Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse väljaskäik ühe elukohajärgse suurkaupluse külastamiseks - nimelt oli vaja hankida eelsünnipäevakink (või kuidas seda öeldagi: kink, mis tagaks, et sünnipäev ja kõik sellega seonduv ikka hästi ja edukalt kulgeks ...) ja kuna oli selge, et elukohajärgsetes (väike)kauplustes vajalikku pole, siis tuligi veidi kaugemale minna, neisse suurematesse. Kus vajalik mõistagi oli olemas, aga jah, see kuramuse kevad on ikka rängalt väljas, maru vastik oli tolle vajalikuni ja sealt tagasi jõuda kogu selle sopa ja pori - ja et siiski veel veidi külma peab (mis on iseenesest õnneks), siis mitte ainult sopa ja pori keskel, vaid ka libeda peal ...

Aga olgu selle ilmaga nagu on. Eile sai lubatud, et täna tuleb juttu ka Sirbist ja siit ta siis tuleb. Eilne Sirp oli selline mõneti tühjavõitu: 32 leheküljest jagus midagi vähegi lugemisväärset vaid esimesele kümmekonnale leheküljele ja neistki mitte kõigile. See-eest aga olid need lood, mis lugemist väärisid, tõesti head ja tasusid lugemist.

Eelkõige mõistagi kohe lehte alustavad lood, mis tiirlesid endiselt tolle (kuri)kuulsa akadeemilise Eesti ajaloo II köite ümber. Tarveli Enn, keda võib arvatavasti julgelt nimetada praeguse eesti ajalooteaduse grand old man'iks, oli nüüd kirjalikus intervjuus välja valanud enam-vähem samad mõtted, mis pisut üle kuu tagasi Vikerraadio saates, nii et see selles mõttes väga palju uut ei pakkunud. Selle poolest oli palju huvitavam lugeda Krossi Eerik-Niilese lugu, kes ju küll on tänapäeval tuntud sootuks teiste asjadega, aga ei tasu unustada, et temagi õppis ülikoolis ajalugu ja ta lõputöögi oli just sellesama vanema ajaloo alalt (kui ma õigesti mäletan, siis midagi seoses vanema riimkroonikaga ehk teisisõnu just selle kõige enam poleemikat tekitanud ajaperioodi kajastusega).

Mõlemad olid jätkuvalt üsna kriitilised tolle akadeemilise ajaloo köite koostajate suhtes ja vähemalt enda vaatepunktist kahtlemata õigusega. Kui Tarveli vaatepunkti võib nimetada tingimisi "rahvuslikuks", siis Krossi vaatepunkt on veidi nüansseeritum: ta keskendub oma kirjatükis mõistele "vabadus" ja leiab üpris õigustatult, et selle tõlgendamine kitsalt rahvusliku vabadusena või poliitilis-juriidilise vabadusena on liigselt ahistav ja et kui ka "rahvuslik vabadusvõitlus" võib olla tolle ammuse aja, XIII sajandi alguse kontekstis liiast, siis "muistne vabadusvõitlus" võiks olla täiesti kohane kasutada. Igatahes äärmiselt huvitav lugemine.

Kuid mulle on juba mõnda aega hakanud tunduma - ja see tunne vaid süvenes neid Sirbi artikleid lugedes -, et õieti käib vaidlus ühelt poolt aia ja teiselt poolt aiaaugu üle. Paraku pole ka koguteose autorid suutnud seda aeda väga hästi defineerida, vähemalt avalikes väljaütlemistes ja on lasknud end tõmmata vaidlusse, kus pole õieti selge, mille üle vaieldakse (siin tuleb muidugi lisada, et ma ei ole endiselt jõudnud seda raamatut lugeda ja sestap on autorite taotluse esitamine siin pisut spekulatiivne, aga sõnavõtte vaadates ja üldiselt keskaja uurimisega pisut kursis olles usun, et ma olen siiski õigetel jälgedel).

