aeg hiljem astus lavale teine mind huvitanud kirjanik Goodwini Jason (õieti tuleks küll öelda, et mind intrigeeris ta rohkem ajaloolasena, sest tema eriala on Bütsantsi ajalugu ja ka ma ise olen sellega mitmel ajal ja mitmeti üsna sügavuti kokku puutunud). Ka see oli esinemine, mis jättis väga hea mulje, kuigi võib ka kohe öelda, et kuivõrd ma olin äsja tõlkinud temaga tehtud intervjuu, siis oli teatav osa tema jutust juba tuttav. Aga ta oskas seda siiski vürtsitada rohkete lisadetailidega ja mõistagi ei piirdunud vestlus, mida väga napisõnaliselt, aga siiski kindlasuuliselt juhtis Kaera Krista, ainult nende teemadega, mis olid intervjuust läbi käinud. Paraku alustas Goodwin oma esinemist vastse raamatu katke ettelugemisega ja et kasutada oma häält võimalikult hästi, andes edasi erinevaid isikuid ja muud sellist, otsustas ta mikrofonist loobuda. Ja nii jätkaski ta kõnelemist ilma mikrofonita, mis Solarise Apollo niigi kesiseid kõlalisi omadusi arvesse võttes sundis kõrvu päris teraselt kikitama. Aga valdav osa jutust oli siiski kuuldav ja mõistetav, hea seegi.
Et see üritus toimus raamatukaupluses, tähendas paratamatult seda, et ma, nõrga iseloomuga, nagu ma olen, ei saanud sealt kuidagi lahkuda ilma riiulitest silmi üle laskmata, mis sama paratamatult tõi kaasa silmamisejärgse astumise kassa juurde... Olgu siin siis ka ära mainitud silmamise tulemused:
Tänase päeva saaavutuste hulka kuulub veel ühe Mageia veebilehe tõlkimine, mis sedakorda on pühendatud huvilistele tutvustuseks, kuidas saaks ise panna õla alla Mageia muutmisele veel paremaks.
Kogu eelneva kultuurivirvarri taustal ei olnudki tänases Sirbis väga palju erutavat. Kalmo Hent oli kirjutanud Weberist tõukuvalt päris huvitavalt teadusest ja teadlastest ja nende kutsumusest ning päris huvitav oli ka vastremonditud Ajaloomuuseumi põgus tutvustus, aga lehe peamine tõmbenumber oli vähemalt minu jaoks vadjalastele ja vadja kultuurile ja keelele pühendatud topeltlehekülg. Mõneti on muidugi masendav lugeda lugu, mida on vaid napilt üle poole lehekülje ja milles mitte ainult ei suudeta üles lugeda kõiki veel elavaid vadja keele oskajaid, vaid neist kõigist isegi veidi pikemalt juttu teha - see on otsekui surivoodi juures seismine... aga eks samas ole see paratamatu elukäigu osa, et miski kunagi algab ja kunagi ka lõpeb... Seda etem oli samas lugeda, et kui ka vadjalaste väljasuremine on enam-vähem kindel, leidub siiski neid, kes tahavad selle pärandit säilitada kõigist raskustest hoolimata (see on ikka päris karm, kui külamuuseum, mis sellisena on lausa unikaalne, tervelt kaks korda maha põleb!). Teisele leheküljele oli koondatud kaks artiklit (esimene ja teine) samuti lõpetatud olekust, aga sedakorda mitte nii morbiidsest - nimelt sai mõne aja eest valmis "Vadja keele sõnaraamat". Mul on ka mõned algusköited olemas ja see on tõepoolest suur teos ja suurteos, mille uurimine on lausa põnev mitmesuguste seoste leidmise seisukohalt (vähemalt musugusele inimesele, kellele meeldib leida keeltest etümoloogilisi või ka pealiskaudseid paralleele).
Väikese rosinana olid samale topeltleheküljele ära mahutatud ka Emakeele Seltsi korraldatava keeleviktoriini küsimused. Õige kummaline: ma vaatasin ka ESi veebileheküljelt üle, aga seal polnud sõnakestki, et nad mingeid keeleviktoriine korraldaksid, samas jäi mulle nende teine, sootuks teistsuguste küsimustega keeleviktoriin silma ka Oma Keele värskest numbrist. Naljakas, et nad niimoodi suhteliselt nurgatagusena lausa kaht keeleviktoriini korraldavad... (võib-olla ka rohkem, aga need kaks on seni mulle silma jäänud).
