Kui välja jätta üks maru lühikese etteteatamisega kaela sadanud ja vastavalt ka väga kiiresti valminud tõlge Postimehe hüvanguks, siis pakkus tänase päeva suurima elamuse õhtupoolikune mäng Madridi Reali ja Müncheni Bayerni vahel otsustamaks, kumb pääseb meistrite liiga finaali. Esimese mängu teatavasti Real tulemusega 1:0 võitis, aga see üks koduväljakul löödud värav mõistagi just niisuguste gigantide kohtumises mingit väga määravat eelist ei anna. Kuid Bayerni mängu logisemist oli siiski juba tolles mängus näha - või õieti mitte nii väga logisemist, kuivõrd suutmatust oma mängu vastasele peale suruda ning too eksima panna ehk teisisõnu just seda võimet, mis neid eriti eelmisel aastal, aga ka üldse ja muidu iseloomustanud on. Täna saabus siis tõehetk ja see oli Bayernile - kes on ühtlasi üks mu suuremaid lemmikuid, niisiis mõneti ka otse mulle - valus, väga valus. Ma ei hakanud uurima, kuidas kihlveokontoritel läks, aga ma usun, et tulemust Reali kasuks 4:0 julgesid pakkuda siiski päris vähesed, nii et poleks imestada, kui käputäis erilisi Reali-lembe tänase õhtuga äkkrikastus. Eks see muidugi kahju ja kurb oli vaadata, kui haledalt neil see mäng välja kukkus täna, aga teiselt poolt - möödunud aastal võitsid nad põhimõtteliselt kõik, mida üks Euroopa klubi võita saab: koduse liiga, meistrite liiga, superkarika ja takkapihta veel ka klubide maailmakarika, ainsaks erandiks kodune karikas, mille nad aga olid võitnud aasta varem. Ega sellest tasemest palju mujale minna ei olegi kui allapoole, võib nüüd tagantjärele tarkusega nentida ...
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintellekt (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Müncheni Bayern - Madridi Real (TV6)
30.4.14
29.4.14
Esmabased mõtted
Rien.
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Vennad Karusüdamed (ETV2), Troonide mäng (Fox), Välisilm (ETV), Kauboid ja tulnukad (TV3)
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Vennad Karusüdamed (ETV2), Troonide mäng (Fox), Välisilm (ETV), Kauboid ja tulnukad (TV3)
28.4.14
Pühabased mõtted
Nagu pühapäeviti ikka - väheseks erandiks allpool ilmnevatel põhjustel möödunud nädala oma -, oli tänagi päeva peamine sisutäitja ema külastamine. Ilmad on muidugi väljasliikumiseks kehvapoolseks muutuma hakanud kõige oma päikese ja soojusega, aga noh, eks raskused olegi selleks, et neid ületada, ja seda ma ka usinalt tegin. Usinalt eelkõige seepärast, et ema ise oli mõne päeva eest saabunud nädalapikkuselt enesetuulutamis- ja puhkusereisilt Türki, mistõttu võis oodata palju mõnusaid muljeid ja igasugu muid asju. Ja neid tõesti jagus, nii muljeid kui ka noid muid asju.
Mõistagi ei puudunud ka tavapärane toekas kõhutäis - no ei saa mitte jätta taas mainimata, et kartulipuder ja hakklihakaste on kindel võti mu kõhu ja südame lahtimuukimiseks :-) -, aga sellele lisandus veel kõikvõimalikke hõrgutisi kaugelt Türgimaalt, Jah, hiigelkogus halvaad .- tõepoolest hiigelkogus, ligemale kilone karp teist, mida on ikka kohe päris palju, maitsvalt palju. Ja siis veel sealtkandi nõnda-ütelda suhkruvatti, mis maitseb sootuks paremini kui see meiekandi suhkruvatt - sest on ka pisut teistsugune (keda täpsemalt huvitab, siis see kannab kohapeal nimetust pişmaniye ja nagu võis lugeda, on see tegelikult vaat et rohkem ühe mu lemmikmaiuse, nimelt koogipuiste (jajah, kookide suhtes olen ma suhteliselt ükskõikne, aga toda puistet, toda äraütlemata mõnusat jahu ja või ja suhkru kooslust ma vahetevahel valmistan ja vitsutan isuga :-) ) moodi asi).
Ja ega need polnud veel kõik, aga jäägu need muud siin täpsemalt lahti kirjutamata. Et ema oli tükk aega ära olnud, siis oli mõistagi tal koju kogunenud ka hulk ristsõnavihikuid, millest minagi oma osa sain, nii et lisaks kõhuorjamisele sai kätte ka vajaliku vaimuterituse doosi. Sõnaga, päev, mis läks täiega täie ette.
Loetud: The Oxfodr Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Laegas (Kanal12), Templirüütlite kadunud aare 2 (Kanal2)
Mõistagi ei puudunud ka tavapärane toekas kõhutäis - no ei saa mitte jätta taas mainimata, et kartulipuder ja hakklihakaste on kindel võti mu kõhu ja südame lahtimuukimiseks :-) -, aga sellele lisandus veel kõikvõimalikke hõrgutisi kaugelt Türgimaalt, Jah, hiigelkogus halvaad .- tõepoolest hiigelkogus, ligemale kilone karp teist, mida on ikka kohe päris palju, maitsvalt palju. Ja siis veel sealtkandi nõnda-ütelda suhkruvatti, mis maitseb sootuks paremini kui see meiekandi suhkruvatt - sest on ka pisut teistsugune (keda täpsemalt huvitab, siis see kannab kohapeal nimetust pişmaniye ja nagu võis lugeda, on see tegelikult vaat et rohkem ühe mu lemmikmaiuse, nimelt koogipuiste (jajah, kookide suhtes olen ma suhteliselt ükskõikne, aga toda puistet, toda äraütlemata mõnusat jahu ja või ja suhkru kooslust ma vahetevahel valmistan ja vitsutan isuga :-) ) moodi asi).
Ja ega need polnud veel kõik, aga jäägu need muud siin täpsemalt lahti kirjutamata. Et ema oli tükk aega ära olnud, siis oli mõistagi tal koju kogunenud ka hulk ristsõnavihikuid, millest minagi oma osa sain, nii et lisaks kõhuorjamisele sai kätte ka vajaliku vaimuterituse doosi. Sõnaga, päev, mis läks täiega täie ette.
Loetud: The Oxfodr Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Laegas (Kanal12), Templirüütlite kadunud aare 2 (Kanal2)
27.4.14
Laubased mõtted
Tänasesse päeva tegi pisikese katkestuse väljaskäik sihiga külastada elukohajärgset universaalmagasini koduste toidutagavarade täiendamiseks; muidu rien.
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Flora - Sillamäe Kalev (ETV), Doctor Who (BBV Entertainment), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Troonide mäng (Fox)
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Flora - Sillamäe Kalev (ETV), Doctor Who (BBV Entertainment), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Troonide mäng (Fox)
25.4.14
Neljabased mõtted
Täna oli üle tüki aja nüüd juba uue ajakava järgi - kuu viimasel neljapäeval, kui just mõni ad hoc algatusrühm teisiti ei otsusta - Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine. Millel, nagu ikka, arutati paljusid probleeme ja kitsaskohti, mille seast hetkel kõige hullem paistab olevat see, et osa Mageia pakutava tarkvara üleviimine uuele raamistikule on tekitanud mitmesuguseid probleeme tõlkimise osas. Aga jäi mulje, et teadjamad inimesed on probleemist vähemalt teadlikud, nii et ehk tuleb siin ka lahendus, enne kui tähtajad ja muu selline liiga tugevasti peale hakkab suruma. Veel võis teada saada, et töö Mageia wiki-ressursside tõlgitavaks muutmiseks - see tähendab tõlgitavaks vastava laienduse abil, sest nõnda-ütelda käsitsi on ju nagunii kogu aeg olnud võimalik tõlkida, ehkki nende materjalide ajakohasena ja originaaliga vastavuses hoidmine on tähendanud ränka vaeva (ja jah või õigemini ei, eesti keelde pole wiki-materjale seni tõlkes jõudnud, kuigi mõte on mul selles suunas liikunud küll) - on mõnevõrra edasi nihkunud ja võib-olla saab seegi nii kaugele juba lähiajal, et võiks tasapisi hakata olulisemaid materjale, mis ehk ka Eesti kasutajale huvi pakuvad, isegi tõlkima. Aga eks see ole näha, kuidas need ja teised asjad kulgevad. Keda lähemalt huvitab, leiab kohtumise kokkuvõtte siit ja täieliku protokolli siit.
Loetud: Imeline Ajalugu 4/2014
Vaadatud: mitte muhvigi
Loetud: Imeline Ajalugu 4/2014
Vaadatud: mitte muhvigi
24.4.14
Kolmabased mõtted
Rien.
Loetud: Imeline Ajalugu 4/2014
Vaadatud. Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Müncheni Bayern (TV6)
Loetud: Imeline Ajalugu 4/2014
Vaadatud. Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Müncheni Bayern (TV6)
23.4.14
Teisibased mõtted
Rien.
Loetud: Imeline Ajalugu 4/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintellekt (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Atlético - Chelsea (TV6)
Loetud: Imeline Ajalugu 4/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintellekt (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Atlético - Chelsea (TV6)
22.4.14
Esmabased mõtted
Tänase päeva selge nael ja kulminatsioon oli pärastlõunane väljaskäik. Selle siht oli taas ühe väikese selts-, sõprus- ja tutvuskonna kokkusaamine, seekord mitte nii äkitselt ning eks- ja imprompt, kui viimasel ajal vaat et tavaks saanud, vaid siiski väikese etteteatamisega. Mis aga ei vähendanud rõõmu ja üllatust ja kõike muud positiivset, mis nende kokkusaamistega ikka kaasnenud on, täna siis näiteks ka sellest, et sain oma ihusilmaga ära näha ühe inimese, keda ma nimepidi ammugi teadnud olen.
Kokkusaamine ise toimus kohas nimega Põrgu, kus ma kunagi ammu vististi olen ka käinud, ainult et mälestused on sellest suhteliselt hägused (vist kandis too koht toona ka teist nime, ehkki seegi on pisut hägune). Väga tore koht igal juhul: milline õllevalik! - nii umbkaudu kümneleheküljelisest menüüst on oma pool vaid õllesortide pikk, nii pikk loend. Ja toidudki olid täitsa korralikud, ehkki mõistagi hinnaklass on asukohta arvestades mõistagi selline pisut kallimapoolsem. Põrgule iseloomulikult oli seegi ajaveetmiskoht maa all ja mis samuti üllatav: keset linna puudus täielikult telefonilevi - loomulikult, kui arvestada jällegi asukohta ja kõikvõimalikke pakse müüre, mis igast küljest ümber, on see ka arusaadav. Koht paistis ka piisavalt populaarne olevat: ehkki oli tegu esmaspäeva õhtuga, võib arvata, et kui me poleks alustanud just siis, kui me alustasime, oleks paar tundi hiljem nähtavasti olnud võimatu juba meid kõiki mahutavat lauda leida. Aga seekord võib vaid öelda, et igatahes oli see õhtupoolik kenasti veedetud aeg, rohke naeru ja lõbu ja kõige muu mõnusaga.
Et pärast selle ürituse tasapisist lõppu ühel kaaslasel aidata aega surnuks lüüa ja teisel kõhtu täis saada, külastasime ka kohalikku Subwayd. See muidugi oli olemiselt just selline lihtne kiirtoidukoht, nagu ta ju olema peabki, nii et ega sellest midagi palju rääkida ei ole, kui mitte mainida, et sealgi jagus vähemalt meile lõbu jätkuvalt laialt :-)
Kindlasti ei tohi märkimata jätta ka seda, et enne neid üritusi jõudsin läbi põigata raamatukauplusest, et üks mulle osaks langenud kinkekaart raamatuteks teha. Olgu siis ka siin ära mainitud, millisteks:
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Välisilm (ETV), Roosi nimi (ETV2), Tomorrow, When the War Began (Pro7)
Kokkusaamine ise toimus kohas nimega Põrgu, kus ma kunagi ammu vististi olen ka käinud, ainult et mälestused on sellest suhteliselt hägused (vist kandis too koht toona ka teist nime, ehkki seegi on pisut hägune). Väga tore koht igal juhul: milline õllevalik! - nii umbkaudu kümneleheküljelisest menüüst on oma pool vaid õllesortide pikk, nii pikk loend. Ja toidudki olid täitsa korralikud, ehkki mõistagi hinnaklass on asukohta arvestades mõistagi selline pisut kallimapoolsem. Põrgule iseloomulikult oli seegi ajaveetmiskoht maa all ja mis samuti üllatav: keset linna puudus täielikult telefonilevi - loomulikult, kui arvestada jällegi asukohta ja kõikvõimalikke pakse müüre, mis igast küljest ümber, on see ka arusaadav. Koht paistis ka piisavalt populaarne olevat: ehkki oli tegu esmaspäeva õhtuga, võib arvata, et kui me poleks alustanud just siis, kui me alustasime, oleks paar tundi hiljem nähtavasti olnud võimatu juba meid kõiki mahutavat lauda leida. Aga seekord võib vaid öelda, et igatahes oli see õhtupoolik kenasti veedetud aeg, rohke naeru ja lõbu ja kõige muu mõnusaga.
Et pärast selle ürituse tasapisist lõppu ühel kaaslasel aidata aega surnuks lüüa ja teisel kõhtu täis saada, külastasime ka kohalikku Subwayd. See muidugi oli olemiselt just selline lihtne kiirtoidukoht, nagu ta ju olema peabki, nii et ega sellest midagi palju rääkida ei ole, kui mitte mainida, et sealgi jagus vähemalt meile lõbu jätkuvalt laialt :-)
Kindlasti ei tohi märkimata jätta ka seda, et enne neid üritusi jõudsin läbi põigata raamatukauplusest, et üks mulle osaks langenud kinkekaart raamatuteks teha. Olgu siis ka siin ära mainitud, millisteks:
- L. Tolstoi. Mis on kunst?
- M. Helme. Õhusõda Eestis 1941-1945
- R. Helme. Soome vallutamine 1808-1809
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Välisilm (ETV), Roosi nimi (ETV2), Tomorrow, When the War Began (Pro7)
21.4.14
Pühabased mõtted
Ilm on ikka täiesti käest ära läinud: alles äsja oli veel selline mõnus sügis või midagi, eile aga võis väljas liikudes tunda, et jubetum palavus on pealetungile asumas, ja täna ei aidanud enam isegi siseruumidesse peitu pugemine, ikka oli koletumalt kuum ... Aga muidu rien.
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Templirüütlite kadunud aare (TV6)
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Templirüütlite kadunud aare (TV6)
20.4.14
Laubased mõtted
Tänast päeva jääb lisaks ühele pisut pikemale tõlketööle Postimehe hüvanguks iseloomustama väljaskäik, mille eesmärk oli teiseks külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasini koduste toidutagavarade täiendamiseks ning esiteks astuda ligi samuse universaalmagasini välisseina äärde paigutatud pakiautomaadile, milles mind ootas ees pakike raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Sillamäe Kalev - Nõmme Kalju (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Doctor Who (BBC Entertainment)
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Sillamäe Kalev - Nõmme Kalju (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Doctor Who (BBC Entertainment)
19.4.14
Reedesed mõtted
Rien.
