Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt käik poodi toidumoona järele. Ilm oli imeilus, isegi kahkja päikese kuma ei suutnud vähendada mõnusate tuuleiilide ja kergelt kargeks kiskuva õhu vaimustavat nauditavust. Oleks isegi tahtnud pikemalt väljas ringi hulkuda, aga paraku on taas aina akuutsemaks muutumas ajanappus ja nii pidin piirduma rõõmustamisega selle üle, mida sai kogeda mõne minuti jooksul, mis kulub sammumiseks poehooneni ja sealt tagasi.
Töövälistest asjadest oli päevasündmus number üks muidugi möödunudaastast Venemaa-Gruusia sõda käsitleva Tagliavini aruande avalikustamine. Ma ei jõudnud küll seda enam kui 1000-leheküljelist materjali täielikult läbi töötada, nii et avastamisrõõmu on veel hulganisti ees, küll aga lugesin läbi 44-leheküljelise I osa, mis sisaldab n-ö aruande tuuma, peamisi järeldusi ja kokkuvõtet.
Peab ütlema, et aruanne üllatas mind. Eelnevad "lekkimised" olid andnud mõista, et selles seatakse "sõjasüü" Gruusiale, toetades Venemaa propageeritud väidet, et "sõda" algas 7. augusti ööl ja just Gruusia paugutamisega. Seda aruanne siiski ei väida, nii et ilmselt oli taas tegemist kagebeelike "aktiivsete meetmetega" avaliku arvamuse töötlemiseks (viimastest on osaliselt ka mind kui Canarist käsitleva raamatu tõlkijat puudutavalt kirjutanud üht "aktiivset meedet", mis puudutab Eesti Vabariigi ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa väidetavat tihedat luurekoostööd 1930. aastate lõpul, filigraanselt lahates ja selle juuri välja selgitades Ivo Juurvee ajakirja Tuna 2008. aasta teises numbris).
Aruanne muidugi ei väida, nagu poleks Gruusia tol ööl tulistanud - seda oleks ka arulage väita -, kuid nendib täiesti õigustatult, et see oli kõigest üks episood pikemaajalises konfliktis ning konkreetselt selle tulistamise taga seisid aastatega üha süvenenud ja ägenenud Venemaa provokatsioonid. Gruusia tolle öö turmtuld peab aruanne õigustamatuks ja ebaproportsionaalseks reageeringuks, millise hinnanguga võib võib-olla vaielda, aga ega see nähtavasti otseselt vale pole, pigem päris mõistlik seisukoht.
Üllatav oli aga, just nendesamuste eelnevate "lekkimiste" valguses, et "sõjasüü" on puhtalt asetatud Venemaa õlule. Isegi juba aruande I osa, mille ma jõudsin läbi lugeda, käsitleb päris üksikasjalikult Venemaa väiteid, miks tal oli tarvilik Gruusiat sõjaliselt rünnata, ja leiab, et ükski nendest ei ole põhjendatud ning kõik sammud, mida Venemaa ette võttis, olid kas puhtad rahvusvahelise õiguse rikkumised või ületasid tugevasti neid piire, mida rahvusvaheline õigus seab.
Veidi kaheldavama väärtusega on hinnang, et Lõuna-Osseetial ja Abhaasial pole mingit õigust rahvuslikule enesemääramisele. See on muidugi õige, et rahvusvaheline õigus näeb seda üldiselt ette vaid kolonialismi ja apartheidi puhul. Siin tekib muidugi kohe küsimus Kosovost, mille puhul enesemääramise õigust põhjendati genotsiidiga. Viimane printsiip siiski pole rahvusvahelises õiguses seniajani veel pidama jäänud ning ega seda eriti Lõuna-Osseetias, aga ka Abhaasias väga hästi kasutada ei saa: kui üldse, võib seal märksa õigustatumalt kõnelda pigem genotsiidist neil aladel elanud grusiinide vastu, kuigi täpsem oleks rääkida ikka etnilisest puhastusest - see oli kindlasti olemas (ka eelmise aasta konflikti ajal ja siis just Lõuna-Osseetia grusiinide vastu), genotsiidi mõõtu seda aga hästi venitada ei anna. Aruanne märgib ka õigustatult, et kuivõrd Venemaa oli üks aktiivsemaid, kes tõrkus Kosovo puhul genotsiidipõhjendust õiguspäraseks pidamast, ei ole Gruusia konfliktiga seoses kõlanud samalaadsed põhjendused Venemaa suust tõsiselt võetavad. Siiski on see rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse konfliktsuse küsimus ka rahvusvahelises õiguses lõplikult lahendamata, nii et selle käsitlemine on vahest aruande kõige nõrgem koht.
Aga kindlasti on tegemist päris olulise tähisega kogu maailmas nii suuri vastuolusid ja arutelusid tekitanud konflikti asjaolude ja iseloomu selgitamisel ja lahtirääkimisel, nii et seda või kas või samust I kokkuvõtvat osa tasub kindlasti kõigil lugeda, keda asi vähegi huvitab. (II ja III osa on selles mõttes rohkem taustamaterjalid, mis peaksid toetama I osas tehtud järeldusi.)
Lisaks aruande lugemisele jõudsin täna veel ära teha järjekordse artikli tõlke (Postimehele), aga samal ajal tagasi lükata telefonitsi tehtud ahvatleva tööettepaneku, mis muidu võib-olla sisu poolest oleks tõepoolest huvipakkuv, kuid nõuaks igapäevaselt vähemalt paaritunnist pühendumist - ja see on aeg, mida mul nähtavas tulevikus (mis hetkel ulatub nii järgmise aasta lõpuni-ülejärgmise alguseni) kohe kuidagi ei leidu...
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
No comments:
Post a Comment