Täna oli muidu tavaline "tööpäev", aga hommiku poole (nojah, kuidas kellelegi - need tarkvara tõlkimise esmaspäevadele järgnevad päevad on tavaliselt suhteliselt hilise ärkamisega, täna näiteks kella kolme paiku alles :-) ) sai teha järjekordselt üks väike tõlge Diplomaatiale. Üks iraanlane kirjutas, oma riigi strateegilistest kaalutlustest ja muust sellisest. Hämmastav on lausa (või ka masendav, kuidas võtta), kui sarnased on stiililt (või mis see õige sõna olekski) selliste riikide kirjamehed, kus sõnavabadusega on tagasihoidlikult öeldes kesised lood. Selline kuiv-asjalik tekst, omadussõnad sisuliselt puuduvad (vormilt omadussõnu muidugi leidub, aga see on ka kõik), otsekui elu oleks seest võetud.
Mäletan hästi täpselt samasuguse tonaalsusega tekste nõukogude ajast. Sel sajandil on sama toon ilmunud tagasi ka Venemaa ajakirjandusse. Hiina tekstides on ka täpselt seesama. Inimesed otsekui kardavad vähimatki värvingut anda, et keegi ei saaks kuidagi milleski süüdistada. Muidugi on alati ka kõik väited põhjalikult fundeeritud, palju ei puudu, et lausa viited sisse pannakse...
Ja seda isegi siis, kui tegelikult kirjutab välisx-lane, kui tema sünnimaa või maa, millega ta ennast samastab, on selline autokraatia/diktatuur - antud juhul oli siis iraanlane, aga põhimõtteliselt samasugust tonaalsust võis leida ka omal ajal väliseestlaste ja üldse välisbaltlaste juurest (ilmselt ka teiste välisx-laste juurest, ainult et nendega ma pole nii palju kursis). Ikka päris erinev sellest, mida kirjutab sõna- ja muu vabadusega harjunud vaba maa kodanik, kui teda ei kammitse tung, võib-olla isegi sisemine kohustus olla või vähemalt näida maksimaalselt erapooletu ja "asjalik"...
No comments:
Post a Comment