18.9.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mõningase lünga lõi väike väljaskäik. Järjekordselt tuli turnida kõrgele Toompeale, aga noh, teisalt oli ka vaev ju väärt, sest tegemist oli ronimisega RKK kontorisse lepinguid alla kirjutama, millega tõlgete eest raha jagatakse :-) Õnneks oli ka ilm imeilus, meteoroloogide keelt vaevaliselt purssides võiks ilmselt öelda, et peaaegu täielik pilvisus ja sagedane hootine sadusus :-)

Mandriva tuleviku osas võis täna lugeda kunagi aktiivselt kaastööd teinud ja praegugi tihtipeale sõna sekka ütleva Frederik Himpe ajaveebist ilmselt suhteliselt hästi informeeritud inimese arvamust asjade seisu kohta. Eks tal ole selles mõttes kindlasti õigus, et midagi imeliselt säravat ei paista kuidagi ees terendavat, aga ma loodaks siiski, et Frederiki peaaegu lauspessimism on liiast ja Mandriva suudab ennast siiski piisavalt jalule ajada ning lähema aastaga nii palju korda seada, et on võimeline välja tulema uue väljalaskega ja mitte ainult uue väljalaskega, vaid ehk ka midagi sellist uuenduslikku välja käima, mille poolest ta varasematel aegadel just tuntud on olnudki...

Samal ajal võis lugeda, et venelastel on plaanis Mandrivasse raha mahutada, õieti senisest rohkem mahutada ja võib-olla isegi aktsiate kontrollpakk omandada. Võimalik, et uudises on õigesti oletatud, et asja mõte on kahmata selle abil endale too tükk aega kavandatud Venemaa "rahvusliku operatsioonisüsteemi" loomine - selle puhul on varemgi mõnel korral kõlanud mõte, et mitmetest eri distrodest võiks Mandriva olla see, mis Venemaale sobib (nii palju kui ma mäletan, väga erinevate ja mõnikord isegi imelike põhjendustega - vist oli üks, et Mandriva ei ole USA ettevõte ja järelikult kurjad Ameerika luurajad ei saa tarkadelt venelastelt saladusi pihta panna :-) ). Aga eks näeb, täna too aktsionäride üldkoosolek kavas oli, nii et vahest päeva-paari pärast saab ka midagi teada, mis seal täpselt otsustati.

Sain täna ühe huvitava tõlkepakkumise. Praegu ja siin on vara veel midagi täpsemat öelda, aga raamat tundub igatahes olevat huvitav (kohe garanteeritult, võiks lausa lisada :-) ) ja kui see peaks kuidagigi ajakavadesse sobituma (mis on juba tõsisem mure, paraku), siis sellist asja oleks küll hea meel tõlkida.

Erinevalt eelmise nädala Sirbist, mis oli nii tühi, et ei väärinud isegi äramärkimist, oli sellenädalane väljaanne üpris tihedalt täis lugemist väärivaid artikleid. Mul on sageli olnud kuri kahtlus, et lugupeetaval peatoimetajal on raskusi oma mõtete koondamisega nii pisikesse ruumi, nagu seda on juhtkirjale antud, kuid sedakorda oli ta oma ülesandega suhteliselt hästi toime tulnud ja väga jõuliselt esinenud e-raamatute käibemaksu vähendamise nimel tavaliste raamatute tasemele (seesama teema, mis mõne päeva eest äkitselt üles kerkis ja millest ma põgusalt ka siin ajaveebis kirjutasin).

Omamoodi huvitav oli ka Hennoste Tiidu repliigike, mis järjekordselt tõdes, et mujal maailmas, isegi suhteliselt lähedal, kiputakse Balti riike ikka ühe vitsaga lööma ja ollakse isegi imestunud, kui mõni siinne tegelane üritab vastupidist väita. Ma olen sellega samuti kokku puutunud ja saanud paaril korral umbusust jagu (aga mõnel juhul ilmselt ka mitte...) vastuvõrdlusega, paludes mõelda Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa peale, millel on omavahel laias laastus sama palju ühist ja erinevat nagu Eestil, Lätil ja Leedul, olgu siis keelte, kultuuride, ajaloo või mis iganes tahes mõttes, ja siis kujutada ette, et need kolm Balti riiki on justkui nood suured miniatuuris.

Sama asja juba spetsiifilisemalt Eesti ajaloo alalt uuris Brüggemanni Karsteni artikkel "Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?" Ta ehk suhtub natuke ühekülgselt venestamisse, sest nii palju kui ma omal ajal sellega tutvusin, oli poolteisesaja aasta eest ka neid, kes tahtsidki venemaalastest venelased teha (olgu see venelase kontseptsioon nii umbmäräane, kui ka ta oli ja on), ja mõnel pool leidus neil mõttekaaslasi ka võimukandjate seas, aga selles mõttes on tal kindlasti õigus, et vähemalt siin Baltimaadel ei olnud sellist kava küll ühelgi võimukandjal ja tegemist oli üsna selgelt unifitseerimistaotlusega - mida ka meie ajaloolased on põhimõtteliselt ju möönnud, aga see valdav venestamise arusaam kipub ikka veel ka tänapäeval eelkõige (olematule) ümberrahvastumisele rõhuma paraku...

Äärmiselt huvitava ülevaate - tõikudes hiljaaegu avaldatud raamatust - oli varakult lahkunud filosoofist-politoloogist Parki Andrusest kirjutanud Piirimäe Kaarel. Ja vähemalt sama põnev oli lugeda poleemilisemat laadi arvustust Ojalo Hanno raamatuks vormitud ajaloomõtisklusele "1939: kui me valinuks sõja..." Salo Urmase sulest - olgu peale, raamat (mida ma paraku pole pärast esialgset sirvimist lugeda jõudnud) on pikem ja põhjalikum, aga ka see artikkel esitab asjatundlikult mitmeid probleeme, mis kõigi nende "oleksitega" kaasnevad. Väärt lugemine igatahes.


Loetud: Sirp, 17.09.2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

No comments:

Post a Comment