Tänases Sirbis oli peatoimetaja päris huvitaval teemal sõna võtnud, nimelt sellest, kuidas maailm meieni siia maanurka jõuab ja jõudma peaks või jõuda võiks. Ta võib-olla küll ei tea (kuigi ma selles veidi kahtleksin), et niisuguseid vaidlusi on ajakirjandusväljaannetes aastakümneid peetud, enamasti rohkem nii-ütelda sisemiselt, ressursside paigutamise mõttes, sestap oli mul, kes ma üsna mitmeid aastaid just selle "maailma vahendamise" alal töötasin, mõnevõrra naljakas lugeda, kuidas jälle käiakse välja mõte väliskorrespondentide mõttetusest. See väide on muidugi õige, et väliskorrespondent saab korraga olla ainult ühes kohas ja seegi, et sissetöötamiseks läheb omajagu aega. Ent tundub, et peatoimetaja seekordse pursatuse taga on siiski pigem mingi isiklikumat laadi probleem, nähtavasti Venemaa kajastamisega. Sest kuigi üle-eelmises lauses öeldu on täiesti õige, kogesin ma ka ise, et ainuüksi "tõlkimisest" ei piisa, vaja on minimaalselt kohapeal komandeeringus käia, et saada aimu õhustikust, nii-ütelda rohujuure tasandi tunnetest ja muust sellisest, mis lugudes otseselt ei kajastu, aga mille olemasolu või puudumise ometi päris hästi ära tunneb. Ja püsivatel väliskorrespondentidel on see tunnetus muidugi veel tugevam. Kuigi nende puhul on muidugi ka teatav oht, et nad tasapisi, kuidas öelda, muutuvad tõepoolest ühekülgseks. Muidugi, selles osas on peatoimetajal õigus, et tänapäeva tehnika areng võimaldab ka teistsuguseid lahendusi - võib-olla ei pea enam tingimata olema püsipalgalisi väliskorrespondente, võib-olla saaks nende võrku ehk isegi laiendada ja võib-olla isegi finantsiliselt tulusamalt, kui kasutada nii-ütelda vabakutselisi ehk inimesi, kes olulistes piirkondades elavad. Sest lõppeks on tänapäeval, üleüldise haridustaseme tõusu tingimustes, ajakirjaniku amet ju selline, milliseks peagu igaüks kõlvata võib (tele vajadused ehk on veidi spetsiifilisemad, aga lõppeks saab enamasti siiski pilti kui mitte sellelt vabakutseliselt endalt, siis mõnelt rahvusvaheliselt agentuurilt hankida ...). (Kuigi tuleb lisada, et ka selline kirjasaatjate kasutamine on üsna vana ja läbiproovitud asi, mis teataval määral end kindlasti õigustab seniajani.) Ent kuigi tõlkijana mulle iseenesest muidugi meeldib peatoimetaja mõte, et maailma tuleks rohkem vahendada just tõlkimise kaudu, ei saa ma ometi kuidagi nõustuda arvamusega, et neid väliskorrespondente sugugi vaja ei oleks - kui mõtet üle kanda, siis oleks see umbes nagu teadmine raamatutest või kunstiteostest vaid arvustuste-tutvustuste kaudu - mis kahtlemata annab teatava pildi, aga siiski mitte päris seda õiget, seda enam et need teised arvustajad-tutvustajad ei pruugi sugugi pöörata tähelepanu millelegi, mis siinkandis rohkem korda võiks minna.
Mõnusat lugemist pakkus Kivistiku Jaan Kołakowski Leszeki hiljuti ilmunud filosoofia ajaloo alast teost arvustades. Võib-olla üks isiklikuks minev vihje oli liiast, aga muidu oli nauditav lugeda, kuidas üht raamatut aruteluga inimolust ja tarkusest lihtsalt mutta tambitakse. Ja see arutelu ise oli palju nauditavam kui Kołakowski pihta lendavad kriitikanooled.
Tavaliselt jätavad lisaks veel mitmele valdkonnale mind päris külmaks ka arhitektuurileheküljed, aga seekord oli sealt lugeda üht-teist mu praeguse elukoha Mustamäe kohta. Tõsi küll, selle vanema osa kohta, mis must õige kaugele jääb, aga eks mõtlemine ja uurimine selle üle, milline võiks olla nonde paneelmajade saatus, puudutab teataval määral mindki, sest ega see viiekordne, milles ma elan, pole just väga palju noorem nüüdseks poolsajandi piiri ületanud sellest vanimast Mustamäest. Kuigi siiakanti ei paista veel olevat jõudnud artiklis väljendatud arvamus, et "pikalt ei saa vana parandamisega edasi minna".
