Täna ilmus Sirp täiesti õigeaegselt postkasti. Ja lugeda oli selles omajagu, nii et tekkis korraks isegi mõte, et need paar korda, mil viimati on ajaleht hilinenud, on ehk postiljoni või kellegi teise kohmakas katse toimetada mulle kätte ainult neid numbreid, milles tõesti väärt lugemist leidub - sest kui ma hästi järele mõtlen, siis need kaks hilinenud numbrit on tõepoolest olnud suhteliselt tuumatumad, vähemalt minu jaoks. Kui see peaks nii olema ja selline heasoovija seda lugema, siis tahan siiralt öelda, et ei, ei ole vaja mind niimoodi kaitsta :-)
Kui jätta kõrvale äsjase inimarengu aruandega seotud intevjuud, milles mu meelest naljakalt tambiti aina üht imelikku mõtet - kuidas siis nii, et me mõtleme ikka materiaalsetele, mitte postmateriaalsetele väärtustele (mis iganes need viimased siis ka ei oleks ja miks iganes peaks neid taga igatsema, eriti kohe ja praegu) -, tegi selle numbri avapaugu mu jaoks Vene Ilmar, kelle lugu oli mõneti vastukaja ühele paari nädala tagusele loole "traditsioonilise" peremudeli ja abielu ja mille iganes toetuseks, mida ma küll lugesin, aga mis tundus piisavalt ebaoluline, et sellele oma ajaveebis ruumi pühendada. Või kui teisiti öelda, siis homoteema (millest nii too varasem artikkel kui ka Vene praegune ju õieti kõnelevad) on mu jaoks nii vähehuvitav, et ma muidu ei peatuks sellel ka siin praegu, kui Vene artiklis poleks muid väärt mõtteid (nagu tal tavaliselt ikka on). Eelkõige nii-ütelda lineaarse mõtlemise esiletoomine, mille ta võtab elegantselt kokku nii: "XX sajandile tagab üleoleku juba see, et ta on eelnenule järgnenud." Mis on tõepoolest väga levinud, lausa üldlevinud seisukoht ja mõistagi sageli ka õige. Aga mitte alati - või õigemini, tihtipeale on muutunud taustsüsteem, nii et seda ei saa nii lihtsalt rakendada. Näiteks võivad juba minuvanusedki, veel enam aga vanemad inimesed mõnigi kord kurta, et paljud tänapäeva tooted on kvaliteedilt kehvemad, peavad vähem vastu ja nii edasi. Teiselt poolt ei saa ka tingimata öelda, et sel juhul vanem on parem, sest massilise tootmise ajajärgul ei olegi tihtipeale pikalt püsiv kvaliteet nii hirmus oluline: kui saad alati leida asenduse, ei ole üldse tähtis, kui kaua näituseks tool vastu peab. Rääkimata sellest, et mõnigi kord võivad mõned asjad, eriti ideed, tulla ringiga tagasi, isegi kui neid vahepeal on peetud "vananenuks" ja leitud nende asemele midagi paremat. Mille kohta oskab küllap igaüks arvukalt näiteid leida, mul endal tulid pähe näiteks Maa-kujutelmad, olgu siis heliotsentriline maailmapilt või Maa kumerus/lapikus, mis on läbi teinud õige mitu pöörakut ja käänakut - ja õieti ei ole geotsentrism seniajani kuhugi kadunud, kui mõelda kas või füüsikas seniajani levinud arvamusele, et kogu universum kõigi oma seaduste ja konstantide ja muu sellisega on just selline sellepärast, et meie seal olla saaksime ...
Oleski Peeter oli põhjalikult ette võtnud Randjärve Laine untsuläinud doktorikraadi kaitsmise ja, kuidas seda öeldagi, talle iseloomulikus toonis ja stiilis üsna maatasa teinud nii väitekirja, kaitsja kui ka juhendaja. Ei oska ise sellel teemal seisukohta võtta, sest pole lugenud ei väitekirja ega ka pisut varem ilmunud samateemalist raamatut, nii et ei tea, kas selle teema ülespuhumisel ja läbikukkuja tümitamisel on mängus ainult teaduslikud või ka poliitilised aspektid (mis poleks kaitsja ja juhendaja poliitilist angažeeritust arvestades sugugi imestada), aga sellest hoolimata oli Oleski lugu hea lugeda kas või juba paljude kultuurilooliste seikade tõttu, mida ta on sinna sisse põiminud.
