Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna kuulutati välja Nobeli kirjanduspreemia saaja, kelleks osutus peruulane Mario Vargas Llosa. Kui eelmine aasta pidin tõdema, et laureaat ei öelnud mulle suurt midagi peale selle, et ma olin teda teleekraanil näinud ja ajakirjandusest lugenud (kirjandusväliselt siis, ma mõtlen), siis seekord on tegemist isikuga, keda ma olen lausa lugenud ja kelle kirjatöödest on päris hea mulje jäänud. Nojah, mitte just palju ja mitte kuigi hiljaaegu, aga need tema jutud, mis omal ajal Loomingu Raamatukogus ilmusid, olid kindlasti lugemist väärt ja pakkusid nauditavat elamust. Võib-olla peaks hankima ja oma oi-kui-pikka lugemisnimekirja lisama ka teisi tema teoseid, kas või neid suhteliselt väheseid, mis on eesti keeles ilmunud...

Õhtul sattusin lugema veel ühest kirjandusteosest, viimasel ajal kuidagi väga sageli jutuks tulnud Oksaneni Sofi "Puhastusest", mida üks ajakirjanik olevat üsna maha teinud. Ma tavaliselt ei vaata neid tele-jutusaateid, sest peaaegu alati on need rohkem saatejuhi tarkuse ja kauniduse eksponeerimiseks mõeldud ning külalised saavad üpris vähe sõna ega saagi oma mõtteid selgelt ja loogiliselt välja öelda, aga seda oleks lausa tahtnud näha (võib-olla õnnestub seda teha tagantjärgi?), sest vähemalt mainitud refereeringu põhjal oli tegemist sõna otseses mõttes äärmiselt lollaka arvamusega. Samune ajakirjanik oli küll ka samasse sängi mahtuvat arvamust avaldanud äsja Eesti Päevalehe veergudel, aga kui ta selles saates tõesti arvas, et "Puhastus" on negatiivse tähendusega, sest selle läbilugenud hakkavad seal kujutatut pidama tegelikuks ajalooks ja võib-olla isegi omaenda mälestuste pähe pakkuma tulevastele mälu-uurijatele, siis selle kohta ei saa küll teisiti öelda, kui et see on lihtsalt loll ja rumal ja solvavgi arvamus. Kahtlemata kirjandusteosed (tänapäeval küll ilmselgelt rohkem visuaalsed teosed) mõjutavad inimesi ja võivad nende arvamusi kui mitte kujundada, siis vähemalt mõjutada, aga arvata, et inimesed on nii napi mõistuse ja kesise mõtlemisvõme ja taibuga (erinevalt nähtavasti siis ajakirjanikust endast), et ei suuda aru saada, mis vahe on ilukirjandusel ja ajalool, on ikka äärmiselt ülbe ja üleolev. Pealegi võib Oksaneni selgeks kiituseks öelda, et see, mis puudutab ajaloolist tegelikkust, on tema raamatus väga tõetruult esitatud - loomulikult ei ole seal minevikku selle täies ilus (nagu ei ole seda õieti ka puhtalt ajalooteostes - kogu minevikku ei saagi ühekorraga täieulatuslikult hõlmata, sel on palju tahke nagu elul ikka), aga see, mis seal on, on igati ajastukohane. (Iseasi on see, et minu arvates pole "Puhastus" kirjanduslikus mõttes just mitte väga hea, aga see on juba iseküsimus, millest ma loodan veel kunagi kirjutada.) Õieti ongi "Puhastuses" ajalugu ainult taustal, peamine ja oluline on seal siiski kirjanduslik narratiiv, millele konkreetsed daatumid ja möödaminnes mainitud sündmused või sageli isegi vaid vihjed sündmustele annavad ainult tausta, nii et vähemalt mul on raske aru saada, kuidas seda üldse ongi võimalik lugeda ajalooteosena. Aga nagu näha, ju siis mõned seda suudavad...

Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)