Tänane päev oli väsitav, aga see-eest erutav ja põnev. Väsitav eelkõige seepärast, et algas vaid pärast paaritunnist uinakut varahommikul - või kui mu isikliku ajaarvamise ja magatud aja järgi võtta, suisa keskööl - sõiduga kaugele Eestimaa lõunaoosa suguvõsa kokkutulekule ning lõppes ehk küll veidi varem kui tavaliselt, aga siiski päris hilja.
Õieti esimene peatus teel kokkutulekule jäi Türile. Et väidetavalt olevat teetöödega Rapla linn maamunalt ära pühitud, siis valisime sõiduks Tartu maantee, mis oli meeldivalt tühi, kuid Mäo kandis käisid samuti teetööd ja seal polnud just lihtne ära tabada seda teeotsa, kust Türi poole ära keerata. Aga kohale me sinna igatahes jõudsime. Saabudes oli linna peal näha ringi tuiamas üksikuid rahvarõivastes tegelasi. Ma esialgu arvasin, et need on eelmisel nädalavahetusel peetud Järvamaa laulupeo osalised, kes zombidena veel ringi tatsavad, aga selgus, et Türile ühest suurest üritusest ei piisa ja täna oli kavas mingi segakooride vabariiklik laulupäev. Õnneks oli aeg veel varane ja me liikusime ka suhteliselt linna servas (selles, kus kindlasti mingeid suurüritusi ei peeta), nii pääsesime kenasti surnuaiale lahkunud esivanemaid mälestama. Olles korraks läbi hüpanud ka tädi poolt, kel samuti oli äsja sünnipäev, teda korra ja kombe kohaselt õnnitlenud ning ühtlasi teada saanud, et ta soovib meiega suure osa teest, täpsemalt Viljandini, kaasa sõita, asusimegi teele nimetatud linna poole.
Teetöödest ei pääsenud selgi teel, aga õnneks polnud neid just väga palju elik pikalt, nii et suurt vaeva nad ei valmistanud. Viljandis saime siis veel hulga sugulastega kokku, et sõita sealt edasi meie sihtpunkti Heimtalisse. Mingil veidi arusaamatul põhjusel startisime me natuke vara ja jõudsime enda lootuste kohaselt õigesse teeristi, kus teisi järele oodata, aga siis selgus, et teised olid samaks ajaks jõudnud samuti Heimtalisse viivasse teeristi paar kilomeetrit eemal, nii et tegime ühtsuse mõttes kannapöörde ja sõitsime kruusatee asemel natuke pikemat, aga siiski asfaltteed pidi kõik kenasti koos Heimtalisse.
Heimtali oli valitud kokkutuleku kohaks seepärast, et seal elab üks meie sugulasi, kes mulle on vanaonu tütar ja kel on ühtlasi kohe ees ilus ümmargune sünnipäev. Nagu seal toonitati, siis naisterahvaste vanusest ei räägita, küll aga võib öelda, et selle noorusliku tädi sünniaastaks on 1930. Ilmselt oleks Heimtalis olnud ka rohkem uudistamist, aga meie piirdusime oma kokkutuleku jagamisega kahe koha vahel: lisaks väga kenasti korda tehtud mõisa ringhoonele ehk kunagisele tallile (Heimtali on teatavasti ammusest ajast hobusekasvatusega seotud ja sellega kuulsust kogunud, mida võis näha otse ringhoone kõrval rahulikult rohtu nosivate ja uudishimulikke võõraid uudishimulikult piidlevate hobuste pealt), mis mõisa enda remontimineku tõttu täitvat praegu ka koolihoone ülesandeid (ja jäävat osaliselt täitma ka siis, kui mõis-koolimaja ise korda saab), ka tädi enda elamiskohas. Ma ei ole arvudes päris kindel, aga vist oli sel korral paar inimest vähem kohal, kuid neid, kes erinevalt eelmisest aastast ei saanud tänavu tulla, asendasid mitmed uued sugulased, sealhulgas ka mitmed, keda enamik teisi ei olnud juba aastakümneid näinud.
Ega kokkutulekust endast ei olegi suurt midagi rääkida. Kes on sellistel kokkutulekutel käinud, teavad ilmselt isegi, et see kujutab endast üht suurt ja äärmiselt mitmetasandilist ja -vektorilist suhtlemisorgiat. Ka ilm oli imekena, ehkki mitmed külmatundlikumad kurtsid veidi jaheduse üle, ilmselt kenasti iiliva tuule pärast - aga nende jaoks paistis päike. Umbes kuus tundi hiljem sai üritus viimaste osaliste lahkumisega läbi.
Ka meie olime nende viimaste seas ning Heimtalist viis tee meid edasi Kunglasse. Nägin siis nüüd ka oma silmaga ära, milline näeb välja emale "katusepakkumise" tulemus, ja peab ütlema, et vähemalt väliselt jättis see täitsa korraliku mulje: kena plekk, suhteliselt harmooniliselt kokku sulanduv kõrval asuva eterniidiga ja ilusasti katusekivide moodi ka. Vähemalt peaks see nüüd tagama kõige esmase kaitse suuremate sadude ajal, sest muidu kippus asi seal ikka nukraks minema ja lausa kartus tekkima, et läbivettivad laed ei pea lõpuks enam vastu...
Muidugi ei oleks see olnud koos emaga Kunglas käik, kui mul oleks lastud lihtsalt katust imetleda ning samuti hiljaaegu paigaldatud digiboksist tulevaid Eesti kanaleid kruttida. Kohe kupatati mind tegema midagi, mida ma varem ei ole teinud, nimelt masinaga muru või õigemini maja ümber kasvavaid rohelisi asju pügama. Nojah, ma olen tegelikult muruniidukit paar korda käes hoidnud küll ja ehk isegi põgusalt liigutanud, aga niitmist kui sellist ma teinud ei olnud. Algul oli veidi keeruline ära tabada, kui laialt ta lõikab, aga lõpu poole jäid juba siiludevahelised ribad harvemaks ja igatahes sai majaümbrus veidi "tsiviliseeritumaks". Töö kiireks ja korralikuks tegemiseks oli muidugi ka tugev ajend: asub ju Kungla Amme jõe käärus ja pealegi Vooremaa alguses, nii et õieti on igal pool sellised mõnusad niisked orud, mis sel kevadel on olnud tõeliseks maiuspalaks usinatele sääsemammidele. Ka Heimtalis võis kohata mõnda sääske, aga suhteliselt tugev tuul ei ole neile just meelepärane. Kunglas seevastu oli, võiks öelda, sume suveõhtu - ja mitte ainult sume, vaid sumisev, täpsemini pinisev... Ma sain sellest õnneks aru juba enne seda, kui niitmise aeg kätte jõudis, ja sestap võis uudishimulik vaatleja näha pilti, kuidas muruniidukit lükkab otsekui mõnest postapokalüptilisest filmist välja astunud tegelane, ainult gaasitorbikut ei tolknenud pea ees... See välimus ei peatanud muidugi paljusid nooruslikust entusiasmist ja verejanutungist pakatavaid sääski, kes ei lasknud end ära peletada hirmuäratavast kostüümist ja leidsid tee selle alla...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Isadus (Postimees, 05.06.2010)
No comments:
Post a Comment