Sattusin täna lugema järjekordset sõnavõttu viimasel ajal taas esile tõusnud kohanimedebatis, kus seekord haridus- ja teadusministeerium suuresõnaliselt kinnitas, et "Eesti Keele Instituut ega Maa-amet pole soovinud ega plaaninud ajaloolisi kohanimesid muutma hakata". Eks neid arvamusi on vahepeal - pärast minu eelmist selleteemalist mõtisklust - tulnud üsna mitu, millest ma pole pidanud vajalikuks kõnelda, ükspuha mis arvamust nad siis ka ei esindaks, aga see tänane jäi silma seetõttu, et mu meelest siin päris otse vassitakse asjaga. Mitte otseselt ei valetata, vaid just nimelt vassitakse ja sogatakse vett. Miks, jäägu see ministeeriumide ja ametite öelda.
Asi on nimelt selles, et õieti ei sõltu midagi EKI ega Maa-ameti soovist või tahtest, vaid neid sunnivad otseselt tagant seadused. Ja sunnivad eelkõige just neid, mitte isegi nii palju kohalikke omavalitsusi, keda üritatakse näidata ainsatena, kes kohanimede osas midagi üldse öelda saavad. Et seda selgitada, tuleb veidi seigelda samuste seaduste rägastikus (ma ei hakka oma arvamusi kohanimede muutmise kohta rohkem üle kordama, põhiliselt on nad esitatud ülal viidatud ajaveebi-sissekandes).
Põhimõtteliselt tähtsaim seadus, mis kohanimesid reguleerib, on kohanimeseadus (edaspidi KNS). Selle 5. paragrahv ütleb, et kohanime määrajad on a) vabariigi valitsus, b) minister ja c) kohalik omavalitsus (edaspidi KOV). Üldiselt võib valitsuse ja ministri välja jätta: nende pädevuses on teatavad kohanimed, mille üle üldiselt vaidlusi ei ole (võib-olla valdade ühinemisel, aga sealgi on eelkõige otsustav kohalik tahe), nii et tõepoolest, kohanime määramine on KOVi pädevuses, nagu ka selle võimalik muutmine. Täpselt sama kinnitavad teisedki asjakohased seadused, nii need, millest ma juttu teen, kui ka need, mis mainimata jäävad. Nii et sellega oleks justkui kõik korras - eeldatavalt ju KOV ikka arvestab enda elanike, st kohtade omanike arvamusega, enne kui midagi määrama või muutma hakata.
Aga päris nii see ei ole. Nimelt on sama seaduse 7. paragrahviga kehtestatud lausa kohustus kohanime muuta, kui a) see ei ole vastavuses samas seaduses sätestatud kohanimele esitatavate nõuetega või kui b) kasutusel oleva kohanime eri kujud vajavad ühtlustamist. Esimene toob otseselt mängu EKI, kohe õige mitmes aspektis. Kui täpsem olla, siis asutus, mis mängu tuleb, on kohanimenõukogu (edaspidi KNN), mille praegu 15 liikmest on neli otseselt keeleinimesed, neist 2 EKIst, üks keeleinspektsioonist ja üks Võru Instituudist, sealjuures on EKI inimene - peakeelekorraldaja Pälli Peeter - nõukogu aseesimees. (Tõsi, mängus võib olla ka EKI üksi kui "nimeteaduslik usaldusasutus", aga jäägu see praegu kõrvale.)
Mängu tuleb KNN juba seaduses ettenähtult õige mitmel juhul: 1) KNSi paragrahv 9 lõige 1 sätestab, et "Eesti kohanimed on eestikeelsed" ja sama paragrahvi teine lõige ütleb, et "kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega". Samune määrus aga sedastab, et kahtluste korral tuleb pöörduda KNNi poole; 2) sätestab KNSi 6. peatükk KNNi funktsioonid, sealhulgas: "kinnitab otsusega ametlikud kohanimed nimeobjektidele, millele kohanimemääraja ei ole kohanime määranud ja millele ametliku kohanime andmine on vajalik või seda taotleb huvitatud isik", "vajaduse korral teeb kohanimemäärajaile regionaalministri kaudu ettepanekuid kohanimede määramiseks", "jälgib kohanimede kasutamist ning vajaduse korral teeb regionaalministri kaudu ettepanekuid nende vastavusse viimiseks õigusaktide nõuetega"; 3) KNNi põhimääruses on täpsustatud veel üht nõukogu õigust. "Nõukogu võib kohanimemäärajalt nõuda määratud kohanime valiku kirjalikku põhjendust, samuti selgitusi seadusega vastuolus oleva kohanime muutmisest keeldumise kohta."