Nimelt, nii nagu mina aru saan, on kriitikud rahulolematud eelkõige sellega, et see koguteos kuidagi taandab *eesti rahva* ajaloo tähtsust, samal ajal kui nähtavasti autorite tahtmine pole olnudki kirja panna *eesti rahva*, vaid hoopis *Eesti(maa)* ajalugu. See on õigupoolest muu maailma ajalooteaduses juba tükk aega üpris selge suund olnud, et vähem pööratakse tähelepanu rahvaste-rahvuste ajaloole (osaliselt ka seepärast, et niimoodi on ajalugu juba pikka aega uuritud ja midagi väga uut sellest vaatenurgast lisada sageli ei ole, parimal juhul üksikuid pudemeid) ja palju rohkem komplekssele territooriumi või nähtuse käsitlemisele, üritades võimalikult hästi taastada ja taasesitada omaaegset elu selle täies mahus, nii kõrg- kui alamkihte, nii linlasi kui maaelanikke. Mõneti on see väga vanamoelise ajalookirjutuse, mille kohta ma kasutaks väljendit "suur ajalugu", tagasitulek, ainult et kui noil ammustel aegadel kirjutati pigem sellist poliitilis-kultuurilist ajalugu (selle heaks lokaalseks näiteks on samused kroonikad, mille tõlgendamine samuti on ju väga keeruline, nagu ka praegune debatt selgelt näitab), siis praegu üritatakse seda teha võimalikult holistlikult, lisada sõdade-vallutuste ajaloole ja pudemetele kultuuriloo vallast ka nii-ütelda lihtinimese (või ka "keskklassi") tasandit.

Selles oma holistlikkuse püüdes on see kahtlemata lahtiütlemine paar-kolm viimast sajandit tugevasti esiplaanil olnud "rahvuslikust" ajaloost. Mis minu meelest on ainult tervitatav, sest see "rahvuslik" või ka "väike/kitsas" ajalugu muudab raskeks esitada mõningaid küsimusi, mis pakuvad huvi nii mulle kui ka, ma olen aru saanud, väga paljudele ajaloouurijatele maailmas. Näiteks küsimus sellest, mis õieti ongi ju praeguse debati keskmes, kuidas nägid teineteist (õigupoolest küll üksteist, sest pooli oli ju õige mitu) need, kes vastakuti seisid, millised olid nende väärtused (kas või seesama vabadus) ja nii edasi. Tolle seni tugevasti juurdunud "rahvusliku" ajaloo raames ei ole neil küsimustel mõtetki: vastus on juba ette antud - ühed olid kaotajad ja teised võitjad, peaaegu ei mingit halli tsooni võimalust (ajaloost teada faktid ise sunnivad küll pisut neid halle toone lisama, aga neid võetakse pigem hälbena, nagu näiteks eesti soost vasalle).

Kompleksse ehk holistliku vaate korral aga tekib paratamatult küsimus, mis pani erinevaid tegijaid liikuma, millest nad lähtusid, mida tundsid ja nii edasi: ilma nendele vastamata või vähemalt vastata püüdmata ei olegi võimalik hästi aru saada, kuidas jõuti seisundist A (näiteks kus ühel pool olid "eesti" hõimud, kes elasid nii, nagu peamiselt arheoloogia meile teada annab, ja teisel pool hulk peamiselt põhjapoolselt Saksamaalt (seegi muidugi tänapäeva mõiste, tollal seda ei kasutatud) pärit inimesi, kes mingitel, süna tõenäoliselt väga mitmekesistel ajenditel võtsid ette ülemereretke vastasutatud Riia linna ja liikusid sealt edasi ümbruskonda) seisundisse B (kus "eesti" hõimude asemel oli kolmeks-neljaks.viieks territoriaal-administratiivseks üksuseks jagunenud ala, mida valdavalt valitsesid noodsamad tulnukad). Või noh, saab muidugi öelda, et jõuti sõja ja vallutusega, aga see ei anna palju selgust juurde küsimusse, kuidas sellisesse seisundimuutusse suhtuti.

On muidugi usutav, et neile küsimustele ei anna ammendavat vastust ka mainitud koguteos (jällegi tuleb öelda, et kahjuks pole ma seda seni lugeda jõudnud), ja ehk seetõttu pole ka autorite selgitused oma taotluste kohta olnud, kuidas öelda, adekvaatsed. Ja sama usutav on ka see, et neile oleks raske vastata isegi siis, kui meie käsutuses oleks palju rohkem allikmaterjale: võib ju mõelda dokumentaalselt väga korralikult kajastatud 20. sajandi ajaloole, kus mõnikord lausa ühtede ja samade dokumentide põhjal - täiesti ilma mingit võltsimist kasutamata - võib teha diametraalselt vastupidiseid järeldusi (olid need siis 1918. aastal rahvuslikust vaimustusest kantud rindele tõttajad või kapitalistide ja suurmaaomanike lollitatud ning vägisi rõhujate huvide eest võitlema sunnitud inimesed? - mõlemad variandid on korralikult ja põhjalikult läbi kirjutatud ja ausalt öeldes ei ole kumbagi võimalik üheselt ja absoluutselt ei tõestada ega ümber lükata, ikka ja jälle sõltub asi isegi alati mitte võib-olla ajaloolastest, vaid kas koos ajaloolastega või ajaloolaste järel ajaloonarratiivi kokku panevatest isikutest)

Sõnaga, kui mu tugev aimdus, et "Eesti ajalugu" II üritab vaadelda *Eesti* ajalugu, mitte *eesti rahva* ajalugu, on õige, siis on see ainult tervitatav. Mis muidugi ei välista seda, et nii nagu aastat seitsmekümne eest, võib ka nüüd selle kõrvale rahulikult tekkida ka teistsugune käsitlus, mis jätkab seniseid "rahvusliku ajalookirjutuse" traditsioone - isegi kui, nagu ma mainisin, on selline holistlik käsitlus ehk maailmas praegu aina levimas, ei ole teistsugune kuhugi kadunud ning elab ja õilmitseb edasi.