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Gruusia - kuus aastat hiljem (Tallinna TV)
Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Gruusia - kuus aastat hiljem (Tallinna TV)
18.4.14
Neljabased mõtted
Rien.
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), X-meeste algus: Wolverine (TV6)
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), X-meeste algus: Wolverine (TV6)
17.4.14
Kolmabased mõtted
Rien.
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Uudishimu tapab (ETV2), Suurte meeste mängud (ETV2), Pilvede all (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: Kremli laetud sõnavara (Postimees, 16.04.2014)
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Uudishimu tapab (ETV2), Suurte meeste mängud (ETV2), Pilvede all (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: Kremli laetud sõnavara (Postimees, 16.04.2014)
16.4.14
Teisibased mõtted
Kui jätta välja ühe suhteliselt pika, aga siiski päris huvitava artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks, siis rien.
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintellekt (Fox), Gone (TNT Film)
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintellekt (Fox), Gone (TNT Film)
15.4.14
Esmabased mõtted
Tänasesse, muidu ettenähtavalt peaaegu sündmustevaesesse päeva, mida pidanuks sisustama vaid ühe pisikese lookese tõlkimine Postimehe hüvanguks (mis, olgu öeldud, sai ka tehtud), lükkis ennast üpris ootamatult sisse üks väljaskäik. Täpsemalt oli taas tekkinud väiksemal, aga mõnusal seltskonnal omavahel korraks kokku saada, konkreetsemaks ajendiks just tänase päeva valimisel asjaolu, et kaugelt lõunamaalt, täpsemalt Tartust, oli suurde uhkesse kiiskavasse pealinna saabunud tuttav isik, keda tükk aega nähtud poldud. Ja nii saimegi kokku kohas nimetusega Von Krahli baar, mida ma vist kunagi varemgi olen korra või paar külastanud, aga millest mingit erilist mälestust ei olnud. Ega ei saa öelda, et see nüüdki oleks mingit sügavat mällusööbivat mälestust jätnud - kummaline toiduvalik, kus praadide seas on põhimõtteliselt ainult kartulipuder :-) -, aga noh, vähemalt kokkusaamine ise oli selline igati mõnus ja meeleolukas.. Ent jäägu selle täpsem kirjeldus kõigi osalejate enda teada, siin pole paslik hakata sellest pikemalt kõnelema.
Eks muidugi jagus meeleolukust mujaltki. Nii võis näiteks üle Vabadusplatsi sammudes kuulda valjuhäälselt ruuporist hõikumas inimest, kes soovis kangesti samust ruuporit edasi anda kellelegi, kes temaga samamoodi seisaks vastu Eesti-Venemaa piirilepingule. Aga võis ka näha minu jaoks uudisena, et Rüütli tänavale on tekkinud vähemalt paar uut söögikohta (kordan, minu jaoks uudis): Schnitzelhaus ja Georgia Tavern Tbilisi, mis mõlemad jätsid kuidagi mulje, et neisse võiks kunagi sisse astuda (nojah, kui mu tänapäeval harva sattumist sellele tänavale arvestades need just selleks ajaks juba kadunud pole, kui ma selle mõtte teostamiseni jõuan ...).
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Troonide mäng (Fox)
Ilmunud tõlked: I. Kablukova. Korteriühistud kahtlevad teenusepakkujas (Postimees, 14.04.2014)
Eks muidugi jagus meeleolukust mujaltki. Nii võis näiteks üle Vabadusplatsi sammudes kuulda valjuhäälselt ruuporist hõikumas inimest, kes soovis kangesti samust ruuporit edasi anda kellelegi, kes temaga samamoodi seisaks vastu Eesti-Venemaa piirilepingule. Aga võis ka näha minu jaoks uudisena, et Rüütli tänavale on tekkinud vähemalt paar uut söögikohta (kordan, minu jaoks uudis): Schnitzelhaus ja Georgia Tavern Tbilisi, mis mõlemad jätsid kuidagi mulje, et neisse võiks kunagi sisse astuda (nojah, kui mu tänapäeval harva sattumist sellele tänavale arvestades need just selleks ajaks juba kadunud pole, kui ma selle mõtte teostamiseni jõuan ...).
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Troonide mäng (Fox)
Ilmunud tõlked: I. Kablukova. Korteriühistud kahtlevad teenusepakkujas (Postimees, 14.04.2014)
14.4.14
Pühabased mõtted
Nagu pühapäeviti ikka, oli ka täna päeva iseloomulikem tunnus ja featuur ema külastamine. Mis, samuti nagu ikka, tähendas õige kopsakat kõhutäit ning sellele järgnevat mõnusat peatäit, seda viimast siis ikka ristsõnavihikute kujul. Kui sellele liita veel imeilus ilm - temperatuur nii 5 plusskraadi ringis ning õhus tublisti niiskust (nojah, oleks võinud ehk õige pisut rohkemgi olla, et ikka päris piiskade nime väärivad moodustised oleksid tekkinud, aga oli hea seegi, mis oli) ., siis võib päeva täiega kordaläinuks pidada: jagus kõike, nii ihule kui vaimule kui hingele.
Lisaks kõigele tuletas ema meelde veel üht, õigupoolest juba möödunud nädalavahetusel teatavaks tehtud pommuudist. Aga milline see täpselt oli, jäägu siin lahti ütlemata, piisab ehk, kui nentida, et see tuli tõepoolest üllatusena ja oli tõepoolest päris vapustav.
Saagu täna ära märgitud ka üle pika aja avalik esinemine, täpsemalt osalemine Kuku-raadio Tarkade Klubi saates. Kuhu ma sattusin pisut endalegi ootamatult, õieti teadmatagi, mis saatega tegu on. Aga noh, nii keskeltläbi rahuldavaks võiks selle esinemise hinnata ehk küll, kuigi nii mõndagi jäi kripeldama, eelkõige mõistagi enda nigelate teadmiste osas.
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: No One Lives (TNT Film)
Esinemine: Kuku-raadio Tarkade Klubi
Lisaks kõigele tuletas ema meelde veel üht, õigupoolest juba möödunud nädalavahetusel teatavaks tehtud pommuudist. Aga milline see täpselt oli, jäägu siin lahti ütlemata, piisab ehk, kui nentida, et see tuli tõepoolest üllatusena ja oli tõepoolest päris vapustav.
Saagu täna ära märgitud ka üle pika aja avalik esinemine, täpsemalt osalemine Kuku-raadio Tarkade Klubi saates. Kuhu ma sattusin pisut endalegi ootamatult, õieti teadmatagi, mis saatega tegu on. Aga noh, nii keskeltläbi rahuldavaks võiks selle esinemise hinnata ehk küll, kuigi nii mõndagi jäi kripeldama, eelkõige mõistagi enda nigelate teadmiste osas.
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: No One Lives (TNT Film)
Esinemine: Kuku-raadio Tarkade Klubi
13.4.14
Laubased mõtted
Rien.
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Flora - Narva Trans (ETV), Öökulli lend (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Flora - Narva Trans (ETV), Öökulli lend (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
11.4.14
Neljabased mõtted
Aina tihedamaks see nädal läks: mälumängumaraton jätkus, aga enne seda tuli ära teha veel üks tõlge Postimehe hüvanguks. Viimasest oli mind küll ette hoiatatud, nii et see ei tulnud üllatusena, küll aga tuli mõningase üllatusena tõlgitava loo pikkus, millega ma miskipärast ei olnud osanud arvestada ja mis tekitas päeva ajakavasse päris korraliku pinge. Ent siiski oli õigeks ajaks kohal sellenädalase mälumängumaratoni loodetavasti viimase vaatuse jaoks, mis kulges Kuku-raadio stuudios, kus võeti linti selle ja ülejärgmise nädala Tarkade Klubi saade. Mis, tuleb tunnistada, tuli samuti üllatusena: kui mind teisipäeval raadiosse mälu mängima värvati, jäi mul esmapilgul mulje, et see on mingi lihtsamakoeline raadiomäng, nagu neid ikka mõnikord tehakse, aga selgus, et siin on tegu ikka sellise üsna ehedat laadi (raadio)mälumänguga. Mitte et see midagi halba oleks, muidugi, sest küsimused olid piisavalt huvitavad, suuremalt jaolt ka täiesti väljamõeldavate vastustega - iseasi, et alati ei läinud mõte just neile õigetele radadele, nagu seda ju paraku ikka juhtub.
Enne kojujõudmist jõudsin veel ka läbi astuda ühest elukohajärgsest suuremast universaalmagasinist, et täiendada koduseid toidutagavarasid.
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Pilvede all (Kanal 2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
Enne kojujõudmist jõudsin veel ka läbi astuda ühest elukohajärgsest suuremast universaalmagasinist, et täiendada koduseid toidutagavarasid.
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Pilvede all (Kanal 2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
10.4.14
Kolmabased mõtted
Täna siis sellenädalane mälumängumaraton jätkus osalemisega Jüri mälumängu viimases ja otsustavas voorus. Eks see, nagu sarjade viimased mängud sageli, rohkem vormistamise küsimus oligi: kokkuvõttes oli võistkonnal käes seitsmes koht ning seda muuta, ehkki vaid koha või paari võrra, oleks võinud ainult kas erakordselt halb või erakordselt hea esinemine. Kumbagi täna ei tulnud, tulemuseks oli seitsmes koht, mis ainult kindlustas ka üldkokkuvõttes seitsmenda koha. Mäng ise oli muidugi piisavalt kõrgel tasemel, nagu Jüri mängud ikka, nii et mõelda ja mängida oli vaid lust. Nojah, kui vaid oleks rohkem teadnud või suutnud meelde tuletada, muidugi ...
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Müncheni Bayern - Manchesteri United (TV6)
Loetud: Akadeemia 4/2014
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Müncheni Bayern - Manchesteri United (TV6)
9.4.14
Teisibased mõtted
Nagu viimasel paaril aastal kombeks saanud, oli ka selle kuu teine teisipäev pühendatud Nõmme mälumängule. Seekord langes meie osaks 8.-9. koha jagamine, mis ei olnud sugugi kehv tulemus. Kuigi kripeldama jäi veidi see, et tervelt kolm vastust jäi lauda (ja minu poolt vaadates veel vähemalt üks vastus oli selline, mida ma pidasin absoluutselt õigeks, aga oleks pidanud rohkem mõtlema ja taipama, et see nii ei ole), sest neile küsimustele õige vastuse andmine oleks viinud lausa teisele kohale - see on see suhteliselt väheste küsimustega (vaid 30) võlu ja valu, et iga punkti hind on neetult suur ja kõrge ... Aga noh, lõppeks mina vähemalt käin seal mängimas rohkem lõbu kui millegi muu pärast, nii et hea meel jälle juurde saadud teadmistest kaalub nagunii üles igasugused muud negatiivsemad küljed. Aga ühtlasi sain ka teada, et terve see nädal tuleb üpris hullumeelne ja tublisti mälumängu poole kaldu - aga sellest pikemalt siis, kui kõik see kätte jõuab.
Loetud: [digi] aprill 2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintellekt (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Chelsea - Pariisi Saint-Germain (TV6)
Ilmunud tõlked: I. Tokareva. Nahkhiired hukkuvad Narva kasemattides (Postimees, 08.04.2014)
Loetud: [digi] aprill 2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintellekt (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Chelsea - Pariisi Saint-Germain (TV6)
Ilmunud tõlked: I. Tokareva. Nahkhiired hukkuvad Narva kasemattides (Postimees, 08.04.2014)
8.4.14
Esmabased mõtted
Kui välja arvata ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, siis rien.
Loetud: TM Kodu ja ehitus; [digi] aprill 2014
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), Elas kord Imedemaal ... (Sony Entertainment)
Loetud: TM Kodu ja ehitus; [digi] aprill 2014
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), Elas kord Imedemaal ... (Sony Entertainment)
Relv relva, vennasrahvas vennasrahva vastu
Juba õige mitu kuud, aga eriti viimase kuu jooksul on mind omajagu huvitanud, millised on reaalsed võimalused Venemaa ja Ukraina täieulatusliku sõja puhkemiseks. (Millega ma ei taha öelda, et Krimmis toimunut tuleks teisiti kvalifitseerida kui teise riigi territooriumi vägivaldseks annekteerimiseks, mis käib samuti sõja alla, aga ikkagi - kui tuua mõneti meelevaldne võrdlus, siis see on, otsekui haaraks Läti Eestilt Ruhnu, mis oleks koletu kaotus, aga kindlasti põhimõtteliselt üleelatav, erinevalt näiteks sellest, kui Läti võtaks ette ka Valgamaa ning poole Pärnu-, Viljandi- ja Võrumaa vallutamise.)
On ilmne, et vahest kõige olulisem on siinkohal poliitiline tasand, mille hoovused ja võnked on aga ühtelt poolt nii keerulised, et neid oleks siin raske isegi põgusalt puudutada, teiselt poolt aga pidevalt kõikjal nämmutatavad, nii et see läheks liigseks kordamiseks. Sestap mõtlesin luua vähemalt endale pisut selgust selles osas, milline on ligikaudu mõlema riigi sõjaline valmisolek niisugust sõda pidada. Mis, võib kohe ette öelda, ei ole loomulikult sugugi kerge ülesanne: ühelt poolt on sõjaline sfäär, nagu ikka, kaetud teatava hämaruselooriga, teiselt poolt pulbitseb selle ümber nii palju spekulatsioone ning vähem või rohkem ekslikke arvamusi, et vähegi selgema pildi loomine ainult avalike allikate põhjal (aga just neile ma allpool tuginen) on tagasihoidlikult öeldes keeruline.
Ma siiski püüan seda teha, seades vastamisi potentsiaalsed jõud, mida üks pool võib ründamiseks ja teine kaitsmiseks kasutada (küllap ei ole mul vaja väljagi öelda, kes oleks vähemalt tegelikult, isegi kui seda üritatakse mis tahes häma- ja hämumüüri taha varjata, sellises konfliktis praegusel hetkel agressor ja kes mitte). Aga enne seda mõned üldisemad märkused.
Mulle on mitu korda jäänud silma (ka Eesti ajakirjanduses) Venemaa ja Ukraina relvajõudude võrdlusi, mis kõnelevad selgelt Ukraina kahjuks. Neil on aga üks oluline puudus: neis võrreldakse Ukraina ja Venemaa kogurelvajõude. Omamoodi paradoksaalselt võib öelda, et see, mis tõi Ukrainale Krimmi puhul hukatust kaela, on täiemahulise sõja puhul talle pigem kasuks. Nimetame seda Venemaal, nähtavasti ka kõige kõrgemates ringkondades valitsevaks paranoiaks, nagu oleks Venemaa pidevas piiramisrõngas ja sestap tuleb valmis olla iga hetk rünnakuid tagasi lööma, vajaduse korral ka vähemalt operatiivset kui mitte strateegilist eelist saavutama (mille näiteks võib ka Krimmi pidada). See omakorda tähendab, et Venemaa ilmselgelt ei saa paisata Ukraina vastu kogu oma sõjalist võimsust, sest sellisel juhul ei takistaks ju keski ega miski vaenlasi mujalt üle piiri valgumast ja püha Venemaa küljest sobiva suurusega tükke haukamast (mitte et seda naljalt tegelikult juhtuks, aga väga tugevasti jääb mulje, et nii mõeldakse tõsiselt ka Kremlis).