Teaduskülgedel oli lausa mitu väärt artiklit, esimene neist Püttsepa Uku sulest ja natuke raskesti mõistetav. Igatahes oli selles huvitav mõte, et ruumi kui sellist polegi õieti olemas, on vaid informatsioon mateeria ja selle liikumise kohta. Seda on võib-olla veidi raske ette kujutada, aga vähemalt (info)ajastu vaimu tundub see tabavat - ja midagi erutavat, kujutlusvõimet toitvat selles igatahes on.
Oma tavapärases hääduses esines Kändleri Tiit, kes ühest raamatust tõukudes oli kirjutanud armsalt ja südamesse minevalt taimedest. Kõige muu huvitava kõrval, mis lisaks sellele oli ka väga hästi ja tabavalt sõnastatud, jäi seal ka silma üks etteheide aluseks olnud raamatu tõlkijale, mis tundus pisut ülekohtune:
Üks oluline märkus tõlkijatele, kes on leiutanud „kaugpunase valguse”. Ärge ikka füüsika kallale kirvega minge, me räägime „infrapunane” ja see peab jääma infrapunaseks, nii nagu „ultraviolett” jäägu ikka ultravioletiks – mis selleski raamatus pole ju muutunud kaugvioletiks, eks ole. Ega see inimest targemaks tee, kui asja eestipärasemalt nimetada, ajab ainult segasemaks.Selles mõttes on Kändleril kindlasti õigus, et infrapunase asemele poleks mõtet midagi leiutada, aga nii palju kui mina aru saan, tähistatakse inglise keeles mõistega far red ikka veel spektri punase osa äärmist lõppu, mitte veel infrapunavalgust. Teiselt poolt muidugi on see infrapunale juba nii lähedal, et lainepikkuse järgi mõne süstemaatika järgi kuulubki selle alla, nii et mine võta kinni. Igatahes moodustusmall on selge: kui infrapuna jagatakse lähi-, kesk- ja kauginfrapunaks, siis kindlasti võib samamoodi kõnelda ka lähi- ja kaugpunasest, nii kummaline kui see ehk esialgu ei kõla.
Sirbist võis lugeda ka lühiintervjuud värske Gailiti auhinna laureaadi Hellerma Kärdiga. Kui Gailit on mu jaoks tuntud, lausa äärmiselt tuntud suurus, siis laureaat paraku vaid nimi. Aga kui ta juba sellise auhinna pälvis, peab nähtavasti võtma lugemiskavva. Igatahes tema mõtted, mida võiks Gailit teha ja kuidas käituda tänapäeva maailmas, olid päris lustilised lugeda - samal ajal kui kõrval olnud pikem lugu samuse laureaadi sulest jättis mind suhteliselt külmaks (tõsi, ta on ka varem selliseid pikemaid lugusid kirjutanud ja mõned neist olen ma huviga läbi lugenud).
Ülikooliõde Paju Imbi oli kirjutanud samuti pikema loo ühe soome kirjaniku eestindusest, mille (see tähendab siis loo, mitte raamatu) ma küll läbi lugesin, aga leidsin, et aines on ikka suhteliselt ebahuvitav. Nojah, nõukanostalgiat veidi, ilmselt ka inimsuhteid ja ehk looduskirjeldusi, aga selliste põhitoonilt realistlike lugude häda see ongi, et nad on enamasti äärmiselt igavad, sest kirjeldavad seda kõike, mida sa ka oma nahal koged, kogenud oled või vähemalt kergesti kogeda võid. Tüütu.
Kui eespool tegi Oleski Peeter maha üht väitekirja, siis kirjandusveergudel oli mu meelest lausa hävitav hinnang antud ühele romaaniks nimetatud, samuti Venemaa-teemalisele teosele, mille kohta arvustaja kokkuvõtlikult ütles: "[...] saanuks tekstist mõningase kärpimise ja toimetamisega ehk suurepärase novelli või näidendi". Eks novellilgi ole eri pikkusi, aga kui niimoodi öeldakse 148-leheküljelise teose kohta, siis, jah, ma küll ei tahaks autori nahas olla ... (muide, sellist negatiivsust oli tänases lehenumbris rohkemgi, näiteks Garšneki Igor arvas Ehini Kristiina "Viimase monogaamlase" põhjal tehtud monolavastuse kohta, et "[s]uisa piinlikke momente muusikalises monolavastuses õnneks polnud, ent ühtki eredat ja pikemalt meeldejäävat hetke paraku samuti mitte")
Loetud: Sirp, 17.05.2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment), Troonide mäng (Fox), The World of Stonehenge (BBC Entertainment), Ööhunt (Showtime)
Ilmunud tõlked:
O. Hvostunova. Gazpromi tukastamine kildagaasi revolutsiooni ajal (Diplomaatia 5/2013)
R. Weitz. NATO ja Afganistani üleandmine (Diplomaatia 5/2013)
No comments:
Post a Comment