Niisiis, ajalooteema oli Sirbis võimsalt ja mõtlema panevalt esindatud. Aga see polnud mõistagi kõik. Kareva Doris oli andnud üsna pikalt kena ülevaate nädala eest rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevast, sisu poolest kindlasti põhjalikumalt ja selgemalt kui mina oma toonases ajaveebi sissekandes. Tubli toimetajana oli ta õieti täis kirjutanud enamuse kirjanduslehekülgedest ning tema viljaka produktsiooni seast tasub ära märkida nii Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juubeli puhune intervjuu (mida mina kui raamatukogus üles kasvanud inimene mõistagi huviga lugesin) kui ka huvitav üle- ja sissevaade Sarve Miku raamatust/raamatusse "Sõna jõud" - mis on üks neist, mille hankimise osas ma olen olnud kahevahel, aga selle loo peale vist kaldub otsus pigem hankimise poole: tundub vähemalt olevat sellise sisuga, mis võiks mind köita.

Päris huvitav oli ka Vihmari Tiina lugu käesoleva sajandi (eesti) proosaloomingust, ikka sellest "suure romaani ootamise" ihalusest lähtudes kirjutatud, milles jõuti järeldusele, et pigem ei ole asi selles, nagu oleks proosa kuidagi mandunud või proosakirjanikud kulunud ja väsinud, vaid et vormide kasutamine on muutunud palju kirevamaks ja mitmekesisemaks, mistõttu ehk pole mõtetki hakata kõike seda vägistama teistsuguse aja ja teistsuguse žanrijaotuse sängi, vaid hinnata neid teoseid just nendena, mida nad on - tihtipeale hübriidid, vana malli järgi ei liha ega kala. Millega võib vist päris nõus olla: ehkki ma eesti kirjandust olen häbiväärselt vähe lugenud, on samasugust ilmingut päris selgelt täheldada ka muukeelses ja muulaadses kirjanduses (nojah, võib ju kasutada ka mõne lõigu tagust väljendit "holistlik", kuigi see vist ei ole ilukirjanduse jaoks eriti hea - aga suundumus ja mõte on sarnane), ka selles, mida ma rohkem loen ehk ulmekirjanduses, kus varasemaid stiilipuhtaid "žanriteoseid" küll kohtab endiselt, aga kus on ka palju, väga palju sellist loomingut, kus rahumeeli segatakse kokku väga mitmesuguseid algeid. Ja eks selline "interdistsiplinaarsus" iseloomusta ju õieti üldse suurt osa tänapäeva elu, olles ühelt poolt tingitud spetsialiseerumisest ja teiselt poolt üritades seda säilitades seda samal ajal ületada.

Kena vahepala oli leheveergudele poetanud Salo Vello, kes kõneles riivamisi äsjase paavstivalimisega seotult Peetrusest ja tema nimest ja sellest, kuidas see tõlkes on kaotsi läinud. Tõlkijal oli seda päris põnev lugeda.

Ja lõpetuseks siis viimane väärt lugu eilsest Sirbist, milleks oli alati hea sulega Kändleri Tiidu artikkel samuti viimastel kuudel üsna palju kõneainet andnud teemal, nimelt jumalast ja skeptitsismist ja vaba tahtest ja muudest sellega haakuvatest asjadest. Vaevalt ta nüüd mingi otsustava sõna selles debatis ütles, pigem on arvata, et oma sõnavõtu peale võib ta kergesti "kolakat" saada nii sellest imelikult "skeptikute" seltskonnalt (jutumärkides, sest tegu on pseudo- või poolskeptikutega või võiks lausa öelda pimeusklikega, kes on võtnud omaks teatava dogma ja kõike sellega vähegi vastuolus olevat või arvatavalt vastuolus olevat nii kõvasti kui suudavad mutta tambivad) kui ka usklike seltskonnalt - aga eks see ole vähemalt mu silmis just Kändleri suur pluss, et tema tekstide puhul ei teki tavaliselt tunnet, et isegi kui nagu formaalselt tunduks kõik otsekui õige, jääb midagi ikkagi tõsiselt kripeldama.


Loetud: Sirp, 22.03.2013; Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12), The Spirit (Pro7)