Seepärast on ka allpool arvestatud potentsiaalsete Ukrainat ründavate jõudude hulka vaid neid, mida enam-vähem reaalselt on võimalik rünnakuks koondada, ilma et kaitsevõime mujal väga oluliselt langeks. (Loomulikult, kui sõda peaks puhkema ja venima, siis on ressursside juurdetoomine täiesti mõeldav.) See tähendab, et Venemaa neljast sõjaväeringkonnast võib kohe julgelt kõrvale jätta Ida ringkonna, mis asub esiteks kaugel ja kus tuleb teiseks silmitsi seista hirmuäratavate vaenlaste Hiina ja Jaapaniga (ning mõneti ka Ameerika Ühendriikidega). Ka Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonnad ei saavad panustada täiel rinnal, sest esimese vastas seisavad põlisvaenlased Soome ja NATO, teisel aga rahutu Kaukaasia, mis üleni ainult vaenlastest kubisebki. Nõnda-ütelda vaba oleks ainult Kesksõjaväeringkond, mille üks tähtsamaid ülesandeid on aga kindlustada pealinna Moskva kaitsmine (õieti langeb see küll Lääne sõjaväeringkonna peale, aga Kesksõjaväeringkond on omamoodi puhver Lääne ja Ida sõjaväeringkonna vahel, mõlema jaoks sisuliselt toetav tagala), mida samuti ei saa kuidagi hooletusse jätta ja mis seepärast samuti ei saa päris täie jõuga osaleda. Ukraina seevastu koondaks agressori vastu nähtavasti enam-vähem kõik olemasolevad jõud, jättes arvatavasti läänepiirile, kust ilmselgelt oht ei ähvarda, relvajõude vaid minimaalselt, võib-olla isegi ainult piirdudes piirivalvega (pluss õhutõrje ja muu selline).
Teine märkus puudutab sageli kõlanud arvamust, et Ukraina relvajõud on kehvas seisus eelkõige seetõttu, et Janukovõtši Venemaa-meelne valitsus neid teadlikult nõrgestas (mõnikord isegi vaevu varjatud vihjega, et seda tehtigi Kremli juhatusel). Ukraina relvajõudude vähene arendamine ja kehvus on siiski pärit varasemast ajast ning rohkem seotud riigi enda arengu vindumise ja keerdkäikude kui "teadliku" nõrgestamisega. Mis Janukovõtšisse puutub, siis tema ajal valitsenud vähene tähelepanu relvajõududele on pigem seotud millegi muu kui Venemaa "juhtnööridega": relvajõud teatavasti on üks selline kuluartikkel riigile, mis neelab raha, aga tagasi toob hirmus vähe, kui üldse. Janukovõtši režiimi on iseloomustatud kui varaste bandet (eesotsas peavargaga) ja kõige põhjal, millega on mul olnud võimalus tutvuda, pole see sugugi vale. Sestap on palju tõenäolisem, et relvajõududele eraldati raha nii vähe kui võimalik just seepärast, et sinna vahendite paigutamine poleks isegi mitte keskmises perspektiivis midagi enda taskusse toonud - normaalses maailmas lausa uskumatu ja väärakas käitumine, aga ma arvan, et nii lihtne see oligi.
Selle juurde võib lisada, et relvajõudude mitte kõige paremast tehnilisest varustusest olulisemaks on peetud nende lojaalsust. Krimmis andsid mitmed intsidendid kahtlustele omajagu pinda juurde. Siiski tuleb siin öelda, et Krimm oli ehk teataval määral erandlik: ehkki kogu relvajõududes on seniajani ametis veel Nõukogude aja inimesi, siis Krimmis, kus paiknes ka Venemaa Musta mere laevastik, oli kahtlemata Ukraina ja Venemaa sõjaväelaste "vennastumine" tugevam kui nõnda-ütelda Päris-Ukrainas ning seal Päris-Ukrainas on Venemaa senine agressioon pigem lojaalsust tugevdanud. (Millele kindlasti on kaasa aidanud ka praeguse valitsuse kohe alustatud kaadrimuudatused nii tsiviil- kui ka militaarpersonali suhtes.)
Kolmandaks tuleb nentida seda, et sõjaks valmistumine on mõlemal pool üsna selgelt näha (või mitte näha) nõnda-ütelda Nõukogude pärandi põhjal. Ukraina-Venemaa piir oli tollal teatavasti Nõukogude Liidu sisepiir, sõjaväe asupaigad aga teatavasti on üldjuhul esiteks suhteliselt piiri lähedal ja teiseks kaugemal tagalas. Ehk kui teisiti öelda, siis ei Venemaal ega Ukrainal ei olnud pärast 1991. aastat oma vastselt rahvusvaheliseks muutunud piiri lähedal õieti mingeid märkimisväärseid sõjalisi baase. Aastatega on neid küll mõnevõrra loodud, aga seniajani võib näha, et Ukrainal on relvajõudude põhibaasid Paremkalda-, see tähendab Lääne-Ukrainas, ning et Venemaalgi ei ole päris Ukraina piiri lähedal olulisi baase.
Neljandaks tuleb öelda seda, et kui Ukraina relvajõudude stagnatsioon on küllaltki üldtunnustatud, siis Venemaa relvajõudude ajakohasuse osas on arvamusi seinast seina, alates sellest, et need pole üldse suutelised enam korralikult sõdima, kuni hirmujuttudeni, et need on hambuni relvastatud ja neile pole vaat et võimalikki vastu panna. Tõde, nagu ikka, jääb sinna vahepeale ja mu meelest pigem selle esimese seina kanti. Viimaste aastate ägedalt ette võetud sõjalised reformid on olukorda küll mõnevõrra parandanud, aga endiselt võib Venemaa relvajõude iseloomustamisel nentida, et nende moraal pole pahatihti kuigi kõrge (mõningaks erandiks ehk kas peaaegu või suurelt osalt kutselistest sõjaväelasest koosnevad üksused), endiselt lokkab korruptsioon (nagu ka terves riigis), endiselt on uut, juba Venemaal valmistatud ja seeläbi vähegi viimase veerand sajandi tingimustele vastavat tehnikat äärmiselt vähe jne.
Muidugi, ideoloogilise peapesuga, mis Venemaal praegu massiliselt käib, võib, kui sõda peaks puhkema läbipäevil või -nädalail või -kuil, anda eelise Venemaa sõjaväele - Ukraina elab praegu üle muutuste aega ja sestap on seal ka ideoloogilist segadust selgelt rohkem kui autoritaarsel Venemaal, seda ka sõjaväes. Teisest küljest muidugi, Ukraina ründamine tekitaks ilmselt ka Venemaa sõjaväelastes mõningat, isegi ideoloogilise ajupesuga raskesti mahasurutavat hämmingut, samal ajal kui Ukrainas see arvatavasti ideoloogilist segadust vähendaks ja suurendaks nõnda-ütelda rahvuslikkust.
Ja veel üks üldist laadi märkus: kui ka Ukraina sõjaväe olukorda ei peeta heaks, isegi võrreldes Venemaa omaga (mis on kindlasti ka selles mõttes tõele vastav, et Venemaa sõjaväel on peaaegu lakkamatutes sõdades omandatud lahingukogemusi, mis Ukraina sõjaväel puudub), siis sõjalis-tehnilise potentsiaali poolest on Ukraina üsna tugev - asjaolu, mis sageli tähelepanuta jäetakse. Ka oma osa Venemaa sõjatehnikast valmib vähemal või suuremal määral just Ukrainas. Allpool toodavates arvandmetes on mitmel juhul sulgudes näidatud, kui palju on mitmesugust lahingutehnikat Ukrainal nõnda-ütelda ladustatud, mis tähendab teisisõnu, et need ootavad kas väiksemat või suuremat remonti või lihtsalt lahingukorda seadmist. Ma muidugi ei tea ega ole ka sattunud lugema, aga võin oletada, et praeguste sündmuste valgel on nii palju kui võimalik Ukraina, nagu öeldud, märkimisväärse potentsiaaliga sõjatööstust ka "ladustatu" võimalikult kiireks korrastamiseks ja taas kasutusele võtmiseks mobiliseeritud.
Aga nüüd siis konkreetsema sõjaliste jõudude võrdluse juurde. Et endal ja potentsiaalsel lugejal hõlpsam oleks, teen seda põhiväeliikide kaupa, nii hästi kui see võimalik on.
Mereväe osas on võrdlus ehk kõige lihtsam: ühel pool seisab Ukraina merevägi ja teisel pool Venemaa Musta mere laevastik- vähegi praktilises Venemaa mereväe muud osad siin rolli ei mängi. Kuigi sõjategevuses jääks nähtavasti mereväe roll suhteliselt napiks, välja arvata ehk dessantide korraldamine Ukraina lõunarannikul, on sel ometi tugev strateegiline tähendus: Ukraina äralõikamine merest vähendaks tunduvalt teiste riikide võimalust Ukrainat abistadaMereväe poolest polnud enne Krimmi sündmusi õigupoolest Venemaa ja Ukraina vahel hirmus suurt erinevust. Jah, Venemaa Musta mere laevastik oli formaalselt küll mõnevõrra suurem (Musta mere laevastiku ligikaudu 30 sõjaalust ja mõnikümmend abialust Ukraina kümmekonna sõjaaluse ja paarikümne abialuse vastu), aga nii palju kui ma olen aru saanud, oli Venemaa laevadel rohkem tehnilisi probleeme ja need veetsid rohkem aega remondis kui Ukraina omad. Viimased Krimmi sündmused on aga otsustavalt jõudude vahekorda muutnud Venemaa kasuks: kui varem oli Ukrainal kaks tähtsamat mereväebaasi Odessas ja Sevastopolis, siis nüüd on alles jäänud ainult esimene ja laevastikki vähemalt poole võrra kokku sulanud.
Siiski on jäänud sündmuste käigust mulje, et Venemaa ei tunne jätkuvalt end mereväe osas julgelt: põhimõtteliselt on Ukraina laevu ainult blokeeritud, kuni need alla on andnud, või rünnatud maa poolt, samal ajal on aga kiiresti taandutud, kui kohale on ilmunud Ukraina allesjäänud nõnda-ütelda suured laevad. Ma heitsin mõne aja eest nalja, et kuigi Venemaa on kiirkorras enam-vähem valmis ehitanud teise suurema mereväebaasi Mustal merel Novorossiiskis (tingituna kogu aeg valitsenud mõningasest ebakindlusest Krimmi baasi üle), siis jääb mulje, et nad ei taha Sevastopolist loobuda eelkõige seetõttu, et siis peaks nende vanaraud ka tegelikult merele sõitma ning vaatepilt, kuidas suur osa alustest vaevaliselt edasi liigub, olgu omal jõul või, mis veel hullem, puksiiris, oleks end suurriigiks mõtlevale Venemaale lihtsalt liiga häbistav. Olgu, see on muidugi õel nali, aga siiski on Venemaa nõnda-ütelda suurte laevade puudumine pildilt olnud tähelepanu äratav: ka Ukraina laevade blokaadiga on tegelnud eelkõige mitmesugused kaatrid ja muud pisemad alused.
Kui lisaks enamikule laevadele langes Venemaa kätte suuremalt jaolt ka merelennuväe tehnika (enamikus üsna vanad Anid, Be, Kad ja Mid; osa jõudis siiski lennata ka Päris-Ukrainasse), siis parem paistab olevat olukord merejalaväe- ja rannakaitseüksustega: praeguse teabe kohaselt saab isikkoosseis lahkuda koos tehnikaga, mille hulka kuulub märkimisväärsel hulgal tanke ja muid soomusmasinaid.
Venemaa Musta mere laevastik võib välja panna seevastu terve Sevastopolis paikneva merejalaväebrigaadi ligikaudu 3000 mehega ja märkimisväärse hulga tehnikaga (soomusmasinad, suurtükid, raketiseadeldised). Vajaduse korral võib sellele liita praegu mere teisel kaldal Temrjukis paikneva üksikpataljoni umbes 400 meest.
Õhuväe võrdlus on mõnevõrra keerulisem mitmel põhjusel. Esiteks on Ukrainal küll arvuliselt päris suur õhuvägi, aga tubli osa sellest ei ole lahinguvalmiduses, vaid seisab (ja karta on, et sageli lihtsalt roostetab) angaarides. Väikese osa õhuväest on Ukraina ka juba kaotanud: nagu öeldud, jäi Krimmis Venemaa kätte suur osa merelennuväest, samuti Belbeki lennuväljal olnud tehnika. Tõsi, väidetavalt oli sealgi enamik lennukeid nõnda-ütelda maas: Belbekis paiknes 204. taktikalise lennuväe brigaad 45 hävituslennukiga MiG-29 ja 4 õppelennukiga L-39, millest lennukorras olevat olnud aga ainult neli hävitajat ja üks õppelennuk.
Teist raskust kujutab arvestamine, millisel määral saab Venemaa ründamiseks lennukeid (ja koptereid) välja panna. Nagu juba öeldud, on ilmne, et kuigi lennukeid on suhteliselt lihtsam ühest kohast teise liigutada kui maavägesid, ei ole ometi usutav, et neid toodaks vähegi märkimisväärsetes kogustes Kaug-Idast, Siberist või ka Loode-Venemaalt. Muidugi, väiksemate väeosade liigutamist ei saa välistada, seepärast ei pruugi allpool toodud tabelis näidatud arvud, mis arvestavad vaid neid jõude, mida teoreetiliselt võiks olla mõistlik kasutada, olla tegelikkuses mõnevõrra teistsugused. Oma raskuse lisab ka see, et kui Ukraina puhul on suhteliselt täpselt teada, kui paljud õhusõidukid on ka tegelikult praegu (või vähemalt olid mõne kuu eest) võimelised maast kerkima ja kui paljud mitte, siis Venemaa puhul on seda palju raskem hinnata. Aga kui arvestada need omamoodi pluss ja miinus kokku, siis võib-olla saabki enam-vähem usutava arvu ...
Tabelile seletuseks: Ukraina õhujõudude puhul tähendavad sulgudes arvud vastavate õhusõidukite koguarvu, sulgude ees olevad arvud aga nende õhusõidukite hulka, mis on lahingukorras. Venemaa õhujõudude korral tähendavad sulgudes olevad numbrid vastavat õhu- ja õhutõrjejõudude väejuhatust (4. väejuhatus on allutatud Lõuna, 1. Lääne sõjaväeringkonnale); Gvardeiskoje on õhuväebaas Krimmis. Venemaa luure- ja transpordilennukeid ei olnud otstarbekas kokku arvama hakata: neid saab mõnevõrra kergema südamega ümber paigutada kui nõnda-ütelda päris-sõjalennukeid. Küll võib ära mainida, et otse Ukraina piiri taga Taganrogis asub spetsiaalne transpordilennuväe baas, kus paikneb 76 Il-76.
