Laubased mõtted

Täiesti töövaba päev, mille peamiseks ja konstitueerivaks osaks oli väljasõit rohelusse. Konkreetsemalt väljendus see Rebala muinsuskaitseala külastamises ehk siis viibimises piirkonnas, kus ma viimati vähegi pikemalt olin viibinud nii umbes paarkümmend aastat tagasi. Ma ei ole oma mälestustes väga kindel, aga üldiselt tundus, et hirmus palju ei ole midagi muutunud - paraku, peaks vist ütlema... Või õigemini, kahtlemata on palju muutunud, sest elu on ju edasi läinud, uusi hooneid on kerkinud ja nii edasi, aga kogu sellel muinsuskaitsealal ringi tiirutades jäi vaevama üks tõeline küsimus: ehkki see on juba peaaegu veerand sajandit olemas olnud, miks ometi ei ole suudetud seda korralikult sildistada, juhatavaid viitu ja muud sellist tekitada? Ainult kaardi järgi orienteerumine on ju ka vahva, aga potentsiaalset turismipotentsiaali silmas pidades võiks siiski olla ehk ka maastikul mõningaid osutusi.

Aga see selleks, vaatamist väärivat jagus seal nii või teisiti. Alates mõistagi tillukesest muuseumist kalmete kõrval, kus kena neiu selgitas meile mitmeid asju ning varustas meid ka kaardi ja mõningase vajaliku teabega ringiliikumiseks (nojah, inimviit niisiis :-) ). Sealt edasi suundusime karstialale ning mõningase ekslemise järel leidsime ka kuulsa "kiviseene" üles, mida eemalt on raske tuvastada, sest pealispind on ülejäänud maastikuga ju samal kõrgusel, aga mis lähemale sattudes on siiski täiesti muljetavaldav. Õieti on neid kiviseeni või nende hakatisi seal muidugi rohkemgi, aga paistis, et vaid üks neist on selline silmatorkavalt eraldiseisev. Muljetavaldavad olid muidugi ka muud karstialal paljanduvad kivimikihilised seinad.

Veel veidi tuuritamist ning muuseumis saadud suuniste sobitamist nähtuga viis meid Liukivi juurde. Kena mürakas keset põldu, kuid nõudis veidi kujutlusvõimet, et näha seal väidetavat kureasendajat, viljastavat renni, mida mööda olla kivilt alla lastud. Lihtsam oli tuvastada noid saladuslikke lohke, mida esivanemad mingil iseäralikul põhjusel suurtele kividele armastasid tekitada.

Seejärel tekkis meil soov näha noid kuulsaid muinaspõlde ning suundusimegi tagasi üle suure maantee Rebala suunas. Just siin tekkiski probleem viidamajandusega, sest meie oskamatuse või suutmatuse tõttu neid põlde ja kalmeid me üles ei leidnudki või ei osanud vähemalt ära tunda. Kuigi ühe kalme me sealt piirkonnast siiski tuvastasime (mille juures oli ka vana ja kulunud muinsuskaitsesilt), nii et vähemalt läks see otsing natukenegi asja ette.

Selle aja peale oli tekkinud ka soov pidada maha üks piknik ja sobiva koha otsimiseks suundusime esmalt mere suunas. Pankrannik on seal samuti üsna muljetavaldav, aga väikese arupidamise järel pidasime siiski paremaks pidada piknikku mujal kui mere ääres (mul poleks olnud midagi, aga teistel tekitas kahtlusi potentsiaalne vihmavõimalus (paaril korral päeva jooksul ka midagi alla pudenes, tõepoolest) ja võimalik jahedus). Nii suundusime itta, silme ees terendamas armas metsaväli või midagi sarnast.

Mõningase keerutamise järel jõudsime võimsa rahnu juurde, millel nimeks Laulukivi (või ka Laulumäe kivi). Kaardi järgi otsustades võinuks sinna saada hõlpsalt põhja poolt lähenedes, aga õnneks jäi sellele teele, otse golfiväljaku kõrvale, üks sõbralik maja koos mehega, kes selgitas, et jah, tõesti on võimalik ka siit minna, aga oluliselt kehvemat teed pidi kui lõuna poolt lähenedes. Nii me tegimegi ja lõpuks kohale jõudsimegi. Magistraalliini all lebav kivimürakas oli tõepoolest võimas (peaks olema vist Eesti esikümnes või nii). Tõsi, laulda me seal ei proovinud ja ilmselt isegi kui oleks proovinud, poleks see olnud kuigi hästi kosta, sest praeguseks on see kivi ikka üsna tiheda padriku sees. Küll aga olid innukalt valmis lustima ja meie kivi peal korraldatud piknikuga samal ajal oma verepiknikku pidama arvukad sääsed. Me ei lasknud endid siiski neist segada ja nautisime rõõmuga mõnusat keskkonda, kerget tuult, metsakohinat ja mõnusat tunnet olla taevale mõni meeter lähemal.

Sellega ka meie tänane väljasõit rohelusse lõppes, küll kavatsusega kunagi samasse piirkonda veel tagasi tulla, et ära näha ka muud, mida siin veel pakkuda on (kas või näiteks Jägala linnamägi, aga ka need tabamatuks jäänud muinaspõllud).

Meeldivas seltskonnas jätkunud õhtut sisustas lisaks omavahelisele suhtlemisele ka jalgpall ehk täpsemalt Meistrite liiga finaal. See lõppes üsna arvatult Barcelona küllaltki vääramatu võiduga, ehkki esimesel poolajal võisid visad poolehoidjad ju ka arvata, et Manchester suudab pressi alt välja tulla ja ehk isegi võita. Igatahes ilus mäng oli, ilusad väravad ja puha.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester United - FC Barcelona (TV6)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: kolme martiiniga pruukost (Postimees, 28.05.2011)