Sellest peaks olema igati selge, et KNNi roll kohanimede määramisel, eriti aga muutmisel on päris suur (viimases osas eriti suur seepärast, et just muutmisel tekivad tihtipeale vaidlused ning KNS määratleb ühe KNNi funktsioonina ka järgmise ülesande: "lahendab kohtueelseid nimevaidlusi". Kui nüüd arvestada seda, et kohanimede korrastamine on seaduslikult-määruslikult ette nähtud tegevus, siis ei saa kuidagi EKI, täpsemalt aga KNNi kohta öelda, et nad "ei soovi ega plaani" kohanimesid, olgu ajaloolisi või mitte, muuta - kui nad seda ei teeks, ei täidaks nad ju neile seadusega pandud kohustusi. Ja kui vaadata KNNi protokolle, siis on igati selge, et nad ka seda teevad - vähemalt annavad "ekspertarvamust", mis KNNi ülesandeid ja õigusi arvestades tähendab, et seda saab vaidlustada ainult kohtus, mida vaevalt omanikud või KOVid naljalt tegema hakkavad, niisiis on neil sisuliselt otsustav jõud.
Maa-ameti kaasatusega on pisut keerulisemad lood, aga põhimõtteliselt ei saa nemadki väita, et neil pole mingit osa kohanimede muutmises. Selleks tuleb ette võtta üks teine seadus nimetusega "Ruumiandmete seadus". Nagu öeldud, on selleski sätestatud, et kohanime (siin koha-aadress) määrab KOV (paragrahv 54). Koha-aadressi muutmine on selles samuti umbes samamoodi sätestatud, küll KNSiga võrreldes pisut laiendatult (paragrahv 57). Aga Maa-ameti konkreetse vastutuse määratlevad selle seaduse 76. paragrahvi lõiked, olgu nad siinkohal osundatud:
§ 76. Järelevalve koha-aadresside määramise üleNii ei saa minu meelest ka Maa-ameti kohta kuidagi väita, et nad "ei soovi ega plaani" kohanimede muutmist - vastupidi, seadused lausa kohustavad neid selleks. Maa-ameti enda koostatud "Aadressiandmete käsiraamatuski" on sedastatud (sektsioon 26.1): "Probleemiteated edastatakse omavalitsustele ja Maa-amet abistab omavalitsusi sobivate lahenduste leidmisel. Kokkuleppel omavalitsusega saab Maa-amet teha osa muudatusi ka automaatselt." Täpselt samamoodi sunnib Maa-ametit tahes-tahtmata kohanimedega, nii nende määramise, muutmise kui üldse korrastamisega tegelema valitsuse määrus "Aadressiandmete süsteem".
(1) Riiklikku järelevalvet koha-aadresside määramisel käesoleva seadusega ja selle alusel vastuvõetud õigusaktidega sätestatud nõuetest kinnipidamise üle teostab oma pädevuse piires Maa-amet.
(2) Järelevalvet teostaval ametiisikul on õigus:
1) kontrollida seaduse täitmist ja nõuda koha-aadressi määramist käsitlevate dokumentide esitamist, neid dokumente kontrollida, nõuda seletusi ja arvamusi ning saada asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid andmeid;
2) teha ettekirjutus õigusrikkumise lõpetamiseks, õigusrikkumise tagajärje kõrvaldamiseks, edasisest õigusrikkumisest hoidumiseks või edasiseks õiguspäraseks käitumiseks vajalike toimingute tegemiseks.
[...] (4) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on järelevalveametnikul õigus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 1600 eurot.