Kirjanduskülgedele oli mahtunud Neeme Anni pikk lugu äsja Nobeli preemia pälvinud hiinlasest Mo Yanist, mis päris hästi tutvustas seda vähemalt mulle varem täiesti tundmatut kirjanikku. Aga muidugi jäi kõige enam silma autori järgmine nending:
Nõnda on tähelepanuväärselt muutunud tõlkija roll. Selleks, et kirjanik saaks ilmuda maailma-areenile, on vaja, et tema looming oleks tõlgitud paljudesse keeltesse. Kui raamatu ilmumise ümber on loodud juba teatav eelelevus, hoolitseb hea kirjastaja selle eest, et kõik tõlked on avaldamiseks ette valmistatud enam-vähem üheaegselt maailma mitmetes piirkondades otse enne romaani ilmumist kodumaal. Romaan paisatakse hoogsalt maailma, nii kindlustatakse sellele kõrgendatud tähelepanu igal pool.
Mõistagi saab tõlge siin enam kui määravaks – sageli on kirjaniku lugejaskond kodumaal palju kordi väiksem kui maailmas tänu arvukatele tõlgetele. Ometi on tõlkija roll avalikkuse ees pigem kahanemas kui kasvamas. Üllatavalt vähe on lugejaid, kes tunnevad huvi isiksuse vastu, kes vahendab emakeelde nende lemmikkirjanikke; ometi sõltub just temast toon ja tunne, mis õhkub igalt leheküljelt.
Mis paraku on õige: nii Eestis kui ka mujal, kui tõlkijatest räägitakse, siis peamiselt ikka mineviku nimekatest tegijatest, tänapäeva omad on parimal juhul teada või vähemalt kuuldud siis, kui nad ise, enamasti millegi muuga, "pildis" üritavad olla ...
Otsekui vastukaaluks sellele tõdemusele oli kirjanduslehekülgedele mahtunud Oja Arno sule läbi pilguheit Sillaotsa Martale, kes lisaks ise kirjutamisele ka päris palju väärtuslikku eesti keelde ümber pani. Tõsi, et kirjutis oli ajendatud "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Sillaotsa kirjutiste raamatust, siis muidugi sellele viimasele aspektile siin palju tähelepanu pööratud polnud, vaid rohkem oli juttu temast kui kirjanduskriitikust.
Tunnustavalt oli Kusnetsi Tamuri ajalooromaani tallamise radadest tema viimase teose "Püha Jüri kutsikad" ilmumise puhuks kirjutanud Sazonovi Vladimir. Nojah, võiks ehk norida selle kallal, et autor varasema ajalooliste romaanide kirjutamise näidete osas piirdub ainult Krossi ja Valtoniga, vaatamata natukenegi kaugemale minevikku, aga ilmselt on siis need varasemad juba astumas või astunud kõikeunustavasse Lethesse ... Igatahes tuletas see meelde, et tegu on raamatuga, mis tuleks ka endale hankida.
Päris omapärase kirjanike liigitamisega oli hakkama saanud Wimberg: jaotada tuleb neid selle järgi, kui palju on neil tasse, mis saadud mitmesugustel avalikel esinemistel ja kohtumistel lugejatega. Päris teravmeelne ja sundis - kuigi ma ei ole mõistagi kohe üldse mitte kirjanik, mitte sinnapoolegi - endagi tassivaru revideerima. Kui kaks päris isiklikku kõrvale jätta, siis võib öelda, et olen kahetassimees :-)
Lehe lõpetas aga märksa süngem lugu tänapäeva obskurantidest, neist, kes mõistsid Itaalias vangi seismoloogid selle eest, et nood ei suutnud maavärinat ennustada ... See oli juba tekkides nii mõistuseväline lugu, et tundus rohkem halva naljana või musta huumorina, aga paraku on seitse inimest nüüd "mõrva" eest vangi mõistetud ... O tempora o mores! jääb üle jõuetus mõistmatuses kisendada ...
Loetud: Sirp, 02.11.2012
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
No comments:
Post a Comment