Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. KDE stabiilses harus, nagu arvata oli, saigi enam-vähem kõik korda. Kasutajaliidese poolt on ainsaks puudujäägiks ja raskuseks kümmekond kiirsuhtlusrakenduse Kopete sõnet, mis on seotud video esituse seadistustega: need paganama luma'd, chroma'd, coring'ud ja muud sellised asjad valmistavad tõsist peavalu ikka... Dokumentatsiooni poole pealt oli näiliselt tohutu saavutusrohke päev, kui arvestada failide arvu ja võib-olla isegi stringe, aga tegelikult tähendas see üsna tuima klahvipressimist, sest "uued" asjad kujutasid endast kuupäevi ja versiooninumbreid. Päeva lõpuks jäid siis endiselt tegemata kaks sõnaraamatut, nagu varemgi. Igatahes ma arvan, et kui mul just vahepeal mingil seni väljaraalimatul põhjusel ei peaks teistsugust tuju tekkima, võib KDE stabiilse haru lõpetatuks kuulutada ja järgmine nädal arendusharu kallale asuda, kus ootab ees tubli hulk tööd, eriti extrageari asjade kallal. Need üksikud stabiilse haru puudused ei tohiks, ma usun, õieti kedagi häirida, sest need on suhteliselt hästi varjatud (nii palju kui ma olen aru saanud, on inimestel räige vastumeelsus nagunii rakenduste käsiraamatuid uurida - miks, ma täpselt ei tea, aga usutavasti arvavad kõik, et nad on piisavalt targad, et mitte juhendeid silmata... :-) ).

Õhtupoolikul vaatasin TV3-st üht uut telemängu, mil nimeks "100 sekundit". Mäng ise oli üsna tavaline mälumäng, eripäraks ehk see, et laua taga olijad üksteist üldse ei tundnud (või vähemalt nii öeldi - ja selline mulje tänase kolmiku pealt ka jäi), aga see ei ole iseenesest midagi väga imelikku. Küsimused ei olnud mu meelest eriti rasked, kuigi ilmselt avaldab siin mõju see, et ma olen ju suhteliselt pikalt mälumänguga tegelenud. Üks küsimus, Vilja Laanaru esimese parlamendifraktsiooni kohta, oli küll selline, mille ma ilmselt oleks valesti pannud, nagu ka nemad stuudios. Aga huvitav ja põnev oli mängu lõpposa, kus mängijad pidid võidetud rahasummat omavahel jagama. Seal lõi ikka ahnus ja liialdatud enesehinnang väga selgelt välja ja nii nad tühjade kätega jäidki... Hea strateegia oleks muidugi selline, nagu mu vend välja pakkus: leppida kokku, et võtta kogu raha välja, ja siis omavahel võrdselt jagada juba pärast mängu. Aga seal tuleb muidugi usalduseküsimus mängu... kuigi teisalt isegi siis, kui keegi alt veaks, oleks saak suurem kui stuudios vaieldes, kus massin halastamatult numbrit kärbib... Aga eks näeb, kas edaspidi tuleb selline mõte kellelgi pähe ja kas keegi riskib selle peale välja minna. No muidugi lisaks rahajagamisele on üsna huvitav ka jälgida seda, mida telemälumängude puhul väga sageli ei näe või näidata, nimelt seda, kuidas võhivõõrad inimesed aruteluga vastuseni jõuavad.

Sellest veidi hiljem näitas ETV Nekrassovi Andrei jubekoleõudset dokfilmi "Vene õppetunnid" Venemaa-Gruusia paari aasta tagusest sõjast. Ma ei olnud seda terves pikkuses varem näinudki. Filmina see ehk kõige suurem asi ei olnud, aga ma saan aru küll, miks mõningad ringkonnad Venemaal filmi autoreid lausa rahvavaenlasteks tituleerivad - Venemaa keskvõimu propagandatrikke paljastas see film igatahes väga selgelt ja õõvastavalt.


Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Fringe (Pro7), Eureka (Pro7), Välisilm esitleb: Vene õppetunnid (ETV)