Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Nagu mu ajaveebi hoolikamad lugejad kahtlemata tähele panid, jäi mul eile Sirp kajastamata. Mis ei ole ka õhtupoolikust tihedat programmi arvestades vähimgi ime ja nii ma jõudsingi isegi selle lugemiseni alles täna.

Tõsi, ega seal palju kajastada polegi. Ühelt poolt oli sisu päris huvitav, aga teiselt poolt on sellest raske midagi kirjutada: nimelt oli läbivaks teemaks kriitika, nii selle vähesus kui ka üldse mõte ja sisu - ja noh, ehkki see on huvipakkuv teema, on kriitika ja selle mõtestamise üle kriitiliselt reflekteerida kuidagi nagu liiga deep. Sestap ma tooksingi ära vaid viite enda seisukohalt huvipakkuvaimale ehk Väljataga Märdi kirjutatud loole, mis kõigi muude kõrval kõneles spetsiifilisemalt kirjanduskriitikast ja milles oli õige mitu väärt mõtet - kas või - ja eriti mind puudutavalt - tõlkekriitika suhtelise võimatuse kohta ajakirjanduses -, ning teiselt poolt intervjuule Loogi Alvariga, milles oli üks äraütlemata väärt mõte, mis pahatihti kipub arvestamata jääma: et ükskõik kelle ükskõik milline väljaütlemine on subjektiivne, ütlejast lähtuv ja johtuv, mitte absoluutne tõde (ehkki Loog piirab selle, arvatavasti pelust "reaalia" "tõsiteaduslikkuse" ees, ainult humanitaariaga).

Oli muidugi lehes ka rohkelt näiteid kriitikast, st mis iganes valdkonna sündmustest (kriitiliselt) kirjutavaid lugusid, millest ma enda mätta otsast tõstaksin vahest esile Matsini Paavo kirjutise kahest raamatust, millest mul varem just palju aimu ei olnud (st üldse ei olnud, kui pelk ilmumise fakt välja arvata), ja Järveti Toomase loo omapärasest raamatust "Minu Jeruusalemm" (mis pealkirjale vaatamata ei paista, vähemalt selle kirjutise põhjal, olevat just päris see kõige tüüpilisem reisikiri).

Äramärkimist väärib kindlasti ka Lapini Leo lühike märkus litograafia kohta, mis oma lühidusest hoolimata andis selle kunstiliigi kohta päris ammendava ülevaate - nagu ilmselt pidigi, kui arvestada seda, et see oli mõeldud "kriitikana" nende pihta, kes selle sõna all jumal teab mida pakuvad.

Nagu väärib kahtlemata äramärkimist ka palju tõsisematel teemadel kõnelnud Unduski Jaani emakeelepäevne ettekanne, mis paberil võib-olla ei kõla nii hästi kui elusesituses, aga teisalt annab ehk rohkem ainest ja aega mõelda selles väljendatud igavikuliste teemade, õigemini ühe suure teema, nimelt õigeaegsuse üle.

Nagu andis sootuks muu üle mõelda Sepa Tuule ja Silla Elini lugu, kuidas öelda, võimalikust tahtevabaduse puudumisest - ja ei, see ei olnud üldse filosoofiline, vaid väga eluline, täpsemalt siis sellest, kas ja kuivõrd võib näiline tahtevabadus olla hoopiski tingitud meis peituvatest parasiitidest. Põnev lugemine sellest hoolimata, et mingit ühest seisukohta siit välja ei koorunud, juba sellegi pärast, et uurimisandmeid napib olgu ühe või teise või ka kolmanda seisukoha toetamiseks.

Ja lõppes mu jaoks eilne Sirp kurva noodiga ehk järelehüüdega Viirese Antsule, ühele Eesti suurtest etnoloogidest, kellega mulgi oli au põgusalt üliõpilasena kokku puutuda. Eks ajad mööduvad ja uued korüfeed tulevad peale, aga Viires on mu silmis jäänud otsekui kaduviku kehastuseks - tema peamine huviala oli, nii nagu mina sellest aru olen saanud, nüüdseks suurel määral, kui mitte peagu täielikult hääbunud ja kadunud inimolu kooskõlas loodusega (eriti "puumaailmaga", aga ka laiemalt). Ja sellest kaduvikust, mis tema jaoks tundus küll olevat igati olev(ik), võis ta innustunult rääkida tundide kaupa - või noh, nii kaua, kuni loeng läbi sai :-)


Loetud: Sirp, 27.03.2015
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Ülisalajane (Sony TV), Viikingid (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kodumaa sündroom (Postimees, 28.03.2015)