Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtust lõikas endale tubli tüki üks väljaskäik koosistumise eesmärgil. Nimelt oli täna 15 aasta eest päev, mil esmakordselt anti teada tänaseks täiemahuliseks töökeskkonnaks kujunenud KDE-st (toda ajaloolist postitust võib näha näiteks siin). Sel puhul peeti kogu maailmas juubeliüritusi ja tekkis ka Eestis kui mitte just otse suurejooneliselt tähistada, siis vähemalt sel puhul koos istuda. Ja nii koguneski juba tuttavaks saanud Buffalo pubi pisike seltskond - algul üsna tavapärane kolmik, hiljem ka paar inimest veel, keda harvem võib näha. Tõsi, KDE-st endast väga palju juttu ei olnudki - mis tõenäoliselt pigem näitab seda, et KDE-ga on asjad nii korras, et neist polegi palju midagi rääkida :-)

Tänases Sirbis oli suhteliselt palju lugemist, seda eelkõige seepärast, et vastse teadustoimetaja toel oli lehte jõudnud pikemaid artikleid selleaastaste Nobeli laureaatide kohta (vastavalt füüsika-, keemia- ja meditsiinipreemia kohta). Päris huvitav oli Allaste Airi-Alina kirjutis kultuurist ja selle liikidest. Nojah, lugu ise oli point'ita põhimõtteliselt, rohkem selline tutvustav kui probleemikeskne, aga (kõrg)kultuuri ja (sub/rahva/alternatiiv)kultuuri vahekordi vaagis see siiski päris nutikalt.

Lugemist väärisid kindlasti ka kaks lugu metafooridest, üks tõukuvalt hiljuti ilmunud rohkem teoretiseerivast Lakoffi George'i ja Johnsoni Marki "Metafoorid, mille järgi me elame", teine lähtuvalt samuti hiljuti ilmunud rohkem praktilisemast Õimu Asta "Komistusi metafooridega". See oli viimases kindlasti õigesti täheldatud, et meediakeeles eriti on tekkinud teatav pelguski metafooride ees (tarbetute jutumärkide või lisandsõnade "niiöelda/niinimetatud" kasutamine). Eks ta ole, ajakirjanikele taotakse ju pähe, et uudis peab olema rangelt faktipõhine ja võimalust mööda neutraalne, mis ilmselt tekitabki kirjutaja-kõneleja peas lühiühenduse, mis välistab metafooride kasutamise (välja arvatud ehk pealkirjades, mis samas peavad jälle olema löövad - ja mis oleks löövam kui üks hea metafoor :-) ). Seda enam kipub metafoorsus vohama kommentaarides ja muudes "mitteuudislugudes", isegi nii palju, et võib muutuda pelgalt killurebimiseks. Aga eks see ole tõsidusest tiine aja märk...

Tõlkijana oli mõistagi huvitav lugeda intervjuud väga mitmekülgse kultuuriinimese Skulskaja Jelenaga, kelle artikleid mulgi on olnud au üsna mitmeid tõlkida. Sealt võis lausa kreedona välja võtta ühe vastuse, mis tõlkijal peaks alati silme ees seisma:

Minu meelest on tõlkijal kõige raskem mitte langeda täielikku, võiks öelda orjalikku sõltuvusse originaalist. Tõlgitavale tekstile ei tohi vaadata alt üles nagu ülemusele. Tõlkijateener, tõlkija-ori hakkab möödapääsmatult mehaaniliselt kopeerima, või lipitsema, painutades võõra keele alla omaenese oma. Veel hullem on muidugi endise orja jultunud vabadus, kui tõlkija õieti originaaliga ei arvesta, vaid tõlgib heast peast, nagu tahab.

Loetud: Sirp 14.10.2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Hirmude öö: Kui võõras helistab (Kanal2), Hirmu tiivad (TV3), Kälimehed (TV3)

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja. Sarneti idioot kui pehmest vahast kivikuju (Postimees, 14.10.2011)
Vladimir Juškin. Kakskümmend aastat geopoliitilist katastroofi (Diplomaatia 10/2011)
Vladimir Kara-Murza jr. Nurjunud demokraatia  (Diplomaatia 10/2011)
Tom Rostoks. Läti oligarhidevastased valimised (Diplomaatia 10/2011)