Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna jäi silma ette üks Päevalehe artikkel, mis kõneles kohanimede "korrastamisest". Iseenesest polnud selles midagi väga uut, sest too "aadressandmete" täpsustamine koostöös Eesti Keele Instituudiga algas juba õige mitme aasta eest - tekitades toona sama suure valdavalt negatiivse reaktsiooni nagu praegu -, aga uudiseks oli see, et noid korrastamist vajavaid kohanimesid on tervelt 30 000. Mis tekitas tunde, et nüüd on küll keegi kuskil pisut üle pingutanud: kohanimeandmebaas sisaldab kõigest 49316 "nimeobjekti" ja isegi kui liita siia kõikvõimalikud kinnistud ja muud asjad, millel samuti nimi võib olla ja mida kinnisturaamatu statistika kohaselt on praegu 479 975 tükki, tähendab see ikka, et umbkaudu iga seitsmeteistkümnes kohanimi tuleks riikliku ameti arvates muuta.

Mu üllatus suurenes veelgi, kui vaatasin Maa-ameti päris head ja kokkuvõtlikku (ehkki vähemalt minu brauseris hirmus raskesti navigeeritavat- tuletas meelde veebi algusaegu, mil olid levinud samasugused hierarhilised leheküljed, toona veel täna valitseva HTTP-protokolli asemel sageli Gopher-protokolliga) lehekülge, kus tundub olevat kirjas kõik, mis selle teemaga üldse seondub. Seal on päris põhjalikult juttu ka (keelelistest) põhimõtetest, mida kohanimede puhul arvestada, ning esimese ja tähtsaimana tuuakse ära järgmine põhimõte: "Kohanimeseaduse (KNS) § 13 sätestab, et alati tuleb kohanime määramisel alustada kohanime valikust ehk eelistada tuleb nime, mis on paikkonnas tuntud ja levinud ning mis on tähtis aja- ja kultuurilooliselt."

Edasi läheb seletus muidugi detailsemaks ja sealt nähtavasti too muutmispeltsebulike sisse hiilibki: kohanimedes ei tohi olla üldjuhul (põhjendatud erandid on mõistagi lubatud) võõrtähti f, š, z ja ž (rääkimata juba c, q, w, x, y ja igasugused diakriitikutega tähtedest); ei tohi alata tähega b, d ja g; ei tohi olla rõhku kaugemal kui esisilbis. Need tunduvad pealtnäha suhteliselt mõistlike piirangutena, vähemalt kui seada sihiks, et Eesti kohanimed peavad olema padueestilikud.

Keerulisem ja nähtavasti kõige enam vastuolusid tekitav punkt puudutab aga nõndanimetatud vana kirjaviisi ehk seda kirjaviisi, mis valitses umbes 19. sajandi viimase veerandini. Seesama eelmainitud Päevalehe artiklis välja toodud Mokko võib kergesti selle alla minna ja peaks tänapäevases ehk uues kirjaviisis olema Moko (või isegi Moku, kui arvestada veel seda, et järgsilbi o on üldjuhul kirjakeelest kadunud).

Kohanimenõukogu paistab selles küsimuses olevat väga jäik:.

• Mida öelda neile, kes väidavad, et (vanas kirjaviisis) nimi on kultuuriväärtus ja tuleks säilitada?
  • KNS [kohanimeseadus] kaitseb ajaloolisi nimesid endid sel kujul, nagu nad rahvasuus on kasutusel olnud; nimesid kirjutame aga häälduspäraselt, tänapäeva kirjaviisis;
  • vana või moonutustega kirjaviis pole kultuuriväärtus;
  • vanas kirjaviisis nime säilitamine moonutaks põlist nime, sest seda loetaks nüüdisreeglite kohaselt (vrd Ida – Iida, Simo – Siimu, Kanna – Kana, Tippo – Tipu).
Kohanimed ja koha-aadressid ei ole ühegi isiku omand, vaid kuuluvad avalikku keeleruumi. Seega ei või tänapäeval kohanimedes ega koha-aadressides kasutada vana kirjaviisi, vaid tuleb lähtuda kehtivast kirjakeele normist.

Eks need argumendid ole muidugi kõik omamoodi põhjendatud, aga mul ajavad siiski karva tõsiselt turri. Eriti see viimane, vana kirjaviisi tauniv ja praegusi inimesi rumalaks pidav seisukoht. Ühelt poolt ei ole ka eesti keel ja selle kõnelejad nii piiratud, et ei oskaks kokku viia kirjapilti Simo ja hääldust Siimu või pigem küll Siimo (ehkki ei saa välistada selliste inimeste olemasolu). Häälduspärasusega on ju eesti keeles just nii, nagu on: kirjapildi võimalikult suurt vastavust hääldusele küll taotletakse, aga see ei ole siiski siht omaette: võib vaadata kas või eesti keele käsiraamatut, kus on ära toodud rohkelt konventsionaalseid erandeid.

