Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus küll lisaks ära ka nii ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teise tõlketöö valmistamine Diplomaatia hüvanguks kui ka pingeline kaasaelamine Eesti jalgpallimeeskonnale teleekraani ees. Tõsi, see viimane valmistas ränga pettumuse: vastas seisis San Marino meeskond, mis eeldatavalt pidi olema (ja mängu põhjal üldiselt ka oli) igas mõttes nõrgem, lausa nii nõrk, et võidus polnud nagu kahtlustki. Ja ometi oli tulemuseks väravateta viik, mida samuste eelduste tõttu võib sisuliselt kaotuseks pidada ... Seda enam, et see aina kahandab võimalusi alagrupis vähegi nii edukalt esineda, et säilitada lootus edasipääsuks.

Mulle on aina enam hakanud tunduma, et selle taga, et Eesti suhteliselt sageli kaotab endast eeldatavalt nõrgematele võistkondadele, seisab eelkõige mingi psühholoogiline probleem. Mitte füüsiline või, kuidas öelda, mänguline, sest jalgpalli mängida üldiselt osatakse, üsna hästi isegi. Aga see psühholoogiline häälestus, jah, just see. Kui on teada, et ees ootab eeldatavalt tugevam või vähemalt võrdne vastane, siis suudetakse end korralikult mängule häälestada ja päris korralik partii esitada, vahel ka võit saavutada, aga igal juhul head mängu näidata (see on muidugi üldistus, on ka erandeid, mõistagi).

Aga vaat nende nõrgematega mängides, mille eel muudkui pasundatakse (rohkem küll ajakirjanduses, mitte ehk nii palju mängijate enda seas) "kohustuslikust võidust" ja muudest asjadest, siis kaob see valmisolek otsekui ära. Mu meelest pole see mitte see tavaline "favoriidikoorem", mis mõnigi kord ka päris maailma tipptasemel võistkondi läbi võib kõrvetada (olgu koondisi või klubisid), sest selle tavaline avaldumisvorm on liigne rabistamine ja ülepingutamine. Seda aga tavaliselt Eesti meeskonna puhul märgata ei ole, pigem mängitakse nõnda-ütelda pooles vinnas, justkui tujutultki, otsekui oldaks väljakule tuldud mõttega, et ah, eks mängime veidi, kui aega saab ja hea võimalus tuleb, lööme neile ka mõne värava, aga mäng on nagunii tehtud, mis siin ikka pingutada.

Kui vaadata koondise veebilehte, siis leiab sealt küll lisaks treeneritele arstid ja füsioterapeudid, aga võib-olla oleks meeskonnale vaja ka üht korralikku psühholoogi? Võib-olla mitte päris palgalist, aga vähemalt sellist, kes pidevalt nõustaks ja meeste vaimu valmis seaks kõigiks mängudeks? Ma muidugi ei tea, võib-olla ka sellist abi kasutatakse, aga tunde järgi võiks seda igatahes vaja olla, kui ei kasutata. Sest kahtlemata annab paremaks muuta ka meeste füüsilist vormi ja mänguoskusi (eelkõige kokkumängu), aga selles osas on siiski Eesti võistkond juba piisavalt heal tasemel, nii et seal on rohkem tegu väiksemate edasiarendustega, mitte hüppelise arenguga - aga just seda oleks, mulle tundub, vaja vaimse ettevalmistuse poole pealt. Et igasse mängu - või vähemalt neisse, mis ei ole sõprusmängud - mindaks raevuka ja jõulise tahtmisega võita ja et selleks suudetaks algusest peale ja sinnamaani välja, kuni vähegi jõudu jagub, panna kõik oma oskused.


Loetud: Vikerkaar 10-11/2014
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal Channel), jalgpalli EM valikmäng: San Marino - Eesti (ETV), Surmakõrb (TV6), Hansuke ja Greteke - nõiakunsti sõdalased (Kanal12)