Loetud: Sirp, 27.05.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Vereringe (TV3), Kelgukoerad (Kanal2)
Sestap jõudsin üritustele just selleks ajaks, kui rahva ette astus julgelt Prantsuse neiu Kalda Katrina - või peaks ütlema "Eesti"? samas elab ta Prantsusmaal, nagu ma olen aru saanud, ja ilmselt on vähemalt suure osa edaspidisest elust ka selle maaga sidunud, nii et õige see ei tundu, olgu ta siis sündinud ja lapsepõlve algusosa veetnud kus tahes... Igal juhul oli tema eesti keel väga hea, nii et kui poleks teadnud, et ta on juba paarkümmend aastat välismaal elanud, siis ei ole ilmselt tähelegi pannud üksikuid hetki, mil ta justkui tundus otsivat (õiget) sõna - nojah, eelteadmine on kahjulik asi, paneb otsima pidepunkte, mis seda kinnitaksid :-) Igal juhul tema vestlus Tamme Marekiga jättis äärmiselt sümpaatse mulje, nagu ka ta ise terve oma olemisega, ja kõik see, mida ta kõneles oma loomeprotsessist (ja ühtlasi Prantsusmaa kirjastamispraktikast), tekitas kindla veendumuse, et tema raamat on üks esimesi, mida ma suve lõpu poole vaba aja tekkides käsile võtan.
Seejärel oli aeg vahetada senine asukoht Kirjanike Liidu majas uue positsioneeringu vastu Solarise Apollos, kus mõni aeg hiljem astus lavale teine mind huvitanud kirjanik Goodwini Jason (õieti tuleks küll öelda, et mind intrigeeris ta rohkem ajaloolasena, sest tema eriala on Bütsantsi ajalugu ja ka ma ise olen sellega mitmel ajal ja mitmeti üsna sügavuti kokku puutunud). Ka see oli esinemine, mis jättis väga hea mulje, kuigi võib ka kohe öelda, et kuivõrd ma olin äsja tõlkinud temaga tehtud intervjuu, siis oli teatav osa tema jutust juba tuttav. Aga ta oskas seda siiski vürtsitada rohkete lisadetailidega ja mõistagi ei piirdunud vestlus, mida väga napisõnaliselt, aga siiski kindlasuuliselt juhtis Kaera Krista, ainult nende teemadega, mis olid intervjuust läbi käinud. Paraku alustas Goodwin oma esinemist vastse raamatu katke ettelugemisega ja et kasutada oma häält võimalikult hästi, andes edasi erinevaid isikuid ja muud sellist, otsustas ta mikrofonist loobuda. Ja nii jätkaski ta kõnelemist ilma mikrofonita, mis Solarise Apollo niigi kesiseid kõlalisi omadusi arvesse võttes sundis kõrvu päris teraselt kikitama. Aga valdav osa jutust oli siiski kuuldav ja mõistetav, hea seegi.
Et see üritus toimus raamatukaupluses, tähendas paratamatult seda, et ma, nõrga iseloomuga, nagu ma olen, ei saanud sealt kuidagi lahkuda ilma riiulitest silmi üle laskmata, mis sama paratamatult tõi kaasa silmamisejärgse astumise kassa juurde... Olgu siin siis ka ära mainitud silmamise tulemused:
- V. Lillemäe. Vändra kandi antsakad lood
- Konfutsius (Hiina mõttevaramu 1)
Tänase päeva saaavutuste hulka kuulub veel ühe Mageia veebilehe tõlkimine, mis sedakorda on pühendatud huvilistele tutvustuseks, kuidas saaks ise panna õla alla Mageia muutmisele veel paremaks.
