Nagu tasakesi loodetud, saingi päris operatiivselt vastuse viimase KDE rakenduste tõlkes segaseks jäänud mõiste kohta ning see ja veel mõned päevaga juurde tekkinud stringid tõlgitud, võib nüüd puhta südamega öelda, et nii stabiilne kui ka arendusharu on täielikult tõlgitud. Ehk teisisõnu: mõlemas on tõlkimata ikka seesama üks string, millest ma olen korduvalt juttu teinud ja mis osutab sellele, et lastemängule Kartulimees ei ole seniajani keegi kena häälega inimene sisse lugenud kõigi nende elementide nimesid, millega "kartulimehikest" täiendada saab ...
Aga et KDE võttis õieti vaid mõne minuti aega, pühendusin täna Mageiale. Nagu ma arvasin, ei olnud rakendustes kuigi palju tööd, kõike kokku ehk alla saja stringi, neistki valdav osa mõnevõrra muudetud tarkvarapakettide gruppide nimed (mida näeb näiteks tarkvarapaigaldajas). Märksa rohkem nõudis vaeva veebilehe tõlgitavaks muudetud osade emakeelde ümberpanemine, aga ööhakuks sai seegi valmis, nagu võib näha nii Mageia koduleheküljelt ja selle all-lehekülgedelt kui ka vastavat statistikat koondavalt leheküljelt (nojah, seal on muidugi ka see näha, et tõlkimata on Mageia kui organisatsiooni (või õigemini meie mõistes vabaühenduse) põhikiri, aga ma veidi kahtlen isegi selle tõlkimise mõttekuses - põhimõtteliselt kehtib nagunii prantsuskeelne, kuivõrd seal on ju Mageia registreeritud, ja see juriidiline dokument võib sisaldada midagi huvitavat ehk ainult juristide jaoks, samas kui kõik muu, mis tegelikult oluline, on lahti räägitud (tõlgitavaks muudetud) veebilehel ... Igatahes ei kavatse ma selle kallal enne vaeva hakata nägema, kui tõesti midagi muud enam teha ei ole :-) (või kui keegi mingil põhjusel aktiivselt peale ei hakka käima ...)
Aga veel enne, kui ma sellega valmis sain. toimus midagi tähelepanuväärset ja kurvastavat otse koduseinte vahel. Teler pärast "Kelgukoerte" vaatamist muusikakanali peale lülitatud, lamasin parajasti diivanil ja lehitsesin, nagu ma mõnigi kord teen, juhuslikult kõikjal kõrguvatest hunnikutest võetud raamatut, et otsustada, kas see väärib asetamist mõnda neist hunnikutest, kus seisavad eelisjärjekorras lugemiseks mõeldud raamatud või mitte. Siis aga kerkis ühel hetkel kõrvu heli, mis lõi mind kergelt rivist välja: justkui oleks mingi linnuke otse toas vidistama hakanud. Esialgu ei saanud ma hämmastuse tõttu asjast arugi, aga siis viisin kokku heli ja tõiga, et teleriekraan oli mustaks muutunud: mind ustavalt ligemale kakskümmend (aga igatahes üle viieteistkümne) aastat teeninud teler oli lõplikult otsad andnud. Nojah, eks mul on juba mõnda aega keerelnud tegelikult peas mõte uus pildinäitamise masin hankida, selline natuke moodsam kui see vana Philips (kuigi pole välistatud, et firmat ma siiski ei vaheta - aga mine seda ette tea). Natuke järele mõelnud ja huvi pärast ka pangakontot kiiganud, leidsin siiski, et kohe ma selle hankimiseks päris valmis ei ole, nii et nähtavasti tuleb maad kuulata, kas kellelegi ei juhtu vähemalt ajutiselt mõnda mis tahes aparaati üle olevat. Või noh, eks saab ju ka ilma telerita läbi ajada - ma olen küll harjunud mõningaid sarisaateid või ka muud vaatama, aga elus on olnud ka perioode, mida teler pole sisustanud, ja midagi halba need kaasa pole toonud ega tooks usutavasti ka nüüd, seda enam, et tänapäeval saab õige paljusid asju ka internetist vaadata, alati võib-olla mitte "reaalajas", aga sel pole nagunii mulle väga suurt tähtsust. Eks näeb, mis saab ...