Teiselt poolt on aga mu meelest jabur arvamus, nagu nüüdisreeglite kohaselt lugemine moonutaks põlist nime: isegi kui see tähendab häälduse muutumist, on ju enam-vähem kõigi sõnade, ka nimede, hääldus aja jooksul niikuinii muutunud ja muutub ka edaspidi, nii keele enda arengu tõttu kui ka parajasti valitseva moe tõttu hääldada mõningaid nimesid mõne popi võõrkeele moodi (näiteks Georg on teinud kindlasti läbi õige mitu häälduslikku muutust alates saksapärasest Georhist üle venepärase Heorgi inglispärase Džorgi või lausa Džordžini :-) ).

Üks hea näide on ju Kuressaare, mida ehk nende seisukohtade järgi tuleks tagasi nimetada Kuresaareks: lõppeks on see sellist "moonutatud" nime kandnud vaid kaheksakümne aasta ringis, aga Kuresaareks on teda nähtavasti enne seda juba sajandeid nimetatud (olgu siis kurelaste järgi, nagu mõned on arvanud, või kurgede järgi, nagu teised on oletanud). Või siis, kui lähtuda samades juhendites sätestatud seisukohast, et kohanimi peab olema omastavas käändes, hakata "Tallinn" asemel kasutama vormi "Tallinna".

Nojah, tegelikult need Kuressaare ja Tallinna vaidlused peeti maha juba 1930. aastate algul ja tegelikult sealtsamast võib otsida ka praeguse nimemuutmistuhina alget. 1938. aasta "Koha- ja kinnistusüksuste nimede korraldamise seadus" ning 2003. aasta "Kohanimeseadus" on kui teineteise koopiad, viimane muidugi pisut kaasajastatum, aga põhisätted on ikka samad. 1930. aastate nii koha- kui ka isikunimede eestistamise kampaaniast võib aru saada: ühelt poolt oli tegu küllaltki noore riigiga, mis muu hulgas kasutas oma identiteedi sätestamiseks ka sellist võtet, teiselt poolt oli see üks tollal enam-vähem kogu maailmas levinud autohtoonse rahvusluse ilminguid, mida võib kenasti võrrelda venestamislainega Nõukogude Venemaal või aariastamislainega Saksamaal (et nimetada tuntumaid näiteid, neid leiab tollest perioodist peagu igast maailma otsast).

Ma ei taha tingimata öelda, et rahvuslust, olgu kitsa- või laiarinnalisemat, tugevamat või nõrgemat, mingil kujul tänapäeva üleilmastunud ja aina üleilmastuvas maailmas sugugi vaja ei ole, aga võib-olla tasuks mõelda, mil määral ja kus seda vaja on ja kas oma rahvuslikku identiteeti, mis eestlastel nii tugevasti keelega seotud on, peab ilmtingimata ränga barjääriga kaitsma. See viimane asjaolu tekitab minus alati tõsist ohutunnet: nii palju kui ma tean, on keele tõsine normimine ja katse neid norme jõuga kõigile, kellele võimalik, peale suruda iseloomustanud alati vastava keele surmaetappi, aega, mil ka normeerijad ise saavad aru, et midagi paremat pole teha kui viimse jõuga sätestada "normkeel", kas või järeltulevatele põlvedele mälestuseks kivinenud, kivvi raiutud vorm. Ma muidugi väga loodan, et eesti keel elab veel kaua, milliseks iganes ta ka ei muutuks (on ju juba minugi lühikese eluea kestel päris tublisti muutunud, kohe igas mõttes), aga normeerijate võimas pealetung pisut seda hirmu siiski tekitab.

Muidugi, lõpetuseks tuleb küll nentida, et kuna Eestis maa eraomand ju tegelikult puudub (ehkki ametlikult üritatakse väita, et see olla olemas, aga tegelikult on ju ikka tegu rendimaaga, mille eest tasutakse maamaksu), siis saab riigiaparaat oma asutustega ka enda maad ja selle kohti nimetada nii, kuidas ise vaid tahab, Mis on küll õige kurb, sest annab siin elavatele inimestele veel ühe põhjuse mitte tahta elada sellisel maal, kus nende vaba iseolemise soovi aina ahistatakse, sageli ebamõistlike nõuetega.


Loetud: Imeline Ajalugu 8/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga play-off: Fenerbahçe-Arsenal (TV6)