Kogu eelneva kultuurivirvarri taustal ei olnudki tänases Sirbis väga palju erutavat. Kalmo Hent oli kirjutanud Weberist tõukuvalt päris huvitavalt teadusest ja teadlastest ja nende kutsumusest ning päris huvitav oli ka vastremonditud Ajaloomuuseumi põgus tutvustus, aga lehe peamine tõmbenumber oli vähemalt minu jaoks vadjalastele ja vadja kultuurile ja keelele pühendatud topeltlehekülg. Mõneti on muidugi masendav lugeda lugu, mida on vaid napilt üle poole lehekülje ja milles mitte ainult ei suudeta üles lugeda kõiki veel elavaid vadja keele oskajaid, vaid neist kõigist isegi veidi pikemalt juttu teha - see on otsekui surivoodi juures seismine... aga eks samas ole see paratamatu elukäigu osa, et miski kunagi algab ja kunagi ka lõpeb... Seda etem oli samas lugeda, et kui ka vadjalaste väljasuremine on enam-vähem kindel, leidub siiski neid, kes tahavad selle pärandit säilitada kõigist raskustest hoolimata (see on ikka päris karm, kui külamuuseum, mis sellisena on lausa unikaalne, tervelt kaks korda maha põleb!). Teisele leheküljele oli koondatud kaks artiklit (esimene ja teine) samuti lõpetatud olekust, aga sedakorda mitte nii morbiidsest - nimelt sai mõne aja eest valmis "Vadja keele sõnaraamat". Mul on ka mõned algusköited olemas ja see on tõepoolest suur teos ja suurteos, mille uurimine on lausa põnev mitmesuguste seoste leidmise seisukohalt (vähemalt musugusele inimesele, kellele meeldib leida keeltest etümoloogilisi või ka pealiskaudseid paralleele).
Väikese rosinana olid samale topeltleheküljele ära mahutatud ka Emakeele Seltsi korraldatava keeleviktoriini küsimused. Õige kummaline: ma vaatasin ka ESi veebileheküljelt üle, aga seal polnud sõnakestki, et nad mingeid keeleviktoriine korraldaksid, samas jäi mulle nende teine, sootuks teistsuguste küsimustega keeleviktoriin silma ka Oma Keele värskest numbrist. Naljakas, et nad niimoodi suhteliselt nurgatagusena lausa kaht keeleviktoriini korraldavad... (võib-olla ka rohkem, aga need kaks on seni mulle silma jäänud).
Loetud: Sirp, 27.05.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Vereringe (TV3), Kelgukoerad (Kanal2)
27.5.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida eristas teistest eelkõige ja siin äraütlemist väärivalt see, et ühel kenal hetkel ilmus ukse taha postikuller, pihkude vahele hellalt surutud pakike raamatuklubi saadetisega, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
Loetud: Arvutimaailm 5/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
Ilmunud tõlked: Jason Goodwin: Istanbul on minu pealinn (Postimees, 26.05.2011)
- L. Mletšin. Brežnev
- G. G. Kay. Tigana
- K. Kalda. Eesti romaan
Loetud: Arvutimaailm 5/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
Ilmunud tõlked: Jason Goodwin: Istanbul on minu pealinn (Postimees, 26.05.2011)
26.5.11
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse jälle lõikus sisse Postimehe soov saada ühe loo tõlget, mis sedakorda oli küll märksa huvitavam kui tavaliselt (nagu kultuurirubriiki minevad asjad kipuvadki olema, muidugi).
Loetud: Arvutimaailm 5/2011
Vaadatud: Kuraditõestus (ETV2), Jalgpalli sõpruskohtumine Eesti - Baskimaa (ETV2), Stargate Universe (RTL2), Warehouse 13 (RTL2)
Ilmunud tõlked: Umberto Eco: filosoofia, mitte "Star Trek" (Postimees, 25.05.2011)
Loetud: Arvutimaailm 5/2011
Vaadatud: Kuraditõestus (ETV2), Jalgpalli sõpruskohtumine Eesti - Baskimaa (ETV2), Stargate Universe (RTL2), Warehouse 13 (RTL2)
Ilmunud tõlked: Umberto Eco: filosoofia, mitte "Star Trek" (Postimees, 25.05.2011)
25.5.11
Teisibased mõtted
Algusosas tavaline tööpäev, millesse küll segas end taas Postimees palvega tõlkida üks lugu. Ent õhtupooliku ja õhtu veetsin juba märksa meeldivamalt, külastades vana sõpra, kelle juurde oli neid vanu sõpru kogunenud natuke rohkemgi. Kui välja jätta põhjatutest mülgastest taas maailma nuhtlema lennelnud sääsed, mis sundis mõnelgi korral kahetsema, et ma polnud mütsi kaasa võtnud, oli väike grillimine kenas roheluses ja muidu jõmisemine just see, mida vaja, vähemalt inimesele, kel on viimaste ponnistustega enne raamatutõlke üleandmist juhe hakanud mitte enam isegi kergelt, vaid juba päris korralikult kokku jooksma... Ja pealegi ei olnud ma üht kohalviibinutest õieti näinudki pärast EHI aegu, nii et see andis veel huvitavust ja mõnusust õhtule juurde.
Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Subscribe to:
Posts (Atom)