Tabelist ei tule see välja, aga üldiselt võib öelda, et Venemaa lennukid on isegi samasse peresse kuulumise korral enamasti pisut modernsemad, see tähendab saanud vahepeal mõningase uuenduskuuri. Siiski, kui jätta strateegilised pommitajad välja (nende kasutamine on niigi väheusutav), on kahe maa lennupark üsna võrdne: kõigist ponnistustest hoolimata on Venemaa õhuvägi kvalitatiivselt uusi õhusõidukeid suutnud kasutusele võtta väga vähe ja need vähesedki on suuremalt jaolt paigutatud palju "kuumematesse" kohtadesse ehk NATO vastu ja Kaug-Idasse/Siberisse. Venemaa arvuline ülekaal on muidugi selge, kuid siiski mitte otsustavalt ülekaalukas.
Tõsi, Ukraina olukorra muudab omajagu keerulisemaks see, et riigil on küllaltki vähe õhutõrjevahendeid: Nii palju kui mul on õnnestunud välja selgitada, on Ukraina käsutuses praegu 18 divisjoni Buk-M1 ja 30 divisjoni S-300PS, mida pole just märkimisväärselt palju nii suure riigi kohta. Tublisti nõrgestas riigi õhutõrjevõimet mõistagi kolme Krimmis paiknenud üksuse üleminek Venemaa poolele.
Ukraina relvajõudude seas võibki ehk sõjaliselt kõige paremini valmisolevaks pidada just õhudessantväge, mis koosneb praegu ühest "aeromobiilsest" polgust, kahest "aeromobiilsest" brigaadist, ühest õhudessantbrigaadist (see on ka ainuke, kes suudab ette võtta korralikke, lennukitega dessantoperatsioone) ja ühest õppepataljonist. Kõikides on hulganisti rahuvalvamise ja isegi otsese sõjakogemusega (Iraak) mehi. Ka on need väeosad üldiselt varustatud parema tehnikaga (jalaväe lahingumasinad, soomustransportöörid, paremad käsirelvad) kui ülejäänud sõjavägi, ehkki Ukrainale üldiselt iseloomulikku stagnatsiooni on nendegi puhul täheldatud. Kokku on neid umbes 6000 meest (ja naist! - viimaseid on umbes sadakond).
Venemaal, nagu öeldud, on õhudessantvägi omaette väeliik, mis jaguneb 4 diviisiks, 4 brigaadiks ja 1 eriülesannetega polguks (lisaks veel muid üksusi, mis siinkohal arvatavasti olulist osa ei etenda). Neist kaks brigaadi paiknevad kaugel Siberis/Kaug-Idas, nii et vaevalt neid rakendataks, ülejäänud aga Venemaa Euroopa-osas (sealhulgas kindlasti eestlastelegi hästi tuttav Pihkva õhudessantdiviis).
Ühtekokku kuulub Venemaa õhudessantvägedesse umbes 35 000 meest. Isegi kui maha arvata Siberi/Kaug-Ida kahe brigaadi ligikaudu 5000 meest, jääb alles hirmuäratav kogus: umbkaudu,. ütleme, 25 000 meest. Muidugi, selge on see, et näiteks Pihkvast ehk vahetust NATO naabrusest kogu diviisi mingil juhul Ukrainasse ei paisata (kui vähegi on võimalik seda vältida). Sama kehtib arvatavasti ka Novorossiiskis asuva diviisi kohta, mis on küll Ukrainale lähim, aga mida kindlasti on vähemalt osaliselt vaja ka igirahutus Kaukaasias. Küll jäävad ka sel juhul nõnda-ütelda vabaks kasutamiseks üle Ivanovos ja Tuulas paiknevad diviisid, Uljanovskis ja Kamõšinis paiknevad brigaadid ning Kubinkas paiknev eriülesannetega polk. Uljanovski brigaadi õhudessantväelasi ollagi juba Krimmis nähtud ... Samuti võib lisada, et nagu Ukrainas, on ka Venemaal õhudessantvägi tehniliselt üpris hästi varustatud, enamasti paremini kui paljud teised väeosad, ning nende käsutuses on ka suhteliselt palju uuemat tehnikat.
Ukraina maaväe suurusega on lood üpris segased. Selle kogusuurus peaks olema ligikaudu 140 000, neist otseselt sõjaväelasi umbes 55 000. Siiski ütles Ukraina uue valitsuse praeguseks Krimmi kaotamise tõttu juba erru minna jõudnud kaitseminister sõjaväe täielikku lahinguvalmidusse seadmisest teatades, et maaväes on kõigest 41 000 meest (ja neistki olevat võitlusvalmis vaid 6000 meest). Nüüdse jätkuvalt segase olukorra tõttu võib tema sõnu ka tõe pähe võtta, isegi kui see tundub pisut liigse alahinnanguna.
Ukraina maaväe hulka võib ründamise korral (arvatavasti erinevalt Venemaast) arvata samuti siseväed - kui ka mitte otseselt rindeüksustena, siis näiteks diversantide ja võib-olla ka väiksemate dessantide tõrjumisel tagalas -, kelle arv on aga samuti üpris segane. Ametlikult peaks sisevägedes teenima pisut üle 30 000 inimese, kuid kindlasti on viimaste kuude sündmused seda arvu märgatavalt mõjutanud, eelduste kohaselt omajagu allapoole. Samuti võib mõnevõrra enam kui sõjaväe puhul kahelda ka allesjäänud siseväelaste lojaalsuse tugevuses.
Samuti võib maaväe hulka liita vastselt looma asutud rahvuskaardi, mida võib võrrelda enam-vähem Eesti kaitseliiduga. Lisaks praeguse revolutsiooni käigus relvastunud inimestele on sellesse kavas kaasata ka (vabatahtlikkuse alusel) siseväelasi, mis eelmainitud lõigus toodud siseväe arvu kahtlemata veelgi vähendab. Kava kohaselt peaks rahvuskaart kujunema 60 000-liikmeliseks. Praegu olevat end rahvuskaartlaseks soovijana üles andnud mõni tuhat inimest, ametlike teadaannete kohaselt loodeti märtsi lõpuks kokku saada 10 000 inimest, aga mulle pole viimastel päevadel silma jäänud ühtegi teadet selle kohta, kui palju tegelikult on seni rahvuskaarti inimesi suudetud koguda. Küll on teada, et lisaks käsitulirelvadele on nende käsutusse antud hinnanguliselt paarikümne ringis soomustransportööre, sealhulgas kümmekond Ukrainas endas toodetud moodsat BTR-4.
Kui minna maaväega konkreetsemaks, siis on see jagatud kolmeks "operatiivjuhatuseks", mida võib võrdsustada enam-vähem sõjaväeringkonnaga: Lääs, Lõuna ja Põhi. Traditsiooniliselt on peetud tugevaimaks Lääne sõjaväeringkonda, omaaegse Nõukogude Liidu läänepiiri kaitsjat, kuid viimasel kümnendil on pigem tugevdatud järjepanu Lõuna ringkonda ja praeguste teadete valgusel paistab see suundumus aina edasi kestvat. Lisaks on muidugi praegusel äreval ajal tugevdatud ka Põhja ringkonda. Kõigi ringkondade tuumikuks on väekoondised, mida nimetatakse armeekorpusteks: Lääne ringkonnas 13., Lõuna ringkonnas 6. ja Põhja ringkonnas 8. armeekorpus. 6. ja 8. armeekorpuse löögituumiku moodustavad tankibrigaadid, millele lisanduvad mehhaniseeritud diviisid, suurtükibrigaadid või -polgud, eripärana ka õhudessantväe ja nõndanimetatud armeeõhuväe üksused.
Ukraina sõjatehnika on mõistagi suuremalt osalt pärit Nõukogude Liidu aegadest, aga kui arvestada juba eespool mainitud Ukraina sõjatööstuse kõrget taset ja veel suuremat potentsiaali, siis on seda ka jõudumööda edasi arendatud, olgu päris uute modifikatsioonidega (nagu näiteks äsja mainitud BTR-4) või olemasolevaid mõnevõrra uuendades-kaasajastades. Viimastel teadetel on aktiivselt hakatud tegelema ka vähemalt osa vananenud tehnika sedavõrd kordaseadmisega, et seda saaks laos seismise asemel taas kas või põgusa abina lahinguväljal kasutada.
Kui Ukraina maaväe suurusega on lood segased, siis veel raskem on täpselt hinnata, kui palju võiks Venemaa võimalikuks sõjaks Ukrainaga jõude välja panna. Nagu öeldud, on ühelt poolt selge, et riikide võrdluses on Venemaa kindlasti üle, aga teiselt poolt on ka ilmselge, et kui seda ei tingi erakorralised, tõesti väga erakorralised olud, siis suuremat osa olemasolevast Ukraina vastu ei paisata: esiteks juba puhtriigikaitselistel asjaoludel - ei saa ju jätta mõningaid riigi osasid täiesti kaitseta -, teiseks aga mainitud Venemaa juhtkonna paranoilise meelelaadi tõttu, mis näeb igas suunas potentsiaalset ohtu ja seeläbi ei saagi liiga palju vägesid liigutada.
Aga midagi saab siiski ehk hinnata. Kõigepealt tuleb korrata, et Venemaa on jagatud neljaks sõjaväeringkonnaks, millest Ida ringkonna võib julgelt kõrvale jätta (või kui olla täpsem, siis ei saa välistada väga üksikute väeosade paiskamist Ukraina piirile isegi Kaug-Idast, aga see oleks ilmselt juba meeleheitlik samm ja ka siis oleksid need pigem pataljonid kui näiteks brigaadid). Nii Lääne, Lõuna kui ka Kesksõjaväeringkonna tuumiku moodustavad kaks armeed, millest iga ringkond arvatavalt suudaks eraldada maksimaalselt ühe. Võimalik ja usutavamgi on muidugi, et mitte tervet armeed, vaid selle teatavad osad pluss mõningal määral ka muid ringkonnas olevaid jõude (õhudessantüksused, eriüksused jms).
Kui ringkonniti vaadata, siis Lääne sõjaväeringkonnas on kaks armeed. 6. armee keskusega Peterburis ja 20. armee keskusega Mulinos Nižni Novgorodi oblastis. On üsna ilmne, et 6. armeed, mis kaitseb Venemaad nende arvates vaenuliku NATO eest, ei saa kuidagi Ukraina vastu suunata, kui selleks erilist vajadust ei peaks tekkima, nagu ka neid väeosi, mis on mõeldud veelgi vaenulikumas ümbruses asuva Kaliningradi kaitsmiseks.
Niisiis jääb põhimõtteliselt "vabaks" 20. armee, mille koosseisu kuuluvad nimekad Kantemiri tankidiviis ja Tamani motolaskurdiviis, mille mõningaid allüksusi ollagi juba Ukraina piiri lähedal nähtud. 20. armee ühtekokku võib välja panna umbkaudu 25 000 meest, 270 tanki, 260 jalaväe lahingumasinat, 240 soomukit ning 364 suurtükki ja raketiseadeldist.
Lisaks võib Lääne sõjaväeringkond vajaduse korral välja panna kuni kolm eespool mainitud õhudessantdiviisi (nende seas meie naabruses asuv Pihkva diviis), ühe eriülesannetega õhudessantpolgu ning kake eriülesannetega brigaadi. Kui viimastest samuti vahetult Eesti piiri ääres Pihkvas asuvat 2. eriülesannetega brigaadi vaevalt vähemalt täies koosseisus Ukrainasse toimetatama hakataks, siis Tambovi 16. brigaadi võib-olla küll. Kõik need väeosad kokku palju (raske)tehnikat juurde ei anna, küll aga valdavalt väga kvalifitseeritud sõjaväelasi maksimaalselt kuni 20 000 mehe jagu.
Kesksõjaväeringkonna kahest armeest on asupaikade järgi võttes usutavam keskusega Samaras asuva 2. armee paiskamine Ukraina vastu kui juba kaugemal Novosibirskis paikneva 41. armee. 2. armee põhijõuks on motolaskurbrigaadid, ühtekokku suudab armee välja käia 13 000 meest; tehnikat jagub neil 123 tanki, 123 jalaväe lahingumasina, 385 soomuki ning 408 suurtüki ja raketiseadeldise jagu. Selleski ringkonnas on kaks eriülesannetega brigaadi, millest üks (3.) asub Samaras, nii et vajaduse korral võib ka selle ligikaudu 2500 meest juurde liita.
Usutavat rünnakusuunda ja praegusi olusid arvestades võiks muidu kõige otstarbekam olla kasutada Lõuna sõjaväeringkonda, mille koosseisu arvati äsja ka nüüd ametlikult Venemaa koosseisu kuuluv Krimm. (On mitmeid andmeid, et Krimmi on viimasel ajal, see tähendab, eelkõige pärast selle annekteerimist viidud juurde tublisti vägesid, aga nende täpse arvu kohta kindlad andmed puuduvad.) Selle ringkonna pigem suurimaks mureks on aga Kaukaasia, kus Venemaa on lausa sunnitud sõjaväge hoidma nii endale kuuluvate alade rahustamiseks kui ka vastasseisu tõttu Gruusiaga. Sestap võib ka sõjalise konflikti korral Ukrainaga peaaegu välistada ringkonna kahest armeest lõunapoolsema, keskusega Vladikavkazis asuva 58. armee.
Mis jätab potentsiaalseks rünnakuhoovaks 49. armee keskusega Stavropolis. Selle üsna vastse (loodi 2010) armee suuruse ja isegi täpse koosseisu selgitamine osutus peaaegu võimatuks ülesandeks - igatahes on selge, et see on tunduvalt nõrgem (nii isikkoosseisu suuruselt kui ka tehnika poolest) kui lakkmatus sõdimises karastunud ja võimalust mööda eesrindlikumat tehnikat saanud 58. armee. Eeldatavalt võib see välja panna umbes 15 000 meest, millele lisandub kaks eriülesannetega brigaadi, see tähendab veel ligikaudu 5000 meest. Tehnikagi on sel armeel vähem "raske", sest selle koosseisu kuuluvad brigaadid on rohkem mõeldud võitluseks mägitingimustes; siiski võib arvestada nii tankide, jalaväe lahingumasinate, soomukite kui ka suurtükkide ja raketiseadeldiste osas kolmekohalise arvuga (allolevas tabelis on see umbmäärasus lahendatud sel moel, et tehnika arvude taha on lisatud plussmärk).
Lisaks sellele paikneb sõjaväeringkonnas veel kaks eespool mainitud õhudessandiüksust: üks brigaad ja üks mägidiviis, niisiis veel ligikaudu hea väljaõppega 7500 meest. Samuti alluvad ringkonnale funktsionaalselt selle halduspiirkonnas tegutsevad Musta mere laevastik ja Kaspia flotill, aga esimesest oli juba eespool juttu ning teise võib Ukraina kontekstis arvatavasti arvestamata jätta. Maaväkke puutuvalt võib siiski ära mainida ligikaudu 3000 merejalaväelast, kelle käsutuses on umbes 50 jalaväe lahingumasinat ja pisut rohkem soomukeid, samuti mitukümmend suurtükki ja raketiseadeldist.