Otsekui vastukaaluks pildilise aparaadi ülesütlemisele sisaldas tekstijäädvustuslik Sirp täna õige palju lugemist - kuigi tuleb muidugi lisada, et ajalehe lugemise ajal ei olnud eelmainitud kurvastava tooniga sündmus veel aset leidnud. Tõsise üllatusena oli tänase numbri peatoimetaja juhtkiri isegi täiesti loetav ja üsna mõistlik, ehkki ei sisaldanud küll ühtegi head mõtet - aga Sirbi juhtkirjade puhul ongi paraku tavaks, et kui need mõtteid sisaldavad, siis on need kohe kindlasti halvad, muutes terve juhtkirja miinusmärgiliseks, nii et plussmärgiline saab see olla siis, kui seal mõtteid pole, vaid keerutatakse niisama juttu ...
Laidre Margus oli kirjutanud väga põneva artikli, mis tõukus mõneti Miłoszi Czesławi mõne aja eest ilmunud teosest "Sünnimaa Euroopa", aga oli selle suhtes üpris kriitiline ja väljus mitmeti tavapärase arvustuse raamest, jõudes sellise tubli ideoloogilise laenguga seisukohavõtuni. Milline oli üldiselt selline, millega ma päris hea meelega võiksin nõustuda. Aga eks igaühel ole oma arvamus - igatahes lugemist väärt on see lugu kindlasti.
Tavapärasema arvustuse moodi loo oli Kreemi Juhan kirjutanud samuti hiljuti ilmunud "Hansa liidu ajaloo" kohta, mis mulle kui (ehkki mitte selle raamatu, õnneks) tõlkijale oli ühtaegu huvitav ja valus lugeda, kuivõrd oma tubli kolmandik loost oli - nähtavasti täie õigusega - suunatud just tõlke nigeluse või vähemalt mitte-kõige.paremuse pihta. Kuradima kahju, et selliseid asju ette tuleb.
Nähtavasti Kirjanike Liidu juubeli jätkulugudena oli avaldatud õige mitu kirjutist. Loomulikult lugesin huviga intervjuud Vello Saloga, kelle suhtes ma tunnen sügavat austust kõige eest, mida ta on teinud nii raamatuvallas, olgu tõlkijana või kirjastajana, kui ka kirikuloo alal. Nagu Salo ikka, oli ta sellessegi intervjuusse poetanud mitmeid vahvaid pisiterasid, olgu Läti Henriku tõlke kohta või siis põhjuse kohta, miks tema kirjastus hakkas välja andma taskuraamatu sarja - et ikka paremini neid trükiseid tollasesse Nõukogude Eestisse smugeldada :-)
Vähemalt sama huvitav oli lugeda Kronbergi Janika liigutavat ülevaadet sellest, kuidas ta käis külas Ristikivi Karli "pärijal" kreeklasel Spyrol ehk Arvanitise Spiridonisel. Päris meeleolukas.
Kuigi ma muusikalises mõttes kurdi inimesena väga harva loen sellele teemale pühendatud leheveerge, siis tänases numbris pälvis siiski tähelepanu Kõlari Juko-Mardi lugu muusikatööstuse olevikust ja tulevikust. See temaatika on mõnevõrra seotud mulle veidi rohkem huvi pakkuva autoriõiguste teemaga. Seal oli vähemalt üks seisukoht, mille kehtivust ma olen ka enda puhul tähele pannud: CD-de aeg on nähtavasti läbi. Mul muidugi on väga vähe CD-sid, ainult mõnikümmend, aga tõepoolest, neidki kuulan ma aina harvemini, palju lihtsam on panna mõni internetist tulev voog huugama ... Samamoodi oli huvitav, aga ka üsna loogiline ennustus, et vinüülplaat võib olla juba mõne aasta pärast üks väheseid füüsilisi andmekandjaid, mille turg püsib endiselt elujõulisena - mulle kui "kurdile" ei ole muidugi vahet, aga isegi minu tuttavate seas on inimesi, kes eelistavad digitaalsele analoogmuusikat.
