Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusalt jalutuskäiguga poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänases Sirbis oli paari eelmise nädalaga võrreldes väga palju huvitavat lugemist, seda eelkõige tänu nii-ütelda ajaloolehekülgedele. Neid alustanud Hvostovi Ants oli oma tavapärases headuses võtnud lahata Eesti Vabariigi esimese perioodi lõppu. Tema lõppjäreldus, et Päts ja Laidoner tuleks reeturiks kuulutada, ei ole ju põhimõtteliselt vale ega väär, aga muidugi sellisel kujul väljaöelduna on see äärmiselt provotseeriv. Mis ei kahanda muidugi artikli kui terviku väärtust. Nii valus kui see ka ei ole, jääb too 1940. aasta oma eel- ja järellooga ilmselt veel pikaks ajaks üheks Eesti ajaloo selliseks sõlmpunktiks, mis tahes-tahtmata kutsub esile tugevaid tundeid ja kus ühist seisukohta leida on õige raske, kui mitte lausa võimatu. Seda enam, et ilmselt on kõik vähegi mõeldavad dokumendid, mälestused ja muu selline tänaseks päevaks teada ja tuntud ning vähe lootust, et leitakse veel midagi, mis millelegi täiesti uut valgust heidaks, nii et peamine, milles arvamused saavad lahkneda, ei ole mitte sündmused ise, vaid nende tõlgendamine, mis lähtub eelkõige tõlgendajast, mitte tõlgendatavast...

Hvostovi artiklile pakkus head lisa Mertelsmanni Olafi väiksem looke sellest, millised olid 1940. aasta ja nõukogude võimu saabumise sotsiaalsed tagajärjed. Mitte et see elujärje halvenemine tundmatu asi oleks, aga tavaliselt kiputakse seda nii-ütelda tavatasandil võtma otsekui loomulikuna, et tuli ju järgi ka sõda ja muud jubedused. Aga niimoodi isegi selles päris lühikeses artiklis kokku võetuna jätab toona toimunu ikka väga masendava mulje. Võib-olla see oleks üks olulisemaid asju lausa, mida rahvusvahelise õiguse rikkumise ja muude kuritegude kõrval rõhutada, kui Eesti musta ja sünget ajalugu asjatundmatutele huvilistele tutvustada?

Lihtsalt markeerimiseks võib ära märkida veel õige mitu Sirbi artiklit, mis olid piisavalt huvitavad läbi lugeda ja kaasa mõelda: Eesti ajalooteaduse suurmehe Karjahärmi Toomase väga tasakaalukas ja tasakaalustav arvamus Eestist kõneleva ajalookirjutuse mõttekusest ja tähendusest; Ksenofontovi Andri näitusearvustus, mis suurelt osalt puudutas hoopis üht huvipakkuvat ja debatialdist teemat, nimelt jälgimissüsteeme ja nõndanimetatud Suure Venna fenomeni kohalikus esituses (ma olen neid privaatsusdiskussioone ikka jälginud, aga alati hämmeldunud selle peale, kui ikka ja jälle kohtab arvamust, et jälgimine on paha sellepärast, et siis peab oma tegude ja sõnade eest vastutama... - no kui sul on saladus, siis ära seda kellelegi ütle, ja kui sul on maine, siis ära tee lihtsalt midagi, mis seda kahjustaks - aga ei, tahaks ikka öelda ja teha, aga nii, et keegi teada ei saaks...); intervjuu äsja üleeuroopalise kirjandusauhinna võitnud Aleksejevi Tiiduga; ülikooliõe Laanese Enekeni hästi ja sisukalt kirjutatud arvustus või õigemini mõttearendus Oksaneni Sofi "Puhastuse" teemal.

Nägin täna ka südant soojendavat uudist, et mu kunagine direktor Rammo Piret on pälvinud Laupa kooli kordategemise eest Muinsuskaitseameti tänukirja. Koolimaja on tõepoolest väga eduliselt ja ilusasti korda tehtud, nagu ma hiljuti vilistlaste kokkutulekul viibides võisin oma silmaga tõdeda. Ja kuigi mul on koolipoisipõlvest direktori kohta üsna mitmesuguseid mälestusi ja tundeid :-) , siis kahtlemata on ta olnud parimas mõttes Laupa kooli patrioot ja väga palju vaeva näinud selle nimel, et see ikka edasi suudaks elada ja toimida.


Loetud: Sirp 15.10.2010
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Idiokraatia (TV3), Exorcist - Der Anfang (RTL2)