Nagu tabelist näha, on Ukrainal puhtalt tehnika osas mõneti isegi suur ülekaal, aga siin tuleb arvestada vähemalt kahe asjaoluga. Esiteks, nagu eespool öeldud, on suur osa Ukraina sõjatehnikast tõsiselt vananenud (nt T-64 tankid) ja suur osa sellest on tegelikult ladustatud. Muidugi, tahtmise ja eriti aja korral saaks seda kindlasti vähemalt teataval määral kasutuskorda seada, aga viimaste ärevate sündmuste valguses ei pruugi seda aega palju olla. Teiseks tuleb arvestada seda, et Venemaal on teataval määral võimalik tehnikat juurde tuua: tabelis on kirjas ainult eespool mainitud väekoondiste tehnika, kuid vajaliku löögirusika koondamiseks on alati võimalik väiksemaid väeüksusi kohale tuua ka teistest väekoondistest, mille põhituumik muidu oma alalistesse paiknemiskohtadesse jääb. Kuigi selle juures tuleb samuti silmas pidada seda, et ka mainitud armeesid vaevalt täies mahus Ukraina kampaaniasse paisataks, vähemalt esialgu.
On ilmne, et vahest kõige olulisem on siinkohal poliitiline tasand, mille hoovused ja võnked on aga ühtelt poolt nii keerulised, et neid oleks siin raske isegi põgusalt puudutada, teiselt poolt aga pidevalt kõikjal nämmutatavad, nii et see läheks liigseks kordamiseks. Sestap mõtlesin luua vähemalt endale pisut selgust selles osas, milline on ligikaudu mõlema riigi sõjaline valmisolek niisugust sõda pidada. Mis, võib kohe ette öelda, ei ole loomulikult sugugi kerge ülesanne: ühelt poolt on sõjaline sfäär, nagu ikka, kaetud teatava hämaruselooriga, teiselt poolt pulbitseb selle ümber nii palju spekulatsioone ning vähem või rohkem ekslikke arvamusi, et vähegi selgema pildi loomine ainult avalike allikate põhjal (aga just neile ma allpool tuginen) on tagasihoidlikult öeldes keeruline.
Ma siiski püüan seda teha, seades vastamisi potentsiaalsed jõud, mida üks pool võib ründamiseks ja teine kaitsmiseks kasutada (küllap ei ole mul vaja väljagi öelda, kes oleks vähemalt tegelikult, isegi kui seda üritatakse mis tahes häma- ja hämumüüri taha varjata, sellises konfliktis praegusel hetkel agressor ja kes mitte). Aga enne seda mõned üldisemad märkused.
Üldist
Mulle on mitu korda jäänud silma (ka Eesti ajakirjanduses) Venemaa ja Ukraina relvajõudude võrdlusi, mis kõnelevad selgelt Ukraina kahjuks. Neil on aga üks oluline puudus: neis võrreldakse Ukraina ja Venemaa kogurelvajõude. Omamoodi paradoksaalselt võib öelda, et see, mis tõi Ukrainale Krimmi puhul hukatust kaela, on täiemahulise sõja puhul talle pigem kasuks. Nimetame seda Venemaal, nähtavasti ka kõige kõrgemates ringkondades valitsevaks paranoiaks, nagu oleks Venemaa pidevas piiramisrõngas ja sestap tuleb valmis olla iga hetk rünnakuid tagasi lööma, vajaduse korral ka vähemalt operatiivset kui mitte strateegilist eelist saavutama (mille näiteks võib ka Krimmi pidada). See omakorda tähendab, et Venemaa ilmselgelt ei saa paisata Ukraina vastu kogu oma sõjalist võimsust, sest sellisel juhul ei takistaks ju keski ega miski vaenlasi mujalt üle piiri valgumast ja püha Venemaa küljest sobiva suurusega tükke haukamast (mitte et seda naljalt tegelikult juhtuks, aga väga tugevasti jääb mulje, et nii mõeldakse tõsiselt ka Kremlis).
Seepärast on ka allpool arvestatud potentsiaalsete Ukrainat ründavate jõudude hulka vaid neid, mida enam-vähem reaalselt on võimalik rünnakuks koondada, ilma et kaitsevõime mujal väga oluliselt langeks. (Loomulikult, kui sõda peaks puhkema ja venima, siis on ressursside juurdetoomine täiesti mõeldav.) See tähendab, et Venemaa neljast sõjaväeringkonnast võib kohe julgelt kõrvale jätta Ida ringkonna, mis asub esiteks kaugel ja kus tuleb teiseks silmitsi seista hirmuäratavate vaenlaste Hiina ja Jaapaniga (ning mõneti ka Ameerika Ühendriikidega). Ka Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonnad ei saavad panustada täiel rinnal, sest esimese vastas seisavad põlisvaenlased Soome ja NATO, teisel aga rahutu Kaukaasia, mis üleni ainult vaenlastest kubisebki. Nõnda-ütelda vaba oleks ainult Kesksõjaväeringkond, mille üks tähtsamaid ülesandeid on aga kindlustada pealinna Moskva kaitsmine (õieti langeb see küll Lääne sõjaväeringkonna peale, aga Kesksõjaväeringkond on omamoodi puhver Lääne ja Ida sõjaväeringkonna vahel, mõlema jaoks sisuliselt toetav tagala), mida samuti ei saa kuidagi hooletusse jätta ja mis seepärast samuti ei saa päris täie jõuga osaleda. Ukraina seevastu koondaks agressori vastu nähtavasti enam-vähem kõik olemasolevad jõud, jättes arvatavasti läänepiirile, kust ilmselgelt oht ei ähvarda, relvajõude vaid minimaalselt, võib-olla isegi ainult piirdudes piirivalvega (pluss õhutõrje ja muu selline).
Teine märkus puudutab sageli kõlanud arvamust, et Ukraina relvajõud on kehvas seisus eelkõige seetõttu, et Janukovõtši Venemaa-meelne valitsus neid teadlikult nõrgestas (mõnikord isegi vaevu varjatud vihjega, et seda tehtigi Kremli juhatusel). Ukraina relvajõudude vähene arendamine ja kehvus on siiski pärit varasemast ajast ning rohkem seotud riigi enda arengu vindumise ja keerdkäikude kui "teadliku" nõrgestamisega. Mis Janukovõtšisse puutub, siis tema ajal valitsenud vähene tähelepanu relvajõududele on pigem seotud millegi muu kui Venemaa "juhtnööridega": relvajõud teatavasti on üks selline kuluartikkel riigile, mis neelab raha, aga tagasi toob hirmus vähe, kui üldse. Janukovõtši režiimi on iseloomustatud kui varaste bandet (eesotsas peavargaga) ja kõige põhjal, millega on mul olnud võimalus tutvuda, pole see sugugi vale. Sestap on palju tõenäolisem, et relvajõududele eraldati raha nii vähe kui võimalik just seepärast, et sinna vahendite paigutamine poleks isegi mitte keskmises perspektiivis midagi enda taskusse toonud - normaalses maailmas lausa uskumatu ja väärakas käitumine, aga ma arvan, et nii lihtne see oligi.
Selle juurde võib lisada, et relvajõudude mitte kõige paremast tehnilisest varustusest olulisemaks on peetud nende lojaalsust. Krimmis andsid mitmed intsidendid kahtlustele omajagu pinda juurde. Siiski tuleb siin öelda, et Krimm oli ehk teataval määral erandlik: ehkki kogu relvajõududes on seniajani ametis veel Nõukogude aja inimesi, siis Krimmis, kus paiknes ka Venemaa Musta mere laevastik, oli kahtlemata Ukraina ja Venemaa sõjaväelaste "vennastumine" tugevam kui nõnda-ütelda Päris-Ukrainas ning seal Päris-Ukrainas on Venemaa senine agressioon pigem lojaalsust tugevdanud. (Millele kindlasti on kaasa aidanud ka praeguse valitsuse kohe alustatud kaadrimuudatused nii tsiviil- kui ka militaarpersonali suhtes.)
Kolmandaks tuleb nentida seda, et sõjaks valmistumine on mõlemal pool üsna selgelt näha (või mitte näha) nõnda-ütelda Nõukogude pärandi põhjal. Ukraina-Venemaa piir oli tollal teatavasti Nõukogude Liidu sisepiir, sõjaväe asupaigad aga teatavasti on üldjuhul esiteks suhteliselt piiri lähedal ja teiseks kaugemal tagalas. Ehk kui teisiti öelda, siis ei Venemaal ega Ukrainal ei olnud pärast 1991. aastat oma vastselt rahvusvaheliseks muutunud piiri lähedal õieti mingeid märkimisväärseid sõjalisi baase. Aastatega on neid küll mõnevõrra loodud, aga seniajani võib näha, et Ukrainal on relvajõudude põhibaasid Paremkalda-, see tähendab Lääne-Ukrainas, ning et Venemaalgi ei ole päris Ukraina piiri lähedal olulisi baase.
Neljandaks tuleb öelda seda, et kui Ukraina relvajõudude stagnatsioon on küllaltki üldtunnustatud, siis Venemaa relvajõudude ajakohasuse osas on arvamusi seinast seina, alates sellest, et need pole üldse suutelised enam korralikult sõdima, kuni hirmujuttudeni, et need on hambuni relvastatud ja neile pole vaat et võimalikki vastu panna. Tõde, nagu ikka, jääb sinna vahepeale ja mu meelest pigem selle esimese seina kanti. Viimaste aastate ägedalt ette võetud sõjalised reformid on olukorda küll mõnevõrra parandanud, aga endiselt võib Venemaa relvajõude iseloomustamisel nentida, et nende moraal pole pahatihti kuigi kõrge (mõningaks erandiks ehk kas peaaegu või suurelt osalt kutselistest sõjaväelasest koosnevad üksused), endiselt lokkab korruptsioon (nagu ka terves riigis), endiselt on uut, juba Venemaal valmistatud ja seeläbi vähegi viimase veerand sajandi tingimustele vastavat tehnikat äärmiselt vähe jne.
Muidugi, ideoloogilise peapesuga, mis Venemaal praegu massiliselt käib, võib, kui sõda peaks puhkema läbipäevil või -nädalail või -kuil, anda eelise Venemaa sõjaväele - Ukraina elab praegu üle muutuste aega ja sestap on seal ka ideoloogilist segadust selgelt rohkem kui autoritaarsel Venemaal, seda ka sõjaväes. Teisest küljest muidugi, Ukraina ründamine tekitaks ilmselt ka Venemaa sõjaväelastes mõningat, isegi ideoloogilise ajupesuga raskesti mahasurutavat hämmingut, samal ajal kui Ukrainas see arvatavasti ideoloogilist segadust vähendaks ja suurendaks nõnda-ütelda rahvuslikkust.
Ja veel üks üldist laadi märkus: kui ka Ukraina sõjaväe olukorda ei peeta heaks, isegi võrreldes Venemaa omaga (mis on kindlasti ka selles mõttes tõele vastav, et Venemaa sõjaväel on peaaegu lakkamatutes sõdades omandatud lahingukogemusi, mis Ukraina sõjaväel puudub), siis sõjalis-tehnilise potentsiaali poolest on Ukraina üsna tugev - asjaolu, mis sageli tähelepanuta jäetakse. Ka oma osa Venemaa sõjatehnikast valmib vähemal või suuremal määral just Ukrainas. Allpool toodavates arvandmetes on mitmel juhul sulgudes näidatud, kui palju on mitmesugust lahingutehnikat Ukrainal nõnda-ütelda ladustatud, mis tähendab teisisõnu, et need ootavad kas väiksemat või suuremat remonti või lihtsalt lahingukorda seadmist. Ma muidugi ei tea ega ole ka sattunud lugema, aga võin oletada, et praeguste sündmuste valgel on nii palju kui võimalik Ukraina, nagu öeldud, märkimisväärse potentsiaaliga sõjatööstust ka "ladustatu" võimalikult kiireks korrastamiseks ja taas kasutusele võtmiseks mobiliseeritud.
Aga nüüd siis konkreetsema sõjaliste jõudude võrdluse juurde. Et endal ja potentsiaalsel lugejal hõlpsam oleks, teen seda põhiväeliikide kaupa, nii hästi kui see võimalik on.
Merevägi
Mereväe osas on võrdlus ehk kõige lihtsam: ühel pool seisab Ukraina merevägi ja teisel pool Venemaa Musta mere laevastik- vähegi praktilises Venemaa mereväe muud osad siin rolli ei mängi. Kuigi sõjategevuses jääks nähtavasti mereväe roll suhteliselt napiks, välja arvata ehk dessantide korraldamine Ukraina lõunarannikul, on sel ometi tugev strateegiline tähendus: Ukraina äralõikamine merest vähendaks tunduvalt teiste riikide võimalust Ukrainat abistadaMereväe poolest polnud enne Krimmi sündmusi õigupoolest Venemaa ja Ukraina vahel hirmus suurt erinevust. Jah, Venemaa Musta mere laevastik oli formaalselt küll mõnevõrra suurem (Musta mere laevastiku ligikaudu 30 sõjaalust ja mõnikümmend abialust Ukraina kümmekonna sõjaaluse ja paarikümne abialuse vastu), aga nii palju kui ma olen aru saanud, oli Venemaa laevadel rohkem tehnilisi probleeme ja need veetsid rohkem aega remondis kui Ukraina omad. Viimased Krimmi sündmused on aga otsustavalt jõudude vahekorda muutnud Venemaa kasuks: kui varem oli Ukrainal kaks tähtsamat mereväebaasi Odessas ja Sevastopolis, siis nüüd on alles jäänud ainult esimene ja laevastikki vähemalt poole võrra kokku sulanud.
