Tänane Sirp sisaldas mõningase üllatusena täielise kogupaugu äsjase lõpukirjandi pihta, kohe lausa kahest sulest ja mõlemad äärmiselt murelikud ning teravad, üks natuke, aga mitte siiski väga üllatavalt muidu rohkem majandusinimesena tuntud Arraku Andrese, teine oma äraproovitud headuses (:)Kivisildniku sulest. Ilmselt õigustatult, sest kuigi ka ma ise eelistasin kooliajal reeglina kirjutada "vabal teemal", siis mõnikord oli ka mõne kirjandusteose või kirjanikuga haakuv teema esitatud sellisena, mis pani mõtte liikuma - ja kindlasti oleks kahju, kui kirjand asetuks täielikult esseega, seda enam, et tegelikult on ühe korraliku essee (vähemalt nii, nagu mina korralikku esseed mõistan) kirjutamine võib-olla isegi enamikule keskkoolilõpetajatele veidi ülejõu käiv ülesanne, nõudes lisaks koolis omandatud teadmistele lihtsalt laiemat silmaringi ja isegi mõningaid elukogemusi. Nojah, seda on muidugi tagantjärele lihtsam öelda, vaevalt ma keskkooli ajal oleksin soovinud kelleltki kuulda, et ühe hea ja tasemel kirjandi/essee kirjutamiseks peaks silmaring veel laiem ja mingeid elukogemusi ka olema :-)
Päris huvitav oli ka Lobjakase Ahto ülevaade Kaitsepolitsei aastaraamatust või õigemini rohkem mõtisklus selle teemal: kui sageli kipuvad tema mõtted vähemalt mu jaoks veidi kaugeks või arusaamatuks jääma, siis sedakorda oli ta harutanud ja arutanud õige mõistlikke küsimusi, mis seonduvad võimu, demokraatia ja nende mõlema võimaliku kuritarvitamisega. Omapärane, aga siiski nauditav oli intervjuu äsjase Gailiti-auhinna (no ei saa ma ju kuidagi mööda sellest, et eesti kirjanduses on olemas Gailit ja siis need teised kirjanikud... :-) ) saaja Heinsaare Mehisega. Kohe kangesti tahaks sealt ühe tsitaadi ära tuua:
16 on mu lemmiknumber, miks mitte iga 16 aasta tagant luulekogu välja anda.
Miks 16 su lemmiknumber on?
Algul, kui ma olin väike, oli mul neli lemmiknumber, aga siis mul tuli geniaalne mõte, et kui ma korrutan neli korda neli, siis ma saan 16. See on veel lahedam, siis on neli nelja sees.See on ilmselt mõtteavaldus, millele ka vana Gailit meelsasti ja muheldes alla kirjutaks, võib-olla küll lisades juurde, et neli toob kohe pähe neljakäpakil(e) käimise...
Küll aga muutus kultuurileht lausa masendavaks lektüüriks lõpupoole jõudes: kui ikka üksteise alla on lükitud korraga Evald Okase, Alla Kallase ja Ralf Parve nekroloogid, siis on raske tuju ülevana hoida...
Lugemist, sellist mõtlemapanevat, jagus tänasesse päeva veelgi. Kõigepealt jäi silma RKK toodang, Hurda Martini sulest pärit tõsine lugu Eesti kaitsevõime tegeliku (ja mitte sugugi väga roosilise) seisu kohta. Lõppkokkuvõte on kahtlemata utreeritud - "Seniks võib igaüks mõelda vaatepildile 40 000 mehest, kellest üle poole jooksevad Sinimägedesse palja tilliga, kummaski käes 1950ndatest aastatest pärit USA vintpüss…" -, aga oma uba selles paistab siiski olevat.
Mõistagi on laiemas maailmas seniajani üks kuumemaid kartuleid, mida tulises tuhas igatepidi veeretatakse, Usama bin Ladini viimne ots ja kõik, mis sellega vähegi seondub. Eilse võla õienduseks olgu siin tagantjärele ära toodud ka link sellele UBL viimse peidupaiga naabrite arvamusele hoone ja selle asukate kohta, mis heitis õhku mitmeid tõsiseid kahtlustusi selle kohta, kas ja kui palju Pakistani vastavad ametiasutused või vähemalt -isikud teadsid, kes seal elab.
Otseselt sellega haakus täna NYRoB-i ajaveebist loetud arutlus Pakistani kui USA "veidra liitlase" kohta - ja võib arvata, et see küsimus, kuivõrd Pakistan on üldse osaline tolles "sõjas terrorismi vastu" ja kuivõrd tuleks teda käsitleda hoopis selle objektina, on veel (kui ei juhtu just midagi, mis asjade praegust seisu oluliselt muudaks) pikemat aega päris tõsise diskussiooni teemaks.
Iseasi muidugi, kas need "intellektuaalsed" arutelud ka poliitikas avalduvad: üks esimesi mõtteid, lugedes küsimust "miks me õieti Pakistani toetame", mis mulle pähe tuli, oli selline: asi on ju lihtne, puhtpragmaatilistel kaalutlustel, täpselt nii, nagu Teise maailmasõja ajal toetati Nõukogude Liitu, ehkki kellelgi polnud erilisi kahtlusi, mida see endast kujutab (võib-olla täielikku kuritegelikku mastaapi ei osatudki aduda, aga mõrtsuka äratundmiseks ei pea ju tingimata teadma, kas ta on tapnud viis või viiskümmend viis inimest...). Ja seda mitte ainult Afganistani pärast mõistagi, kuigi selle probleemi lahendamisel ei oleks nagunii saanud Pakistanita kuidagi hakkama, vaid ka laiemate geopoliitiliste põhjuste tõttu (oli ju ja on õieti seniajani Pakistan üsna tihedates suhetes Hiinaga, mis on Pakistanile väga vajalik vähegi jõudude tasakaalustamiseks oma suure naabri Indiaga, kel omakorda on Hiinaga mõnedki kanad kitkuda - USAs on aga Hiinast kohati lausa deemon tehtud, aga nii või teisiti on Ühendriikidel tulus hoida väga tihedaid suhteid Hiinale lähedal asuvate riikidega, et selle mõju veidigi kärpida).
Loetud: Tehnikamaailm 5/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3), Doomsday - Tag der Rache (RTL2)
No comments:
Post a Comment