Ja lõpetuseks veel paar uitmõtet, mis mitmesuguseid dokumente lugedes esile ja pähe kerkisid. "Aadressiandmete käsiraamat" ütleb, et Eestis on ligikaudu 2,5 miljonit aadressiobjekti (18.1), ja sedastab veidi hiljem, et "korrastamist vajavate andmete maht on väga suur (2013. aasta alguseks on ADSis umbes 2 milj andmekvaliteedi probleemi)" (18.5). Selle kõrval lausa kahvatub see mu eelmise mõtiskluse aluseks saanud Päevalehe artiklis välja käidud meganumber 30 000 - nii palju olevat kohanimesid, mida olla vaja muuta. Muidugi, on selge, et need kaks miljonit "andmekvaliteedi probleemi" arvatavasti enamikus pole üldse sellised, mis nõuaksid kohanime kui sellise muutmist. Aga siiski näitab see, kui nõrguke on esialgu veel kogu too aadressiandmete süsteem ja kui palju potentsiaalseid probleeme, sealhulgas konkreetselt nimedega, võib veel esile kerkida.
Teiseks jäi silma kaks seisukohta samusest "Aadressiandmete käsiraamatust", mis minu arusaamist mööda on omavahel vastuolus, aga ju siis keelekorraldajad arvavad, et ei ole. Olgu nad siin üksteise järel ka esitatud:
Eelistada tuleb vanu kohanimesid.Näiteks ajaloolistest infoallikatest leitud vanad talunimed, loodusnimed jm.
ja
Samas on esialgu siiski tähtsam ülesanne jämedatest moonutustest vabanemine ehk peamiselt vana kirjaviis välja sõeluda.
Mingil põhjusel tundub keelekorraldajatel olevat vana kirjaviisi suhtes eriline vaen. Mõneti on see muidugi põhjendatud, nagu ma ka eelmises arutelus nentisin: tolles kirjaviisis kirjutatud sõnade, sealhulgas nimede lugemine tänapäeva üldiselt võimalikult häälduslähedast kirjaviisi arvestades tekitab tõepoolest Mare asemele Marre ja Kooli asemele Koli. Samas ütleb samune käsiraamat, et "üldreeglina kehtib see, et vanas kirjaviisis nimesid tuleb parandada kohapealse häälduse kohaselt", nii et selle põhjal ei tohiks olla mingi probleem, kui tänapäeval öeldaksegi Koli, mitte enam Kooli. Vähemalt minu arvates - aga nagu on ajakirjandusse jõudnud vastukajadest aastate jooksul aru saada olnud, ei ole see sugugi alati nii keelekorraldajate arvates, kes kipuvad siin ehk liigselt "ajaloolise kontinuiteedi" küljes rippuma.
Mis tegelikult on minu meelest kogu selle kohanimekorralduse üks suurimaid probleeme. On muidugi selge, et 1938. aasta kohanimeseadus kehtis ju ajaloolist järjepidevust arvestades õigupoolest kogu aeg edasi ja praegune kohanimeseadus on vaid selle ajakohastatud õigusjärglane. Aga kui 1938. aastal võis ehk veel mõista vajadust sätestada jäigalt, et "Eesti kohanimed on eestikeelsed" ja lubada ainult väga piiratud erandeid, siis ma poleks nii kindel, et tänapäeval on suurt mõtet selle küljes jätkuvalt nii kangesti kinni rippuda. Ma pigem arvan, et nii nagu igas mõttes mitte-eestipäraste nimedega inimesed võivad olla ja ongi väga tublid eestlased, eesti keele edasikandjad ja harijadki, nii ei ohusta eesti keelt ja selle püsimist kuidagi ka see, kui kohanimedena on lubatud nii vanas kirjaviisis kui ka sootuks võõrtähtedega või võõrmõjulised nimed: kui Büko võetakse omaks või on omaks võetud, siis võetakse/on võetud, ja kui ei võeta, muutub ta mingil hetkel nagunii Pükaks või Pükiks inimeste suus ja jõuab sellisena ka registrisse, ilma et seda oleks vaja kuidagi administratiivselt muutma hakata. Sama julgeksin väita selliste kohanimede nagu Proletarskaja või Felixi kohta: kui need võetakse sellisena omaks, siis võetakse, kui ei saab esimesest nagunii midagi muud (ei söanda siin isegi välja pakkuda) ja teisest näiteks Veeliksi, samuti ilma vajaduseta seda kuidagi administratiivselt peale suruda. Aga eks see ole üks vaidlusküsimus, möönan ma täielikult, võib-olla küsimus, mille üle tuleks pikemalt arutada - mitte siin ajaveebis, vaid palju laiemalt.
Loetud: Akadeemia 8/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga play-off. PAOK - Schalke 04 (TV6)
No comments:
Post a Comment