Nagu mõne aja eest, nii alustas ka tänast niigi ettenähtavalt rohke sebimisega päeva sootuks ootamatult ühes pisikeses, aga mõnusas seltskonnas äkitselt tärganud mõte kokku saada mõnes mõnusas toidu- ja ajaviitekohas, et lisaks niisama lobisemisele ka pisut kohvi ja koogikest maitsta. Milliseks kohaks mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel valisime Kristiine keskuses paikneva Gnomo kohviku. Kokkusaamine ise oli, nagu arvata võiski, väga tore ja mõnus, inimesigi ilmus kohale arvatust vaat et pisut rohkemgi, aga nojah, koha enda kohta tuleb siiski öelda, et see polnud ehk mitte kõige parem mõte. Ega midagi väga ette heita sellele kohvikule ju ei ole, aga nähtavasti on koogid maitsvamad ja olemine üldse etem siiski sellistes kohvik-kohtades, mis selleks spetsiaalselt on mõeldud ega asu mitte mõnes hüpersupermegagigakaubanduskeskuses - nood otsekui nivelleerivad võimalikud boonused. Lihtsalt söögikohana, kus lõuna ajal kiiresti maitsev või vähemalt kosutav kõhutäis hankida, arvatavasti käib Gnomo küll asja ette, usun ma ometi.
Et järgmise kindlakellaajalise ürituseni oli veel aega, suundusin koos ühega mainitud seltskonnast, kel puudus vajadus tõtata tagasi või edasi tööle või muid kohustusi täitma, juba ühte sellisesse "päriskohta", täpsemalt siis Müürivahe tänava Reval Cafesse. (Teel sinna võis näha, et kevad on täies ilus puhkenud, isegi inimesed olid kohe teist nägu ja tegu - muu hulgas võis Vabadusväljakul näha üht noort naisterahvast jalutamas paela otsa pandud pisiloomaga, mingi nirk või kärp või tuhkur või mis iganes see ka ei olnud, mis oli päris armas vaatepilt kõigi nende tavapäraste koerte ja kasside kõrval, kellega inimesi muidu võib näha ringi uitamas.) Ehkki ma seal ei hakanud enam koogikesi mekkima, jäi mulje, et vähemalt kaaslasele jätsid need palju parema mulje ja maitse. Igatahes kohv oli seal korralik ja hea.
Tolles kohvikus istumine tõi meelde mitmeid minevikuseiku. Ma võin ju eksida, aga mul on tõsiselt tunne, et see praegune kohvik oli nii veerand sajandi eest samune tšeburekibaar, mida ma päris sageli külastasin, et nautida mõnusalt rasvast nõrguvaid, nojah, tšeburekke. Ja pontšikuid ja mida iganes seal veel pakuti. Ega muidugi toona ka neid söögikohti nii laialt valida ei olnud ...
Aga peagi sai ka see üürike kohvikuhetk läbi ning mind ootas ees varasemalt päeva ainsaks tähtsündmuseks peetud tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar, mis seekord oli ühtlasi ühendatud aastakoosolekuga. Seminari alustuseks kõneles Sütiste Elin teemal "Tõlkimise mõtestamisest kriitikas ja tõlkeloos", mis lahtiseletatult tähendas sellist ühelt poolt pisut teoreetilisemat tõlkimise käsitust, teiselt poolt aga väga praktilist tsiteerimist, mida keegi on tõlkimisest arvanud, eriti just siinsamas Eestis. Kosutav oli teada saada, et valdavalt on ikka kogu aeg olnud esiplaanil ikka samad igivanad probleemid: kuidas tõlkida nii, et ühelt poolt oleks säilitatud originaal ja selles olnud mõte, teiselt poolt aga saaks ka need, kellele tõlge on mõeldud, sellest aru enam-vähem nii, nagu originaaliga on taotletud. Ehk siis ikka needsamad autentsuse ja mugandamise küsimused.