Siiski on jäänud sündmuste käigust mulje, et Venemaa ei tunne jätkuvalt end mereväe osas julgelt: põhimõtteliselt on Ukraina laevu ainult blokeeritud, kuni need alla on andnud, või rünnatud maa poolt, samal ajal on aga kiiresti taandutud, kui kohale on ilmunud Ukraina allesjäänud nõnda-ütelda suured laevad. Ma heitsin mõne aja eest nalja, et kuigi Venemaa on kiirkorras enam-vähem valmis ehitanud teise suurema mereväebaasi Mustal merel Novorossiiskis (tingituna kogu aeg valitsenud mõningasest ebakindlusest Krimmi baasi üle), siis jääb mulje, et nad ei taha Sevastopolist loobuda eelkõige seetõttu, et siis peaks nende vanaraud ka tegelikult merele sõitma ning vaatepilt, kuidas suur osa alustest vaevaliselt edasi liigub, olgu omal jõul või, mis veel hullem, puksiiris, oleks end suurriigiks mõtlevale Venemaale lihtsalt liiga häbistav. Olgu, see on muidugi õel nali, aga siiski on Venemaa nõnda-ütelda suurte laevade puudumine pildilt olnud tähelepanu äratav: ka Ukraina laevade blokaadiga on tegelnud eelkõige mitmesugused kaatrid ja muud pisemad alused.
| Ukraina | Venemaa |
|---|---|
| Raketiristleja Moskva (1982) | |
| Fregatt Getman Sagaidatšnõi (1992) | |
| Suur allveelaevahävitaja Kertš (1974) | |
| Vahilaev Smetlivõi (1969) | |
| Vahilaev Ladnõi (1980, remondis) | |
| Vahilaev Põtlivõi (1982) | |
| 7 suurt dessantlaeva (uusim 1988) | |
| 1 keskmine dessantlaev (1970) | |
| 2 allveelaeva (1 eeldatavalt väga kehvas seisundis) | |
| 7 väikest allveelaevahävitajat | |
| Vahikaater Skadovsk (1990) | 4 väikest raketilaeva |
| 6 raketikaatrit | |
| 2 dessantkaatrit | 2 dessantkaatrit |
| Langesid Venemaa kätte | |
| Allveelaev Zaporižžja (1970) | |
| 5 korvetti (uusim 2002) | |
| 1 suur dessantlaev | |
| 1 keskmine dessantlaev | |
| 1 raketikaater |
Merejalavägi
Mereväe juures sobib juttu teha ka merejalaväest. Ukraina merejalaväega on palju kõneldud vastupanust Feodossias hoolimata ometi asi üsna nutune. Sealse üksikpataljoni umbes 600 mehest tuli pärast kokkuleppe sõlmimist Päris-Ukrainasse tagasi vaid umbes 150, ülejäänud eelistasid jääda Krimmi (väidetavalt olla paljud valmis astuma Krimmi/Venemaa teenistusse - mis on ka mõneti mõistetav, sest paljud olid pärit Krimmist ja tahavad kodupaigas edasi elada). Möödunud aastal loodi ka teine merejalaväepataljon asupaigaga Kertšis. Selle umbes 300 mehest suundus Päris-Ukrainasse vaid 40, enamik asus Krimmi uute võimude (ja nüüd siis Venemaa) teenistusse. Sõnaga, Ukraina käsutuses on praegu ligikaudu 200 merejalaväelast ehk vaid paari roodu jagu.Venemaa Musta mere laevastik võib välja panna seevastu terve Sevastopolis paikneva merejalaväebrigaadi ligikaudu 3000 mehega ja märkimisväärse hulga tehnikaga (soomusmasinad, suurtükid, raketiseadeldised). Vajaduse korral võib sellele liita praegu mere teisel kaldal Temrjukis paikneva üksikpataljoni umbes 400 meest.
Õhuvägi
Õhuväe võrdlus on mõnevõrra keerulisem mitmel põhjusel. Esiteks on Ukrainal küll arvuliselt päris suur õhuvägi, aga tubli osa sellest ei ole lahinguvalmiduses, vaid seisab (ja karta on, et sageli lihtsalt roostetab) angaarides. Väikese osa õhuväest on Ukraina ka juba kaotanud: nagu öeldud, jäi Krimmis Venemaa kätte suur osa merelennuväest, samuti Belbeki lennuväljal olnud tehnika. Tõsi, väidetavalt oli sealgi enamik lennukeid nõnda-ütelda maas: Belbekis paiknes 204. taktikalise lennuväe brigaad 45 hävituslennukiga MiG-29 ja 4 õppelennukiga L-39, millest lennukorras olevat olnud aga ainult neli hävitajat ja üks õppelennuk.
Teist raskust kujutab arvestamine, millisel määral saab Venemaa ründamiseks lennukeid (ja koptereid) välja panna. Nagu juba öeldud, on ilmne, et kuigi lennukeid on suhteliselt lihtsam ühest kohast teise liigutada kui maavägesid, ei ole ometi usutav, et neid toodaks vähegi märkimisväärsetes kogustes Kaug-Idast, Siberist või ka Loode-Venemaalt. Muidugi, väiksemate väeosade liigutamist ei saa välistada, seepärast ei pruugi allpool toodud tabelis näidatud arvud, mis arvestavad vaid neid jõude, mida teoreetiliselt võiks olla mõistlik kasutada, olla tegelikkuses mõnevõrra teistsugused. Oma raskuse lisab ka see, et kui Ukraina puhul on suhteliselt täpselt teada, kui paljud õhusõidukid on ka tegelikult praegu (või vähemalt olid mõne kuu eest) võimelised maast kerkima ja kui paljud mitte, siis Venemaa puhul on seda palju raskem hinnata. Aga kui arvestada need omamoodi pluss ja miinus kokku, siis võib-olla saabki enam-vähem usutava arvu ...
| Ukraina | Venemaa |
|---|---|
Strateegilised pommitajad
|
|
11 Tu-160 (Engels)
|
|
18 Tu-95 (Engels)
|
|
Ründepommitajad
|
|
| 25 (53) Su-24 | 54 Su-24 (4: Morozovsk) + 24 Su-24 (4: Marinovka) + 12 Su-24 (1: Voronež) + 18 Su-24 (Gvardeiskoje) |
| 20 Su-34/32FN (1: Voronež) | |
Ründelennukid
|
|
| 23 (45) Su-25 | 42 Su-25 (4: Primorsko-Ahtarsk) + 8 Su-25 (1: Voronež) |
Hävituslennukid
|
|
| 6 MiG-25 (1: Voronež) | |
| 80 MiG-29 | 30 MiG-29/35 (4: Millerovo) + 42 MiG-29/35 (1: Halino) |
| 24 MiG-31 (1: Hotilovo) | |
| 20 (47) Su-27 | 42 Su-27 (4: Krõmsk) + 16 Su-27 (1: Voronež) + 16 Su-27 (1: Hotilovo) |
Luurelennukid
|
|
| 12 (23) Su-24 | 4 Su-24 (Gvardeiskoje) + kindlakstegemata hulk mujal |
Transpordilennukid
|
|
| Umbes 50 mitmesugust tüüpi | 10 Gvardeiskojes + kindlakstegemata hulk mujal |
Helikopterid
|
|
| Umbes 80 (üle 200), uusimad modifitseeritud Mi-24 (lisaks 90 kopterit nn armeelennuväes ehk maaväe lennuüksustes) |
66 Korenovskis + 30 Rostovis + 24 Vjazmas, uusimad Mi-28 (12 Korenovskis, 6 Rostovis) |
Tabelist ei tule see välja, aga üldiselt võib öelda, et Venemaa lennukid on isegi samasse peresse kuulumise korral enamasti pisut modernsemad, see tähendab saanud vahepeal mõningase uuenduskuuri. Siiski, kui jätta strateegilised pommitajad välja (nende kasutamine on niigi väheusutav), on kahe maa lennupark üsna võrdne: kõigist ponnistustest hoolimata on Venemaa õhuvägi kvalitatiivselt uusi õhusõidukeid suutnud kasutusele võtta väga vähe ja need vähesedki on suuremalt jaolt paigutatud palju "kuumematesse" kohtadesse ehk NATO vastu ja Kaug-Idasse/Siberisse. Venemaa arvuline ülekaal on muidugi selge, kuid siiski mitte otsustavalt ülekaalukas.
Tõsi, Ukraina olukorra muudab omajagu keerulisemaks see, et riigil on küllaltki vähe õhutõrjevahendeid: Nii palju kui mul on õnnestunud välja selgitada, on Ukraina käsutuses praegu 18 divisjoni Buk-M1 ja 30 divisjoni S-300PS, mida pole just märkimisväärselt palju nii suure riigi kohta. Tublisti nõrgestas riigi õhutõrjevõimet mõistagi kolme Krimmis paiknenud üksuse üleminek Venemaa poolele.
Õhudessantvägi
Õhuväe juures sobib kõnelda ka õhudessantväest, mis Ukrainas allub maaväele, Venemaal on aga eraldi väejuhatusega väeliik. Sellest peale, kui Stalinil tekkisid 1930. aastatel konkreetsemad maailma või vähemalt Euroopa vallutamise plaanid ning ta hakkas ühe prioriteedina arendama õhudessantvägesid, on Nõukogude Liidu aladel see väeliik suure au sees olnud, kujutanud omamoodi eliiti. Nii ka tänapäeva Venemaal ja Ukrainas.Ukraina relvajõudude seas võibki ehk sõjaliselt kõige paremini valmisolevaks pidada just õhudessantväge, mis koosneb praegu ühest "aeromobiilsest" polgust, kahest "aeromobiilsest" brigaadist, ühest õhudessantbrigaadist (see on ka ainuke, kes suudab ette võtta korralikke, lennukitega dessantoperatsioone) ja ühest õppepataljonist. Kõikides on hulganisti rahuvalvamise ja isegi otsese sõjakogemusega (Iraak) mehi. Ka on need väeosad üldiselt varustatud parema tehnikaga (jalaväe lahingumasinad, soomustransportöörid, paremad käsirelvad) kui ülejäänud sõjavägi, ehkki Ukrainale üldiselt iseloomulikku stagnatsiooni on nendegi puhul täheldatud. Kokku on neid umbes 6000 meest (ja naist! - viimaseid on umbes sadakond).
Venemaal, nagu öeldud, on õhudessantvägi omaette väeliik, mis jaguneb 4 diviisiks, 4 brigaadiks ja 1 eriülesannetega polguks (lisaks veel muid üksusi, mis siinkohal arvatavasti olulist osa ei etenda). Neist kaks brigaadi paiknevad kaugel Siberis/Kaug-Idas, nii et vaevalt neid rakendataks, ülejäänud aga Venemaa Euroopa-osas (sealhulgas kindlasti eestlastelegi hästi tuttav Pihkva õhudessantdiviis).
Ühtekokku kuulub Venemaa õhudessantvägedesse umbes 35 000 meest. Isegi kui maha arvata Siberi/Kaug-Ida kahe brigaadi ligikaudu 5000 meest, jääb alles hirmuäratav kogus: umbkaudu,. ütleme, 25 000 meest. Muidugi, selge on see, et näiteks Pihkvast ehk vahetust NATO naabrusest kogu diviisi mingil juhul Ukrainasse ei paisata (kui vähegi on võimalik seda vältida). Sama kehtib arvatavasti ka Novorossiiskis asuva diviisi kohta, mis on küll Ukrainale lähim, aga mida kindlasti on vähemalt osaliselt vaja ka igirahutus Kaukaasias. Küll jäävad ka sel juhul nõnda-ütelda vabaks kasutamiseks üle Ivanovos ja Tuulas paiknevad diviisid, Uljanovskis ja Kamõšinis paiknevad brigaadid ning Kubinkas paiknev eriülesannetega polk. Uljanovski brigaadi õhudessantväelasi ollagi juba Krimmis nähtud ... Samuti võib lisada, et nagu Ukrainas, on ka Venemaal õhudessantvägi tehniliselt üpris hästi varustatud, enamasti paremini kui paljud teised väeosad, ning nende käsutuses on ka suhteliselt palju uuemat tehnikat.
Maavägi
Ka kõige tehnilisemates tänapäeva sõdades kehtib endiselt igivana reegel: kui tahad rünnatavat tõhusalt kontrollida, peab sõdurisaabas vaenlase maapinnale astuma. Või teisisõnu: isegi kui õhust (ja võimaluse korral merelt) on nõnda-ütelda ohutumate, väiksemaid kaotusi kaasa toovate löökidega vaenlasele võimalik väga palju kahju teha, tema sõja- ja võib-olla isegi riigiaparaat ehk halvatagi, peab võidu vilju siiski lõikama maavägi (mis eriti soodsal juhul ei pruugi märkimisväärselt võideldagi, piirdudes vaid abistava rolliga sõjalis-politseiliku kontrolli kehtestamisel).Ukraina maaväe suurusega on lood üpris segased. Selle kogusuurus peaks olema ligikaudu 140 000, neist otseselt sõjaväelasi umbes 55 000. Siiski ütles Ukraina uue valitsuse praeguseks Krimmi kaotamise tõttu juba erru minna jõudnud kaitseminister sõjaväe täielikku lahinguvalmidusse seadmisest teatades, et maaväes on kõigest 41 000 meest (ja neistki olevat võitlusvalmis vaid 6000 meest). Nüüdse jätkuvalt segase olukorra tõttu võib tema sõnu ka tõe pähe võtta, isegi kui see tundub pisut liigse alahinnanguna.
Ukraina maaväe hulka võib ründamise korral (arvatavasti erinevalt Venemaast) arvata samuti siseväed - kui ka mitte otseselt rindeüksustena, siis näiteks diversantide ja võib-olla ka väiksemate dessantide tõrjumisel tagalas -, kelle arv on aga samuti üpris segane. Ametlikult peaks sisevägedes teenima pisut üle 30 000 inimese, kuid kindlasti on viimaste kuude sündmused seda arvu märgatavalt mõjutanud, eelduste kohaselt omajagu allapoole. Samuti võib mõnevõrra enam kui sõjaväe puhul kahelda ka allesjäänud siseväelaste lojaalsuse tugevuses.
Samuti võib maaväe hulka liita vastselt looma asutud rahvuskaardi, mida võib võrrelda enam-vähem Eesti kaitseliiduga. Lisaks praeguse revolutsiooni käigus relvastunud inimestele on sellesse kavas kaasata ka (vabatahtlikkuse alusel) siseväelasi, mis eelmainitud lõigus toodud siseväe arvu kahtlemata veelgi vähendab. Kava kohaselt peaks rahvuskaart kujunema 60 000-liikmeliseks. Praegu olevat end rahvuskaartlaseks soovijana üles andnud mõni tuhat inimest, ametlike teadaannete kohaselt loodeti märtsi lõpuks kokku saada 10 000 inimest, aga mulle pole viimastel päevadel silma jäänud ühtegi teadet selle kohta, kui palju tegelikult on seni rahvuskaarti inimesi suudetud koguda. Küll on teada, et lisaks käsitulirelvadele on nende käsutusse antud hinnanguliselt paarikümne ringis soomustransportööre, sealhulgas kümmekond Ukrainas endas toodetud moodsat BTR-4.
Kui minna maaväega konkreetsemaks, siis on see jagatud kolmeks "operatiivjuhatuseks", mida võib võrdsustada enam-vähem sõjaväeringkonnaga: Lääs, Lõuna ja Põhi. Traditsiooniliselt on peetud tugevaimaks Lääne sõjaväeringkonda, omaaegse Nõukogude Liidu läänepiiri kaitsjat, kuid viimasel kümnendil on pigem tugevdatud järjepanu Lõuna ringkonda ja praeguste teadete valgusel paistab see suundumus aina edasi kestvat. Lisaks on muidugi praegusel äreval ajal tugevdatud ka Põhja ringkonda. Kõigi ringkondade tuumikuks on väekoondised, mida nimetatakse armeekorpusteks: Lääne ringkonnas 13., Lõuna ringkonnas 6. ja Põhja ringkonnas 8. armeekorpus. 6. ja 8. armeekorpuse löögituumiku moodustavad tankibrigaadid, millele lisanduvad mehhaniseeritud diviisid, suurtükibrigaadid või -polgud, eripärana ka õhudessantväe ja nõndanimetatud armeeõhuväe üksused.