Mõnevõrra üllatav oli Sirbi veergudel kohata ülevaateid tänavuste Nobeli füüsika- ja meditsiinipreemia võitjatest ja nende saavutustest. Ma olent tavaliselt harjunud selliseid asju lugema Horisondist, aga eks mõistagi ole Sirp kui nädalaleht tunduvalt operatiivsem kui kahekuukiri Horisont - ja mõistagi on viimases põhimõtteliselt ruumi rohkem, kui mitte teksti, siis vähemalt illustratiivsete materjalide jaoks. Aga ega neil lehelugudel ka midagi viga polnud, kirjutatud samuti asjatundjate poolt ja asjalikult.
Põhilehe lõpetuseks oli aga lugu teemal, mis tavaliselt tekitab vaid musta masendust - ehk täpsemalt soomeugrilastest, kelle olukord eriti suure idanaabri šovinistliku hõlma all on kõike muud kui kadestamist väärt. Kuigi ungarlase Pusztay Jánose lugu oli küllaltki optimistlikus toonis või vähemalt mitte liiga mustades (mis kipub iseloomustama näiteks Eesti temaatikaga tegelevate isikute sõnavõtte - aga võib-olla ka seepärast, et Eestist vaadates on ida pool valitsev olukord selgemini näha kui kaugemast Ungarist ...), oli mõnevõrra üllatav teada saada, et Ungaris, mis ju suurim ugrimugride iseseisev riik, ollakse samamoodi nagu Eestiski mures rahvaarvu kahanemise ja muude koleduste pärast - ja veel enam, et Ungaris kadestatakse eestlasi keeleseaduse ja üldse keelekorralduse pärast. Nojah, see on ju teada, et riigikeelt ei ole väga paljudes maades ja keeleseadusedki (enamasti pigem vähemuskeelte kaitseks kui riigi- või muus staatuses keele kasutamise, kaitse jms reguleerimiseks) küllaltki haruldased, aga miskipärast poleks uskunud, et ikka suhteliselt suure rahvaarvuga Ungaril võiks selliseid probleeme esineda. (Neil muidugi on oma lisaaspekt ehk maailmasõdade järgne olukord, kus ungarlaste asualad on jagunenud teab paljude riikide vahel.)
Tänase lehe lisana oli kaasas ka Kultuurkapitali käesoleva aasta kolmandat rahajaotust kajastav leheke, millest, nagu ikka, võis leida õige mitu huvitavat asja. Näiteks teada saada, et kavas on Dante "Uue elu" uustõlge. Tõlkijaks samune Raua Rein, kes - kuna toona midagi muud Dantest (vähemalt täies mahus) ju eesti keeles lihtsalt polnud - EHI algusaegadel maailmakirjanduse kursuse raames tolle vana, nüüdseks juba ligemale sajanditaguse tõlke kohustusliku kirjanduse nimekirja lisas, üldse muidugi arvestamata seda, kui raske oli sellist raamatut hankida :-) Ja nii palju kui ma selle lugemisest mäletan, siis kuigi Semperi tõlkele minusugune ei oska ilmselt palju ette heita, on juba eesti keel ise piisavalt palju arenenud, et uut tõlget võiks tõepoolest vaja olla. Lisaks sellele võis teada saada, et eesti keeles peaks ilmuma ka Schopenhaueri "Maailm kui tahe ja kujutlus", mis on äärmiselt tervitatav. Schopenhaueri väärtuse ja ajakohasuse üle võidakse ju vaielda, aga kahtlemata on tegu teosega, mis on avaldanud päris paljudele päris palju mõju, nii et võib vaid tervitada asjaolu, et nii paarisaja-aastase hulinemisega seda ka eesti keeles lugeda saaks..
Loetud: Sirp, 19.10.2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu
Mageia: drakpxelinux, drakx_share, rpmdrake, urpmi, mgaonline, veeb1, veeb2
No comments:
Post a Comment