Põnevale (vähemalt mu meelest) ettekandele järgnenud sektsiooni aastakoosolek oli samuti omajagu meeleolukas, kuigi ka füüsiliselt "koormav". Nimelt oli äkitsi inimestele meelde tulnud, et kuigi sektsioon on juba paar aastat tegutsenud, ei ole sel ikka veel põhikirja, nagu igal korralikul organisatsioonil olema peab. Täna sai siis ka see vastu võetud. Ega ta pikk pole ja ega selles ka midagi erilist pole, selline tavaline, pigem isegi napp, sest kuivõrd tegu on kirjanike liidu sektsiooniga, siis on ju üldisemaks raamistikuks nagunii tolle põhikiri ja muud dokustaadid, sektsiooni põhikiri on ainult täpsustav, konkreetselt selle kehandi funktsioone arvestav.
Muu hulgas sai aastakoosolekul teada, et meid on sektsioonis nüüd kokku juba 80, mida on päris palju, ongi ehk isegi väheusutav, et sinna hirmus palju rohkem inimesi juurde tuleks - lõppeks on ikkagi neid inimesi, kes vähegi tõsisemalt tõlkimisega tegelevad, üsna piiratult, sest seesamune Eesti pole mitte väga suur koht (ja muidugi, tubli, päris tubli osa neist ei astu kunagi sektsiooni, sest nende tõlketöö on sootuks teistsugune, millest osa katab küll laiahaardelise nimega, aga praktikas peamiselt vaid nõnda-ütelda tarbetekstide tõlkijaid koondav tõlkide ja tõlkijate liit, teine ja arvatavalt veel suurem osa jääb aga kõikvõimalike ametkondade ja asutuste raamidesse).
Aga lisaks liikmeskonna suurenemisele ja enda oleku ametlikuks muutmisele sai aastakoosolekul teatqvaks veel üks tänuväärne sündmus: nimelt sektsiooni aastaraamatu, uhke nimetusega "Tõlkija hääl", ilmumine. (Tõsi, hoolikamad raamatupoodide väisajad olid võinud seda küll juba vist mõni päev varemgi näha.) Mille ma enesestmõistetavalt ka endale hankisin.
(Siinkohal tuleb ära mainida veel ka see, et Kristiine keskusest Müürivahe tänavale kulgedes tegin ma põike Roosikrantsi tänaval paiknevasse Eesti Keele Instituudi raamatupoodi, kust tõin ära juba tüki aja eest tellitud "Vadja keele sõnaraamatu", nii et täna täienes kodune raamatukogu lausa kahe üllitisega, millest eriti kaalukas, sõna otseses mõttes siis, oli mõistagi see viimane.)
Rõõmsalt ja päevasündmustest ergastunult koju jõudes tabas mind aga pisike halb üllatus. Nimelt ei leidnud ma postkastist eest igareedest Sirpi ja pisut järele mõeldes selgus ka, miks. Varasematel aastatel oli ikka alati saabunud millalgi veebruaris-märtsis peatoimetaja isikliku pöördumisega kiri, mis õhutas lehe tellimist jätkama, sel aastal aga seda polnud tulnud ja nii oligi vahepeal tellimus otsa saanud, ilma et ma oleksin seda märganudki. Nii et kui muidu kõik need Sirbiga seonduvad skandaalid ja kõmu mingit märkimisväärset mõju lehele ei olnud avaldanud, nagu ma mitmel korral märkinud olen (väiksemad muudatused välja arvata), siis see on nüüd esimene tõsine muudatus - ja minu meelest sugugi mitte hea: ma olen juba vähemalt kahe ajakirjandusväljaande peale tõsiselt solvunud, kui nad järsku meeldetuletustest loobusid, ning nad enda jaoks üldse üle parda visanud. Sirbist looduda vist siiski ei saa, on see ju ikkagi ainuke vähegi tõsiselt võetav päevakajalisem kultuurileht (olgu, Müürileht on teine, aga palju harvemini ilmuv ja mitte nii päevakajaline). Nii et peab tellima, aga nähtavasti juba püsikorraldusega, et nisukest jama edaspidi ette ei tuleks.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)
No comments:
Post a Comment