Ukraina sõjatehnika on mõistagi suuremalt osalt pärit Nõukogude Liidu aegadest, aga kui arvestada juba eespool mainitud Ukraina sõjatööstuse kõrget taset ja veel suuremat potentsiaali, siis on seda ka jõudumööda edasi arendatud, olgu päris uute modifikatsioonidega (nagu näiteks äsja mainitud BTR-4) või olemasolevaid mõnevõrra uuendades-kaasajastades. Viimastel teadetel on aktiivselt hakatud tegelema ka vähemalt osa vananenud tehnika sedavõrd kordaseadmisega, et seda saaks laos seismise asemel taas kas või põgusa abina lahinguväljal kasutada.
Kui Ukraina maaväe suurusega on lood segased, siis veel raskem on täpselt hinnata, kui palju võiks Venemaa võimalikuks sõjaks Ukrainaga jõude välja panna. Nagu öeldud, on ühelt poolt selge, et riikide võrdluses on Venemaa kindlasti üle, aga teiselt poolt on ka ilmselge, et kui seda ei tingi erakorralised, tõesti väga erakorralised olud, siis suuremat osa olemasolevast Ukraina vastu ei paisata: esiteks juba puhtriigikaitselistel asjaoludel - ei saa ju jätta mõningaid riigi osasid täiesti kaitseta -, teiseks aga mainitud Venemaa juhtkonna paranoilise meelelaadi tõttu, mis näeb igas suunas potentsiaalset ohtu ja seeläbi ei saagi liiga palju vägesid liigutada.
Aga midagi saab siiski ehk hinnata. Kõigepealt tuleb korrata, et Venemaa on jagatud neljaks sõjaväeringkonnaks, millest Ida ringkonna võib julgelt kõrvale jätta (või kui olla täpsem, siis ei saa välistada väga üksikute väeosade paiskamist Ukraina piirile isegi Kaug-Idast, aga see oleks ilmselt juba meeleheitlik samm ja ka siis oleksid need pigem pataljonid kui näiteks brigaadid). Nii Lääne, Lõuna kui ka Kesksõjaväeringkonna tuumiku moodustavad kaks armeed, millest iga ringkond arvatavalt suudaks eraldada maksimaalselt ühe. Võimalik ja usutavamgi on muidugi, et mitte tervet armeed, vaid selle teatavad osad pluss mõningal määral ka muid ringkonnas olevaid jõude (õhudessantüksused, eriüksused jms).
Kui ringkonniti vaadata, siis Lääne sõjaväeringkonnas on kaks armeed. 6. armee keskusega Peterburis ja 20. armee keskusega Mulinos Nižni Novgorodi oblastis. On üsna ilmne, et 6. armeed, mis kaitseb Venemaad nende arvates vaenuliku NATO eest, ei saa kuidagi Ukraina vastu suunata, kui selleks erilist vajadust ei peaks tekkima, nagu ka neid väeosi, mis on mõeldud veelgi vaenulikumas ümbruses asuva Kaliningradi kaitsmiseks.
Niisiis jääb põhimõtteliselt "vabaks" 20. armee, mille koosseisu kuuluvad nimekad Kantemiri tankidiviis ja Tamani motolaskurdiviis, mille mõningaid allüksusi ollagi juba Ukraina piiri lähedal nähtud. 20. armee ühtekokku võib välja panna umbkaudu 25 000 meest, 270 tanki, 260 jalaväe lahingumasinat, 240 soomukit ning 364 suurtükki ja raketiseadeldist.
Lisaks võib Lääne sõjaväeringkond vajaduse korral välja panna kuni kolm eespool mainitud õhudessantdiviisi (nende seas meie naabruses asuv Pihkva diviis), ühe eriülesannetega õhudessantpolgu ning kake eriülesannetega brigaadi. Kui viimastest samuti vahetult Eesti piiri ääres Pihkvas asuvat 2. eriülesannetega brigaadi vaevalt vähemalt täies koosseisus Ukrainasse toimetatama hakataks, siis Tambovi 16. brigaadi võib-olla küll. Kõik need väeosad kokku palju (raske)tehnikat juurde ei anna, küll aga valdavalt väga kvalifitseeritud sõjaväelasi maksimaalselt kuni 20 000 mehe jagu.
Kesksõjaväeringkonna kahest armeest on asupaikade järgi võttes usutavam keskusega Samaras asuva 2. armee paiskamine Ukraina vastu kui juba kaugemal Novosibirskis paikneva 41. armee. 2. armee põhijõuks on motolaskurbrigaadid, ühtekokku suudab armee välja käia 13 000 meest; tehnikat jagub neil 123 tanki, 123 jalaväe lahingumasina, 385 soomuki ning 408 suurtüki ja raketiseadeldise jagu. Selleski ringkonnas on kaks eriülesannetega brigaadi, millest üks (3.) asub Samaras, nii et vajaduse korral võib ka selle ligikaudu 2500 meest juurde liita.
Usutavat rünnakusuunda ja praegusi olusid arvestades võiks muidu kõige otstarbekam olla kasutada Lõuna sõjaväeringkonda, mille koosseisu arvati äsja ka nüüd ametlikult Venemaa koosseisu kuuluv Krimm. (On mitmeid andmeid, et Krimmi on viimasel ajal, see tähendab, eelkõige pärast selle annekteerimist viidud juurde tublisti vägesid, aga nende täpse arvu kohta kindlad andmed puuduvad.) Selle ringkonna pigem suurimaks mureks on aga Kaukaasia, kus Venemaa on lausa sunnitud sõjaväge hoidma nii endale kuuluvate alade rahustamiseks kui ka vastasseisu tõttu Gruusiaga. Sestap võib ka sõjalise konflikti korral Ukrainaga peaaegu välistada ringkonna kahest armeest lõunapoolsema, keskusega Vladikavkazis asuva 58. armee.
Mis jätab potentsiaalseks rünnakuhoovaks 49. armee keskusega Stavropolis. Selle üsna vastse (loodi 2010) armee suuruse ja isegi täpse koosseisu selgitamine osutus peaaegu võimatuks ülesandeks - igatahes on selge, et see on tunduvalt nõrgem (nii isikkoosseisu suuruselt kui ka tehnika poolest) kui lakkmatus sõdimises karastunud ja võimalust mööda eesrindlikumat tehnikat saanud 58. armee. Eeldatavalt võib see välja panna umbes 15 000 meest, millele lisandub kaks eriülesannetega brigaadi, see tähendab veel ligikaudu 5000 meest. Tehnikagi on sel armeel vähem "raske", sest selle koosseisu kuuluvad brigaadid on rohkem mõeldud võitluseks mägitingimustes; siiski võib arvestada nii tankide, jalaväe lahingumasinate, soomukite kui ka suurtükkide ja raketiseadeldiste osas kolmekohalise arvuga (allolevas tabelis on see umbmäärasus lahendatud sel moel, et tehnika arvude taha on lisatud plussmärk).
Lisaks sellele paikneb sõjaväeringkonnas veel kaks eespool mainitud õhudessandiüksust: üks brigaad ja üks mägidiviis, niisiis veel ligikaudu hea väljaõppega 7500 meest. Samuti alluvad ringkonnale funktsionaalselt selle halduspiirkonnas tegutsevad Musta mere laevastik ja Kaspia flotill, aga esimesest oli juba eespool juttu ning teise võib Ukraina kontekstis arvatavasti arvestamata jätta. Maaväkke puutuvalt võib siiski ära mainida ligikaudu 3000 merejalaväelast, kelle käsutuses on umbes 50 jalaväe lahingumasinat ja pisut rohkem soomukeid, samuti mitukümmend suurtükki ja raketiseadeldist.
|
Ukraina |
Venemaa |
|---|---|
|
Isikkoosseis
|
|
|
41 000
|
25 000 + 20 000
(Lääne)
|
|
|
13 000 + 2500 (Kesk)
|
|
|
15 000 + 12 500
(Lõuna)
|
|
Tankid
|
|
|
1667 T-64 |
|
|
76 T-64BM Bulat |
123 + T-72 |
|
|
135 + T-80 |
|
10 T-84U Oplot |
135 + T-90 |
|
Jalaväe lahingumasinad
|
|
|
1580 |
384 + |
|
Soomukid
|
|
|
4000 |
612 + |
|
Suurtükid ja raketiseadeldised
|
|
|
2957 |
772 + |
Kokkuvõtteks
Kui praegu kõneldakse laialdaselt, et Venemaa on koondanud Ukraina piiri lähedale - olgu siis pisut arusaamatult kaua kestvateks õppusteks, nagu väidab Venemaa, või Ukrainale mõjuavaldamiseks või Ukrainasse tungimiseks, nagu hindavad enamasti analüütikud - ligikaudu 40 000 meest ja 100-150 lennukit, siis neid arve vaadates, mida ma oma parimat äratundmist mööda suutsin tuvastada, võib öelda, et maksimaalselt saab Venemaa seda kogust parimal juhul kahekordistada. Praegusel juhul (kui mainitud hinnangud on ikka vähegi tõele vastavad) võrdub koondatud jõud väga ligilähedaselt sellega, mida on võimeline välja käima Ukraina (muidugi tuleb arvestada ühelt poolt Venemaa tehnika mõnevõrra suuremat tänapäevasust ja teiselt poolt Ukraina relvajõudude võib-olla pisut kaheldavat võitlusvõimet, seda mitte niivõrd ehk oskuste, kuivõrd just moraali ja lojaalsuse mõttes). Puhtsõjalises mõttes nii vähest ülekaalu enamasti kuigi heaks ei hinnata (või kui täpsustada, siis võidakse hinnata ainult juhul, kui vägede võitlusvalmidus ja tehniline varustatus on väga, tõesti väga erinevad). Sestap tundub vähemalt ratsionaalselt hinnates, et sissetung ja "päris" sõda Ukrainaga on siiski väheusutav. Välistatud pole aga sugugi katsed korrata Krimmi stsenaariumi, millele viitavad ka viimaste päevade sündmused: nõndanimetatud rahvavabariikide väljakuulutamine mõnes Ukraina idapiirkonnas, mille puhul vähemalt ühel juhul taotleti ka Venemaa vägede sissetoomist ja Venemaaga ühendamist. Selliste, olgugi peaaegu laest võetud ja sulepeast välja imetud ettekäänete alusel Ida-Ukraina sõjaliseks hõivamiseks segastes oludes, kus Ukraina keskvõim võib olla osaliselt ka välisel survel omajagu kimbatuses ja kahevahel, kuidas talitada, paistab sellest jõust vähemalt lähemas perspektiivis aga piisavat.7.4.14
Pühabased mõtted
Nagu pühapäeviti ikka, oli tänase päeva naelaks ja keskseks sündmuseks ema külastamine. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas toekat kõhutäit ja tublit peatäit, seda viimast siis ikka mõistagi ristsõnavihikute kujul. Kodutee kujunes aga seikluslikumaks kevadilma nautlemiseks. Nagu ma juba kirjutasin, tabas mind reedel halva üllatusena teadmine, et Sirbi tellimus on lõppenud ning selle uuendamise vajadusest sel aastal ei teavitatudki, niisiis tuli asuda seda müügikohtadest otsima. Mõistagi võtsin suuna enam-vähem tee peale jääva R-kioski poole, aga jah, paraku olin jätnud eelnevalt üle vaatamata, millal see täpselt lahti on, ja nii laekusin ma selle ukse taha just kümmekond minutit pärast sulgemist. Kuigi ajalehekioskite arvukus on aastatega rängalt langenud, leidus siiski teine teadaolev küllaltki lähedal, vaid paari kilomeetri kõmpimise kaugusel ja nii ma lõpuks ikkagi õnnelikult sellenädalasegi Sirbi omanikuks sain.
Loetud: TM Kodu ja ehitus 4/2014
Vaadatud: mitte muhvigi
Loetud: TM Kodu ja ehitus 4/2014
Vaadatud: mitte muhvigi
6.4.14
Laubased mõtted
Rien.
Loetud: TM Kodu ja ehitus 4/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Levadia-Flora (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), The Debt - Velka (Yle2)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: me eksime ainult kõige peamises (Postimees, 05.04.2014)
Jarmo Mäkelä: millal jõuab kätte meie kord? (Postimees, 05.04.2014)
Loetud: TM Kodu ja ehitus 4/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Levadia-Flora (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), The Debt - Velka (Yle2)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: me eksime ainult kõige peamises (Postimees, 05.04.2014)
Jarmo Mäkelä: millal jõuab kätte meie kord? (Postimees, 05.04.2014)
5.4.14
Reedesed mõtted
Nagu mõne aja eest, nii alustas ka tänast niigi ettenähtavalt rohke sebimisega päeva sootuks ootamatult ühes pisikeses, aga mõnusas seltskonnas äkitselt tärganud mõte kokku saada mõnes mõnusas toidu- ja ajaviitekohas, et lisaks niisama lobisemisele ka pisut kohvi ja koogikest maitsta. Milliseks kohaks mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel valisime Kristiine keskuses paikneva Gnomo kohviku. Kokkusaamine ise oli, nagu arvata võiski, väga tore ja mõnus, inimesigi ilmus kohale arvatust vaat et pisut rohkemgi, aga nojah, koha enda kohta tuleb siiski öelda, et see polnud ehk mitte kõige parem mõte. Ega midagi väga ette heita sellele kohvikule ju ei ole, aga nähtavasti on koogid maitsvamad ja olemine üldse etem siiski sellistes kohvik-kohtades, mis selleks spetsiaalselt on mõeldud ega asu mitte mõnes hüpersupermegagigakaubanduskeskuses - nood otsekui nivelleerivad võimalikud boonused. Lihtsalt söögikohana, kus lõuna ajal kiiresti maitsev või vähemalt kosutav kõhutäis hankida, arvatavasti käib Gnomo küll asja ette, usun ma ometi.
Et järgmise kindlakellaajalise ürituseni oli veel aega, suundusin koos ühega mainitud seltskonnast, kel puudus vajadus tõtata tagasi või edasi tööle või muid kohustusi täitma, juba ühte sellisesse "päriskohta", täpsemalt siis Müürivahe tänava Reval Cafesse. (Teel sinna võis näha, et kevad on täies ilus puhkenud, isegi inimesed olid kohe teist nägu ja tegu - muu hulgas võis Vabadusväljakul näha üht noort naisterahvast jalutamas paela otsa pandud pisiloomaga, mingi nirk või kärp või tuhkur või mis iganes see ka ei olnud, mis oli päris armas vaatepilt kõigi nende tavapäraste koerte ja kasside kõrval, kellega inimesi muidu võib näha ringi uitamas.) Ehkki ma seal ei hakanud enam koogikesi mekkima, jäi mulje, et vähemalt kaaslasele jätsid need palju parema mulje ja maitse. Igatahes kohv oli seal korralik ja hea.
Tolles kohvikus istumine tõi meelde mitmeid minevikuseiku. Ma võin ju eksida, aga mul on tõsiselt tunne, et see praegune kohvik oli nii veerand sajandi eest samune tšeburekibaar, mida ma päris sageli külastasin, et nautida mõnusalt rasvast nõrguvaid, nojah, tšeburekke. Ja pontšikuid ja mida iganes seal veel pakuti. Ega muidugi toona ka neid söögikohti nii laialt valida ei olnud ...
Aga peagi sai ka see üürike kohvikuhetk läbi ning mind ootas ees varasemalt päeva ainsaks tähtsündmuseks peetud tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar, mis seekord oli ühtlasi ühendatud aastakoosolekuga. Seminari alustuseks kõneles Sütiste Elin teemal "Tõlkimise mõtestamisest kriitikas ja tõlkeloos", mis lahtiseletatult tähendas sellist ühelt poolt pisut teoreetilisemat tõlkimise käsitust, teiselt poolt aga väga praktilist tsiteerimist, mida keegi on tõlkimisest arvanud, eriti just siinsamas Eestis. Kosutav oli teada saada, et valdavalt on ikka kogu aeg olnud esiplaanil ikka samad igivanad probleemid: kuidas tõlkida nii, et ühelt poolt oleks säilitatud originaal ja selles olnud mõte, teiselt poolt aga saaks ka need, kellele tõlge on mõeldud, sellest aru enam-vähem nii, nagu originaaliga on taotletud. Ehk siis ikka needsamad autentsuse ja mugandamise küsimused.
Põnevale (vähemalt mu meelest) ettekandele järgnenud sektsiooni aastakoosolek oli samuti omajagu meeleolukas, kuigi ka füüsiliselt "koormav". Nimelt oli äkitsi inimestele meelde tulnud, et kuigi sektsioon on juba paar aastat tegutsenud, ei ole sel ikka veel põhikirja, nagu igal korralikul organisatsioonil olema peab. Täna sai siis ka see vastu võetud. Ega ta pikk pole ja ega selles ka midagi erilist pole, selline tavaline, pigem isegi napp, sest kuivõrd tegu on kirjanike liidu sektsiooniga, siis on ju üldisemaks raamistikuks nagunii tolle põhikiri ja muud dokustaadid, sektsiooni põhikiri on ainult täpsustav, konkreetselt selle kehandi funktsioone arvestav.
Muu hulgas sai aastakoosolekul teada, et meid on sektsioonis nüüd kokku juba 80, mida on päris palju, ongi ehk isegi väheusutav, et sinna hirmus palju rohkem inimesi juurde tuleks - lõppeks on ikkagi neid inimesi, kes vähegi tõsisemalt tõlkimisega tegelevad, üsna piiratult, sest seesamune Eesti pole mitte väga suur koht (ja muidugi, tubli, päris tubli osa neist ei astu kunagi sektsiooni, sest nende tõlketöö on sootuks teistsugune, millest osa katab küll laiahaardelise nimega, aga praktikas peamiselt vaid nõnda-ütelda tarbetekstide tõlkijaid koondav tõlkide ja tõlkijate liit, teine ja arvatavalt veel suurem osa jääb aga kõikvõimalike ametkondade ja asutuste raamidesse).
Aga lisaks liikmeskonna suurenemisele ja enda oleku ametlikuks muutmisele sai aastakoosolekul teatqvaks veel üks tänuväärne sündmus: nimelt sektsiooni aastaraamatu, uhke nimetusega "Tõlkija hääl", ilmumine. (Tõsi, hoolikamad raamatupoodide väisajad olid võinud seda küll juba vist mõni päev varemgi näha.) Mille ma enesestmõistetavalt ka endale hankisin.
(Siinkohal tuleb ära mainida veel ka see, et Kristiine keskusest Müürivahe tänavale kulgedes tegin ma põike Roosikrantsi tänaval paiknevasse Eesti Keele Instituudi raamatupoodi, kust tõin ära juba tüki aja eest tellitud "Vadja keele sõnaraamatu", nii et täna täienes kodune raamatukogu lausa kahe üllitisega, millest eriti kaalukas, sõna otseses mõttes siis, oli mõistagi see viimane.)
Rõõmsalt ja päevasündmustest ergastunult koju jõudes tabas mind aga pisike halb üllatus. Nimelt ei leidnud ma postkastist eest igareedest Sirpi ja pisut järele mõeldes selgus ka, miks. Varasematel aastatel oli ikka alati saabunud millalgi veebruaris-märtsis peatoimetaja isikliku pöördumisega kiri, mis õhutas lehe tellimist jätkama, sel aastal aga seda polnud tulnud ja nii oligi vahepeal tellimus otsa saanud, ilma et ma oleksin seda märganudki. Nii et kui muidu kõik need Sirbiga seonduvad skandaalid ja kõmu mingit märkimisväärset mõju lehele ei olnud avaldanud, nagu ma mitmel korral märkinud olen (väiksemad muudatused välja arvata), siis see on nüüd esimene tõsine muudatus - ja minu meelest sugugi mitte hea: ma olen juba vähemalt kahe ajakirjandusväljaande peale tõsiselt solvunud, kui nad järsku meeldetuletustest loobusid, ning nad enda jaoks üldse üle parda visanud. Sirbist looduda vist siiski ei saa, on see ju ikkagi ainuke vähegi tõsiselt võetav päevakajalisem kultuurileht (olgu, Müürileht on teine, aga palju harvemini ilmuv ja mitte nii päevakajaline). Nii et peab tellima, aga nähtavasti juba püsikorraldusega, et nisukest jama edaspidi ette ei tuleks.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)
Et järgmise kindlakellaajalise ürituseni oli veel aega, suundusin koos ühega mainitud seltskonnast, kel puudus vajadus tõtata tagasi või edasi tööle või muid kohustusi täitma, juba ühte sellisesse "päriskohta", täpsemalt siis Müürivahe tänava Reval Cafesse. (Teel sinna võis näha, et kevad on täies ilus puhkenud, isegi inimesed olid kohe teist nägu ja tegu - muu hulgas võis Vabadusväljakul näha üht noort naisterahvast jalutamas paela otsa pandud pisiloomaga, mingi nirk või kärp või tuhkur või mis iganes see ka ei olnud, mis oli päris armas vaatepilt kõigi nende tavapäraste koerte ja kasside kõrval, kellega inimesi muidu võib näha ringi uitamas.) Ehkki ma seal ei hakanud enam koogikesi mekkima, jäi mulje, et vähemalt kaaslasele jätsid need palju parema mulje ja maitse. Igatahes kohv oli seal korralik ja hea.
Tolles kohvikus istumine tõi meelde mitmeid minevikuseiku. Ma võin ju eksida, aga mul on tõsiselt tunne, et see praegune kohvik oli nii veerand sajandi eest samune tšeburekibaar, mida ma päris sageli külastasin, et nautida mõnusalt rasvast nõrguvaid, nojah, tšeburekke. Ja pontšikuid ja mida iganes seal veel pakuti. Ega muidugi toona ka neid söögikohti nii laialt valida ei olnud ...
Aga peagi sai ka see üürike kohvikuhetk läbi ning mind ootas ees varasemalt päeva ainsaks tähtsündmuseks peetud tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar, mis seekord oli ühtlasi ühendatud aastakoosolekuga. Seminari alustuseks kõneles Sütiste Elin teemal "Tõlkimise mõtestamisest kriitikas ja tõlkeloos", mis lahtiseletatult tähendas sellist ühelt poolt pisut teoreetilisemat tõlkimise käsitust, teiselt poolt aga väga praktilist tsiteerimist, mida keegi on tõlkimisest arvanud, eriti just siinsamas Eestis. Kosutav oli teada saada, et valdavalt on ikka kogu aeg olnud esiplaanil ikka samad igivanad probleemid: kuidas tõlkida nii, et ühelt poolt oleks säilitatud originaal ja selles olnud mõte, teiselt poolt aga saaks ka need, kellele tõlge on mõeldud, sellest aru enam-vähem nii, nagu originaaliga on taotletud. Ehk siis ikka needsamad autentsuse ja mugandamise küsimused.
Põnevale (vähemalt mu meelest) ettekandele järgnenud sektsiooni aastakoosolek oli samuti omajagu meeleolukas, kuigi ka füüsiliselt "koormav". Nimelt oli äkitsi inimestele meelde tulnud, et kuigi sektsioon on juba paar aastat tegutsenud, ei ole sel ikka veel põhikirja, nagu igal korralikul organisatsioonil olema peab. Täna sai siis ka see vastu võetud. Ega ta pikk pole ja ega selles ka midagi erilist pole, selline tavaline, pigem isegi napp, sest kuivõrd tegu on kirjanike liidu sektsiooniga, siis on ju üldisemaks raamistikuks nagunii tolle põhikiri ja muud dokustaadid, sektsiooni põhikiri on ainult täpsustav, konkreetselt selle kehandi funktsioone arvestav.
Muu hulgas sai aastakoosolekul teada, et meid on sektsioonis nüüd kokku juba 80, mida on päris palju, ongi ehk isegi väheusutav, et sinna hirmus palju rohkem inimesi juurde tuleks - lõppeks on ikkagi neid inimesi, kes vähegi tõsisemalt tõlkimisega tegelevad, üsna piiratult, sest seesamune Eesti pole mitte väga suur koht (ja muidugi, tubli, päris tubli osa neist ei astu kunagi sektsiooni, sest nende tõlketöö on sootuks teistsugune, millest osa katab küll laiahaardelise nimega, aga praktikas peamiselt vaid nõnda-ütelda tarbetekstide tõlkijaid koondav tõlkide ja tõlkijate liit, teine ja arvatavalt veel suurem osa jääb aga kõikvõimalike ametkondade ja asutuste raamidesse).
Aga lisaks liikmeskonna suurenemisele ja enda oleku ametlikuks muutmisele sai aastakoosolekul teatqvaks veel üks tänuväärne sündmus: nimelt sektsiooni aastaraamatu, uhke nimetusega "Tõlkija hääl", ilmumine. (Tõsi, hoolikamad raamatupoodide väisajad olid võinud seda küll juba vist mõni päev varemgi näha.) Mille ma enesestmõistetavalt ka endale hankisin.
(Siinkohal tuleb ära mainida veel ka see, et Kristiine keskusest Müürivahe tänavale kulgedes tegin ma põike Roosikrantsi tänaval paiknevasse Eesti Keele Instituudi raamatupoodi, kust tõin ära juba tüki aja eest tellitud "Vadja keele sõnaraamatu", nii et täna täienes kodune raamatukogu lausa kahe üllitisega, millest eriti kaalukas, sõna otseses mõttes siis, oli mõistagi see viimane.)
Rõõmsalt ja päevasündmustest ergastunult koju jõudes tabas mind aga pisike halb üllatus. Nimelt ei leidnud ma postkastist eest igareedest Sirpi ja pisut järele mõeldes selgus ka, miks. Varasematel aastatel oli ikka alati saabunud millalgi veebruaris-märtsis peatoimetaja isikliku pöördumisega kiri, mis õhutas lehe tellimist jätkama, sel aastal aga seda polnud tulnud ja nii oligi vahepeal tellimus otsa saanud, ilma et ma oleksin seda märganudki. Nii et kui muidu kõik need Sirbiga seonduvad skandaalid ja kõmu mingit märkimisväärset mõju lehele ei olnud avaldanud, nagu ma mitmel korral märkinud olen (väiksemad muudatused välja arvata), siis see on nüüd esimene tõsine muudatus - ja minu meelest sugugi mitte hea: ma olen juba vähemalt kahe ajakirjandusväljaande peale tõsiselt solvunud, kui nad järsku meeldetuletustest loobusid, ning nad enda jaoks üldse üle parda visanud. Sirbist looduda vist siiski ei saa, on see ju ikkagi ainuke vähegi tõsiselt võetav päevakajalisem kultuurileht (olgu, Müürileht on teine, aga palju harvemini ilmuv ja mitte nii päevakajaline). Nii et peab tellima, aga nähtavasti juba püsikorraldusega, et nisukest jama edaspidi ette ei tuleks.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)
4.4.14
Neljabased mõtted
Nagu iga kuu esimesel neljapäeval - vist ainsamaks erandiks möödunud kuu, mil kohe kuidagi potentsiaalsete osaliste ajakavad kokku ei sobinud -, oli tänagi peamiseks sündmuseks Mageia Eesti sõprade pisike koosviibimine. Seekord taas üle mõne aja Kamikadze pubi õdusates ruumides. Et pikk paus oli vahele jäänud, oli mõistagi juttu ja vestlust pikemalt, igasugustel teemadel, nagu ikka - ja nagu ikka, ei midagi sellist otsustavat ja konkreetset, mida siin esile tuua ja toonitada. Küll aga rohkelt sellist, mis tekitab head tunnet ja annab jõudu edasi minna. Mida ju õigupoolest ongi kõige rohkem vaja.
Loetud: Tehnikamaailm 4/2014
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)
Loetud: Tehnikamaailm 4/2014
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)
3.4.14
Kolmabased mõtted
Kui jätta välja ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, siis rien.
Loetud: Tehnikamaailm 4/2014
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Dortmundi Borussia (TV6)
Loetud: Tehnikamaailm 4/2014
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Dortmundi Borussia (TV6)
2.4.14
Teisibased mõtted
Eks ta ole, kui oled sõrme andnud, siis anna juba heaga käsi ka - ehk teisisõnu, tänagi võtsin ette teekonna ema juurde, peamise sõnastatud ülesandega tuunida veel pisut talle äsjasel sünnipäeval kingina kaela langenud uut arvutit. Nagu selgus, ega seal palju polnudki vaja enam tena, näituseks ID-kaardi tarkvara oli ta, küll poolkogemata, panka arvet maksma minnes, ise ära osanud paigaldada. Aga ühtteist siiski, näituseks AdBlocki ja Flashi mängija paigaldamine ja veel mõndagi oli siiski vaja teha, et tal kõik vajalik ikka olemas ja käepärast ja kasutada oleks. Nojah, loomulikult ei saa selle külaskäigu juures, nagu ikka, jätta lisaahvatlusena mainimata imehead võimalust kõht maitsva toiduga triiki ja rohkemgi täita :-)
Tagasiteel, ühtlasi imetabast ilma nautides, kus korraga sadas lund ning paistis ere päike ja väljas oli õige soe, astusin ühtlasi läbi elukohajärgse suurema universaalmagasini juurest, mille välisseina vastu paigutatud pakiautomaadis ootas mind ees pisike raamatusaadetis, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
Loetud: Horisont 2/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintelligents (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Madridi Atlético (TV6)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: Ansipist - reporteri pilguga (Postimees, 01.04.2014)
Tagasiteel, ühtlasi imetabast ilma nautides, kus korraga sadas lund ning paistis ere päike ja väljas oli õige soe, astusin ühtlasi läbi elukohajärgse suurema universaalmagasini juurest, mille välisseina vastu paigutatud pakiautomaadis ootas mind ees pisike raamatusaadetis, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
Loetud: Horisont 2/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintelligents (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Madridi Atlético (TV6)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: Ansipist - reporteri pilguga (Postimees, 01.04.2014)
1.4.14
Esmabased mõtted
Rien.
Loetud: Horisont 2/2014
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Šiiidid ja sunniidid: salajane sõda (ETV), Elas kord Imedemaal ... (Sony Entertainment)
Loetud: Horisont 2/2014
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Šiiidid ja sunniidid: salajane sõda (ETV), Elas kord Imedemaal ... (Sony Entertainment)
Subscribe to:
Posts (Atom)